27 august, 2016

Doonor

Matt ütles eile õhtul täiesti lambist, et läheb verd andma. Umbes niimoodi, et parasjagu polnud paremat plaani, laseks end siis nats nõelaga torkida. Kuna mul on viimasel ajal vaba ajaga kohe väga hästi, sebisin ennast kah kaasa. Täitsime ankeedid, kus küsiti muuhulgas, et kas oled viimase viie aasta jooksul ahvidega töötanud või 1980. aastast rohkem kui viis aastat Euroopas viibinud (daah…) ja tunnistatigi meid kõlblikeks.

Nõela osa kartsin ma kõige rohkem, nad kasutavad ju jube suuri, aga sattus nii vilunud õde, et ma praktiliselt ei tundunudki kui see sisse läks! Näpuvere võtmine oli palju valusam. No ja ikka väga uhke tunne oli seal istuda ja oodata, millal kott täis voolab - kellelgi läheb seda ju vaja. Matt ütles, et näiteks autoõnnetusse sattunul võib vabalt 15 kotti korraga minna ja see eeldab, et täpselt nii palju doonoreid on selle ühe inimese päästmiseks panustanud. Suur asi!

Tädid käisid kogu aeg küsimas, et kuidas ennast tunnen, aga ma ei tundnud mitte midagi, jumala normaalne oli olla! 11 minutit hiljem sai kõik läbi, nõel võeti välja, plaaster pandi peale… ja kuni õde selle kõigega toimetas, hakkas mul vaikselt pea ringi käima ja veidi iiveldama. Mõni hetk hiljem ütlesin, et olen nats "dizzy", mispeale õde hüüdis "ten" (neil on iga seisundi kohta koodid) ja terve toatäis meedikuid jooksis kokku. Tool lasti alla, külmad märjad rätikud igale poole, mul oli selleks hetkeks pilt täiesti läinud ja võttis ikka paar head minutit, et selles osas midagi muutuks. Tsirkust kogu raha eest!

Hiljem ütles Matt, et arvestades mu madalat kaalu ja veel madalamat vererõhku polnud muidugi väga imestada.

Kanadas muideks ei jagata doonoritele kruuse, helkureid ja šokolaadi, on ainult küpsised ja mahlad, mida kohapeal tarbida. Matt ütles väga tabavalt, et meil on ju kruuse ja šokolaadi kodus ka, miks nad peaks midagi sellist kaasa andma? Tõsi.


Eelmisel nädalavahetusel käisime Tofinos. See on mingi imekoht Vancouveri saare läänerannikul, mida kanadalased palavalt armastavad ja kus kõik kohalikud eestlased on ära käinud. Ilus loodus ja suured ookeanilained, linnake ise on nunnu ja kõik ümberkaudsed rannad kaetud siidpehme liivaga.

Igatahes oli mul see retk ikka veel tegemata ja nüüd, kus me saarel elame, oli sinna vähem kui kolm tundi sõitu, nii et võtsime ette. Kogu majutus oli muidugi totaalselt välja müüdud ja seal on jõhkrad hinnad ka, seega otsustasime õhtul tagasi tulla, mis oli täiesti piisav, et põhiasjad ära näha.

Ma olen vist natuke ära hellitatud nende türkiissiniste järvede ja lumiste mäetippudega, mis siin British Columbias igal pool jalust rabavad, sellist vau-efekti, millest kõik räägivad, mul ei tekkinudki. Lihtsalt järjekordne ilus koht. Pigem tore kodust välja saada ja Matt'iga koos midagi ette võtta, sest ta on viimased nädalad sõna otseses mõttes ainult tööl olnud.

August juhtus olema palliatiivse ravi kuu, mis tähendab seda, et ärkame igal hommikul 6.30 ja kuigi mina ei pea kuskile minema, ei jää ma pärast Matt'i lahkumist enam magama ka. Lisaks on iga päev mingi 30 kraadi kuuma, nii et kõige targem on end jäätisega diivanile sisse sättida ja üldse mitte liigutada. Täiesti õudne, noh! Õnneks läheb järgmisel nädalal jahedamaks ja hakkab sadama.

Aga noh, töö on tal huvitav. Patsiendid vahetuvad maru kiiresti, kõik lihtsalt surevad järjest ära. Mõned õed on selles osakonnas juba aastakümneid töötanud ja nahk peab selle aja peale küll väga paks olema. Matt'ile hirmsasti meeldib, aga graafik on täiesti absurdne - sureva inimese juurest ei kõnni ju minema kui kell kukub, et ahh, homme saad oma morfiini. Nii ta siis rababki ületunde ja kuna nad peavad residentuuri jooksul kindla arvu õhtuseid üldhaiglavalveid tegema, arvas ta millegipärast, et hea oleks suur osa neist ka augustisse laduda - hiljem muretu - aga ei arvestanud faktiga, et palliatiivne osakond alustab 7.30 hommikul ja õhtune valve, mis peaks kell 23 läbi olema, venib regulaarselt südaööni või veel pikemaks… Ma ei tea, kuidas ta jaksab!


Kanad on viimasel ajal hakanud mõistust pähe võtma. Mässumeelsetest teismelistest kujunevad rahulikud mammid. Nüüd jalutavad minuga peenras kaasas kui rohima lähen ja kui on aeg kuuti tagasi suunduda, et lasta mul poodi või kuhugi minna, siis lihtsalt juhatan nad õigele teele ja kõik jalutavad rahumeelselt sisse. Ei pea enam esimest kolme mööda aeda taga ajama ja ükshaaval sisse tõstma, et teistele koitma hakkaks, mida ma neist tahan. Küll aga juhtub, et poole kooperatiivse tegutsemise pealt läheb ühel kanadest meelest ära, et miks ta kuuti läks, pöörab uksel ringi ja lihtsalt passib seal. Ülejäänutel, kes trepi peal järjekorras ootavad (sest sisse ju ei mahu), läheb kah kõik sassi ja kui uksel passiv kana peaks ühe sammu väljapoole tegema, tuleb kogu protsessiga nullist alustada.

See koostegutsemine on neil täiesti imekspandav! Mitte kunagi ei juhtu, et üks kana kuskile omaette rändaks. Kõik käigud tehakse viiekesi koos. Kui üldse mingi jagunemine on, hoiavad punased omavahel ja valged omavahel kokku. Ma ei saa aru, on see juhuslik või neile tõesti meeldivad endasugused rohkem kui teised? Ja Dora, see ainus must, on endiselt kõige tšillim ja istub peale esimesest ehmatusest ülesaamist hea meelega süles. Kui neid üles korjame, siis alguses on endiselt reaktsioon, et tapetakse! Üldse ei ole oluline, et iga kord on tore olnud ja pai saanud.

Mäletate, ma kirjutasin, et panime pesakastidele plaadi ette, et nad sinna ilmaasjata sittuma ei läheks ja asi lõppes sellega, et just selle plaadi peal oli kõige toredam kõõluda ja mõlemale poole junne lasta. Huvitaval kombel olid nad alati paremas ääres, lemmiknurk noh. Täna võttis Matt plaadi eest ära ja muuhulgas installeeris uue rippuva veenõu. Vasakule poole. Ja kuna kõik uus on huvitav, siis pärast seda kui nad olid juba mõnda aega eriti elevil olnud ja kamba peale välja nuputanud, kuidas vett kätte saada, lendasid üles ja sättisid end vasakule poole sisse, et uue mänguasja lähedal olla. 

Me peame selle munakastinduse täiesti ümber ehitama, ei osanud ju arvata, et absoluutselt igast lahtisest äärest kohe uus õrs tehakse…

14 kommentaari:

  1. Kui ma esimest korda verd käisin andmas Tartus, siis esiteks oli jumala normaalne olla. Hakkasime ennast riidesse panema (läksime kambakesi sõpradega), mina olin viimasena uksest välja astumas, kui äkki hakkas pea ringi käima ja vajusin sinnasamma ukse taha diivanile kuidagi poolkökati. Pilti eest ära ei läinud, nägin kõike mis toimus - aga ei suutnud midagi teha. Ei saanud häält teha, lamasin ainult seal kuidagi külili diivani peal ja vaatasin abiotsivate silmadega koridori poole, et issand, vaadake keegi mu poole, tulge tõstke mind siit üles. Sõbrad samal ajal sammusid kõik trepist alla ja keegi ei märganud, et ma maha jäin :)

    Kuna poolavali uks varjas mind seal diivani peal kuidagi poolenisti ära kah, siis läks tiba aega - pool minutit? - enne kui üks medõde märkas mind ja tuli mu juurde, pani mu korralikult diivani peale selili, andis mingi magusa asja suhu ja vett. Ja siis nad tahtsid, et ma seal tükk aega tugitoolis istuks ja sööks ja jooks, ei lubanud mul ära minna :)

    Sõbrad samal ajal olid riidehoius ja arutasid, "Keegi Manni on näinud? Ta on ikka verekeskuses ve?" Üks neist tuli trepist üles mind otsima, leidis mu tugitoolist üles, medõde seletas talle situatsiooni ära ja siis tuli terve kambatäis sõpru jälle verekeskusesse tagasi ning tšillisid seal niisama, kuni mina istusin häbeliku näoga tugitoolis ja küsisin aina medõdede käest, et kas ma võin nüüd palun ära minna :P.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õed rääkisid, et vahel kukutakse keset vereloovutust ära ja sel juhul peatatakse kohe kogu protsess. Hiljem kui end hästi hakkad tundma, enam jätkata ei saa. Kui kott oli peaaegu täis, siis nad ikkagi kasutavad seda verd, aga kui mitte, läheb raisku. Seda kuulates oli mul väga hea meel, et alles täiesti lõpus pildi tasku panin ja käik ikka asja ette läks.

      Mul lasti oma veerand tundi või nii seal pikutada, vahepeal pandi istuma ja ma ise arvasin, et kõik on okei, aga Matt ja õed kinnitasid üheskoos, et värv ei olevat näos veel üldse õige ja pandi pikali tagasi. Terve ülejäänud õhtu oli täielik nõrkus ja järgmisel päeval veel ka. Matt ütles, et see on pigem "pohmell" minestamisest kui verekaotusest. Väga huvitav! Ma siis järgmine kord püüan ikka veits paremini valmistuda ja süüa/juua enne minekut.

      Kustuta
  2. Ma olen aastaid tahtnud verd anda, aga ma jään kogu aeg kaalunormidest alla või siis satun täpselt piiri peale. No ei taheta mind.

    Aga kanad, nad on absoluutselt võrratud! Pean tunnistama, et hetkel on kanateema mu lemmik! Kui korteris ei elaks võtaks ka :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen samuti täpselt piiri peal, aga keegi ei küsinud kaalu kohta ja üle ei kontrollitud. Küll aga paistsid õed minu vastu suuremat huvi tundvat kui teiste patsientide vastu ja pidevalt käidi uurimas, kuidas mul olla on, nii et eks nad eeldavad, et kribalamad võivad lihtsamini kokku vajuda. Üks õde ütles hiljem, et ta vaatas juba teisest ruumi otsast natuke enne seda kui ütlesin, et pea ringi käib, et olen kuidagi liiga kahvatu.

      Kanad on võrratud, jah. Me ise ka muudkui vaatame ja õhkame, et nii toredad!

      Kustuta
  3. Tõelised patsukanad juba :) A sa neid ise sülle hüppama pole meelitanud? Et istud kuskil ligidal, hoiad nämmi näpu vahel ja kutsud ligi? Loomad-linnud on ju uudishimulikud, kuigi esialgsest pelgusest ülesaamine võib kaua aega võtta ja samuti peab olema hobusekannatus.
    Mul olid kunagi tädil maal kanad ja kui vanaema aias rohis, siis üks punane nimega Todi kõõlus alati koos temaga kaasa. Teised mitte, aga just Todi. Mulle tundub, et kana valis ise vanaema välja, mitte vastupidi. Aga nutikas oli see Todi ka - eks vanaema viskas talle seal läbi lippide vihmausse ja muud nämmi ja kana siis vastutasuks ajas temaga pikad jutud maha. Ei teda teised kanad huvitanud. Ja vahepeal pesi vanaema kaevul Todi sitast tagumikku :) Üsna sülekana oli teine.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sülle ei hüppa, jah. Võib-olla siis kui lõpuks päris suureks kasvavad ja maha rahunevad, lähevad sellised trikid õnneks. Uudishimulikud on nad küll täiega!

      Muide, kuidas su tädi kana omale minu perekonnanime sai? Ei ole ju maailma kõige tüüpilisem kananimi?!

      Kustuta
  4. Numaitia XD Ega tädi oma kanu ei nimetanudki ja ega nad mingit tõugu polnudki, tavalised igat karva kirjud talukanad - oli valgeid ja selliseid kollaste tiibade ja hallikrähmulise kaelaga valgeid, pruune, punaseid, musti. Üks kukk oli punane-must ja kollase kaelaga, see oli hästi kuri, seda ma kartsin, aga teine oli ka selline kollakas ja hallikrähmuline, hästi suur, too ei olnud kuri. Aga Todiks hakkas toda kana vanaema kutsuma, ilmselt kuna kana häälitseski peamiselt sedasi todi-todi-todi, podiseski nagut siil.

    VastaKustuta
  5. Anonüümne27/8/16 22:18

    Tundub, et munemiskaste annaks lihtsa vaevaga tuunida nii, et neile katus peale teha. Eks nad võivad siis ka seal katusel istumas käia, aga enam pessa ei kaka. Ja selline hämar kinnine kast neile munemiseks üldiselt meeldib. Mul igaljuhul midagi sarnast töötab. Pesamuna ka sisse panna, siis saavad aru küll.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Munakastidega on praegu kõik valesti, sest esiteks on nad täpselt akende vastas, mis ei anna vajalikku hämarust ja teiseks ei ole viiele kanale kuut pesa vaja, ilmselt piisaks kahest. Mul on plaan teha keskele sissekäik ja kummalegi poole üks pesa (praegused vaheseinad võtaks siis maha). Siis oleks piisavalt hämar ja uue seina saaks laeni ehitada, siis jääb pessa sittumine ära :) Aga eks näis, mis saab. Pesamune on, jah, mingil hetkel vaja. Kuskil kahe kuu pärast võiks esimest muna oodata.

      Kustuta
  6. Kanadas saab nüüd juba enne verd loovutama minemist Internetis ankeedi ära täita ja küsitakse üle ainult "kahtlustäravatavad" kohad (see Euroopas elamine nt :P). Seetõttu ei ole enam vaja enam nelja erineva inimesega suhelda vaid saab kahega hakkama! Varasema tunni asemel saab poole tunniga hakkama - superluks!

    VastaKustuta
  7. Peale seda kui kunagi mu kursaõde pärast vereloovutust pea ees trepist alla hakkas lendama ja ma ta teisele poole vastu seina pidin kiiruga lükkama (suur kolakas käis ära küll a vähemasti ei saanud viga), ei ole ma lubanud kellelgi ilma söömata endaga verd andma kaasa tulla. See on õudsalt oluline tegelikkuses! :)

    VastaKustuta
  8. Anu, sa näed niii kaunis välja! :)

    VastaKustuta
  9. http://www.looduspere.ee/blogi/kuidas-alustada-kanapidamist-paris-algusest/

    Siia sulle üks tore jutuke :) Ehk on miskit kasu.

    VastaKustuta