01 november, 2021

Kuidas ennast kogemata haigeks süüa...

Meil kallas nädal aega järjest vihma ja oli pigem külm. Siis tuli Halloweeni nädalavahetus ja plaksti kolm päeva järjest särav päike ja soojad kraadid. Millele järgneb uus vihmaperiood. Matt ütles, et Halloweeni ajal ongi alati ilus ilm olnud, tema ei mäletavat, et sel õhtul kunagi elu jooksul sadanud oleks.

Ma ütlesin, et see on siis umbes nagu jaanipäev. Ma ei mäleta, et oleks juhtunud, et jaanipäeval ei saja. Isegi kui enne ja pärast on ilus suvi, siis jaaniõhtul viskab ikka väikse ämbritäie vett kaela. Noh, tegelikult vist küll mitte päris igal aastal.


Nüüd, kus mul endal kommihuviline laps on, toob Halloween igal aastal palju meeldivaid emotsioone. Eilne õhtu oli uskumatult tore - ümbruskonna tänavad tihedalt lapsi ja neid saatvaid täiskasvanuid täis, paljud tegid maja ees lõket ja taaskord oli näha väga kihvte kostüüme. Ma ise ei hakanud seekord isegi mitte proovima mingit teatrit teha, nagunii miski selga ei mahu. Minu panus seisnes selles, et panin tossupaelad kinni ja seda pole juba vähemalt kuu aega juhtunud. Nii et olen enda üle uhke!

Komme ostsime sel korral kogemata topelt. Esiteks valmistasin mina suure kausitäie ette ning seejärel teatas Matt, et "ostis Halloweeni kommid ära". Võttis igaks juhuks kohe varuga, mingi viis-kuus suurt karbitäit. Oleme neid kambakesi juba pikemat aega hävitanud, diabeet koputab kolinal uksele, aga eilseks jäi kah endiselt liiga palju. Panime siis suurte kaussidega ukse ette kõrvitsate kõrvale, kuniks ise Oscariga ringkäigule läksime. Lootsime, et kui on palju kommi, võtavad kõik vähemalt peotäie.

Aga nad on nii viisakad siin. Enamasti on välja jäetud kausside kõrvale kirjutatud, et palun võta kaks tükki. Meie silte kõrvale ei jätnud, aga üle kahe polnud kindlasti ükski laps võtnud.

Kui me mitu tundi hiljem tagasi jõudsime, olid kõik kausid endiselt pooltäis ja et vaikselt koputavat diabeediohtu natukenegi leevendada, tõstis Matt kausid hoopis tuppa ning andis igale ukse taha ilmuvale lapsele korraliku peotäie, mida muidugi suurte rõõmuhõisetega tervitati.

Oscar sai ka megapalju maiustusi, krõpse ja isegi paar väikest mänguasja. Väikestele lastele üldiselt jagatakse palju heldemalt. Meil on kokkulepe, et Halloweeni õhtul piiranguid ei eksisteeri, võib täpselt nii palju süüa kui ainult sisse mahub. Oi, mahtus palju! Aga järele jäi ka palju. Ja nüüd on jälle probleem, sest lähiajal pole lootustki, et majast magus otsa saaks...

18 kommentaari:

  1. Kas teil käis ka Switch Witch?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kahjuks mitte. Aga õnneks võib piiramatult magusat süüa Halloweeni õhtul ja edaspidi saab ainult natukene korraga (reegel, mis jällegi ei kehti vanematele, hahaa).

      Kustuta
    2. Meil oli ootamatult uksekell ja ukse taga kaks poissi- komm või pomm ( mis see originaalis on? nii hästi läheb eesti keeles riimi)
      Õnneks!! olin ma ostnud komme ( mida ma mitte kunagi ei tee). Seni kuni mees toast komi tõi, tegin poistega juttu.
      Mozno po russki, küsisid nad. Muidugi mozno.
      Ja järsku hakkas mul nii kahju. Mis rõõm see on. Käid ukselt uksele ja saad kommi. Ei laulu või luuletust... kõik see õppimine, kostümeerimine, harjutamine, närveerimine... see andis tegelikult ju asjale mõtet ja sisu. Mina toon sulle karja/viljaõnne, sina annad mulle tasuks ande.

      Ohh. ma hakkan ikka vanaks jääma :) Aga tore ikka, et koroona tingimustes lapsi küla peale lastakse :)

      Kustuta
    3. Originaalis on see "trick or treat". Peaaegu kõik inimesed annavad kommi, aga nalja pärast antakse mõnikord mingi juurvili vms, nt kartul, see oleks siis "trick". Sellele siis muidugi kommi ka ikka lisaks.

      Eestis on, jah, see jama, et kui ühe kuu sisse mahub kolm kommiküsimise operatsiooni ja pooled inimesed pole ka madri-kadripäevast kunagi vaimustuses olnud, siis tekitab see segadust ja kohati vist isegi pahameelt. Seda enam, et ei ole mingit ühtset süsteemi, millega kindlaks teha, milline kodu "mängus" osaleb ja milline mitte.

      Kanadas mahub oktoobrikuusse nii tänupüha kui Halloween, üks kuu keskel ja teine lõpus. Tänupüha on umbes sama tähtis perepüha nagu jõulud, mille puhul antakse vaba päev, enamasti lähevad lapsed vanematekoju külla ja süüakse kalkunit. Dekoratsioonid on kahe püha jaoks üsna sarnased, läbiv oranž joon, kõrvitsad jne.

      Halloweenis osalemine on rangelt vabatahtlik. Kui kõrvits on ukse kõrval, siis tohib uksele koputada, kui ei ole, siis ei tohi. Absoluutselt kõik teavad seda ja peavad sellest kinni. Mõni inimene tõstabki oma terve kuu trepil istunud kõrvitsa sel kuupäeval tuppa ja asi vask, keegi ei tule tülitama.

      Teine erinevus Eestist on see, et eesõu on siin alati lahtine, pole mingit väravast sisse minemist. Aed või plank algab alles maja kõrvalt ja ümbritseb tagaaeda. Seega ei pea muretsema, et kas aias on koer või kas on viisakas teiste väravat avada vms. Väravatakistust lihtsalt ei olegi. Ja lemmiklooma pidamine on siin nii tugevalt reguleeritud, et mingit omapäi aias müttavat koera ei näegi, alati on peremees ka juures.

      Komme müüakse siin spets karpides, kus on kas 50, 75 või 100 minimõõdus šokolaadi või kommipakikest sees. Kartulikrõpse müüakse samuti oktoobris spets kastides, kus 25 või 50 pakki sees. Osad inimesed annavad lastele näiteks ühe krõpsupaki ja paar kommi või küsivad, et kumba tahad, kas soolast või magusat.

      Mis kommijagajal sellest kõigest võita on? Tead, kostüümid on õudselt ägedad. Siin müüakse neid süle ja seljaga, keegi ei klopsi kodus miskit kokku. Mõnel on väga kihvt näomaaling/meik. Väikesed lapsed on hästi nunnud, nemad on alati natuke häbelikumad ja vaiksemad ka ja neile tihtipeale antakse paari kommi asemel terve peotäis. Nii et kommijagajale sisuliselt pakutakse vaatemängu!

      Väiksemate lastega on alati vähemalt üks vanem ka kaasas. Päris pisikesega tuleb vanem ukse juurde kaasa, aitab kella lasta jne. Veidi suuremate puhul seisab lihtsalt eemal. Umbes pooled vanemad on ka kostümeeritud. Enamasti lepitakse sõpradega kokku ja minnakse koos ehk vanemad on kambakesi eemal ja ajavad omavahel juttu, lapsed kihutavad ukselt uksele.

      Kõik osapooled saavad alati positiivse emotsiooni, kuna kõik on selles tegevuses vabatahtlikult. Nagu ma ütlesin, et koputata kunagi neile ustele, mille taga kõrvitsat ei ole. Ja mõni maja jätab kommikausi ukse ette, sealt siis võetakse ise ja samuti ei koputata.

      Kustuta
    4. Aga mis puudub mardi-kadripäeva, siis mina ei ole sellega kunagi mingit sidet tundnud, juba siis kui ise laps olin 30+ aastat tagasi, tundus see olevat iidne komme. Praegu siis seda enam. Mul ei ole selle "viljaõnne ja pikkade linade" sooviga miskit peale hakata, ma ei pea ju talu. Enamik "sante" ei esine tänapäeval mingi korraliku eeskavaga, vaid on lihtsalt paar mõistatust ära õppinud. Lapsed tahavad ikkagi lihtsalt ainult kommi ja kui hakkaks iga ukse ees selle kahe kommi nimel pool tundi laulma, ei tasuks see üritus lõpuks suuremat ära.

      Pluss see ka, et kui tahta kommete juures püsida, siis mardi- ja kadrisantidele anti algselt üldse õunu ja muud sellist kraami. Et kui tahta kombestikku hoida, et las nad riietavad end santideks, las räägivad viljaõnnest ja linadest, siis tasu peakski olema õuntes, mitte šokolaadis-kummikommis. Aga õuna nimel ei viitsi tänapäeva laps isegi mõistatust esitama hakata.

      Nii et ma mõistan täielikult, miks Eestis need kolm lähestikku olevat sarnast püha poleemikat tekitavad ja selles mõttes ongi Kanadas lihtsam, et siin on ainult Halloween ja enamikele inimestele see väga meeldib. Ja kellele ei meeldi, seda vägisi mängu ei tõmmata.

      Kustuta
    5. Lisan veel seda ka, et vahel teevad kommijagajad ise lastele asja veel põnevamaks. Näiteks sel aastal oli üks maja, kus olid ikka palju kaunistusi ja ämblikuvõrke jms, ukseni pääsemiseks pidi sellisest kõhedast "koridorist" läbi kõndima, kus tuled vilkusid ja skeletid kõhedalt naersid. Ühes majas lasti teise korruse rõdult toru kaudu komme lastele kotti. Üks maja oli paraja portsu komme sinistesse kummikinnastesse pakkinud ja eemalt visati see "surnud käsi" lapsele. Ühes oli haagissuvila maja ette toodud ja ära kaunistatud ja seal sees oli korralik teater käimas koos igasuguste koledate elukatega (ukse pealt sai siis vaadata). Paljudel oli maja ees lõke (mingi nõu sees siis) ja vanemad istusid kohvitassidega ümber lõkke, samas kui nende lapsed teistele lastele komme jagasid. Igasugu ägedaid dekoratsioone muidugi ka, aga samas mõnel majal ongi ainult kõrvits ja vsjoo - kuidas keegi tahab ja viitsib. Paljud kommijagajad, kes ukse lahti tegid, olid ise ka kostüümis.

      Nooremad pered on tihtipeale oma lastega õues ringkäigul ja jätavad kommid kausiga ukse ette, vanemad inimesed üldiselt eelistavad ise ust avada ja lastega suhelda.

      Kustuta
    6. Huvitav, miks sind küll karjaõnn ja pikad linad ei huvita :) väga kummaline :) :)
      Tänan hea ülevaate eest. Tundub, et seal kandis on pisut rohkem, kui ilma kostüümita väiksed vene poisid.
      Et meil on arenguruumi :)
      Huvitav muidugi, kas kultuuriline tasand muutub ajas. Annan lihtsalt kommi st heategu vs lunastamine. Sama ju ka jõulutraditsioonidega. Küsi ja sulle antakse vs kuidas töö nõnda tasu.
      Igatahes on ees huvitavad ajad, näha kuidas elu ja väärtused muutuvad:)

      Kustuta
    7. Muuseas, jõuludega on tõesti sama lugu - siin saab kingid ju ilma "lunastamiseta" kätte. Mulle endale jube hästi sobib, sest mul on lapsest saadik see kiiks olnud, et kogu see salmilugemine ja esinemine tundus tobe. Palju sa neid ikka pähe jõuad õppida, seda enam, et kogu suguvõsa peale võiks nad ka mitte korduda jne. Ja kogu protsess võttis alati meeletu aja, aga tahaks lihtsalt oma kinke kätte saada, mitte lõputult kõigi järel oodata ja...

      Aga see on puhtalt minu kiiks! Ma tean, et enamikele inimestele see salmilugemise osa väga meeldib.

      Teine asi, mis lapsena oli minu jaoks raske, oli see, et kõigepealt söödi õhtust ja alles siis hakati kinke jagama. Aga söömisega on teatavasti nii, et lapsed saavad kiirelt valmis ja vanemad jäävad nautima-jutustama. No ja oota siis miljon aastat, et millal lõpuks kuuse alla jõutakse.

      Kanadas on nii, et õhtusöök on 24nda õhtul ja kinke siis veel kuuse all ei pruugi ollagi (või on, aga ei avata). 25nda hommikul tehakse kingid lahti, vahel süüakse enne seda veel hommikusööki, vahel mitte, oleneb perest. Kõik istuvad tavaliselt ikka koos ja lapsed jagavad pakid ükshaaval laiali, selline tore elevus, aga esinemist ega lunastamist ei ole.

      Ahjaa, ma ei tea, kas see on Eesti komme või oli ainult minu peres nii, et kinkija nime ei pandud kunagi pakile. Ja vahel tuli siis usutleda, et oot, kellelt see on ja kõik tegid nägu, et oiii ei tea. Aga Kanadas kasutatakse neid kleepse ja silte, kus on TO/FROM kohe peal, alati tead, kes paki tegi, hea kohe tänada. Eriti lihtne kui mõni teine pere on toonud kingitusi, nt lastele teeme me mitme perega vastastikku, elu sees ei mäletaks, et kes millises paberis paki tõi.

      Nii et mulle isiklikult sobib siinne jõulusüsteem väga hästi.

      Kustuta
    8. Aaaa, väikeste lastega peredes enamasti ikka ei ole pakid 24ndal veel kuuse all, sest jõuluvana tuleb ju öösel neid kamina kaudu tooma. Ja sellele jõuluvanale jäetakse tänutäheks õhtul köögilauale klaas piima, üks küpsis ja Rudolfi jaoks üks porgand. Nii et kui lapsed magama on läinud, pannakse pakid kuuse alla ja võetakse küpsisest ja porgandist üks amps, et oleks näha, et külalised on söönud sealt.

      Päkapikke neil ei käi. Kamina külge (sest noh, kamin PEAB olema igas majas, sest muidu ei saa jõuluvana sisse) pannakse jõulusokid ja 25nda hommikuks on sinna igaühe jaoks mingit väikest nänni ilmunud. Tavaliselt toob iga pere igaühe jaoks mingi väikese asja, lastele minimänguasi või komm, täiskasvanutele väike kreem või sokid või alko vms. See on siuke lisaüllatus siis ja tehakse lahti enne kui suured pakid avatakse.

      Päkapikkude osas pole ma veel otsusele jõudnud, mida ja kuidas teha. Ühest küljest oli lapsena õudselt tore igal detsembrikuu hommikul sussi seest midagi leida (Matt pidi pikali kukkuma kui kuulis, et seesama suss, mis päeval jalas oli, läks ööseks aknale ja tagantjärele tundub mulle endale ka imelik, nii et ma teeks ikka selle kamina ja sokisüsteemi, endal lihtsam hallata ka kui lapse toas olevat sussi). Aga teisest küljest oli õudne pettumus kui ma sain teada, et päkapikke pole olemas ja et see oli lihtsalt selline mäng.

      Nii et ma pigem tahaks teha nii, et justkui on see päkapiku muinasjutt ka, aga samas lapsed siiski teaksid, et need on vanemad, kes sokki täidavad. Ja siis on veel see jama, et teistel siin ju ei käi päkapikud. Ma võin muidugi selle kaela ajada, et meil on eesti päkapikud ja teistel ei saagi neid käia, sest nad pole eestlased. Aga samas saab Oscar varsti neljaseks ja ma pole päkapikumängu veel alustanudki, nii et võimalik, et jään niisama jõulukalendri juurde :D

      Kustuta
    9. Anonüümne3/11/21 12:07

      No mis seal lapsekese sussi sees siis ikka saab olla, et ei kõlba maiust sisse panna? Covid jälle?

      Kustuta
  2. Sa kirjeldasid lisaks Canada Halloweenile ka USA oma nii hästi ära, meil on siin kõik üsna täpselt samamoodi kui teil sel päeval. Tore püha, mulle meeldib. Kõik, kaasa arvatud täiskasvanud, muutuvad korraks lapsemeelseks :)
    Ahjaa, seda ka, et igasugu asutustes (iseäranis kaubandusasutustes) on enamjagu personali sel päeval kah päevakohane, kui mitte just üleni kostümeeritud, siis vähemasti mingi hull detail küljes - vampiirihambad, näomaaling, parukas vms.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. On jah, ja esimestel siinelatud aastatel oli see minu jaoks nii harjumatu, et mis mõttes täiskasvanud ka end kostümeerivad. Aga nüüd mulle hoopis meeldib, olen vist ära kohanenud. Ja lasteaias-koolis on alati kostüümipäev Halloweeni ajal (seekord oli siis reedel, kuna Halloween langes pühapäevale).

      Kustuta
  3. Aitäh põhjaliku ülevaate eest!
    A muide, vaatasin su ilusat õuepilti ja mõtlesin, kas sul kanad ka veel alles on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kanad andsin ma eelmisel sügisel ühte teise väikeste lastega perre ära, sest meil tekkis iga talvega järjest rohkem rotte. Nad tulevad kanasöögi peale ja siis paljunevad muidugi nagu hullud! Esimesel talvel ei näinud ma ühtegi, teisel paari ja kolmandal oli juba tavaline asi, et võis kanaaias rotte näha ja naabrid rääkisid, et neil on hakanud linnumajast sööki varastama ja... õõh, rõve.

      See viimane aasta aega, mil meil kanad olid, püüdsin ma olukorda sellega leevendada, et ei jätnud enam sööki välja (meil oli selline suur anum, kust ise vajus allapoole see söök ja korra kuus pidi täitma ainult), vaid käisin iga päev parajat portsu viskamas. Aga talvel oli see pehmelt öeldes tüütu, sest suure osa ajast kallab vihma või on lihtsalt porine ja kuna me unustasime õigel ajal lisavalguse kanamajja panna, lõpetasid nad munemise talveks ära (kanad munevad talvel ainult siis kui neil on 16h valgust). See tegi kogu ettevõtmise veel tüütumaks, et ma pidin igasuguse ilmaga end kanade juurde vedama, aga vastu ei saanud nagu midagi.

      Noh ja suvel olid nad jälle toredad ja Oscarile meeldis neid patsutamas käia. Aga sügisel tegin ikkagi südame kõvaks ja andsin naabrite tuttavatele, kellel on kaks väikest last ja kes ammu omale kanu olid tahtnud. Nad olid hästi viisakad ja vaiksed linnud (paar lärmakat andsin juba varem ära), lasid pai teha, ideaalsed lemmikloomad. Ma arvan, et neil on uues peres kah tore elu.

      Kustuta
  4. Aitäh Halloweeni piltide eest😊 Mina olen see vähestest hulludest eestis, kes halloweeni täiega tähistab. Meil on tuba dekoreeritud ja maja väljast ka väga palju. 31 õhtul projekteerib abikaasa aknale kollid, paneme õue kõlarid ja igast hirmsad hääled ja vilkurid. Naabrid juba teavad, et me vähe teistsugused😃 See aasta käis meil ikka väga palju trick or treatijaid, täitsa uskumatu. Aga kahju jah et meil seda osalemise soovi kuidagi tule või kõrvitsaga ei kinnitata ja lastel on kostüümid ka natuke vaimuvaesed. Aga arusaadav, siin on kostüüme müügil vähe ja kui siis piisavalt kallid. Ma sobiks ikka tähtpäevade mõttes palju paremini Kanadasse või USAsse elama!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No kui juba vilkurid, hääled ja kollid on, pole kõrvitsat vajagi! :D

      Kustuta
  5. Ei saa mainimata jätta, et mõned ikka teevad kostüümid ise. Meie laste jaoks on just kostüümi meisterdamine kõige suurem lõbu kogu üritusest. Kui liiga pisikesed olid õmbles emme. Käsitöö tunneb kaugelt ära, saab ka kõvasti tähelepanu. Samas on suht ägedaid väga soodsalt nii dollaripoes, suurtes kaubamajades kui ka kaltsukates.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Erand kinnitab reeglit! Ma tegelikult mõtlesin alateadlikult vist isegi rohkem seda, et kadri-mardisandid peavadki midagi kapist kokku kombineerima, polegi sellist "õiget" kostüümi, mida sel puhul kanda. Puhas omalooming. Aga Halloweeni mõte on just eelkõige kostüümis ja neid on siin tõesti laialt saada igal pool.

      Kustuta