Verivorstid-vorstid-vorstid

Marii & Shelby

Meil oli laupäeval väga omapärane pidu ja palju toredaid külalisi - pikkade juuste ja suure habemega hindu keetis kahe potiga chai'd (tavalisest ja kookospiimast); Jen andis kahe sõbraga kolmel kitarril kena kontserdi, mispeale Matt korjas tagataskust välja suupilli… ja teise… ja kolmanda… 

Mina küpsetasin keset ööd mitu pannitäit kaneelirulle ja selle kõige vahepeal tegime tüdrukutega ühe "Reis ümber maailma" mängu, mille võitis üllatuslikult "uus" eestlane Marii, kes sai esimese nupu välja alles siis kui teistel pooled juba "kodus" olid! Väga tore oli. Järjekordselt.

Pühapäeval toimus Eesti Majas jõuluturg. Õnneks läksid Marii ja Ermo aegsasti kohale (no mitte aegsasti, aga vähemasti õigel ajal), mis tähendas, et meie, hilinejad, ei pidanud verivorstidest ilma jääma. Matt pakkus, et võib free ride olla ja meie arvasime sinisilmselt, et ta ei jää kaks tundi hiljaks nagu absoluutselt alati. Aga jäi. Ja siis ta teadis poolel teel ühte eriti head juutide kohvikut, nii et tegime korraks peatuse ja võtsime sealt kohvid-croissant'id kaasa. Nii see läks…

Eesti Majas, kus lootsin blogi jaoks laadamelust paar head pilti saada, ootas meid tühi saal, aga õnneks oli verivorstimeister Liivi veel kohal ja müüs meile vorstide juurde ka pirni-pohlamoosi.

Mariil oli kotitäis värskeid kodumaiseid lihapirukaid, mida lahkelt meiega jagas - maru hea ikka kui sõpru on! Turg oli tore olnud, aga sülti ei müünud näiteks keegi. Kes sülti tahab, peab meile jõulude paiku külla tulema, ma keedan ühe laari. Ja ainus, kellega ta leivajuuretise osas jutule oli saanud (minu oma suri teatavasti ära), küpsetab seda pärmiga, nii et uue juuretise pean ilmselt siiski jälle ise tegema. Pärmiga leiba võib ju poest kah osta, selle nimel ei viitsi ma võimelda.

Oh, põhilise uudise unustasin ju üldse ära! Meil tuli lumi maha! Kuna seda juhtub Vancouveris umbes üks kord aastas ja järgmiseks päevaks sulab tavaliselt kõik ära, võite ise ette kujutada, milline vaimustus siinset rahvast haarab kui natuke valgeid udemeid murule pudeneb… Kusjuures linna kõrval on mäesuusakeskused juba paar nädalat avatud, nii et soe kliima ei tähenda seda, et me talverõõmudest üldse osa ei saaks.

Vancouveri ametlikul jõuluturul käisime ka! Lumise ilmaga tundub see ju natuke ehedam. Kuigi jah, kui poleks uudistest lugenud, et lumi maas on, poleks võib-olla märganudki… Turg oli päris okei. Tallinna omale jääb muidugi alla (milline ei jääks), aga oli kõvasti toredam kui eeldasime.

Sissepääsuks tuli muideks pilet lunastada. Jaa, just - maksad, et saaksid ostma minna! Pilet kehtib õnneks detsembri lõpuni, nii et nüüd on meil vaba voli seal seakooti söömas käia ning Eesti koori ja rahvatantsurühma esinemist oleksime 16. detsembril ju nagunii vaatama läinud.

Igasugu põnevaid asju müüdi - ilusaid heegeldatud jõuluehteid ja suht koledaid nõukaaegseid kuusemune; erinevate puuviljade kujulist seepi (kel oleks seebist viinamarjakobarat vaja, võin saata); käsitööd, kuivatatud ökoseeni… Ahjukapsast ja sealiha. Kartulikotlette. Verivorste. Tuuletaskuid.

Hakkasin praegu mõtlema, et võib-olla ongi see turg üldse venelaste algatus, sest kanadalased ise ei söö ju eelmainitutest pea midagi. Neil käib igaks tähtpäevaks kalkun, mis pole jällegi Ida-Euroopas eriti populaarne. Või no ma ei tea ka, ma pole kaks aastat Eestis käinud, isegi Halloween on vahepeal sisse murdnud, võib-olla on nüüd jõululaud ka kalkuniga. Ma ei imestaks absoluutselt!

Nii palju siis sissejuhatuseks. Tegelikult tahtsin hoopis sellest kirjutada, et lükkasime täna õhtul esimesed verivorstid ahju. Une-eelne snäkk või nii. Appi kui head! Ja see moos! Kirjeldamatu…