15 mai, 2015

Pesukaru paanika

Oh, mul oli praegu nii ehe Kanada-moment! Kõndisin mööda kitsast teerada kodu poole ja pesukaru lonkis vastu. Pesukarud on nii toredad! Aga… selline error-hetk, et kohe meenusid kõik need kanadalaste jutud, et pesukarud on jube tüütud loomad, tassivad su prügi laiali ja võivad agressiivsed olla kui pojad läheduses. Tee oli aga nii kitsas, et mingist ohutust möödumisest ei saanud juttugi olla, pidin tast põhimõtteliselt üle astuma! No muidugi lõin ikka viimasel hetkel araks - pöörasin otsa ringi ja läksin teistkaudu. Pesukaru jalutas täies rahus tuta-tuta edasi, ilmselt mõtles, et vaat kus loll…


Anna, kellega samal ajal telefonis rääkisin, küsis, et oot, kas pesukarud on need, kes pritsivad? Eiii! Pesukarud on enamasti täiesti sõbralikud ja söövad peost kui sul neile midagi anda on. Skungid on kurikuulsad haisukotid! Skunk on sealjuures nii paganama ülbe, et tema juba eest ära ei lähe kui liiga lähedale satud. Kesklinnas oli neid eriti palju, olen päris mitmele peaaegu et otsa koperdanud, aga õnnelikul kombel pritsimisest pääsenud. Kohalikud räägivad, et vängemat haisu ei ole olemas ja mingi nipiga see riietelt maha ei tule. Ja täispiserdatud koera peab kas karvadest puhtaks ajama või siis tomatimahlaga pesema. Aga mu töökaaslane ütles, et isegi tomatimahl ei võta seda õudust lõplikult maha. Lubas mulle oma peni nuusutada tuua kui see ka sel suvel siraka peaks saama.

Ma ei tea, mismoodi skunk haiseb!!! Kõik ütlevad, et appikene, kus sa elanud oled? No Eestis vist. Küll aga olen korduvalt mingites suvakohtades hästi räiget rebasekuse haisu tundunud, kuid ükski kanadalane ei oska öelda, kas see ongi skungi hais, sest keegi ei ole rebast nuusutanud.


Ja muidu on elu täitsa tore. Ükspäev istusin hommikul õues, võtsin päikest, lugesin raamatut ja kuulasin kanade vadinat. Just siis kui mõtlesin, et enam paremaks minna ei saa, saabus kass. Kassiga ei ole mul suuremat sõprust õnnestunud luua. Iga kord tuleb suhteliselt paljulubavalt, nägub korraks, laseb kaks korda pai teha ja kõnnib kohe minema. Koer on täpselt samasugune! Ainult, et ei näu.

Isegi normaalset pilti ei saa teha, kassist on ainult sellised, kus tagumik paistab, koerast pole neidki. Ta on lihtsalt nii kiire.

Aga pererahvas on eriti tore! Mul on selline tunne nagu oleksin Bullerbysse kolinud. Hommikuti kuulen, kuidas samme tekib üha juurde, kõik saabuvad riburadapidi sööma. Mõni aeg hiljem käib keegi lastest aias mune korjamas. Vahel pole eriti saaki, siis minnakse mõne aja pärast uuesti. Kaheksa-üheksa vahel lähevad kõik kolm tüdrukut jalgratastega kooli. Pereisa läheb kah rattaga. Vancouver, noh. Siin on rattasõit nii mugavaks ja turvaliseks tehtud, et patt oleks mitte sõita.

Nüüd, kus koju on jäänud ainult ema, pannakse tööle nii pesu- kui nõudepesumasin, antakse kanadele süüa, lastakse koer õue mängima, kastetakse lilli… Iga jumala hommik ma vaatan teda toimetamas ja mõtlen, et no küll on idülliline elu!

Nädalavahetusteti on nad enamasti kõik koos õues. Igaüks toimetab omi asju, läbisaamine paistab hea olevat. Üks laupäev läksin jooksma ja ema-isa kõndisid mulle käsikäes vastu, kohvitopsid peos, väike koeranäss rõõmsalt kaasa kepslemas. Olid lähedalasuvas kohvikus käinud. Vot selline mõnus paar, ise mingi 20 aastat abielus olnud.

Ahjaa, see kohvik on meil siin täiesti uskumatult hea! Eelmisel nädalal läksin ükspäev ekstra varem välja, et jõuaks enne tööleminekut värske croissant'i süüa. Kohale jõudes lükati kohe tükikesed erinevatest kookidest nina alla ja noh, nii palju siis croissant'ist… Üks neist kookidest oli täiesti jumalik! Täiesti teine tunne on tööle minna kui kohe hommikul kohvikus ära käia!


Ja nagu te juba aru olete saanud, pole mul midagi tarka rääkida, nii et edasi läheb sama mõttetult. Ühesõnaga tegin ükspäev pildi, et näidata, kuidas siin maju ehitatakse ja kui lähedal nad üksteisele on. Ma pole veel ühtegi korda näinud, et keegi kivist maja teeks (v.a. pilvelõhkujad muidugi), kõigil on puust. Majad asuvad tihedalt üksteise kõrval, mis alguses tundus klaustrofoobiline. Tegelikult on loogiline - niimoodi saab peaaegu terve Vancouver eramajas elada, kõrghooneid on siin suhteliselt vähe. No kesklinnas muidugi ja mõnes kohas käputäis veel. Ja polegi vaja aakritesuurust muruplatsi, mille niitmiseks terve nädalavahetus kulub.

Teisel pildil on liikuv lemmikloomasalong. Sest igal vancouverlasel on koer. Või kaks.

6 kommentaari:

  1. Tundub, et ma olen sul siin see valvekommentaator, ja heameelega laigiks kohe viiekaupa, aga mul ei ole FB-d ega tule ka. Pesukarudest niipalju, et kunagi ilmus välis-eesti ajakiri Triinu (mul on tunne, et pigem Kanadas, mitte USAs), ja seal üks Floridas elav proua kirjeldas, et pesukarusid peetakse ka lemmikloomana, kuid et jalutama minna on temaga täiesti nuhtlus. Kui koer sirtsutab sul korraks mõne posti najal, siis pesukaru on siuke kaak, kes korjab absull KÕIK asjad maast üles - apelsinikoored, nätsupakid, sigaretipakid, jäätisetopsid, ja kus kukub neid siis "pesema" - laundry bear - juu nõu. Jaluta siis sihukese isehakand Majasokuga.

    VastaKustuta
  2. Pesukarusid peetakse siin meie kahtlases kliimas ka. Tean Soomes elavat eestlast, kellel kodus lemmikloomaks pesukaru. Pidada jah paras patsaan olema aga lõbus seltsiline.

    VastaKustuta
  3. Eestiski on juba - algselt Lätist toodud, ja juba räägivad, et olla ka loodusesse sattunud teisi. Eks ta üsna kähriku sarnane elukas ole, muudkui tegutsemisareaal on tunduvalt laiem - ronib mööda puid ja solberdab vees, mida kährik ei tee.

    VastaKustuta
  4. Jaa, nad on hästi toredad :) Kusjuures ma pole neist isegi ühtegi agressiivset videot näinud, sellepärast ei saagi aru, miks kohalikud neid ei salli. No ja vaadake seda nägu!!!

    VastaKustuta
  5. Anonüümne15/5/15 17:59

    Kohalikud ei salli, sest pesukarud kipuvad prügikastidest kõik laiali tassima. Ära nad enda järelt muidugi midagi ei korista.

    VastaKustuta
  6. Anonüümne2/6/17 09:12

    emmm... quizlet võttis su pildi palun kaevake see kohtusse
    link: https://quizlet.com/181214075/inglise-keel-flash-cards/

    VastaKustuta