16 märts, 2015

Nädalalõpp Victorias

Laupäeva hommik oli niisiis vihmane. Ja see pole üldse hea uudis kui plaanid väljasõitu 100 km kaugusel asuvasse linna, kus ei saa kardinaalselt erinev ilm olla. Õnneks olime kokku leppinud täielikus vabakavas - broneerisime küll hotelli ja teatasime Victorias elavale sõbrale, et ta võib meiega aega veeta kui viitsimist on, aga kõik muu jäi lahtiseks. Kõige lahtisem oli muidugi see, kas jõuame kella üheksasele praamile, sest järgmine pidi alles kahe tunni pärast väljuma ning sihitu sadamas passimine ei tundunud meist kellelegi ahvatlev.

Kohale jõudes ei paistnud pilt kuigi roosiline, autosid oli ikka väga palju. Justkui poleks inimestel oma vihmase laupäevaga muud paremat teha kui üheskoos Victoriasse pressida! Praami mahutavusvõime oli seejuures hämmastav, sest viis rida silmapiirini ulatuvaid autorodusid pandi kümne minutiga niimoodi peale, et silm ka ei pilkunud! 470 masinat mahub, vaatasin netist järele. Meie olime… tadaa… VIIMASED! Eriti napikas.

Õnnelaine muudkui jätkus, sest alustuseks jäi vihm hõredamaks… kuni lakkas… ja siis hakkasid ka pilved hajuma. Kui Victoriasse jõudmise hetkeks päike säras, ei suutnud meist keegi oma silmi uskuda!

Eddie teatas, et kõigepealt peab minema hülgeid söötma, selleta polevat Victorias-käik nagu päris. Me olime seal kõik varem käinud ja hüljestest kuulnud, aga siiani polnud õnnestunud neid oma silmaga näha. Tegemist on täitsa suvaliste vabade loomadega, kes on ära õppinud, et aegajalt tasub jahtsadamas vunts veest välja pista, sest turistidele müüakse just selleks otstarbeks tükikaupa värsket kala.


Etteruttavalt peab mainima, et seltskond oli meil täiesti esmaklassiline, nii palju sarkastilist huumorit kui nende kahe päeva jooksul tekkis, ei elaks paljud lihtsalt üle. Ikka kohe väga lõbus oli! 

Kuigi põhiline plaan oli lihtsalt vabalt võtta ja nautida, tahtsime lisaks hüljeste toitmisele ka Royal BC muuseumis ära käia, et näha, miks seda nii väga kiidetakse. Isegi Matt oli nõus meiega kaasa tulema, kuigi oli seal juba sada korda käinud. Matt'dega on siin veidi segane lugu, sest "põhilisi" Matt'e leiab meie seltskonnast kolm: doktor Matt, basseini-Matt ja Victoria Matt. Victoria Matt'i nimega peab lähiajal midagi ette võtma, sest ta kolib aprillis Vancouverisse tagasi ega liigitu enam Victoria Matt'iks. Mis ma oskan öelda - vanematel võiks nimede osas veidi rohkem loovust olla! 

PS! Pange tähele, et kollasel majal ei ole tegelikult aknaid ;)


Victorias on väga palju eriilmelisi kohvikuid ja baare. Väikesele linnale kohaselt asuvad nad kõik üksteisele suhteliselt lähedal, seega püüdsime vähemalt parimad läbi käia. Õhtu viimane oli eriti kihvt - sopiline koht, kust leidis restorani, baari, ööklubi, mängude toa ja kantrisaali. Midagi igale maitsele. Nagu eelnevaltki olen maininud, algab Kanadas pidu täiesti mõistlikul ajal, kell kümme oli tantsuplats tihedalt rahvast täis ja enne kahte jalutasime juba koju, sest enam ei jaksanud üles-alla hüpata!

Tänu pikale ööunele läks ka järgmine päev igati asja ette, erilist väsimust ei olnud. No praamis vist lõpuks natuke tukkusime, aga see oli rohkem sellepärast, et õues sadas jälle ladinal vihma ja aknast ei paistnud absoluutselt mitte midagi.

Hommikusöögiks soovitas Matt väga head brunch'i kohta. Ma oleks tahtnud kõike proovida, mida seal pakuti, aga kõhu mahutatavusel on teatavasti piirid… Kanada hommikusöök sisaldab ilmtingimata muna, peekonit, vorstikesi ja kohevaid pannkooke. See kõik käib ühele taldrikule ja süüakse läbisegi. Sealjuures on peekonile vahtrasiirup peale niristatud, sest halloo, te siis ei söögi oma peekonit siirupiga või? 

Tagasiteel hakkas Eddie rääkima, et võiks enne kojuminekut ka Vancouveris koos sööma minna. Ta on täielik gurmaan, teab kõiki parimaid kohti! Valiku langetamine ostus suhteliselt raskeks, sest Kairi on taimetoitlane, Iain tahtis ainult burgerit või nuudleid, Eddie ise ei söö mereande ja mina ei tahtnud vürtsikat toitu. Lõpuks otsustasime, et Eddie viib meid pesuehtsasse hiina restorani ja otsustab ise, mida tellida, sest seal tuleb nagunii kõike jagada. 


Toit oli super! Eddie näitas millise nõu pealt midagi süüa, kuidas kelnerile ilma sõnadeta märku anda, et tee on otsas, selgitas, miks see ülihea roheline taim imelikult kallis on (selle sees on hambatiku taolised orgid, mis tuleb enne küpsetamist ükshaaval välja nokkida) ja tutvustas kaht tüüpilist magustoitu. Esimene neist magus oasupp, mille saab sellistes restoranides suurema tellimusega alati tasuta, teiseks soe puding, mis kooseb ainult piimast, ingverist ja suhkrust, aga vaatamata vähestele koostisosadele pidavat valmistamine suhteliselt keeruline olema, nii et iga koht seda ei pakugi. 

Maitses jumalikult! Ma ei ole muidu eriline ingverifänn, eriti kohutavalt kõlab ingver soojas jogurtitaolises piimapudingus… aga see oli nii hea! Järgmine kord söön natuke vähem krõbeda nahaga suussulavat parti, et lõpetuseks terve puding sisse mahutada. Elu on nautimiseks, onju?!

2 kommentaari:

  1. Äge oli teil siis ju! Pekingi pardi küpsetamine on terve raketiteadus, ma kuskilt lugesin, kuidas seda teha ja ausalt, juba üksnes see ajas juhtme kokku.
    Muide hüljestega tasub olla ettevaatlik - ma märkasin, et teie käelabad olid neile üsna ligidal. Hüljes on tegelikult üks kuri loom ja võtab võimaluse korral ka käe ja jala otsast - ullemb kut amstaff ja bullterjer kokku. Ma pole kindel, mis liiki hülged teitel seal on (pildi järgi ikka hallhülged ja õnneks noored või emased), aga ma vaatan siin Eestis hülgekaamerat ja ühe sihukese äksis pulliga ei tahaks saja meetri ulatusega rannaribal küll kohtuda. Egas asjata hülgekütid oma saaki ei kartnud nagu tuld - seoksel kolmemeetrisel pullil on 300 kilo vägagi väledasti liikuvat keret taga ning lõuad pikemad kui koeral ning hambad nagu hüäänil. Ise nägin, kuidas pulmaajal seoke "ärg" kihutas viie sekundiga üle kivise ranna - libedal jääl või vees on nad veelgi kiiremad. Kurja koera võid veel kuidagi ära rääkida, aga kuidas sa hülgega räägid? Ütled talle ka nagut Bornhöhe kirjutas, et: Pontu, ära haugu! Goofy, shut up, yo'! Niiet ettevaatust nii hüljeste kui karudega, isegi hirvedega, metsloom on metsloom, ei maksa olla lolljulge nagu ülelinnastunud kanadalased ja merkad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seal oli päris tugev tuul ja teiseks püüdsid kajakad kalu näpu vahelt ära napsata (ühest jäingi niimoodi ilma), seega polnud hüljeste söötmine üldse lihtne ülesanne. Käsi ma tegelikult väga lähedale ei pannud, küll aga oli kõvasti tegemist, et sisse ei kukuks.

      Kustuta