10 mai, 2014

Punane diivan

Iga kord kui töölt tulen, mõtlen, et peaks bussijuhtidest blogima. Nii toredad ja abivalmid, pea igale reisijale jagub mõni sõbralik repliik. Mina, olles Eestis selliste juhtidega harjunud, kes su uste vahele kinni jätavad ja halvimal juhul pärast seda veel paarsada meetrit kaasa lohistavad (õnneks ei juhtunud minuga), olen siiamaani iga kord heas mõttes šokeeritud kui Vancouveri bussijuhte jälgin.

Kolmapäeval käisin Ikea's. Tööle jõudis uus diivan kohale ja ilmselgelt nõudis see kohe uusi kardinaid. Paganama Ikea'd on mõlemad kesklinnast päris kaugel, oma tund aega läheb mineku peale, maru tüütu. Aga nii toredaid asjakesi nagu seal, mujal ju jällegi pole. Kõigepealt sõin kartuliputru lihapallide ja pohlamoosiga, et riiulite vahele ära ei nõrkeks ning seejärel hakkasin shopinguga pihta. Vahepeal peab muidugi mainima, et diivanit käis valimas mu ülemus ja kui ta ütles, et tellis punase, sest arvas, et "rõõmsad värvid teevad head", siis... No ma ei tea. Minu meelest võib panna seinale rõõmsa pildi või lauale rõõmsa lina, isegi rõõmus vaip on täitsa okei, aga rõõmus diivan on kuidagi liig. Kõik ei saa ju kirev olla ja kui juba diivan on punane, siis mida ma ülejäänud toaga teen?


Kardinad pidid seega suhteliselt neutraalsed tulema. Meil on seal isegi igasugu lõbusat värvi, näiteks kamina ümbris on küll valge, aga seestpoolt hallikirju, laud ja toolid tumepruunid, sein lilla-pruuni-punase vahepealne sitakarva õudus. Selle värvi pidi küll pime inimene valima. Seinad värvitakse õnneks varsti beežiks, helistasin juba töömehele, et tõmmaku kõik tegemised graafikus maha ja lennaku pintsliga kohale, ma ei suuda neid koledaid seinu selle punase diivani kõrval üldse vaadatagi...

Ühesõnaga veetsin seal kardinaosakonnas tunni või kaks. Pigem kaks. Mõõtsin, katsusin ja visualiseerisin. Kolm erineva suurusega akent tuli ära katta, kõigile kardinapuud ka veel valida. Sain lõpuks endaga kokkuleppele, ladusin koti täis ja otsustasin kõrvalasuvast nõudeosakonnast ka läbi astuda. Kui 5 minutit hiljem tagasi jõudsin, oli mu kott kadunud! Usinad Ikea mesilased olid kogu mu töö ja vaeva riiulitele tagasi ladunud. Kokku läks siis kuskil kolm tundi...

Täna tõstsin veidi mööblit ringi ja tõin poest hiiglasliku toalille. Ise olen väga rahul, isegi punane diivan muutus juba vastuvõetavaks. Kui nüüd uus värv kah seina saaks, oleks elu jälle ilus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar