06 august, 2021

Teine rasedus ja mida kõike ma ootasin...

Mul on laste saamise osas elu jooksul (või noh, eelkõige enne täiskasvanuks saamist) mitmeid unistusi olnud. Esiteks plaanisin olla noor ema. Aga siis tuli elu vahele. Tahtsin õppida, reisida ja mis kõige tähtsam - oma lastele õige isa leida. Lõpuks läks nii, et esimene beebi tuli veidi peale 35. sünnipäeva ja teine tuleb vahetult enne 39-ndat. Minu jaoks on täpselt paras aeg, mul poleks nooremana elu sees piisavalt kannatlikkust olnud. 

Teiseks mõtlesin, et lapsi võiks olla kolm. Aga noh, sain esimese ja see oli juba üksi kolme eest. Ühtlasi selgus, et mina ei ole selline rase, kes neid üheksat kuud meeletult naudiks ja kolm korda ma seda küll läbi teha ei suudaks. Kui teisel ringil kaksikud tuleks, on kolm. Ja kui ei tule, on kaks.

Siis sain oodatud triibud. Ja mul oli terve esimene trimester nii meeletult halb olla, et seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Korraga oli kogu mannavahune kujutluspilt kadunud ja meenus, et beebiaeg ei ole rasedusest just oluliselt kergem, vähemalt minul ei olnud, sest magada sain umbes viis korda vähem kui kehal vaja oli. Pluss nüüd on meil Oscar, kes kahtlemata endiselt tähelepanu ja tegelemist vajab. 

Mis mul mõttes oli kui kaksikuid tahtsin???

Arsti juurde minnakse siin esimest korda kui vähemalt 8 nädalat on täis (enne seda on katkemise oht lihtsalt nii suur, et pole mõtet). Kui ma lõpuks seal laua peal pikutasin ja ultraheli ootasin, olin eelnevatest nädalatest juba nii kurnatud, et peas vasardas ainult üks soov - jumala eest, palun mitte kaksikud!

Oligi ainult üks. Milline kergendus! Ja korraga tundus, et kaks last on vähemalt meie pere jaoks igati optimaalne. Mahuvad igasse autosse oma turvatoolidega kenasti ära, reisides on kummagi mudilase jaoks üks vanem ja üleüldse pole ma selline lasteaiakasvataja tüüpi inimene, kellel peaks suurem hunnik järglasi olema. Seda enam, et Matt töötab nii palju, et enamik aega olen nendega nagunii omapäi. Kaks on väga hea! 


Kolmandaks olin end alati tüdruku emana ette kujutanud. Aga siis sain poja ja selgus, et oma laps on ikka täiesti üle mõistuse armas, olgu kummast soost tahes. Teisele ringile minnes mõtlesin, et äkki saab siis nüüd roosasid kleidikesi ostma hakata? Tegime geenitesti ja see näitab muuhulgas ka soo ära. Tulemuste ootamine oli närvesööv, sest esiteks on mul puhtalt vanuse tõttu risk geenihaigustele kõrgem ja teiseks oli endiselt nii megapaha olla, et ma lihtsalt ei jaksanud enam elada.

Selline tunne nagu oleks tuumapohmell koos kõrge palaviku ja tasakaaluhäiretega. Aga mitu kuud järjest, mitte lihtsalt üks õnnetu peojärgne hommik.

Tulemuste saabumise ajaks oli esimene trimester lõpusirgel ja lootus, et olemine varsti inimlikumaks võiks minna, silmapiiril. Seega lootsin eelkõige, et laps oleks terve ja ma ei peaks enam elu sees seda piinarikast esimest trimestrit uuesti läbi tegema. See tundus roosadest kleidikestest juba palju tähtsam.

Lõpuks arst helistas - lapsega on kõik hästi ja me saame teise poja!

Nüüdseks on veidi üle poole rasedusest läbi ja enesetunne väga hea. Ainult unenäod on lootusetult absurdsed. Oscarit oodates oli sama jama, enam isegi ei üllata. Teiseks plahvatasid mul keset esimest trimestrit jala peal veresooned, jättes pool sellest siniseks, kobruliseks ja valutavaks. Samas on teine jalg täiesti korras! Mul polnud aimugi, et midagi sellist võib juhtuda ja päris kindlasti ei osanud ma seda kohe nii alguses oodata. Arst ütles, et see olevat raseduse ajal üsna tavaline ja võib ka muudes kohtades esineda, näiteks mõnel olevat hoopis kõht veenilaienditega kaetud ja kobruline. What??? Ühtlasi andis teada, et terve raseduse ajal läheb olukord ainult hullemaks, aga hea uudis olevat see, et kui laps käes, tõmbub osaliselt ise tagasi ja ülejäänu saab süstida-lõigata.

Aga muidu on hea lihtne - ühtegi küsimust ei ole. Puudub vajadus beebigruppidesse kuuluda või ise infot guugeldada. Ärevus on null.

Ja teise lapse saamine on ka üllatavalt odav, sest kõik kärud-riided-mänguasjad on olemas. Ühtlasi ootan pikisilmi seda aega, mil laps kasvab ja saab järjest kogu nodi eest ära andma hakata. Meil küll ruumipuudust pole, aga sellegipoolest on ehmatav kui palju nänni lapse kasvatamisel vaja läheb.

Ainus, mis peavalu tekitab, on nime leidmine. Tahaks midagi lühikest ja lihtsat, aga ükski ei tundu õige. No eks näis, päris nimetuks ehk siiski ei jää! Sellised uudised siis.

(piltidel muidugi Oscar)

30 kommentaari:

  1. Nii tore! Palju õnne!

    Tükk aega oli tunne, et varsti tuleb selle uduisega postitus.

    VastaKustuta
  2. Oi kui hea uudis !! Jaksu ja rõõmu ! :)

    VastaKustuta
  3. Õnne imeliste uudiste puhul!

    VastaKustuta
  4. Anonüümne7/8/21 00:04

    Ilusad uudised! Mul oli väike kahtlus juba siis, kui jagasid pulmapäevast pilti, kus su sõbrannal oli ees shampanja või vahuveini pokaal ja sul mingi punane jook. Nüüd tundub natuke tobe samas sellest midagi järeldada, sest tal võis ju ka olla alkovaba mull ja üldse... lihtsalt jäi silma siis :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaa, vaat kui tähelepanelik! Tegelikult oli minu klaasis Sangria, mis on mu lemmik selle restorani kokteilidest. Ja olin täitsa mitte-rase toona :)

      Kustuta
  5. Aitäh kõigile!!!

    VastaKustuta
  6. Oi, nii tore uudis!! Ma vaatasin juba ühes eelmistest postitustest, et kirjutasid "laps" mitmuses =)
    Kerget kandmist sulle! Mis Oscar asjast arvab?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oscar ei oska esialgu väga midagi arvata. Loodetavasti väga pahaks ei pane kui peab tähelepanu jagama hakkama. Eks näis!

      Kustuta
  7. Palju palju õnne! :)

    VastaKustuta
  8. Palju õnne! Mulle tundus ka, et ühes eelmises postis oli vihje "lastele" mitmuses ja mõtesin, et vist on paljastust oodata. Ja mõlemad samast soost lapsed on ju tore ka, esiteks on teil "poiste asju" kodus juba olemas ning väikeste poiste händlimist te juba tunnete, väikeste tüdrukute oma tuleks alles õppima hakata (mitte, et samast soost lapsed sama iseloomu ja harjumustega oleks aga siiski).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lastest ma olen suht alati mitmuses kirjutanud kui asi tulevikku on puudutanud, sest ma olen alati tahtnud, et minu laps ei kasvaks üksi üles, kuna ma ise kasvasin. Aga jaa, poiste asjad lähevad kõik taaskasutusse ja abiks on seegi, et nende sünnipäevad saavad mõlemal talvel olema ehk kõik suveriided on ka järgmisele suvel parajad ja talveriided talvel.

      Kustuta
    2. Ära selle riiete osaga igaks juhuks arvesta :D

      Lapsed võivad üllatada!

      Palju palju õnne Teile perele!

      Kustuta
  9. Anonüümne7/8/21 11:30

    Väga toredad uudised! Mõtlesingi siin viimase aja postitusi lugedes, et kas midagi on korrast ära, et tundus olevat natuke negatiivsem vaib juures. Soovin ikka hea enesetunde jätkumist ja palju õnne teie perele!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmm, on ka või? Minu meelest olen ma kriitilisi postitusi iga mõne aja tagant läbi terve blogiajaloo teinud.

      Kustuta
  10. Palju õnne!
    Mul tekkis ka mingist varasemast postitusest tunne, et beebi-uudist on oodata.
    Kas sel korral pole rasedusdiabeeti?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need hormoonid, mis rasedusdiabeedi teket mõjutavad, hakkavad tõusma kuskil 24nda nädala paiku ja sellepärast tehakse see test alati millalgi pärast seda. Kanadas testitakse kõiki rasedaid, ei olene eelsoodumusest nagu Eestis. Aga kordusesinemise protsent oli vist kuskil 80% juures või midagi sellist, nii et üsna kindlalt tuleb jälle. Aga seekord on kindlasti vähem ehmatavam, ma juba tean, mida ja millal süüa ja kuidas see kõik toimib. Siiani tehtud vereproovide põhjal on veresuhkur korras, aga seda oli ta alguses ka eelmise raseduse ajal.

      Kustuta
  11. Palju õnne!
    Kui esimeses ultrahelis öeldi, et kaksikud, hakkasin lahinal nutma. Selle peale arst "lohutas", et "otsime, äkki on kolmas ka ikka". Minu meelest ei olnud naljakas, ja siiani ma ei saa aru, mismõttes inimesed (sh mu oma ema) ometi soovivad kaksikuid?! Ja miks keegi mind ei hoiatanud, et selline asi võib üldse juhtuda?? :D (mu omad on nüüdseks küll 19. aastased).
    Ahjaa, tuttaval kaksikuperel nähti teist last teise tagant alles 5. raseduskuul. Ka sellised toredad üllatused vöimalikud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on õnneks viienda kuu ultraheli ka juba tehtud ja oli endiselt ainult üks. Õnneks! Aga see mõte käis peast läbi küll, et osadel leitakse teine ju hiljem. Aga kaksikud on muidu toredad ju küll, noh, kuskil kolmandast eluaastast alates või nii. Aga rasedus ja beebiaeg ja üldse need paar esimest aastat - ma ei kujuta ette!

      Kustuta
  12. No ikka õnne ja vastupidamist kuhjaga. Ma ei mõelnud, midagi, aga nüüd tagantjärele arvan, et need pikad pausid postituste vahel võisid olla ehk sellega seotud. Vabandust, kui eksin :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on viimastel aastatel üleüldse nii rahulik ja kodune elu olnud, et isegi ilma rase olemata tulevad pikad pausid sisse. Pole ainest lihtsalt :D

      Kustuta
  13. Novot. Mul jälle kevadest saadik siuke tapp ja tagaajamine, et pole oo ja oobi vahet (kõik pole muidugi minuga seotud, osad on mu sugulaste asjad, aga ma lihtsalt olen selline osavõtlik ja hästi emotsionaalne, et võtsin ka neid asju südamesse. Isegi mu vana tädi imestas, et kuidas need "sitjueišenid" ikka sulle kõik juhtuvad. No teadagi miks - et ma ikka end liiga äste tundma es akkaks! Simple :D
    Ja et ma IKKA VEEL liiga äste es tunneks, siis oolitsevad mu kiskad selle eest, et "tsill ja grill" otsa es lõpeks. Ja siis veel see troopikakuumus kah otsa ... (selleks korraks vist, tänu taevale, möödas).
    Ma enam ei mäleta, kuidas sina kuumust talusid ja kas on selles mingit vahet ka, olles rase või mitterase? Aa, ja siis küsin veel, taas ei mäleta, kas sellest on juttu olnud, et kas sa seeni sööd, tunned, korjad, ja kas kanadalased neid söövad, tunnevad, korjavad. Lugesin kuskilt, et on seenesööjad rahvad ja mitteseenesööjad, nt osad aafriklased söövad neid ja osa mitte, slaavlased ja ugrid on sööjad, britid seevastu mitte (kui nt Midsomeris on neid vahel näidatud, siis alati kui midagi ekstreemset ja poolteist napakat). Indiaanlased vist ka korjasid, aga ameeriklased mitte (ka britid ju suures osas).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuumuse fänn pole ma isegi mitterasedana. Rasedana talun selles mõttes veidi kehvemalt, et kuna vererõhk on väga madal, siis võib pilt kergemini eest ära minna. Aga kodus on kliimaseade ja saab nupust vajutada, mis temperatuuri tahad. Nii et keskpäeval ma väga õue ei kipugi, aiatöid teen õhtul kui juba jahedam.

      Seeni ma eriti ei tunne ja kuigi ma neid söön, siis nii tulihingeline fänn ei ole, et puudust tunneks kui neid mu menüüs pole. Kanadalased ei ole üldse korilase tüüpi ja seenel-marjul eriti ei käi. Aga siinkandis on kukeseeni palju ja neid müüakse sügisel paljudes toidupoodides, turul ja internetis ka. Eelmine aasta ostsin ühe mehe käest suurema hulga ja panin võiga läbipraetult portsudena sügavkülma - tükk aega oli hea võtta. Kellele siis kukeseenekaste ei meeldiks!

      Kustuta
  14. Anonüümne8/8/21 12:22

    Palju õnne! :)
    Sattusin su blogi lugema kogemata siis kui Oscar sündis, kuna mul sündis ka siis mu esimene laps. Nüüd olen ka rase ja seekordne rasedus ikka kickib mu assi kõvasti rohkem. Asi vbl ka vanuses :D Aga küsimus ka seoses koroonavaktsiiniga; kuidas Kanadas suhtutakse raseda vaktsineerimisse? Ma vaagisin siin seda ühte-ja teistpidi ja otsustasin nüüd selle sutsu ära teha, kuna esimese lapse peaks ikka lasteaeda lõpuks panema ja sealt tassib ta kindlasti üks hetk selle haiguse koju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, mina kahtlustan ka, et vanus mängib rolli, kahekümnendates oleks ehk keha veidi paremini vastu pidanud. Aga noh, kahekümnendates polnud jälle muu elu piisavalt paigas ja see loeb rohkem, nii et on, mis on. Keha saab hiljem korda teha.

      Vaktsineerimise kohta ütles arst, et seniste andmete ja uuringute kohaselt on see rasedale ja lapsele ohutu, aga mingit garantiid ei saa loomulikult anda, nii et lõppkokkuvõttes on ikka enda valik. Küll aga soovitas mitte esimese trimestri jooksul teha, sest sel ajal on parem kui ei teki palavikku ja palavik võib jälle iga vaktsiiniga kõrvalnähuna kaasa tulla. Aga koroona põdemine käib rasedatel enamasti raskemalt kui teistel inimestel, sest immuunsus on madal sel ajal, nii et sellega tahtsin ma veel vähem riskida.

      Mina lootsin enne rasestumist vaktsiinid kätte saada, aga siis veel ei tehtud minu vanusegrupile, nii et lasin teisel trimestril teha. Mitte just tingimata kerge südamega, sest kaugmõjud on ju veel rasedate puhul teadmata, aga tundsin, et ei taha haigeks jäämisega ka riskida, seda enam, et kolmas trimester jääb täpselt sügis-talvisesse viiruste hooaega.

      Kustuta
  15. Nii tore! Meie teine sai ca 20 minutit tagasi kolmekuuseks, nii et siin oli palju mullegi tuttavaid mõtteid. Palju-palju õnne! Targutan vaid nii palju nüüd enda kogemuse pealt, et küll tekib ka neid küsimusi ja üllatusi teise lapsega. On asju, mida avastasin esimesega ja õppisin siin normaalseks pidama, aga teise puhul ei kehti ja ma ei ole üldse see kõhutunde põhjal kasvatav ema, vaid olen ikka päris palju lugenud-uurinud. Näiteks selgus, et meie esimene on megakiire paraneja. Kriimud kadusid päevaga. Samuti pissivad-kakavad nad täitsa erinevalt, kuigi see polnud nii suur üllatus. Ja teine püüab eimestest päevadest peale keerata. Vahel õnnestub ka, kui vähegi soodsad tingimused on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks üllatusi ikka tuleb, aga siiamaani on vähemalt raseduse osas kõik tuttav ja teada olnud. Kuna Oscar oli kohutavalt halb magaja, siis ma salamisi loodan, et vähemalt selles osas ei saa järgmine veel hullem olla, äkki on hoopis parem? Aga väga loota ei julge :D

      Aga näiteks Matti sõbral läks nii, et esimene oli palju lihtsam laps kui teine, see teine magas palju halvemini ja nuttis palju rohkem. Sõber ütles, et mõnes mõttes silmiavav kui sedapidi läheb, sest kui teine satub parem, siis me kipume ikka mõtlema, et järelikult ma nüüd ise oskan teda paremini kasvatada. Aga tegelikult on lihtsalt iga laps erinev, ka pere sees ja samade vanematekomplektiga.

      Noh, loodame parimat!

      Kustuta
  16. Nii toredad uudised! Palju õnne ja jaksu!

    VastaKustuta