19 november, 2020

Ametnik otsustab

Mul oli nimeteemaga seoses palju mõtteid, aga eelmine postitus läks juba isegi pikaks, seega mõtlesin, et ah las jääb. Aga ei saa ikka. Nii et kannatage ära, tuleb veel veidi!

Tahtsin mainida, et kui sõbranna mehele (kelle juured on Kanadast kaugel) mainisin, et nime vahetasin, ütles ta, et näiteks nende kultuuris ei ole kombeks seda teha. Neil on suhtumine, et kui teine inimene sind austab, õpib ta su nime ära, olgu see kui võõrapärane tahes. Tal on õigus. Aga minu puhul ei olnud asi selles, et teisi häiriks, vaid mind häiris ennast.

Kui teiste inimeste nimedest rääkida, siis mina olen ehe näide sellest, kes lihtsalt ei suuda nimesid meelde jätta. Isegi lihtsaid! Ma taban end pi-de-valt olukorrast, kus tutvustamise käigus ütlen nime kuuldes, et oiii väga meeldiv... ja järgmiseks mõtlen, et pagan küll, mis ta oma nimeks ütleski? KOHE läheb meelest ära! Võõrapäraste nimedega poleks lootustki.

Teine asi, mis rääkimata jäi, on see, et Kanadas ei ole piiranguid, mida lapsele nimeks võib panna või milliseks enda nime saad muuta. Teoreetiliselt võib kohus sekkuda, aga seda juhtub äärmiselt harva. Eestis otsustab ametnik. Lugesin hiljuti ühest eesti pereajakirjast, et vanemad tahtsid lapsele nimeks panna Nelery, aga ametnik ei lubanud, seega pandi Neleri ja nüüd käivad riigiga kohut, et saaks i tähe y-ks muuta. Samas liiguvad täiesti ametlikult ringi Dildomar ja Rögabert, nii et ma ei ole kindel, et ametnike subjektiivne tõlgendus nimeseaduse osas mingi ühtsuse tagab.

Eestis peab nime muutes põhjendama, et miks sa seda teha tahad ja nimi muudetakse ainult sel juhul kui regionaalminister peab põhjendust küllaldaseks. Jällegi loeb ametniku subjektiivne arvamus. Kanadas pole mingit põhjendust vaja.

Lapsele saab Eestis anda ainult ühe perekonnanime. See on kas vanemate ühine nimi või siis ühe vanema nimi. Kui nad omavahel kokkuleppele ei saa, otsustab jällegi ametnik. Nõukaaeg on visa kaduma, noh. 

Kõige huvitavam on see, et kui vanemad on abielus, aga otsustasid oma nimedest liitnime teha, nt Mainurm-Kask, siis nende lapsed ei tohi seda liitnime kanda. Lastele saab anda ainult ühe neist nimedest. Kas pole absurd? 

Kanadas juhtub sageli, et kui vanemad ei ole omavahel abielus, pannakse lapsele sidekriipsuga mõlema nimi. Kuna ma tegelen töö tõttu patsientide andmetega, jookseb minu käest palju nimesid läbi. Vahel on üks nimi pigem ilus ja teine pigem mitte nii väga, siis mõtlen küll, et lapse huvides oleks võinud ju ainult ilusama panna. Ma ise olin muideks alati see, kes mõtles, et minu lapsed saavad sündides minu perekonnanime, olgu see siis nende isaga ühine või mitte. Aga läks nii, et polnud ühine, aga Matt'i nimi kõlas Kanadas paremini kui minu oma, mispeale otsustasin, et väike kanadalane saab isa nime. Õnneks on nüüd mul kah sama nimi, nii et probleem lahendatud.

Aga ometigi on inimesi, kes ei soovi abielluda või tahavad omaenda nime alles jätta vms. Ja miks ei võiks nende lapsel kaks perenime olla? Saab suureks ja vahetab ära kui tahab. 

Nüüd sai vist küll nimeteemadel kõik hingelt ära!

29 kommentaari:

  1. Anonüümne19/11/20 09:38

    Aga mõtle, kui lapsele saaks panna Eestis kaks perekonnanime ehk oleks näiteks Liia-Lotta Tamm-Kask ja siis ta abielluks ja tahaks kindlasti jätta oma nime ja võtta mehe oma ka veel, siis oleks Liia-Lotta Tamm-Kask-Kuusk :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Reaalsus on, et inimesed ei taha omale kolme perekonnanime. Kanadas võiks nad nii teha, aga ma pole veel kordagi näinud, et keegi teeks.

      Samas on Eestis kaks perekonnanime ju lubatud kui need sidekriipsuga ühendada. Aga ainult täiskasvanutel, mitte lastel. Ma saaks aru kui oleks kõigil keelatud. Mis vahet seal siis oleks kui ka laps võiks mõlema vanema nime kanda kui vanemad nii tahavad?

      Kustuta
    2. A mis sellel Liia-Lotta Tamm-Kask-Kuusk nimel viga on? Anonüümse poolt kirjeldatud nimepanemis/ saamis viis on omane näiteks hispaania kultuuriruumile. Laps saab isa poolt ühe ja ema poolt teise perekonnanime. Abielludes võib abikaasa oma lisaks võtta. Ei näe üldse probleemi. Tobe on pigem see, et vanemad ei või oma lapsele mõlema perenime panna kui tahavad. Millega sellist nõmedat keeldu üldse põhjendatakse?

      Kustuta
    3. Kusjuures esineb ju väga pikkasid ja väga lühikesi nimesid. Miks siis üks võib olla Katariine Rosaalie Magdaleena Mihhailova-Raudsepp, aga teine ei tohi olla Lii Ots-Nõu (eeldades, et esimene võttis mehe perekonnanime täiskasvanuna juurde, aga väike Lii on veel beebi, kes just sündis ja kellele kumbki vanem tahaks oma perekonnanime panna).

      Kustuta
    4. Jõuti juba sellel teemal vastata, aga elasin ka Portugalis mõnda aega (ja sama ka Hispaanias) ning seal on täiesti tavaline Nuno Xavier Pereira Oliveira - kusjuures mõlemad perenimed on tähenduses pirnipuu ja oliviipuu....et nende keeles kõlabki täpselt nagu meil Kati Liis Mänd Kask :D jaseal on kõik selliste nimedega ja mitte midagi kummalist nad selles ei näe, seega...

      Kustuta
  2. Ma loen alati kohalikest lehtedest, kui on sündinud uusi ilmakodanikke ja kui lapsed lähevad esimesse klassi, et mis nimed neil siis on. Mõne puhul tahaks küll kõva häälega karjuda, et inimesed, mis teil ometi arus oli!!! Ja et Neleryt ei saanud ning neid dildosid ja rögasid sai, selline asi on võimalik vist ainult Eestis.
    Teisalt on mul juba pikemat aega tunne, mitte ainult nimedega seoses, vaid üldse, laiemalt, et vaatamata oma jäära- ja kohatisele põmmpäisusele on eestlased siiski üpris paindlikud ja tolerantsed, st kannatavad ära üksjagu suure hulga lollust. Ehk on asi ühelt poolt meie uimasemas meelelaadis, samal ajal kui nt Prantsusmaal või Kreekas kistaks juba sillutist üles ja pillutes kivide ja tomatitega.
    Nimelt igasugu keeleliste asjade suhtes (ja mitte ainult). Teiselt poolt on vist asi jälle selles, et kuna siit on aegade jooksul käinud üle igasugu rahvaid ja keeli, siis on meil lihtsalt ellujäämise huvides need keeled kõik selgeks õppida ja katsuda hakkama saada kõigi nende vallutajate ja möllutajatega. Sama asi teeb ilmselt eestlased maailma mastaabis ka headeks kohanejateks, mida nt suurrahvaste esindajate kohta (khöm khöm) nii väga öelda ei saa. Prantslane, ameeriklane ja venelane arvavad alati, et kõik peavad nende keelt igal pool rääkima.
    Samas on see anne ka omamoodi needus, mis teeb just võimalikuks kõik sellised süldid ja rosoljed ja Majasoku "kurvad hautised". Nii muu elu-olu suhtes, kui ka nimede suhtes. Elik nagu öeldakse - kurb, aga pidulik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina loen ka alati igasuguseid nimekirju, nii huvitav on näha, millega vanemad oma maimukeste nimetamisel lagedale on tulnud. Kanadas tuleb samuti imelikke nimesid ette - no näiteks pannakse Taylor'i asemel Teighlor (hääldus on mõlemal sama). Lisaks nn uue aja nimed nagu Coast (rannik) jne.

      Aga kohanemise osas vaidlen vastu - minu meelest on eestlased äärmiselt kinni selles, "mis on alati olnud". Vaata kasvõi Halloweeni viha igal sügisel.

      Keele osas on nii, et eestlased ei õpi keeli mitte sellepärast, et nad hirmus hästi kohaneks, vaid sellepärast, et eesti keelt peale meie keegi ei räägigi! Null lootust, et sellega näiteks reisil käies või välismaalastega äri tehes hakkama saaks. Inglise keelt räägib terve maailm, samuti kõiki muid suurkeeli. Mind pani näiteks siia kolides väga imestama, et siinsed inimesed õigem ei vaata muukeelseid filme, sest nende jaoks on ebamugav subtiitreid jälgida. Tegelikult ONGI ju ebamugav, aga kuna meie jaoks tuleb 99% filmidest mujalt sisse, oleme subtiitritega lihtsalt nii harjunud.

      Kuule, ma pean vist keeleteemal veel ühe postituse tegema, juba tunnen, et ikka veel on maru palju öelda.

      Kustuta
  3. Rääkides nimemuutmisest Eestis ja Kanadas, siis ma pole väga kursis kui tihti petturid ja perverdid seal Kanadas nime vahetavad, aga Eestis on see väga levinud igatsugu pedofiilide ja teiste selliste kahtlaste tegelaste seas. Tulevad vangist välja ja uue nimega tegutsevad edasi ning keegi ei kahtlusta midagi. Seega on sellel nimevahetuse kordade piiramisel omad põhjused.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuni väga viimase ajani said Eestis perverdid ja petturid nime ära vahetada ilma igasuguse vaevata. Alles praegu muudetakse seda seadust.

      Siinkohal pead muidugi arvesse võtma, et Eestis elab umbes miljon inimest ja Kanadas 35 miljonit. Siin ei mäleta keegi, mis nimega pedofiil 10 aastat tagasi teises Kanada otsas vangi läks. Selle jaoks on absoluutselt kõikidel inimestega töötavatel kohtadel kohustuslik taustauuring, mille tööandja politseist saab ning kriminaalses korras karistatud isikud ei saa töötada inimestega (koolis, huviringis, lasteaias, hooldekodus, haiglas jne). Lisaks on elukoha piirangud ja muu taoline, neil on elu ikka palju keerulisem kui Eestis.

      Kustuta
  4. Abielu kaudu liitnime saab võtta ka ainult üks abikaasa. Teine ei saa :D
    Aga muidu see et ametnik saab lapsele veidra nime panemisest keelduda on mu meelest pigem hea, see ju lapse huvides. Paberil muidugi ilusam kui päriselus sest tõesti, Nelery on ju okei nimi samas kui Dildomari koha pealt oleks pidanud küll pidurit tõmbama. Aga ma pole kursis, äkki need Dildomarid ja Rögabertid on enne uut nimeseadust pandud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, olen nõus, et kuskil võiks see piir ju olla, näiteks Dildomarid ja Rögaberdid on hea näide. Elon Musk tahtis oma lapsele ju veel mingit eriti pikka ja numbrikombinatsioonidest koosnevat nime panna USA-s, kus (sarnaselt Kanadale ja Suurbritanniale) ei ole nimeseadust ja sel puhul kohandati seda harva juhtumit, kus kohus ütleb, et ei saa panna.

      Erandjuhtumitest saan ma igati aru, aga kui ei lubata panna Nelery, kõlab see kui pesueht kius.

      Kustuta
  5. Anonüümne19/11/20 14:48

    Taanis-Norras on ka väga levinud, et lapsel on nii ema kui ka isa perekonnanimi. Aga võib olla ka nii, et peres on erinevade perekonnanimedega, ühel lapsel on mõlemad, teisel ainult üks. Kuigi seda ma polegi nii väga jälginud, mis nad abielludes teevad. Naine vist tihti jätab kas ühe kahest alles ja liidab mehe nime või võtab ainult mehe nime. Nii et Liisa-Lotta Tamm-Kuusest saab siis näiteks Liisa-Lotta Tamm-Kask. Ilma sidekriipsudeta muidugi.

    VastaKustuta
  6. Täiesti ulme reegliad jah selle nimepanemise ja nimevahetusega Eestis. Lisaks on veel äge see, et ei tohi panna "isiku soole mittevastavat nime". Palju õnne kõigile, kes tahavad sooneutraalset nime, või on otsustanud ette võtta soovahetusoperatsiooni. Millal siis "ametlikult" on võimalik lõpuks oma soole vastav nimi võtta?

    See oli ka üks põhjus mul Rootsi kodakondsusele mõtlemisele hakkamisel - siin näiteks on ka täiesti lubatud nö "mõlema soo" nimed ühel inimesel. Ma võin vabalt võtta nime Alexander Esmeralda Christina, ja kellegi asi ei ole vastu vaielda. Eesnimesid võib võtta nii palju kui tahad, lisaks on võimalik märkida, millist oma eesnimedest tahad, et inimesed kasutaks.
    Perekonnanimedega on mõned reeglid rohkem, näiteks eesnime ei saa perekonnanimeks panna. Eelnevale lisaks on vanast ajast jäänud veel nö "lisa(perekonna)nimi" ehk "keskmine nimi", mida võib siis ka tahtmise korral perekonnanimeks ümber teha. Keskmist nime niisama juurde võtta ei saa, aga oma lapsele võib muidugi vanematele sarnaselt sidekriipsuga topelt-perekonnanime anda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kanadas on üldse pooled nimed unisex, kasutataksegi võrdselt meeste ja naiste puhul. Eriti lihtne!

      Kustuta
    2. Ma elan Rootsis ja mõlemal tütrel (kes on siin sündinud) on kolm eesnime. Igapäevaselt kasutusel üks nimi. Huvitav, kui koliks tagasi Eestisse, kas siis peaks kasutama kõiki eesnimesid? Eestis ju pole võimalust, et paned lapsele mitu eesnime ja valid ühe, millega tema poole pöörduda?

      Kustuta
    3. Eestis on vist, jah, kombeks kasutada kõiki nimesid korraga. Ja kindlasti komistaks nende otsa, kes nimelt kasutaks kõiki kolme ka siis kui neile öelda, et ainult ühega piirduda.

      Kustuta
    4. Eestis on nii jah, aga näiteks Swedbank ütles, et "kahju küll, köik teie tütre nimed ei mahu pangakaardile, millise paneme?". Esimesel korral siis sai valida, aga järgmistel kordadel millegipärast tuli automaatselt kaardi "pikendus", millel seda eelistatud varianti enam polnud, vaid oli pandud teise eesnime initsiaal punktiga :( Ei ole ilus, minu meelest.. Vöiks ikka eelistatud nime kasutada edasi :)

      Kustuta
    5. Anonüümne20/11/20 18:22

      Eestis on täiesti tavaline, et lapsel on mitu nime (ilma sidekriipsuta) ja kasutatakse ainult üht, tavaliselt esimest. Mingit ametlikku märget vist jah ei saa kuhugi panna.

      Kustuta
  7. Ahjaa, kas Sul on nüüd siis mitu passi mitme erineva identideediga? Nagu mingi krimifilmi kangelanna :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hetkel veel jah, sest riigid omavahel infot ei vaheta. Saatkond väidab, et kõik saab Kanadast lahkumata ära korraldada ja muuta, aga muuhulgas nõuavad, et laseksin nimemuutmise tunnistuse apostillida. Tunnistusel on aga kiri, et kui seda on mingilgi moel muudetud (alternated), kaotab tunnistus kehtivuse. Ehk ainus viis see tähtis paber Eesti riigi jaoks kehtivaks muuta, on see Kanadas kehtetuks muuta. Mis omakorda tähendab, et pean siin kõikvõimalikes kohtades (hambaarsti juures, juuksuris, poodide kliendikaartidel jne) nime ära muutma enne kui tunnistuse apostillida lasen ja saatkonda saadan.

      Saan endale muidugi uue tellida, aga kui kõik toimingud tehtud, ei ole võib-olla uut vajagi.

      Reisima pean nagunii Kanada passiga, sest Kanada ei luba oma kodanikke riiki muu passiga sisse. Lisaks see, et sinu eest hoolitseb see riik, mille passiga reisid kui reisil midagi juhtuma peaks (nt terroriakt vms, mille raames riik oma kodanikud koju peab aitama). Eestis oli kunagi see jalgratturite juhtum, kes kuskil pärapõrgus pantvangi võeti.

      Kustuta
  8. Olen ise üks nendest ametnikest, kes otsustab, mis kellegi lapse nimeks saab. Aga selle kahenimelise perenimega tehakse erandeid ka ikkagi. Kui mõlemad vanemad kannavad samasugust kahenimelist perenime mingil põhjusel, siis saab ka laps selle endale. Aga teisalt pean nõustuma - meie nimeseadus on jaburalt keeruline ja tihti tekib mul endalgi küsimus, et mille alusel keegi kuidagi otsustas (nt see Nelery teema).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu meelest on kah Nelery igati normaalne nimi. Ei kõla solvavalt ega kahemõtteliselt ning y-täht on Eestis paljudes eesnimedes kasutuses. Aga ju sellele konkreetsele ametnikule ei meeldinud.

      Kustuta
    2. Enne kui esitan küsimused Kristiinale, tahan veidi sõna võtta selle y-teemal. Minu nimi on Merilyn. Aastal 1992 oli see okei. Mulle on siiani, mumeelest kirjapilt on nii ilus! Aga! Pea aasta tagasi hakkas sündima mu esiklaps. Me ei teadnud, mis soost ta on, olime valinud kaks nime. Tegelt kolm. Poisile oli kindel nimi, tüdruku suhtes kahtlesime. Tuli tüdruk. Vaatasime teda ega suutnud tükk aega valida - Kirke või Lily. Ja just Lily, mitte Lili. Jällegi, see y oli minu jaoks ilus ja oluline. Vedas, et me pätt rohkem Kirke nägu oli. Aga kui ta saab õe ja õde on Lily nägu... Ma juba eos ei jaksa kakelda... ):
      Samas meenub suvel loetud Saarte hääl, kus Hiiehaldjas käis vastuvõtul. Hiiehaldjal on ka õed-vennad
      Tähelill, Lootus, Rahu ja Hõbesäde. Aga Nelery on täiesti vastuvõetamatu, sest y on saatanast?!
      Aga nimeküsimused, mis painavad mind juba suvest saati. Mis siis, kui mu nimi on Karol Kask ja ma kohtun mehega Karol Tamm. Abiellume. Tahan tema nime, oleme mõlemad Karol Tamm - kas nii saab?
      Kui mu nimi on Mari Kask ja ma tahan abielluda Matiga. Mati on ka juhuslikult Kask. Kas ma võin lisada tema nime enda omale ja olla Mari Kask-Kask?

      Kustuta
    3. Hakkasin praegu mõtlema, et kas Sal-Saller on eesti nimi või mujalt tulnud? Vist ei ole artistinimi, mul on kõrvu jäänud, et ta vanemad ka ikka sellise nimega. Ja kas on kahest nimest kokku pandud (ikka vist ei saa olla, sest mis nimi see Sal siis oleks õige?).

      Ja kui Sal-Salleri tulevane abikaasa tahab oma nime alles jätta, milleks on näiteks Mal-Maller, siis kas võiks olla Kristiina Mal-Maller-Sal-Saller? Väga uhke tuleks kokku. Ainult allkiri võib pikaks minna...

      Kustuta
    4. Mul oli kunagi koolivend ka Sal-Saller. Mitte see laulja ja ei tea ka, kas olid sugulased. Kaugelt kindlasti nagu kõik eestlased :) Aga laulja Sal-Salleri isa oli ka Sal-Saller, ema Velli. Nii et tundub olevat täitsa olemasolev ja päris nimi. Võibolla kunagi kui mõisnikud talurahvale perenimesid andsid, siis Sal-Salleri esivanem veits kokutas või midagi ja sealt see nimi tuligi.

      Kustuta
    5. Anonüümne22/11/20 22:51

      Ma olen kunagi sotsiaalmeedia-eelsel ajal kohanud perenime Sal-al-Saller.

      Kustuta
    6. Lisan eheda Sal-Salleri seletuse sellele nimeloole:

      Meie suguvõsas on peale Sal-Salleri olnud veel variante Sal ka Saller ja Sal al Saller. Minu vanemad olid mõlemad Sallerid, aga vanaema oli vaid Sal. Sünnitunnistusel ja passis oli mu nimi Sal (Saller).
      Selle nimega seoses on ka palju lõbusaid lugusid. Aga tuntum on, et kui vanaema ja vanaisa end laulatama läksid oli arvatavasti vintis kirikuõpetaja raamatusse kirjutanud nimeks vaid Sal, mille oli pärast ära parandanud ja kirjutanud Sal alias Saller, sealt siis nimi Sal-Saller  Mulle jäi see nimi peale keskkooli, kui lõputunnistusel oli nimi Sal-Saller

      Kustuta
  9. Ma mõtlesin eile üksjagu selle „X kultuuriruumis pole kombeks nime vahetada“ üle – ega Eesti kultuuriruumiski ju pole kombeks, nimevahetajad on pigem erand kui reegel - ja tulin järeldusele, et vanemate poolt lapsele nime panek on tegelikult üsna vägivaldne akt. Ja veelgi vägivaldsem on sund või seadus selle nimega kogu elu mööda saata. See on ju umbes sama, kui vanemad määraks juba eos, et lapsest saab arst või kingsepp või õpetaja, ta jääb elama X linna või maakohta. Nimi lüüakse teiste inimeste (olgugi et veresugulaste) poolt indiviidile kui tempel otsaette , sellest loobumist loetakse tavapärasest hälbivaks, mõnes kultuuris lausa patuteoks.

    VastaKustuta
  10. Sul on väga ilus nimi, muide!

    VastaKustuta