27 jaanuar, 2015

Ankeedirõõmud

Viimasel ajal on ilmad nii soojad olnud, et jope, ka kõige õhem, hakkab vaikselt üleliigseks muutuma. Kairi ütles eile, et normaalne ju ka, sest varsti on suvi käes… Mõtles siis natuke ja pidi tõdema, et jaanuar ei ole tegelikult päris suve-äärne kuu muidu. Vancouveri kliima on ikka uskumatult ühtlane, temperatuur liigub teosammul, nii et kui praegu on 12-13, siis veebruaris ilmselt kraad soojem, märtsis venitab teisegi juurde jne. Tore, mulle meeldib. Tark ei torma.

Loodan, et ma märtsis, kui järjekordne viisa läbi saab, tagasi Eestisse ei pea kolima. Elamisloa taotlemise protsess jõuab alles sügiseks lõpuni ja see paber, mis vahepealseteks kuudeks tuleb hankida, eeldab järjekordset bürokraatiat ja ei garanteeri sealjuures mitte midagi. Ankeedid näevad ka alati täpselt ühesugused välja ja ma ei tea enam, kui palju kordi ma neid kokkuvõttes täitnud olen?! Liiga palju! Süsteem on nii idiootne, et osad asjad käivad läbi Kompass konto, teised MyCIC lehel ja kolmandad tuleb paberkandjal posti panna. Ükski asi ei paista omavahel lingitud olevat, kuigi vabalt võiks olla ainult üks koht, kus mu isikuandmed, passikoopiad, tööandja kirjad, keeletunnistused ja muu taoline üleval ripuks, väiksed kastikesed kõrval "taotle elamisluba", "taotle uut viisat", "taotle ajutist tööluba" - et ma saaks lihtsalt vajalikku nuppu vajutada ja vsjoo! Aga ei! Ei!


Täna paljundasin sajandat korda oma passi ja tööluba ning printisin ankeedid välja. Kopp on ees! Küsige siis vähemalt midagi uut ja huvitavat, mitte sedasama vana jura, mida ma mitu aastat järjest iga natukese aja tagant olen pidanud kirja panema. Sellesama totra süsteemi kiituseks peab ütlema, et kõik juhendid on küll nii puust ja punaseks tehtud, et eksimisvõimalust pole. Ole ainult mees ja leia õige juhend üles! Mul on selleks meheks Kustav. Peresisene tööjaotus näeb ette, et mina esitan pika hala, kuidas ma ei tea, ei oska, ei taha, ei saa, mispeale kehitab Kusti rahulikult õlgu, otsib õige koha välja ja saadab mulle lingi. Vahel täidab ankeedid ette ära ka veel.

Praegu ongi täpselt see faas. Aga Kusti on Eestis ja kirja teel on palju tüütum viriseda kui seda live's võiks teha. Ma ei saa talle iga hetk helistada ka, sest ajavahe on 10 tundi ehk öö ja päev on suht täpselt vahetuses. Samas mõjub väga motiveerivalt kui ta mainib midagi sellist, et "kas sa teadsid, et trammipilet maksab 1,6 eurot?" Ehk peaaegu üks miinimum tunnipalk! Kui seda proportsiooni Vancouveris rakendada, peaks siinne pilet 10 dollarit maksma, aga on 2.75. Kui siinset proportsiooni Eestis rakendada, tuleks hinnaks 40 eurosenti (mis oleks palkasid arvestades ka suht aus). Sealjuures kehtib Tallinna pilet ainult ühele sõidule, aga siinne lubab 1,5 tundi ringi vurada ja masinaid vahetada, nii et igal juhul on plusspooled jälle Kanada kaalukausis. Ja nii sukeldungi järjekordselt tüütusse ankeedimaailma, mugavuspagulane nagu ma olen…

10 kommentaari:

  1. Haha aga Etsi roheline kaart annab meil ju tasuta sõidu õiguse:):)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aii, aga vaata kui suur osa Etsile su maksudest läheb :)

      Kustuta
  2. Miski ei ole täiuslik. :) Tore, et muidu selles nii ideaalses Kanada-elus on vähemalt MIDAGI, mille kallal vinguda. Muidu olekski liiga ilus.

    VastaKustuta
  3. Kanadas pole just kõik nii roosiline kui esimene moment tundub. Heaks näiteks vōiks bussipileti hinna kõrvale ka üüri või maja hinna Vancouveris lisada ;) Kokkuvõttes julgen enam kui 20 aastase kogemusega "veteranina" väita, et peale kultuurikeskkonna suurt vahet Eesti ja Kanada elustandardil pole kui normaalselt tasustatud tööd õnnestub leida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üürimine ja ostmine on Eestiga võrreldes kallim küll, aga pole ka ime, sest Vancouver figureerib juba pikemat aega maailma elatavamate linnade edetabeli tipus, nii et Tallinnaga pole aus võrrelda. Samas on ka elatustase kõrgem ja kui Eestis saab kenasti hakkama ainult siis, kui omale "normaalselt tasustatud töö" leida (mida enamikule ei jagu), siis Vancouveris on kõigil normaalne elu.

      Eelmise aasta statistikat ("World's most liveable cities") - ühes uuringus platseerus Vancouver elukvaliteedi osas kolmandale kohale, teises viieteistkümnendale. Ja kuna seal arvestatakse kõiki olulisi asju nagu infrastruktuur, turvalisus, arstiabi kättesaadavus jm, mis elukvaliteeti mõjutab, võib öelda, et kuigi kuskil pole kõik lõpuni roosiline, on Vancouver sellele ikka päris lähedal (ja seda mitte ainult minu blogis, vaid maailmamõistes).

      Teiseks näitajaks võiks võtta selle, kui suur tung kuskile on - näiteks Kanadasse pressib uusi inimesi uksest ja aknast; Eestis on samuti uksed-aknad rahvast täis, ainult et millegipärast ronivad väljapoole...

      Kustuta
    2. Anu, kuidas kommenteerid väidet, et Vancouver on muutumas Hongkongi eeslinnaks? Rikkad Aasia ekspatid loevad ja uuringuid ja kolivad sinna, kus kõige parem... pered ja teenijad kaasas...

      Kustuta
    3. Nii on jah. Asiaate on siin peaaegu pool kõigist elanikest, paljudel peredel käib see nii, et mees töötab endiselt Hong Kongis ja naine/lapsed elavad Vancouveris, sest siin on rohkem võimalusi raha kulutamiseks, aga HK's lihtsam teenida :)

      Siin oli aastakümneid süsteem, et teatud summa investeerimisel sai Kanadasse elamisloa. Sealt see asiaatite peaetung algaski - raha oli neil palju ja nii ostetigi siia majad-korterid ja imbuti vaikselt sisse. Mingil hetkel hakkas see ilmselt liigseid tuure koguma ja valged jäid vähemusse, hiljuti muudeti see ära, enam ei saa end lihtsalt "sisse osta".

      Asiaadid on siinse meepoti tõrvatilgaks, neil puudub absoluutselt see kontseptsioon, et "tulin võõrale maale, püüan sisse sulanduda". Ei, asiaat tuleb, võtab terve suguvõsa kaasa, lööb oma poed-restoranid-salongid püsti ja ei tunne end üldse halvasti kui pärast aastakümneid siin elamist isegi inglise keelt ei oska. Teine ports on neid, kes siin juba sündinud, nemad oskavad vähemalt keelt, aga kõik muu on neil ikka puhas Aasia. Kui keegi sust läbi üritab kõndida või muud taolist teeb (ja otse loomulikult ei vabanda), on see 100% tõenäosusega asiaat.

      Positiivse poole pealt toovad nad oma toidu kaasa ja kõikvõimalikku aasia sööki leiab siin küll igalt poolt, valik on hästi suur. Hiina poodidest saab muidugi nende endi lemmiksnäkke ka, šokolaadikattega vaklu ja skorpioneid jne.

      Kustuta
    4. Kinnisvara hinnad on Vancouveris tõepoolest üleliia kallid, aga muu elatustaseme poolest olen nõus sellega, et Eestis elavad "hästi" vaid need, kes suudavad "normaalselt tasustatud töö" leida, aga teistel ei ole see asi üldse mitte roosiline ega tihtilugu isegi mitte normaalne. Kahjuks on riigid erineval arengutasemel ja Eesti pole veel kaugeltki sealmaal - arvestades ajalugu ei ole selleks ka piisavalt aega olnud.
      Immigratsiooni kohapealt, siis Kanada on väga avatud immigratsioonipoliitikaga ja seetõttu sinna kõik ka "pressivad", Eestisse on parimagi tahtmise juures väga raske immigreeruda. Eks see hakkab ka sisemiselt siin muutuma, sest ka Eesti vajab helgeid päid immigrantideks, kuna meie inimesed jooksevad odavtööjõuna välja. Siinne haridussüsteem ei tooda hetkel piisavalt neid inimesi, kellele jaguks siin midagi asjalikku "normaalse palgaga" teha arvestades hetke turunõudlust ja ülejäänutel ei jää muud üle, kui parema sotsiaalsüsteemiga riiki ennast "pressida" ja kasutada oma oskusi või nende puudumist seal, kus ellujäämiseks ei pea võitlema.

      Kustuta
    5. Ma ei ole nõus, et Eestisse on raskem immigreeruda kui Kanadasse. Viisaprogrammid on mõlema riigi jaoks täpselt samad ning elamisloa saamine on just Eestis väga palju lihtsam ja kiirem, laias laastus nõutakse ainult töökohta ja keeleoskust, vastus antakse kahe kuuga. Lisaks sellele võib immigreeruda ettevõtjana, tudengina jne. Kogu info on avalikult saadaval: https://www.politsei.ee/et/teenused/elamisluba/

      Kanada elamisloa saamiseks on vaja aastast töökogemust Kanadas, kusjuures nõuded ametipositsioonile on üksjagu karmid, lihttöölistele jäävad uksed suletuks. Vastust tuleb oodata rohkem kui aasta.

      Mis puutub ellujäämise nimel võitlemisse, siis seda tuleb mul Kanadas palju rohkem teha. Uus keskkond, uued kombed, võõras keel ja null sõpra on see stardipositsioon, millest kõik uustulnukad alustavad. Ja sellele vaatamata on mu siinne elatustase olnud algusest peale kõrgem kui Eestis magistrikraadi, isiklikku kabinetti ja peent ametinimetust omades. Kurb tegelikult! Ma väga armastasin oma Eesti tööd! Ja mind tegelikult häirib, et ei saa praegu veel Kanadas erialast tööd teha ja oma oskusi/teadmisi täiel määral rakendada. Praegune viisa ei luba ju siin õppida, see uks avaneb mulle alles elamisloa saamise korral. Ellujäämiseks võitlemine on välisriigis alati raskem, isegi kui rahaliselt on lihtsam.

      Ja lõpuks jääbki küsimus, kas "odavtööjõuks" peaks nimetama neid, kes Eestist "välja jooksmisega" oma sissetulekuid mitmekordistavad või neid, kes kohale jäävad ja näruse palga kiuste kuidagi toime tulevad? Paljud elavad tänu "normaalsele tööle" muidugi igati mõnusat elu, kuid veel rohkemate jaoks on olukord lihtsalt kurb ja trööstitu. Kuna sotsiaalvaldkond oli ja on minu ala, olen selle õnnetuma kontngendiga väga hästi kursis.

      Oled muidugi oodatud vastu argumenteerima, võimalik, et lõplik tõde on hoopis kuskil vahepeal :)

      Kustuta
  4. Ma olen nõus, et tõde on kuskil vahepeal ja Eesti riik ei ole veel sinna arenenud, kuhu Kanada ja muu läänemaailm. Samas on alati asjal teine pool, et kui need asjalikud õppinud inimesed siit samuti minema lähevad, et kes see siis Eestit edasi arendab :) Statistiliselt enamus lahkujaid on ikkagi odavtööjõud (nii siin kui mujal teeksid/teevad lihttööd) ja sealt edasi Eesti turunõudlusest erineva hariduse kasuks otsustanud spetsialistid, kes siis oma sissetulekuid mitmekordistama lähevad.
    Sissetulekuid tõesti mitmekordistavad igal juhul enamus väljajooksnuid, et see ongi ju see mõte minna üldiselt. Jõukam riik on võimeline rohkem pakkuma.
    Ellujäämise all mõtlesin ma pigem siis seda majanduslikku poolt. Muus mõttes loomulikult on teises kultuuris keeruline hakkama saada.
    Mille vastu vaidlen on ikkagi immigratsioon. Paberitöö ehk viisaprogrammid on ju ainult üks pool. Teine pool on ju see, mis otsuseid riik on teinud, et soodustada immigratsiooni ehk lihtsamalt öeldes, kas me tahame immigrante või me ei taha. Eestis seni on suhtumine et ei taha - säilitame oma kutluuri ja keelt, sest meid nii vähe. Ja minu argument oli, et see suhtumine on riiklikul tasandil muutumas ülalpoolmainitud põhjustel. Selleks tuleb lugeda midagi muud, kui viisataotlusprotsessi. Kanada kasuks muidugi räägib see, et valitakse immigrante hästi, mida ka Eesti plaanib teha - aasiast-aafrikast odavtööjõudu ei soovita siia endiselt ja kui uksed lahti teha, küll neid juba tuleks nagu Soomes.

    VastaKustuta