06 oktoober, 2015

Köögipidu (+film)

Uus eestlane Relika kutsus meid laupäeva õhtuks enda poole külla. Arutasime, et kuna ta nii kaugel elab, võiks varakult alustada, muidu jõuame alles hommikuks koju. Kell seitse pidime siis kohal olema.

Mõtlesin, et küpsetan suitsujuustukattega saiapulkasid kaasa, aga tainas kerkis arvatust kauem ja otsustasin pulkade asemel kuklid teha, et kiiremini saaks. Aga et sai pehme ja vetruv jääks, pidi tainas üsna vedel olema ja ühtlasi tuli see nii kleepuv, et kuklite plaadile ladumine osutus oodatust palju keerukamaks ettevõtmiseks. Ühel hetkel andsin lihtsalt alla ja valasin ülejäänud taigna koogivormi ja raputasin juustuga üle. Hiljem selgus, et koogivariant maitseski kõige paremini!

Viis minutit enne seda kui pidin rongipeatuses olema, tõstsin saiad ahjust välja, viskasin kotti ja panin jooksuga minema. Teistest pidulistest jäid pooled veel rohkem hiljaks, nii et pool kaheksa istusime siis lõpuks rongi. Relika maja asub küll täpselt peatuse kõrval, aga kuna Matt tahtis veel poest läbi minna, vudisime meie tubli lambakarjana kaasa ja jõudsime lõpuks hoopis natuke enne üheksat kohale. Nii palju siis varajasest algusest.

Ahjaa, kuklid sõime juba rongi oodates ära, sest noh, kell oli ju seitse ja pidu võis alata!

Oskab keegi öelda, mis värk sellega on, et kui anda inimestele vaba võimalus ringi liikuda, kogunetakse kööki? Alguses olime ikka tsiviliseeritud, istusime diivanil ja puha, aga tunnike hiljem pressisid kõik end kööki ja mahutasid end kappidele ning põrandale. Ainult iirlased jäid tuppa-rõdule, sest kööki nad peale eestlaste pealetungi enam puhtfüüsiliselt ei mahtunud. Ja nagu ikka - oli tore!


2 kommentaari:

  1. See on igipõline feonomen. Olgu elutuba kuitahes vuntsitud, avar ja mugav, ikka on kõik lõpuks pressitud ehk mitte just kõige rohkem korras olevasse kööki. Kui öeldakse, et köök on kodu süda, siis täpselt sinna ronitaksegi. Mis tuletab mulle meelde, kui ma laps olin ja me Tartus vanaema sünnipäevadel käisime. Vanaema elas tavalises hruštšovkapaneelikas, kus on need "puusadest kitsad köögid," nagu keegi kuskil tabavalt märkis, ometi oli see poole õhtu vältes juba rahvast kuivalt täis - vanaema, isa, tädi, lell, kõik nii umbes sajakilosed. Mina, sale tütarlaps, sinna enam ei mahtunud, sest seal polnud ka nõelal enam mahakukkumise ruumi. Aga kõik olid häppid ja jutustasid läbisegi. Meie ema ja vennaga istusime siis elutoas.
    Isa ka alati siunas seda, et miks köögis, võiks ju olla elutoas, kuid ise oli alati esimene, kes sinna imbus XD.

    VastaKustuta