29 märts, 2016

Pakkumised

Esimene maja, millele Matt pakkumise tegi, oli müüki pandud ilmselgelt liiga kõrge hinnaga. Samaväärsed majad samas piirkonnas olid kaubaks läinud palju odavamalt ning kuna huvilised hoiavad turul kuude kaupa silma peal ja agendilt saab soovi korral nimekirja teatud hinnavahemikus olevate majade lõplike müügihindadega (näiteks viimase poolaasta kohta), ei taha keegi tarbetult rohkem maksta. Kõnealune maja oli kaks nädalat müügis olnud ja mitte keegi polnud veel pakkumist teinud.

Matt pakkus mingi portsu võrra madalamat hinda (sellist, mis tegelikule turuhinnale vastaks), omanik ei nõustunud ja esitas omapoolse pakkumise, milleks oli küsitud absurdsest müügihinnast vaid tiba väiksem number. Matt ei võtnud pakkumist vastu. Sellest on nüüd nädal möödas ja kuna nii kõrge hinnaga huvilisi endiselt ei ole, peab omanik peatselt kuulutuses olevat hinda alandama. Mäng on selline, et kui maja on kuu aega müügis olnud ja hinda juba alandatud, ei hakka keegi küsitud summat maksma, kõik pakuvad veidi alla. Agendi kaudu on teada, et omanik on juba uue maja ostnud, nii et sulaselgelt ei saa ta olemasoleva müügiga väga pikalt viivitada, sest peab selle all oleva raha kätte saama. Ja ei ole mõistlik ka, sest mida kauem kuulutust üleval hoida, seda hapumaks see ostjate silmis muutub. (edit: omanik esitas meile hiljem omapoolse pakkumise, kus lasi hinda alla, aga selleks hetkeks olime juba uue lemmiku leidnud ja tema maja on ikka veel müügis)

Ahjaa, mäletate kui mainisin paar postitust tagasi, et käisime üht maja vaatamas, mille oleks hoobilt ära ostnud kui sama päeva hommikul poleks omanik juba kellegi teise pakkumist aktsepteerinud. Kuna tehing on tänaseks lõplik ja ostuhind avalik, saime teada, et see läks kaubaks tuhande dollari võrra odavamalt kui küsitud hind!!! Kui meil olnuks aega omapoolne pakkumine teha, oleksime kindlasti üle pakkunud (teades, et soovijaid on veel) ja maja omale saanud! Nagu näete, ei anna see topeltpime mäng alati ka omanikule eeliseid.


Paar päeva pärast esimest ebaõnnestunud pakkumist sirvisime kuulutusi ja veidi enne südaööd pandi üles selline maja, mis meile mõlemale kohe meeldis. Järgmisel hommikul võtsime Matt'i targa isa kaasa ja sõitsime Nanaimosse. See on tegelikult veel omaette lugu:

Nanaimo praamid väljuvad mõlemalt poolt Vancouverit ja Matt'i vanemad elavad ühele sadamale väga lähedal. Selle asemel, et hommikul varem ärgata ja kodust sõitma hakata, olime kavalad ja läksime juba õhtul sinna (khm, natuke ajendatuna sellest, et Anu saaks kutsikatega mängida).

Hommikul oleks võinud lasta Matt'i emal meid sadamasse viia ja hiljem sinna vastu tulla, aga mehed leidsid, et mida väiksem arv naisi kodust lahkumise ajagraafikusse arvestada, seda kiiremini saame liikuma ja seda kindlamini jõuame vajalikuks ajaks praami peale, nii et sõidame ise.

Jõudsime lõpuks sadamasse, ajaga hakkas juba vaikselt kitsaks minema, aga kõik parklad olid tihedalt täis - pikk nädalavahetus ju! Pärast pikka tiirutamist saime auto ära pandud ja tegime kena hommikuse trenni, püüdes joostes praamile jõuda. Kassas öeldi, et piletimüük pandi kolm minutit tagasi kinni ja järgmine praam väljub kahe tunni pärast.

Järgnes arutelu, et mida teha? Samast sadamast pidi järgmine praam väljuma kahe tunni pärast (sõiduaeg 2 tundi), teisel pool Vancouverit asuvast 15 min varem (sõiduaeg 1.40). Nanaimos on samuti kaks sadamat ja see praam, mis lühema ajaga sõidab, peatub selles, mis oli meile huvipakkuvale majale väga lähedal (samas kui teisest sadamast tuli 15 min sõita).

Kuna meil oli igal juhul kaks tundi vaba aega, võisime kulutada veidi üle tunni, et teisele poole Vancouverit sõita, auto sinna jätta ja lõppkokkuvõttes pea tund aega varem soovitud majas olla. Aga õhtul tulnuks jälle läbi terve Vancouveri sõita, et Matt'i vanemate majja jõuda, seega otsustasime, et nääh, sööme parem mõnes kenas kohvikus hommikust ja lähme ikkagi lähemast sadamast praamile.

Mõeldud-tehtud. Seekord jäi aega laialt üle ja lubasime Matt'i emal end sadamasse sõidutada, nii et ka parkimise muret enam ei olnud. Praamile kõndides ütlesin Matt'ile, et ta vaataks, mis kellasega me tagasi võiks tulla, sest "mäletad, kui eelmine kord tulime, väljus viimane praam siia sadamasse kolme paiku pärastlõunal ja kõik hilisemad läksid teise sadamasse".


Guess what - see on igal laupäeval nii! Seega olime küll rõõmsalt ilma autota praamil, aga ainus võimalus koju tagasi saada, oli maabuda valele poole linna. Korraga mõistsime, et teise sadamasse sõitmine ja varem majani jõudmine olnuks suhteliselt hea plaan, sest sel juhul oleks meil hiljem vähemalt õigest sadamast auto võtta!

Õnneks selgus pärast paari telefonikõnet, et Matt'i parim sõber, kelle vanemad Matt'i vanemate naabrid on, pidi nagunii õhtul nende juurde minema ja tal polnud midagi selle vastu, et meid sadamast peale korjata. Logistiliselt nägi see välja umbes nagu oleks Pärnust Tallinna kaudu Tartusse sõitnud.

Nii palju siis praamirõõmudest.

Maja oli võrratu! Sama päeva hommikul oli kaks pakkumist esitatud, nii et meie oma sai kolmandaks. Tõenäoliselt pakkusid eelmised küsitud hinnast üle, aga kui palju, seda me ju ei teadnud. Mängisime siis sellist mängu, et kirjutasime kõik eraldi paberitele hinna, millega arvasime, et maja saaks ning võrdlesime neid omavahel. Trikk on selles, et nii palju peab peale maksma, et ei jääks hiljem vaevama, et oleks võinud see paar tuhat rohkem anda ja pakkumine võita. Aga nii palju ka ei tahaks peale maksta, et tunduks nagu oleks ports raha lihtsalt tarbetult prügikasti läinud (sest kes teab, võib-olla pakkusid eelmised suhteliselt küsitud hinna lähedale).

Matt valis lõpuks sobiva numbri ehk pakkus küsitud hinnast julgelt üle. No tõesti oli kihvt maja! Tagasiteel Vancouverisse helistas agent ja teatas, et üks pakkujatest oli meist alla ja teine üle pakkunud, seega jäime ilma. Nüüd on põnev oodata, et tehing kinnitataks ja müügihind avalikuks saaks, et kui palju ta meist üle pakkus? Päris kreisi ikka, et keegi veel rohkem otsustas maksta. Jumala pimesi ju! (edit: maja eest maksti $31.000 küsitud hinnale peale!)

Selle majaga õppisime veel ühe dimensiooni juurde - üürnikud! Nii maja põhiosa kui selle all olev korter olid välja üüritud ja kuna mõlemal on kehtivad lepingud, saab ostja maja koos üürnikega. Nüüd tõusis küsimuse alla, et kui kiiresti üürnikest lahti saaks? Etteteatamisaeg oli nende lepingus kaks kuud, nii et olenevalt tehingu vormistamise kiirusest saaksime nad välja 1. juuniks või 1. juuliks, aga Matt peab juulis juba tööd alustama. Kolimine/remont/sisustamine tuleb juunisse mahutada. Eriti tobe olukord! Aga noh, vaadakem helget poolt - majast jäime ilma, seega mure murtud!

Pärast miljoni kuulutuse läbivaatamist ja sada korda Nanaimos käimist hakkame vaikselt jõudma punkti, kus tahaks kogu kupatusele joone alla tõmmata ja lihtsalt midagi ära osta. Vaene Matt teab juba iga tänavat ja nurgatagust ning praamitöötajad hakkavad varsti ilmselt isiklikult "tere" ütlema. Oma jope ju.

9 kommentaari:

  1. Uhhh, milline tüütu närvide mäng!

    VastaKustuta
  2. Anonüümne30/3/16 10:13

    Kas Sa raatsid jagada ka linke, kust portaalidest peaks maju vaatama? Ma olen Kijijil silma peal hoidnud vahel, aga tundub, et seal on nii vähe normaalse hinnaga maju, kõik on mingid ulmelised mitmemilojonilised? Ja noh, suht kehv otsing tundub ka..

    VastaKustuta
  3. Kle see ei ole normaalne :D Ausalt. Kütad end ülesse, loodad, ootad jne Ja jälle kõmm. Ma nagu ei saagi aru, mis point sellel on. Müüja võiks ju otse öelda, et näe- selline pakkumine tuli, kui tahad, paku veel rohkem ja korras.

    Igal juhul edu teile! Küll see õige tuleb ;)

    Räägib endiselt kodutu ja majatu .....

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil ämmale korterit ostes oli nii, et hakati summat üles kruvima - väidetavalt tuli parem pakkumine. siiamaani on imelik tunne, et kas oli ikka teine pakkumine või hakkas tüübile tunduma, et liig odavalt müüb ja seetõttu tõstis selle nõksuga hinda. see maakleri kaudu värk on kuidagi ausam aga võiks jah avatud oksjon siis pigem toimuda :)

      Kustuta
  4. Anonüümne30/3/16 13:32

    Kui tavaline on Kanadas maja osta lihtsalt seetõttu, et kolitakse õppima uude linna, aga pikemas plaanis ühte paika jääda ei plaanita? Eestis ju pigem renditakse korter (või ka maja), sest ostetakse ikkagi pigem ideega, et ühte paika jäädakse maha järgmiseks 30-40 aastaks.
    Ja vabandust, et küsin - aga kas see tähendab, et sa enam üldse Eestisse tagasi ei tulegi ja sinust saab tulevikus ehk hoopis kanadalane?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kanadas on mingi maksuvärk, et kui vähem kui viie aasta pärast oma kinnisvara maha müüd, kaotad portsu raha. Ma täpselt ei tea, pigem poole kõrvaga olen kuulnud. Ajutiselt minnes tavaliselt ei osteta, aga me plaanime ideaalis Nanaimosse pikemaks ajaks jääda kui residentuur kestab.

      Eestisse tagasi tulla ma ei plaani, jah. Kanada on nii tore!

      Kustuta
    2. Anonüümne31/3/16 22:29

      Kahju, Eestil oleks sinusuguseid toredaid ja tragisid inimesi vaja, aga kui süda kutsub mujale, ei saagi teisiti :)

      Kustuta
    3. Kanadas on kuidagi rahulikum elada. Tööd on lihtsam leida, palk inimväärsem ja inimesed rõõmsameelsemad. Lääneranniku loodus on täielik postkaart, ma pole siiamaani selle iluga ära harjunud. Ning talve pole, mis on minu jaoks ülisuur pluss!

      Kustuta