09 märts, 2016

Residentuuri valik (järg)

Üle-eelmist postitust alustades tahtsin tegelikult rääkida sellest, et me hakkame varsti kolima! Aga sissejuhatus läks nii pikaks, et alles kolmandas postituses jõuan lõpuks ivani... Või noh, kuna hetkel alles teise rea juures olen, ei tea, kas jõuan...

Kanadas õpetavad arstiteadust 17 ülikooli, neist 3 prantsusekeelsed. Sõelale jääb seega 14. Iga ülikooli alla käib ports residentuuriprogramme, mis on lihtsustatult öeldes lähimad suuremad ja väiksemad linnad (suuremates linnades võib omakorda mitu programmi olla).

Intervjuule kandideerimiseks on vaja esitada pikk rodu dokumente, sealhulgas väiksema raamatu mõõtu selgitus, kes sa oled, mille toredaga senises elus hiilanud jne. See on nüüd ka see koht, kus tuleb eelmainitud soovituskirjad üles laadida.

Ahjaa, foto peab samuti olema. Selle tegemine maksab ulmelised 150 dollarit, naised lasevad spetsiaalse meigi ja soengu teha ning olenemata soost photoshop'itakse pilt niimoodi ära, et silmad läigiks, hambad oleks kriidist ja nahk plastmassist. Jube kahju, et ma teile näiteid ei saa panna.

Matt ütles kohe, tal pole aega tervet päeva sellele raisata, teeme parem ise. Seda enam, et tal juba ongi kriidist hambad! Lükkas valged vihmavarjud voodi kõrvale üles, tõmbas alukatele särgi ja pintsaku peale, seadistas mulle fotoka ära ja palus klõpsima hakata. Nii et Matt'i CaRMS'i pilt on minu tehtud. Ma pidin küll ainult ühte nuppu vajutama, aga ikkagi!


Ja täpselt nii keeruline kui eriala valik, on ka konkreetse programmi valik. Ei ole nii, et valid kõige ilusama linna ja vaatad, et läheduses oleks park tiigi ja luikedega. Aga muuhulgas oleks muidugi tore, et valitaval kohal oleks vähemalt teoreetiline potentsiaal püsivaks elukohaks saada. Esimese asjana arvas Matt, et lahe oleks Nanaimosse minna, mis asub Vancouverist vähem kui kahetunnise praamisõidu kaugusel. Mina ei osanud alguses ausalt öeldes midagi arvata, mul polnud kordagi pähe tulnud, et üldse kunagi Vancouverist ära kolin!

Sügisel tegi Matt ühe praktika Prince George's, mis on suur ja täiesti mittemidagiütlev kole tööstuslinn kaugel põhjas, kus on ehtsad paksu lumega krõbekülmad talved, hunnikute kaupa karusid ja väga tugev residentuuriprogramm. Siis ma vist juba hakkasin midagi arvama. Suuremat entusiasmi te vist ei eelda, eks?

Seejärel kerkis päevakorda kas FortMcMurray või mingi selline väike õlikaevandamise urgas, kus sõna otseses mõttes ei ole mitte midagi muud teha kui… õli kaevandada. Ilm on aastaringselt õudne. Talvel polaaröö. Aga sellistes kohtades on jällegi suured finantsilised eelised, õppelaen makstakse sinu eest tagasi ja kord aastas saab palgale lisaks lisatasu ainuüksi selle eest, et oled nõus töötama kohas, kuhu ükski inimene vabatahtlikult ei lähe. Kui suurusjärkudest rääkida, siis "lisatasu" ületab minu aastapalga. Sel hetkel hakkas mulle Prince George juba palju ahvatlevamana tunduma, sest seal on vähemalt kaubamaja, hahaa.

Esimese hooga ma BC provintsist väljapoole muidugi üldse ei mõelnud, aga Matt kandideeris pea kõikidesse ülikoolidesse ja kokku 89-sse programmi! Püha jumal! Intervjuukutse sai vist ka kõikidesse (mida ta ei lootnud), nii et sellest hetkest pidi hakkama üht-teist maha kriipsutama. Kanada kõige mõttetum provints Saskatchewan oli vist ainus, mis seepeale nimekirjast kadus (kui te kunagi Kanadasse peaks kolima, räägib teile iga uus sõber, et Saskatchewan on nii lame, et kui koera õue lased, näed ka kolm päeva hiljem teda ikka veel minemas - see on neil lemmiknali siin). Või ei kandideerinud ta sinna juba algusest peale - ei mäleta.


Intervjuude jaoks tuleb isiklikult kohale lennata, nii et kõige muu kõrval pole see kaugeltki mitte odav lõbu. Lende broneeris Matt kuuekaupa, et allahindlust saada. Kuueseid portse oli kaks! Intervjuud toimuvad kindlatel päevadel ja täpne kellaaeg on suuresti õnneküsimus. Ühe intervjuu tegi ta pärast terve öö lendamist hommikul vara, olles eelnevalt suvalises peldikus ülikonna selga tõmmanud. Arstide glamuurne elu.

Igale intervjuule eelneb/järgneb kõnealuse koha erinevaid programme tutvustav (poole)päevane pidulik üritus, mille juurde kuulub vägev toiduvalik (ühel juhul näiteks hiiglaslik šokolaadifontään koos puuviljavalikuga, millest Matt unustas pilti teha, aga siiamaani räägib kui uskumatu see välja nägi).

Minu kergenduseks juhtus sedagi, et mõned programmid talle üldse ei meeldinud, aga samas kerkis iga mõne päeva tagant mõni selline, mille peale ta senini väga põhjalikult mõelnudki polnud, aga kus pakuti erakordselt head väljaõpet. Ükskord helistas ja rääkis, et ühel programmil on haigla põhimõtteliselt külakeses, kuhu vist autoga hästi ei pääsegi, tuleb lennata. Nöökis, et näe, lähme sinna, palju vaba maad, saad lõpuks kanad võtta. Mina vaidlesin, et ei saa ju kanu võtta! Kuidas ma neid hiljem järgmisesse kohta viin, lennukiga ei hakka ju kanu kaasa kolima, jumal hoidku! Mille peale Matt südamerahuga teatas, et "Anu, seal poleks sul absoluutselt mitte midagi muud teha kui kanu pidada, nii et kanad tulevad igal juhul!"

Sel hetkel hakkasin juba nii suurde meeleheitesse jõudma, et olin täiesti valmis Nanaimosse kolima ja isegi Prince George hakkas uuesti normaalne tunduma. Vähemalt on mõlemad BC-s. Ma saaks kaks aastat päris talvega hakkama küll, mul on 30 aastat praktikat! Aga selleks hetkeks hakkas Matt'ile koitma, et tegelikult oleks suurepärane kogemus paar aastat Kanada teises otsas elada ja sealset kultuuri lähemalt tundma õppida. Talle väga meeldis Montreal, aga see on puhtalt kakskeelne, nii et lõpuks seda oma nimekirjas väga kõrgele ei pannud. Kõige ilusamaks linnaks tunnistas Kingston'i ja see jäigi üheks suurimaks favoriidiks, mis ikka ja jälle jutu sees esile kerkis. Siis oli intervjuu Halifax'is, mida ta alguses väga ei ihaldanudki, aga seal selgus, et residentuuriprogramm on neil eriti hea, nii et hüppas kohe TOP'i. Appi! Te ikka saate aru, mida ma viimase kuu jooksul pidin läbi elama?

Ja kui ta siis Halifax'is ära käis ja rääkis kui imeliselt sõbralikud inimesed sealkandis elavad, olin juba nõus ka Albertasse kolima (BC naaberprovints) ning avastasin muuhulgas, et kui ta siis lõpuks tõesti hoopis Halifax'i peaks saama, peaks ma oma äsjaostetud auto teistpidi kohe maha müüma, sest sellega ju ometigi risti üle terve Kanada ei sõidaks! Matt oli muidugi juba kõik välja arvestanud ja ütles, et nädalaga vuraks rahulikult ära ja sa tahad ju ometigi oma asjad kaasa võtta, nii et autot on selgelt vaja!


Mingil hetkel hakkasin vaikselt alla andma. Mõnes mõttes oleks muidugi tore mõned aastad hoopis idakaldal elada. Eestisse lähem lennata ja eesti sõpradega lihtsam skaipida, sest ajavahe pea poole väiksem.

Lõpuks jõudis Matt oma intervjuude ringreisilt tagasi ja hakkas rääkima, et Red Deer, mis asub Edmontoni ja Calgary vahel, on väga tugev kandidaat. Ja tegelikult oleks lahe elada päris talves! Te ikka saate aru, et siinkohal on tegemist põlise vancouverlasega, kelle senise elu talved on piirdunud seitsme soojakraadiga?

Kui ta Edmontonis intervjuul käis, oli seal külma üle 20-ne (Vancouveris õitsesid samal ajal juba nartsissid) ja ta oli täiesti vaimustuses. Helistas ja rääkis, et mul oli see asi seljas ja selle peal see asi ja selle peal veel omakorda see asi… miskohal teda katkestasin, võttes jutu lühidalt kokku: "Sul olid kõik asjad seljas, mis üldse võimalik, aga külm hakkas kohe kui uksest välja astusid?" Ma ju tean!

Okei, kirjutan homme edasi, sest lõpp ei paista veel isegi seitsme maa ja mere tagant mitte...

7 kommentaari:

  1. Ootan edasi :D Need blogipostitused saavad kuidagi liiiiga kiiresti alati läbi loetud.

    VastaKustuta
  2. Anonüümne9/3/16 22:45

    tõesti on huvitav. lase aga edasi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul hakkab juba endal ka huvitavaks minema, et millal see saaga ükskord valmis saab. Idee poolest tahtsin kogu selle jutu ühe postitusega ära rääkida!

      Kustuta
  3. Pildi järgi absoluutselt eesti poiss. Mitte kuskilt otsast britt, prantsmann, germaan, slaav, kanadalane ega skandinaav, lõunapoolsetest rääkimata.
    Muide, peale 10 miinuskraadi hakkavad saapad kriuksuma, peale 20 miinust ei ole enam libe ja peale 25 ei valuta enam minu vanainimese kondid ka :) Umbes 28 juures lähevad juuksed härma ja peale 34 hakkab tatt suus ära külmuma, niiet võid teha nagut parun Münchhausen, et kui sülitad, siis on see enne maha jõudmist juba külmunud, irw.
    Seda siis Eesti kliimas, kuidas teitel on, ei tea. Aga lõunapoolsed kanadalased on vist juba enne 20 surnud, Edmontoni omad panevad arvatavasti kraenööbi kinni ja inuitid vapsee tõmbavad alles särki selga ;P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Isapoolsed vanavanemad Eestist ja emapoolsed Inglismaalt, puhas Euroopa poiss ju! Aga sisu poolest ikka täitsa kanadalane.

      Kustuta
  4. Jah, mul on meeles, sa oled seda varemgi öelnud. Aga no näo poolest ikka täiesti ugrimugri, st OMA. Kena eesti poiss. Kui linna peal vastu tuleks või jaanikul kaerajaani tantsiks, siis küll ei ütleks, et võõrast verd oleks :)
    Maitia, enamiku eestlastest tunneb mingisuguse kõhutundega ära, kas see on meie oma rahvuslik mälu või misasi. Kusjuures Eestimaa praegused noored kenad venelased ei ole ka enam üldse Venemaa venelaste moodi, ka mitte oma vanavanemate moodi, vaid on kuidagi meiega sarnasteks muutunud. Seda teeb ilmselt see tugev looduslik radioaktiivne foon (diktüoneemakilt), ja see istub meil geenides nii sügavalt sees, et on veel mitu põlve kanadalasteski näha, usu või ära usu :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ta oskab täiesti ilma aktsendita Õllepruulijat laulda, nii et kindlasti petab ära :)

      Kustuta