07 jaanuar, 2021

Naeruvääristamisest

Vahel ma igatsen neid aegu, kus elu oli nagu karussell - pidev rabelemine pinnal püsimise nimel, need esimesed lõbusad ja ärevad Kanada-aastad. Kogu aeg juhtus midagi ja tänu sellele oli alati millestki blogida. Mida aeg edasi, seda stabiilsemaks elu muutub ja seda vähem ma siia satun, aga seda suurem on rõõm inimestest, kes võtavad vaevaks kaasa elada ja aeg-ajalt sõna sekka öelda.

Lugesin eelmise teema kommentaare, sain palju targemaks ja olen tänulik viidete eest raamatutele, filmidele ja muule materjalile. Mul on väga abivalmid lugejad!

Sellega seoses tahtsin aga mainida kommentaari, mis jäeti FB-i: "Wow, milline ignorants küüditamise kohta! Et jou, miskit nagu toimus teil seal, viitsite kirjutage... OMG". Hiljem otsustas ta oma sõnavõtud kustutada ja mingit asjalikku arutelu meil loomulikult ei tekkinud, aga ma arvan, et sellel teemal võiks natuke rääkida küll. Sest:

Tahtmises ennast täiendada ei ole kunagi midagi häbiväärset!

(Sotsiaal)meedia jätab mulje, justkui oleks kõik peale sinu andekad, silmapaistvad, ilusad-targad-osavad. Aga enamik meist tegelikult ei ole. Enamik inimesi on lihtsalt keskpärased ja selles ei ole mitte midagi halba!

Ükskõik kuhupoole vaadata, näeme fassaadi. Isegi üksteist pildistada ei ole enam viisakas, sest igaüks tahab selfisid teha, kuna sedasi saab täpselt õige nurga ja filtri valida ning huuled prunti lükata. Keegi kuskil kirjutas, et tänapäeval tekib juba see probleem, et kui inimene kadunuks jääb, ei ole temast tõepäraseid fotosid, mille abil teised teda otsida oskaks.

Ja nii me siis vaatame üksteise säravat fassaadi ja võrdleme seda iseenda tegeliku eluga. Sest me ei näe, et fassaadi taga on ka teistel tegelik elu. Keskpärane. Oma murede ja rõõmudega. Vinnilise näonaha ja natukese tselluliidiga. Lastega, kes vahel hulluks ajavad. Kassiga, kes järjepidevalt esikuvaibale situb.

Anonüümses kommentaariumis tõmmatakse inimesed, kelle päris elu kuskilt välja paistab, tihtipeale täiesti ribadeks, justkui tõstaks teise kohta halvasti ütlemine meid endid kõrgemale. Sest "minul küll SELLIST probleemi ei ole", jättes tähelepanuta, et see-eest on kuhjaga muid probleeme. Meil kõigil on!

Teiste inimeste puuduste naeruvääristamine annab ainult lühiajalise rahulolu. Täpselt samamoodi nagu rämpstoit maitseb esimese hooga hästi, aga pikas perspektiivis teeb paksuks ja haigeks. 

Kui me endale oma vigu ei tunnista, ei saa neid ka parandada. Kui sa ei leia, et teadmistes puudujääke oleks, ei ole võimalik targemaks saada. Kui sa ei leia, et kaalu on palju, ei hakka see iseenesest vähenema, pigem tuleb juurde. Teise inimese allapoole surumine ei tõsta sind ennast kõrgemale. Igaühel meist on omad deemonid, millega võidelda; miski, mis kurvastab, muretsema paneb või ärevaks teeb. Ainus, mis meid pikas perspektiivis aitab, ongi see kui iseendaga tegeleda, selle asemel, et teistele näpuga näidata. See, et kellelgi teisel on veel sitemini, ei aita meist kedagi edasi.

Elu ei ole võistlus, me ei pea üksteisest paremad olema. Väga üksikud inimesed on päriselt teistest paremad, enamiku puhul on see ainult puhas fassaad. Kuigi vaevalt see nüüd kedagi üllatab.

37 kommentaari:

  1. Anonüümne7/1/21 08:13

    Selle üle oli kunagi juba arutelu blogimaastikul ehk see " roosamanna elu". Algas kunagi vist Marina blogist. Aga jutt on õige.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Marina blogi lugesin ma omal ajal kogu aeg, aga ta vist pole juba nii kaua kirjutanud, et ma isegi ei mäleta enam selleteemalist postitust. Kuigi noh, ilmselgelt ei leiutanud ma siin jalgratast :D

      Kustuta
    2. Olen samal teemal palju mõelnud viimasel ajal. Kokku puutunud mõne eriala esindajaga ja kuulanud nende ohkamist ning silmade pööritust stiilis "hissand kui lollid kõik on", kui nad esitavad nö rumalaid küsimusi, kuna ei puutu igapäevaselt nende asjadega kokku. Aga keegi ei saa kõigest kõike teada. Samamoodi võib see kõrgharitud jurist minna Prismasse ja unustada banaanid kaalumata ja siis kassapidaja saab tema peale omakorda silmi pööritada ja tõdeda, et küll on loll ja kuidas ta ei tea.

      Minu meelest olid sul väga head küsimused eelmises postituses ja kuigi ma olen ka üht ja teist lugenud Siberisse küüditatute sulest, siis ei tulnud küll esimese hooga kõik meelde. Ja enda piiratuse tunnistamine on just intelligentsi tundemärk 😉

      Kustuta
    3. Mind häirib kui eriala esindaja räägib eriti keeruliste erialaspetsiifiliste terminitega, mille kohta teab, et teised poolest jutust aru ei saa. Kõike saab vajadusel lihtsamalt öelda.

      Kustuta
    4. See ei pruugi olla meelega, ta ei pruugi enam teada, et teised pooled ei saa aru, ta ei pruugi enam tajuda, et need on üldse mingid terminid. Kui suurem osa aega oma tsunfti sees suhelda, siis tundub see nagu täitsa tavaline jutt.

      Kustuta
    5. Tõelised eksperdid oskavad vajadusel keerulisi asju väga lihtsalt selgitada kui kodanik on oma kooliajast midagi kõrva taha pannud. Asjasse süvitsi pühendamatutele on erialaterminid tihtipeale kas tundmatu keel või omatakse vaid ähmast aimu, millest jutt. Samas kui inimene ei oma elementaarset tausta, pole võimalik ka lihtsalt selgitada, algteadmised on siiski vajalikud.

      Notsul on ka selles osas õigus, et spetsid kasutavad erialatermineid pidades neid tihtipeale tavaväljenditeks, millest kõik nende tutvusringkonna kodanikud aru saavad. Paraku on terve hulk kodanikke, kel pole nende konkreetsest erialast aimugi. Muidugi tekib küsimus, on üldse mõtet üritada lüpsjale astronoomiat selgitada, kirurgile muusika peensusi või IT geeniust pühendada maalikunsti saladustesse. Las iga kingsepp jääb oma liistude juurde kus tunneb end mugavalt.

      Kustuta
    6. Ma mõtlen, et kui mingi teema omavahel jutuks tuleb, siis peab ikkagi mõlemal poolel selleks mingi baas või algteadmine olema, sest muidu poleks ju ka huvi sellest rääkida. Aga ikka annab kõike vajadusel lihtsamaks teha, lastele me selgitame ju kah eakohaste terminitega.

      Kustuta
    7. lihtsalt ma arvan, et populariseerimine (profaanile arusaadavaks tegemine) on omaette oskus ja anne. Selle puudumine ei tähenda tingimata, et inimene on muidu pahatahtlik.

      Kustuta
    8. Jah, oleneb inimesest. Kindasti on neid, kes nii omas teemas sees, et ei tule selle pealegi, et teised spetsiifilistest terminitest aru ei pruugi saada ja on neid, kes püüavad end keerulise jutu abil targemana näidata. Ma olen mõlemat tüüpi inimesi kohanud.

      Kustuta
  2. Aitäh, et üldse viitsid kirjutada. Olen Sinu blogi algusest peale lugenud ja mulle meeldib, millise reaalsustajuga see kirjutatud on. Jätkaks hea meelega lugemist. Kanadele tervitusi(kui nad ikka alles on)!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, et nii pikalt püsima oled jäänud! Kanad andsin ma paar kuud tagasi teise perre. Neil on kah väikesed lapsed ja tahtsid omale kanu lemmikuteks, nii et saime niimoodi vastastikku üksteist rõõmustada. Kanadega oli see häda, et iga aastaga tekkis rotte juurde ja viimasel ajal nägin ma neid aegajalt isegi suvel juba! Otsustasin, et kuna talvisel ajal neist nagunii suuremat rõõmu ei ole, munevad vähe ja kehva ilma tõttu nendega aega veetmas nagunii suurt ei käi, on paras aeg sügisel minema saata. Eks peab lihtsalt paar aastat pausi pidama ja siis saab jälle mõneks aastaks kanad võtta. Kanad on toredad küll. Rotid mitte nii väga.

      Kustuta
  3. Ma olin nii poisitiivselt üllatunud, et eelmisele postitusele ka nii palju abiksolevaid, möistlikke vastuseid tuli! Tuleb tunnistada, et minu jaoks on näiteks küüditamine jms teemad nii rasked, et ei suudagi lugeda/vaadata - nutan silmad peast ja mu ärevushäire süveneb ainult. Nii et jäängi "lolliks ignorandiks", lihtsalt ei suuda, füüsiliselt, neid lugusid lugeda :(
    Minu jaoks köige naeruväärsemad on aga need inimesed, kes sarnaseid negatiivseid kommentaare ainult anonüümselt julgevad jätta.
    Suur aitäh, et ikka blogid!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muide, tema ei kirjutanud anonüümsena, jättis kommentaari FB-i. Asi seegi!

      Mul on ka raske lugeda igasugu küüditamise, sõja ja holokausti materjale, eriti seda osa, mis puudutab lapsi (nt kirjeldust, kuidas vanemad oma nälgivatele lastele terakese rohkem süüa püüdsid leida vms). Aga samas on paljud neist nii hästi kirja pandud, et kogu selle raskuse kõrval on ikkagi hea lugemine ja kuidagi nii ma vist küpsesin Siberi teemade jaoks kah küpseks.

      Kustuta
  4. Anonüümne7/1/21 13:46

    Mille järgi sa valid, millistele kommentaaridele vastad? Isegi, kui on jäetud viisakas kommentaar. Mina olen jätnud siia blogisse kommentaare, aga kuna vastatud pole siis pigem edaspidi mitte. Sinu postitused on aeg-ajalt väga huvitavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Novot, ma pole ise tähelegi pannud, et mõned vastuseta on jäänud. Vastan selle põhjal, et kas on midagi lisada või mitte, sest kommentaar tuleb minu postitatud jutu peale ja vahel polegi sinna enam lisada, kõik juba öeldud. Või vahel kommenteerin kellegi kommentaari ja siis keegi kommenteerib minu kommentaari, lisades mingi puudujäänud jupi, mis eelneva tervikuks muudab ja siis ma ka ei tunne, et mul enam rohkem midagi öelda on. Sa oled võib-olla lihtsalt nii asjalikke kommentaare jätnud, et ma polegi osanud miskit lisada! :)

      Kustuta
  5. Anonüümne7/1/21 16:30

    Imelik, et oled nö blogimaastikul tegelenud aastaid ja ei tea midagi teemast " roosamanna elu" ? Imelik, imelik. Aga ega sellepärärast su teema mitte vähem tähtsam ole, eks ole. Me kõik tahame tähelepanu.
    Pole anonüümne aga ei viirsi mingit kontot teha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muidugi tahan tähelepanu, mille muu pärast ma blogin! Ma olen alati öelnud, et ei hakka selle tüüpilise "blogin endale mälestuseks" taha pugema. Endale mälestuseks võiks kinnisesse blogisse või sahtlisse kirjutada.

      Kustuta
  6. Anonüümne7/1/21 17:14

    Inimesed ongi nii kohutavalt enesekesksed ja laiemat pilti ei oska näha ja tundub, et kuigi me elame täna pigem justkui sotsiaalsuse ja suhtlemise ülekülluses ja peaks justkui olema teadlik, et inimesed on erinevad, siis sellegipoolest nähakse vaid oma naba ja saledamad inimesed ka oma varbaid. Ja viimaseid on ka üha vähem!

    Minu "vauuu-moment" oli eile, kui lugesin Perekooli ja Delfi kommentaare Lasnamäel oma 4- ja 6-aastase lapse silme ees maha lastud 36-aastase naise mõrva kohta. Et vaaaaau, kui palju on meil inimesi, kes suudavad mõista ja omada empaatiat inimese suhtes, kes väidetavalt häirituna laste mängimise mürast, läks ja lasi maha nende ema. Lasi lihtsalt tuimalt maha, sest kaua sa neid mängivate laste hääli kannatad! Ja on palju-palju inimesi, kes "mõistavad" seda teguviisi, sest naabrid ongi vahel nii tüütud! Ma ei julge muud öelda kui - APPI!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo jaa, mul on see "vau-moment" iga kord kui Delfi, Õhtulehe vms kommentaare loen. Ükskõik mis teema kohta. Seal on ikka nii kibestunud ja pahatahtlikud inimesed sõna võtmas, et hirm tuleb peale.

      Aga lõpuks taandub see jälle kõik sellele, et mis neid nii kibestunuks on teinud. Endaga rahulolev (PÄRISELT edaga rahulolev, mitte ainult fassaadi osas) inimene ei lähe niimoodi sappi pritsima. Samamoodi ei lähe endaga rahulolev ja õnnelik inimene võõrale inimesele ütlema, et "õudne, milline ignorantsus küüditamise osas, wow" vms. Need on kõik sellised tegelased, kes fassaadi varjus omaenda deemonitega võitlevad, mis on muidugi kurb.

      Aga isegi kurva ja kibestunud inimese puhul on täiesti uus ja õudne tase keegi maha lasta sellepärast, et ta lapsed valjult mängivad...

      Kustuta
  7. Anonüümne7/1/21 18:36

    minu jaoks on kellegi teada tahtmise naeruvääristamine üks vastikumaid iseloomuomadusi. üks asi on silmi pööritada rumaluse ja lolluse peale (no mõistlikul määral, lamemaalased, pahatahtlikud lollid jms), aga olla pahatahtlik kellegi vastu kes tahab rohkem teada või tõesti lihtsalt ei tea, aga pole oma rumaluses enesekindel (no ütles midagi rumalat jutu sees, kellel ei juhtuks)... võeh. mu eks oli selline, alati rääkis seljataga "issand, ei teadnud seda, ei teadnud teist, pole ime et ta X ametist (poemüüja, massöör, DJ, nooremarendaja, kõik sobis :D) kõrgemale pole jõudnud". mul endal ilmselt mõni lapsepõlvetrauma ja ma ei julgenud väga kaua ütelda, kui ma midagi ei teadnud, vaid püüdsin näitlejaoskustest kõik välja pigistada. nüüd tasapisi teinekord poetan, et jah, tõesti ei tea, palun selgita/räägi. ja väga imetlen inimesi, kes seda on alati julgelt teinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellega seoses tuli meelde, et ma tahtsin tegelikult veel ühe nüansi postitusele lisada, aga liiga pikaks oleks lohisenud. Nimelt, et meis kõigis on need vastikud omadused mingil määral olemas. Me kõik arvustame, mõistame hukka või lihtsalt ei mõista teisi inimesi. Ja ma arvan, et see on okei mingi piirini. Erinevus rikastab ja kõigest ei peagi aru saama ja teiste valikuid ei peagi tingimata heaks kiitma.

      Ja eriti blogide puhul, kuna seal avaldatakse tihtipeale palju isiklikke detaile. Mina ise loen ka vahel selliseid blogisid, mille kirjutajaga ma absoluutselt samastuda ei suuda, sest lihtsalt huvitav on näha, kuidas kellegi teise täiesti teistsugune elu toimib ja kuidas nemad maailma näevad. Aga minu enda jaoks jookseb see piir seal, et ma ei lähe neile nende valikuid ette heitma.

      Ja minu jaoks on eriti kummaline jätta kommentaar üleolevas stiilis "kuidas sa sellise asja kohta siis ei tea". Kommentaari kirjutajast ei jäta selline sõnavõtt muljet nagu ta ise teaks, vaid lihtsalt püüab jätta muljet nagu teaks.

      Kustuta
    2. Anonüümne7/1/21 20:16

      Anonüümne, ma ei kujuta ette, kuidas sa seda õeluskotti üldse välja kannataksid. Ma ei suudaks olla sellise inimesega koos, oletan et ta teised (head) iseloomujooned tegid selle kuhjaga tasa... See selleks.

      Nõustun Anuga, et meis kõigis on kindlasti need vastikud omadused olemas. Hea näide, mul oli täna Zoomi loeng. Õppejõud küsib tudengitelt küsimusi, paar inimest ei oska väga lihtsatele erialastele küsimustele vastata (mida me kõik rühmas peaksime teadma). Muidugi ma ei kiru neid üliõpilasi kellelegi, aga mind kodus oma toas ajas see naerma. Kas ma olen siis õel? Sisimas küll, aga ma ei ütleks seda kunagi välja (''Kuidas sa siis ei tea?''). Mul on mingi eeldus, et inimene peaks seda või teist teadma, aga saan aru, et võimatu on kõike teada. Ma ise ei tea ka kõike. Ja küsida võib alati.

      Sellessuhtes nõustun, et naeruvääristada ei tohiks kunagi kedagi selle tõttu, et inimene tahab end harida või teeb rumala vea. Oma peas võid mõelda mida tahad, meil kõigil on erinevad eeldused (et mis on ''common knowledge''), aga reaalselt keegi meist ei tea kõike. Siin ongi oluline piir, et kes hoiab negatiivse märkuse endale, kes ei hoia.

      Kustuta
  8. Anonüümne8/1/21 08:25

    Ma ei teadnudki, et kanade juurde rotid kipuvad. Täitsa uus teadmine. Aga ei ole end veel põhjalikult kurssi ka viinud, sest kanu veel pole.
    Loodan ühel päeval jälle teie kanadest lugeda.

    Minna

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ooo ja kuidas rotid veel mune varastavad...See on tõeline tiimitöö. Me pidasime ka kunagi kanu ja hommikul, kui vanaisa kanade juurde läks, pidi vaatepildi pärast pikali kukuma. Ühesõnaga üks rott viskab selili, muna pannakse talle kõhule ja hoiab oma käpastega kinni ning see järel kaks rotti lohistavad ta sabapidi minema.

      Kustuta
    2. Päriselt või? Ma munade varastamist ei märganud, vb on meie puhul seda keerulisem teha, sest kanakuut on kõrgete jalgade peal ehk peab "trepist" üles minema, et sisse saada. Ja pesad on omakorda teisel korrusel, sealt peaks munaga siis veel alla hüppama. Aga katki oli mune küll mõned korrad tehtud ja mõtlesin, et huvitav, kas kanad ise või rotid.

      Aga kanade juurde tekivad nad, jah. Teised kanapidajad hoiatasid mind ette ka. Söögi pärast tulevad. Meil oli selline sööginõu, mida pidi harva täitma ja sööt vajus lihtsalt ise allapoole, kust kanad (ja rotid!) said seda võtta. Vahepeal võtsin selle ära ja viskasin iga päev paraja koguse neile ette, et rottidel pidevat salve ei oleks, aga see on talveperioodil vihmaste ilmadega enda jaoks jällegi väga ebamugav lahendus. Nii et, jah, kanapaus.

      Kustuta
  9. Anonüümne8/1/21 11:35

    Ei ütleks et ma eriline " õeluskott " oleks, kuid kui inimene kirjutab et aastaid on lugenud ühte blogi ja kus sellest teemast oma mitu kuud juttu oli ja inimene ei teinud kellegi arvates "uut teemat" ja muidugi mingi solvumise teema on ka jälle. Aga noh. Ei viitsi lihtsalt .

    VastaKustuta
  10. Anonüümne8/1/21 18:32

    Nagu keegi ütles, peasi et viimase sõna mina ütlen, ehh. Kahju kanadest muide, hea et koera ei võtnud.
    ( tõesti õel nüüd).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kana ja koera ei saa omavahel võrrelda. Kana ei kiindu inimesse, tal on täiesti suva, kes tema ees hoolitseb, teda huvitab ainult söök. Teine oluline asi, mida arvesse võtta, on see, et tüüpilises talupidamises on viis aastat vana kana, kelle munatoodang on juba oluliselt langenud, ammu supiks tehtud. Selle asemel, et oma vanaprouad tapamajja viia, otsisin neile hoopis kodu, kus neil on suurem aed kui meil ja pererahvas täpselt sama tore. Nii et kahju ei pea neist küll olema.

      Kustuta
  11. Self reflection on muidugi liiga palju nõuda selle blogija juures.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võib-olla selgitad lähemalt, mida sa silmas pead?

      Kustuta
    2. Anonüümne13/1/21 11:54

      Siin on ilmselgelt mingi kana kitkuda. Parem mitte torkida.

      Kustuta
  12. Leian, et peenelt irooniline kuid viisakas naeruvääristamine on omal kohal kui keegi surub peale oma "ilmeksimatut" veendumust pakkumata mingisugustki arvestatavat tõestumaterjali. Tore on sealjuures see, et sihtmärk tihtipeale ei saa arugi, kui talle muigega kaasa kiidetakse.

    Teadmiste pagasi suurendamine ükskõik mis alal on alati kiiduväärne. Absoluutne enamus inimesi aitab meeleldi (eks tunnevad end natuke kõrvust tõstetud kui keegi abi palub ja seega targemaks tunnistab ;), kui neilt nõu küsid, mitte ei hakka mõnitama, et kuidas sa siis ei tea. See viimane annab pigem tunnistust ebakindlusest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle tundub, et vahe tuleb sellest, kas on tegemist silmast-silma suhtlusega või ekraani vahendusel kellegi jälgimisega. Ma arvan, et netist loeme me kõik mõndasid uudiseid väikese silmapööritusega ja vahel näeme mõnd "suunamudijat" veenvalt millestki rääkimas, mis tegelikult tõele ei vasta (tänapäeval on ju kõik nii toitumise-, tervise- kui muudel teemadel suured eksperdid, selleks vastavat tausta omamata) ja omaette muigamine, isegi kui see on veidi üleolev, on kohati vältimatu. Sel juhul nad isegi ei tea, et keegi muigas, sest läbi ekraani ju ei paista.

      Aga silmast-silma suhtluses näiteks mina küll kaasa ei kiida kui arvamusega ei nõustu, isegi mitte muigega. Mulle tundub, et see läheks umbes samasse kategooriasse selle neiuga, kes FB-s selle üle muigas, et mul küüditamise kohta küsimusi on. Mind ei veennud ta sõnavõtt sugugi selles, et ta antud teemast ise rohkem teaks, küll aga andis infot selle kohta, et tal on mingil põhjusel vajadus teistele "ära panna" ja selle taga on pigem ebameeldivad tunded nagu alaväärsus, kadedus vms. Enesega rahulolev inimene ei tunne vajadust teisele selgeks teha, et teine on puruloll, ilma pakkumata, et aitab tal veidi vähem loll olla.

      Nii et lõpuks jõuamegi sinna, et õpihimu on alati kiiduväärne nagu sa ütlesid. Ja ma arvan ka, et kui küsida, siis enamik inimesi aitavad hea meelega nagu ka eelmise postituse all näha oli. Ja lõpuks saime kõik niimoodi targemaks, sest ma arvan, et peale minu oli ka teistel põnev sinna jäetud kommentaare lugeda.

      Kustuta
    2. Ma pidasin silmas rohkem FB (või ka blogi) kommentaariumis viisakalt väljendudes "kahtlase väärtusega väidete" iroonilist naeruvääristamist. Näost näkku on hoopis teine asi, siis tavaliselt ütlen mis mõtlen, vahel harva lihtsalt ei viitsi vaielda - eriti kui tegu "usuküsimusega" - usku ei kõiguta argumenteeritud faktidega, sest usk ei põhine nendel.

      Kustuta
    3. Siis me oleme sinuga täitsa ühtemoodi.

      Kustuta
  13. Anonüümne13/1/21 11:52

    ''Aga silmast-silma suhtluses näiteks mina küll kaasa ei kiida kui arvamusega ei nõustu, isegi mitte muigega. ''

    Aga kuidas sa reageerid olukorras, kus tuttav teeb kedagi maha ja sa ei nõustu sellega? Ilmselgelt sa ei nõustu ega klätši kaasa, aga ikkagi üritad teemat eemale viia ja selleks pead esialgu vähemalt ütlema ''Saan aru'' vms kinnitust. Väga raske on sellistes sotsiaalsetes situatsioonides navigeerida, ilma et kellelegi liiga teeksid. Mina viin üldiselt teema kõrvale kui vähegi saab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellises olukorras ütlen tavaliselt oma arvamuse. Ma olen iga kell hea arutelu poolt ja see ei pea sugugi lõppema ühe poole "võiduga", vabalt võib olla, et inimesed jäävadki eriarvamusele. Vähemalt saab kumbki oma argumendid esitada. Ja alati ei ole ka nii, et üks arvamus on õige ja teine vale, vabalt võib olla vaatenurga- või maitseasi.

      Minu jaoks on ka täiesti okei öelda, et tead, see vaidlus ei vii meid kuhugi ja las jääb sinnapaika, räägime hoopis millestki muust. Juttu ei pea mujale viima ju salaja.

      Salaja ja märkamatult teen ma seda ainult sel juhul kui tegemist on vana inimesega, kunagi näiteks kirjutasin siinsamas blogis, kuidas 90-aastane naabrinaine mulle mingit võrkturundust üritas "maha müüa", et hakaku mina ka selle toote müümisega tegelema. Talle ma tõesti ei öelnud, et see, mis sa ajad praegu, on ju täitsa pullikaka, vaid naeratasin viisakalt ja lubasin, et "mõtlen selle peale".

      Kustuta