15 jaanuar, 2016

Põrsas kotis

Ma ei ole nii ammu bloginud, et pidin lausa kontrollima, kus viimane kord pooleli jäin. Selgus, et auto ostmise ja kulude arvutamise juures. Kulude osas on nüüd lihtne, sest neid lihtsalt ei tule enam - pole midagi kulutada! Aga see-eest on mul auto!

Sellega, mida algselt tahtsin, läks nii, et auto ise oli tore, aga autoaia müüja nii ebameeldiv, et pärast viiendat idiootset lauset, mis tema poolt õhku lendas, küsisin Mattilt, kas oleks väga pahasti kui ma teda lööks? Kui olukord jõudis staadiumisse, kus Matti marurahulik isa oli kah juba valmis meest lööma, sõitsime lihtsalt minema.

Järgmiseks lemmikuks sai veelgi paremate omadustega auto - musta asemel küll tumehall, aga otse omanikult, mitte kunagi avariisse sattunud ja alati esinduses hooldatud. Kanadas on üleriigiline süsteem, kust saab väikese kopika eest kogu ajaloo tellida, nii et turvaline värk.

Omanikuks naine, müügiga tegeles tema boyfriend. Iga kord kui tuli asju ajada või kuhugi helistada, oli naisel vaja alustuseks kolm päeva ohkida ja siis kahe minutiga asi korda ajada. Boyfriend, kes meiega suhtles, oli muidu normaalne, aga natuke õrna närvikavaga - kui pruut kodus draamale kuuma andis, muutus veits suitsidaalseks.

Kogu kamm seisnes selles, et alustuseks tuli neil auto liisingust välja osta, pangast kinnitus saada ja taotleda, et süsteemis info ära muudetaks. Panganeiu unustas mingi jupi üles laadida ja iga asja jaoks oli vaja helistada, aga ainus, kellele infot jagati, oli seesama neiu, kel oli vaja kolme päeva kaupa ohkida ja alles siis jalad tagumiku alt välja kerida. Kohutavalt tüütu! 

Kuna nad elavad Vancouverist väljas, siis me enne ülevaatust autot vaatama ei läinudki. Ülevaatusel öeldi, et masin on väga heas korras ja kuna hind oli juba mitu nädalat tagasi kokku lepitud, sõitsime otse kohalikku ARK-i, et ost ära vormistada. Esimest korda tegin autoukse lahti alles pärast seda kui kõik paberid korras, raha makstud ja uued numbrimärgid külge kruvitud. Kotis istunud põrsas osutus väga hästi hoitud isendiks, millele polnud isegi parima tahtmise korral midagi ette heita! Jee!

Aga kindlustust maksan muidugi täie rauaga - selle summa eest, mis ainult esimese poolaasta eest küsiti, oleks veel ühe auto saanud. No veits vanema küll. Aga kui koju jõudsin ning guugeldasin, mis Eestis täpselt samade omadustega Civic'ud maksavad ja selgus, et seal on hind täpselt kaks korda kõrgem, läks tuju natuke paremaks. Ja noh, nüüd võin ju üüri pealt kokku hoida ja autosse elama kolida!


Kui nüüd veel natuke ajas tagasi minna, siis hokit käisime ju vaatamas! Väga äge oli tegelikult, kuigi hoki on tõesti selline spordiala, mida ma pole kunagi isegi telekast vaadanud. Tundub natuke absurd, et hunnik suuri mehi peene pulga abil karjakesi väikest litrit taga ajavad... Kõige suurem üllatus oli see, kui tihti jääl mängijaid vahetatakse (iga minuti või paari tagant!) ja kui kiirelt see kõik käib - igaüks teab täpselt, mida teha! Ei ole viipamist, et nüüd on sinu kord. Esireas istudes oli enamik aega üldse selline tunne nagu oleks kinos. 

Esimesel või teisel minutil lõid vastased meile kohe värava, aga lõpuks oli seis 2-2 ja siis kukuti eriti tuliselt vehklema, mis päädis meie meeskonna võiduga, hurraa! Jäält ära minnes läks veel kakluseks ka, nii et show kogu raha eest. Ma ei tea, mis seal kakelda oli, sest Florida meeskond koosnes ka peaaegu täies ulatuses kanadalastest :) 


6 kommentaari:

  1. Näh, ma pidin just kirjutama, et tea, kas oled "surnud ja ära kadunud" või "Surabajasse koduabiliseks läinud" või mis. Et aeg oleks "saata üks leheke oma ilmutuse raamatust," nagut Teele oma tulevasele (siis veel teadmata) peigmehele kirjutas :) :) :)
    Minu vanaonu oli Eesti ajal Eesti koondises hokimängija. Vanaema ütles selle kohta (juba vanemas eas), kui kadund lell telekast hokit vaatas, et no see ka mäng või asi - suured mehed, aga aavad mõlaga lühtrit taga! (Ta'b teadn'd, mis sõna see litter täpselt on - vanainimese asi) :)

    VastaKustuta
  2. Aa, ja äge küünlajalg see Matt'i selja taga :) Ja lamav Buddha :)

    VastaKustuta
  3. Imelik, just enne kui fb avasin, mõtlesin, et anu pole nii kaua bloginud, et nii kahju ja palun väga:)

    VastaKustuta
  4. Tegelikult kõige tähtsam oli ikka auto - on ilus ja sõbraliku väljanägemisega. Tundub mugav ka :)

    VastaKustuta
  5. Anonüümne16/1/16 13:46

    Kes Matti vanematest on eestlane? Vöi olen mna valesti aru saanud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Matti isa vanemad olid mõlemad eestlased, aga oma lastele eesti keelt ei õpetanud. Matti isa teab numbreid ühest kümneni ja teab sõna "nöbinina". Seda sõna teab isegi Matti ema, vanaema Vilma olevat õpetanud :)

      Kustuta