25 detsember, 2014

Uuestisünd Kanada moodi

Vancouveri jõulud on väga huvitavad - päike särab ja soe on ka, isegi jopet pole vaja selga panna, paksemast kampsunist täitsa piisab. Eile hommikul umbes samal ajal kui pere ja sõbrad Eestis verivorste sõid ja pakke avasid, istusime Kustiga kohvikus ning maiustasime kaneelirullidega. Lugesin hiljuti üht tsitaati Fred Jüssilt, kus selgitas, miks ta hommikuti kunagi kohe voodist välja ei tule, vaid aega võtab, et mõtiskleda ja nautida, sest "päevale tuleb ju mingisugune põhi panna".

Fakt, et omadega kohvikusse jõudsime, näitab ilmselgelt, et voodist välja me ikkagi saime, aga üldjoontes olen Jüssiga nõus. Pole vaja tormata! Terve aasta jooksul on mu tööpäevad kella ühest alanud ja enamasti ei pea tegelikult enne kahte kohale minema, seega olen hommikuse mõnnamisega nii korralikult ära harjunud, et kui ühel hetkel peaks ametit vahetama ja hakkama kella seitsmeks äratusi sättima, oleks… noh, pahasti. Pimedas ärkamine ja unesoojana käsikaudu vannitoa poole kobamine ei ole päris see, millega päevale head algust luua.

Seekord sattusid pühad nädala keskele, seega olen tööl, aga seal on õnneks päris mõnus ja palka saab ju pooleteistkordselt. Avasime lastega kinke ja sõime head-paremat, ei olnud üldse tunnet, et võiks vabu päevi küsida. Eelmisel aastal avasime Kustiga oma kingid jõuludele järgneva laupäeva hommikul ning küpsetasime piparkooke, et lõhn oleks õige, seekord teeme täpselt samamoodi.

Eile õhtuks olime kutsutud Matt'i vanemate juurde õhtusöögile, et me ka Kanada traditsioonidest osa saaks. Tähistada (+ dekoreerida + kostümeerida) meeldib siinsele rahvale ju hullupööra ning jõulud on aasta kõige olulisem püha. Toit oli imeline, nalja sai palju ja kuusk nägi välja täpselt nagu "välismaa" filmis!


Kanadas on kombeks 24-nda õhtul pidulikult süüa ja 25-nda hommikul kinke avada. Kõige toredam on see, et kingid võib kohe lahti teha, mingit lugulaulu etendama ei pea.

Kuna Matt'i õe peika pidi varakult lahkuma, otsustati pooled kingid juba õhtul avada ja ehtsa Kanada kombe kohaselt valati ka meid nendega üle. Matt'ilt sain muuhulgas kaks komplekti plastkarpe, sest ta laseb endale iga kord meie juurest koju minnes süüa kaasa pakkida ja ei too kunagi taarat tagasi...

Tema vanemaid külastades ei saa kunagi üle ega ümber kolmest väikesest rõõmupallist - lumivalgetest bichon'idest, ema näitusekoertest. Nad on lihtsalt imearmsad! Mingit iseloomu pole, nende ülesanne ongi lihtsalt ilus olla. See-eest lubavad end lõputult väntsutada ja lesivad meelsasti selili süles, käpad taeva poole tolknemas. Siuksed mõnusad penid!

Teiseks hitiks kujunes nn reborn baby. Siin on selline teenus, et pildi põhjal taasluuakse beebi. Nägu ja käed-jalad on käsitsi maalitud, näha on väikeseid kapillaare ja naha alt kumavaid veene, isegi juuksed on peas, ripsmetest-kulmudest rääkimata! Sülle võttes tundub nagu päris laps ja mida lähemalt vaadata, seda ehedam paistab. Väga kriipi tegelikult! Saage tuttavaks - Matt'i noorem õde Caitlin (kes on praeguseks üle kahekümne aasta vana):

3 kommentaari:

  1. Nii vahva postitus! :)

    Ilusat aasta lõppu :)!

    VastaKustuta
  2. Häid jõule teile sinna!!

    Ma esimest pilti vaadates sain kohe kreepsu, et no päris hästi on titt tugitooli jäetud :D Tõesti väga kriipi nukk ikka.
    Aa, näita kutsadest ka pilti.

    mirjekas tervitab. from estooniaa

    VastaKustuta