13 veebruar, 2019

Kodus lõksus

Me käisime pühapäeval Vancouveris Matti vanemate ja sugulastega Oscari sünnipäeva tähistamas ja õhtul tagasi jõudes oli eelmisel päeval antud lumehoiatus kohe täitsa silmnähtavalt realiseerunud. Praamilt maha sõites saime pool tundi oodata, et teele risti libisenud veoauto eest ära lohistataks ja seejärel maanteel olelusvõitluse maha pidada hangede ja kraavis lõpetanud autode vahel laveerides.

Eestis ei paneks selline lumehulk kulmugi kergitama, aga siin ei ole piisavalt sahkasid ja esmajoones hoitakse puhtana kõik suuremad teed, väiksemateni jõutakse juhul kui aega jääb. Meie maja juurde jõudmiseks tuleb läbida paras laburünt ja siia viimasesse tupikusse, kus peidus oleme, ei ole sahk minu ajaloos veel kordagi jõudnud (ka eelmistel talvedel mitte).

Lisaks sellele on terve linn omajagu künklik ja näiteks ülespoole on ikka päris keeruline rassida kui sinu ees sõitev autojuht arvab, et igaks juhuks peaks häääästi aeglaselt minema ja eriti aeglaselt peaks liikuma veel siis kui mõni suurema lumega koht on. Loogilist mõtlemist pole. Kogemust ka mitte.


Nii et lumi võrdub siin alati katastroofiga. Koolid on juba kolmandat päeva kinni. Kelgud on välja müüdud. Ma olen täielik idioot, et paar nädalat tagasi Oscarile kelku ei ostnud kui see mulle ehituspoes risti ette jäi.

Esimesel õhtul kaevasime kahekesi (kahekesi Mattiga, mitte kahekesi Oscariga, eksole) majaesist lumest puhtaks ja panime minu auto garaaži, et saaksin hommikul ilma suurema kaevamiseta poes ära käia. Päris ilma muidugi ei saanud, sest öösel sadas juurde, aga vähemalt oli auto puhas.

Lund lubatakse eelseisva nädala jooksul muudkui juurde ja juurde, nii et süüa tõin sellise varuga, et enne kevadet kodust lahkuma ei peaks. Oscarit ei tahaks sellise lumega liiklusesse viia kui just väga vaja ei ole. Ja nüüd me siis olemegi kodus lõksus.

Õnneks oli tal sünnipäev, eksole. Uusi mänguasju on kõik kapid täis. Mõtlesin, et olen kaval ja annan jaokaupa kätte. Esimesel hommikul sai siis ühe asja. Natuke uuris, seejärel rippus minu jala küljes edasi ja kurtis, et puder ei saa piisavalt kiiresti valmis. See on meil igahommikune mäng.

Andsin olude sunnil teise asja ka. Mingi tulede ja viledega. Mida hullemini mänguasi lapsevanema närve sööb, seda rohkem see lastele meeldib. Meeldiski mingiks viieks minutiks. Ja siis oli takjas mu jala küljes tagasi.

Aga papampapaa - murranguline hetk - tõstsin ta eemale vaiba peale... kus ta pilk tabas diivani kõrvale unustatud plastikpudelit, kuhu oli ka natuke vett sisse jäänud. Ja laps sattus sellisesse vaimustusse, et ma jõudsin enda pudru äragi süüa enne kui tal oli lõpuks mahti ühineda.

Tavalised asjad on miljon korda paremad kui mänguasjad.


Panin teile kanapildi ka, muidu nagunii mõni küsib, et kuidas neil läheb. Kanad nimelt ei mäleta kunagi, et nad varem lund näinud oleks. Iga kord kui see valge ollus maha sajab, on esimesed paar päeva kuudis peidus. Ma olin küll tubli perenaine ja kaevasin suure surmaga nendeni teeraja, et saaksin prouadele trepi puhtaks teha, aga see ei aidanud eriti. Alles pärast seda kui olin nad labida abil puhtfüüsiliselt välja lükanud, läksid sööma. Näljased olid küll.

Aga kohe kui kõht täis, kiirustasid tuppa tagasi. Liiga hirmus oli ikka.

7 kommentaari:

  1. Nüüd peate laulma seda: Luumi tuuli maaaha ja valgeks läks maaaa, kolm väikest kanadaaakat nüid välja ei saaa, nad istuvad saarel, mis teeha on neil, sest saaahata seal käia on luuume sees halb XD XD XD
    Ja mis kanad, kus kanad? Kas see on nagu Karlssonil, et minu küülikute portree? Ahei, sorri, silli mii ... vist üks kirju nägu vahib seal kuudisuu peal ...XD

    VastaKustuta
  2. Lohutuseks ja kadestuseks teile - meil ka juba mitu päeva täielik winter wonderland, kased mu maja ees on nii lumised ja ilusad, eile paistis veel terve päeva päike ja öösel tuli jälle uut lund peale. ja sahk mürrab juba kell kuus hommikul maja ees.

    VastaKustuta
  3. Kas see kanakuut sooja ka peab? Kütavad oma kehadega soojaks? :) Ja kas sinna mahub neile õrs ka kus istuda? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õrsi on seal isegi kaks ja sooja see vist väga ei pea, aga kanadel pidi kuni -10 okei olema (meil on nulli ringis). Nad ei talu järske temperatuurimuutusi, aga niisama külma osas pidi kohanduma hästi.

      Kustuta
  4. Ma olin kaks aastat tagasi kodus lumevangis, kokku ca kolm nädalat. Küll mitte lapsega, vaid paarikuuse kutsikaga. Vaene loom ei osanud/julgenud palja maa peale pissidagi, kui lumi lõpuks ära sulas, tema meelest oli lumeta pind hirmutav ja ebanormaalne =) Meil nimelt sama lugu mis teil, maja juurde viivat teed ei aja kohalik omavalitsus lahti. Ja toonasest lumehulgast ei murdnud isegi nelivedu+lumeketid läbi.
    p.s. Hilinenud õnnesoovid Oscarile!

    VastaKustuta
  5. Ma andsin hiljuti väikese läbipaistva kilekoti kuivpärmi 2,5 aastasele kätte, et küpsetama minna. Midagi tuli mul vahele, et kohe ei saanud tegutsema hakata ja siis märkasin, kuidas pisineiu istub toolil ja süvenenult kotikest uurib ja pöörab üht- ja teistpidi. Jätsingi ta sinna istuma. Umbes pool tundi hiljem katkes minu kannatus :-) Läksime siis tainast tegema ☺️

    VastaKustuta
  6. Calgarys on ka see aasta ikka tõeline talv - neli nädalat on temperatuur olnud -25C kandis (tuulekülmaga -40C). Väga ei kipu 7-kuusega välja.

    VastaKustuta