Lubasin eile ühele oma klientidest, et kui täna paberitöö ruttu valmis saan, lähen temaga õue kolama. Istuski siis truult kontoriukse kõrval põrandal (sisse ei tohi nad tulla) ja keeldus lahkumast enne kui olen lubaduse täitnud. Õnneks polnud palju teha, viimaste päevade ainus katastoof on see, et meie aia ainsad puud lõigati nii valesti kui üldse annab - palusin ladvad maha võtta, sest sügisel ei saanud tipust õunu/ploome kätte ja allakukkunud sodi oli tüütu koristada, aga lõigati hoopis alumised oksad maha ja kõige madalam õun saab sel aastal asetsema kolme meetri kõrgusel.
Enne liikuma asumist õpetasin poisile, kuidas kingapaelu siduda. Ostsin talle vinged tennised, aga selgus, et keegi pole talle kunagi näidanud, kuidas nöörid kinni saab. Tänase päeva heategu seega tehtud.
Küsisin, kuhu ta minna tahaks - ainus soov oli seabus'iga sõitma minna. Seabus on praam, mis ühendab kaht linnaosa ja see on ühtlasi parim turistiatraktsioon, mida alati kõigile soovitan. Esiteks on see sisuliselt tasuta, sest olles ühistranspordi osa, kehtib seal tavapärane (kuu)pilet. Teiseks on vaated väga ilusad - põhja poole sõites näeb mägesid ja nende ees kõrguvaid pilvelõhkujaid, lõuna poole minnes joonistub kesklinna siluett, mis on eriti ilus just päikeseloojangu ajal.
Kuna loojanguni oli veel aega, pakkusin, et lähme vaatetorni, mis asub seabus'i peatuse kõrval. Seal on klaasseintega lift, nii et ühele autistile rõõmu rohkem kui rubla eest. Hiljem läksime minu lemmik-kohvikusse sööma. Tegelikult pidi poiss koha valima, aga ütleme nii, et juhtisin ta märkamatult õigele tänavale ja kuniks maja ees pilti tegin, jõudis ta küsida, kas võiksime äkki Acme's süüa. Olin suuremeelselt nõus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar