29 aprill, 2022

Kolm ühes

Olen juba mõnda aega plaaninud Oliverile passi tellida, et reisiplaanid dokumentide taha kinni ei jääks. Mõtlesime suvel Eestisse minna, aga seoses Ukrainas toimuvaga enam ei kisu. Pass võiks samas ikka olemas olla, võib-olla läheks kasvõi USA-sse või kuhugi.

Siin on spets pood, kust saab apteegikraami, kodukeemiat, dokumendifotosid, no kõike. Mul oli nagunii pesugeeli vaja, mõtlesin, et teeme kaks ühes. Lõpuks tuli kolm, aga ärgem rutakem sündmustest ette.

Õudselt tore vanamees töötab seal fotoletis. Mulle on ta alati meeldinud. Hästi rõõmsameelne ja armas, aga kohutavalt aeglane. Ütlesin alustuseks, et esimesest lapsest tehti niimoodi pilt, et visati valge lina üle turvatooli, laps tooli, klõps ja valmis. Ütles, et nüüd nad teevad nii, et laps pannakse pikali. No mul vahet pole.

Aegluubis sättis neid asju valmis. Mina olen muidugi kannatlikkus ise... NALI! Saime lõpuks mati maha, lina peale (ma oleks selle ajaga terve poe mattide ja linadega jõudnud katta, aga las jääb) ning beebi linale. Tegi ühe klõpsu ära ja kukkus uurima, et näe, muidu oleks okei, aga vist ei vaata päris otse. Ütlesin, et teeme järjest palju pilte ja hiljem valime. Teeb siis teise veel. Ja kukub jälle aegluubis uurima ning zuumima. Palusin uuesti, et teeme lihtsalt sips-sips palju pilte ja hiljem vaatame, milline sobib. Tegi siis ühe veel, arvas, et nüüd ongi olemas ja tõmbas tulemuse arvutisse. 

Kui mulle enne tundus, et kõik toimus aegluubis, siis see arvutiosa aeglustas kogu protsessi veel viiekordselt. Mul hakkasid juba juured alla kasvama. Kohe esimese hetkega oli muidugi selge, et nendest piltidest pole isegi parima tahtmise korral midagi võtta, aga onu ei andnud alla, pidi ikka mingi automaatprogrammi igale fotole eraldi peale panema, mis kinnitas, kas kvalifitseerub passipildiks või ei. Programm nõustus minuga, et ei kvalifitseeru.

(ajaviiteks tegin ise telefoniga pilti, vabalt võiks passi panna, ei ole ju nii raske?)

Vahepeal tuli noorem töötaja, võttis üle. Mõtlesin juba, et jee, läheb paremaks! Ei läinud.

Tore kutt oli. Aga tema tehnika oli selline, et kõigepealt selgitas mu peaaegu viiekuusele pikalt, et "teeme nüüd nii, et käsi suhu ei pane... ja pluti-pluti, küll sa oled tore... vaata siis ilusti mu kaamerat ja ära välgust ehmu". Siis seisis püsti ja tegi ühe pildi. ÜHE! Kükitas uuesti maha, ajas jälle mu lapsega pikalt juttu ja tegi siis ühe veel.

Tahtsin juba küsida, et kas teil on need pildid seal kaardi peal loetud või mis see häda on, et ei saa järjest mitut teha? Aga ei tohi kobiseda, ma olen ju nüüd kanadalane. Muudkui naeratan ja tänan (ja pärast blogin, et fakkk, aga noh, eesti keeles).

20 minutit ja 4 pilti hiljem jõudsime selle hetkeni, kus tulemus uuesti arvutisse tõmmati ja no HALB! Kutt ütles, et midagi saame siit kindlasti kätte! Jäin juba korraks uskuma, et oskab sitast saia teha... aga ei. Ainus, kus silmad vaatasid otse ja pea viltu ei olnud, oli lahtise suuga. Mitte nunnult ja natuke lahtise suuga, vaid ikka nii, et mandlid paistsid. Ütlesin, et las jääb, me tuleme teinekord tagasi.

Kutt vastu, et beebide puhul suu ei loe, võib lahti olla.

Usun! Aga kuna see pilt jääb mu lapse passi kuni kooliminekuni, oleks mõnevõrra abiks, kui ta seal täielik retakas välja ei näeks!

Ütles, et oota, ma tuunin natuke! Jälle mingi automaatprogramm, et vajutad klahvi ja lapse taga olevalt linalt kadusid kortsud ära. Tore. Aga natuke juukseid kadus ka ära! Tüüp ütles, et tal ongi juukseid liiga palju, silume veidi. Kustutas kaks kolmandikku soengust ära. Beebi nägi välja nagu oleks kiiver peas. Selline range randiga. Ja kvaliteet oli jube halb, värvid valed, nägu üleni hall ja kaame. Kui ma omaenda last pildilt ära ei tunne, on ilmselt veel arenguruumi. Tänasin uuesti ja ütlesin, et teeme teinekord.


Aga kolm ühes, eksole - haarasin väljudes kodukeemia letist pesugeeli ja ehtnaiselikult ei saanud ka küünelaki osakonnast tühjade pihkudega mööduda. Valisin mingi sädeleva. Et võib-olla tahan suveks sädelevaid küüsi (jaaa, sain juba aru, et halb mõte, te ei pea mulle ütlema).

Jõuan oma kraamiga siis kassasse ja seal kah mingi mees tööl. Ei välistaks, et eelmiste sugulane. Lööb mu küünelaki läbi ja mainib õhinal, et tema oli kunagi mehaanik ja ükskord värvis oma auto armatuurlaual mingi osa just samasuguse läbipaistva sädeleva küünelakiga üle (ma ei tea, kuidas mehaanikuamet sellise hiilgava ideega kokku käis, aga see selleks). Kõik olevat kiitnud, et lahe! Ja päikese käes säras nii ilusti.

Ma ei tea, kas mul on inimestele liiga kõrged standardid või ei olnud lihtsalt minu päev?

20 kommentaari:

  1. Oh õudust... mul hakkas veri keema juba lugedes.
    Ise lapsega liikudes ja igal pool käies ongi nii, et tahan kõik kähku, kähku ära teha ja nn torman läbi.
    Kunagi ei tea lapsega , mil tal nüüd üle viskab kärus jne. Minu laps pole kunagi kärus kaua maganud vms. Seega sellised uimerdavad teenindajad viskavad mul ka üle. Brrr
    Mis fotodese puutub, siis käisime enne jõule perepilte tegemas stuudios, et noh ilusad hea perele jagada, harva näeme. Läksin ka siin Soomes kohalikku fotopoodi ilmutama.. lasin kohe 70€ eest. Vanaemadele, õdedele, vendadele js noh siis juba varasemaid pilte ka albumi. Tore ikka album ka, selline vanamoeline 😁.
    Pildid kõik rohelised ja mega tumedad
    Kui tagasi läksin kaebama, öeldi et tahad uuesti printida? Vastusele et kas pean maksma, vastati jah. Tänan ei, rohkem rohelisi pilte ei soovi. Kusjuures ootasin teenindamist ca 20-30min. Kah uimane vanamees.
    Õnneks teisest kohast sain parema tulemuse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, täpselt. Kunagi ei tea, kui kaua see laps rahulikuna püsib. Oliver oli täielik musterbeebi (no ta üldiselt ongi), lihtsalt lesis seal mugavalt, ei vehkinud ülemäära palju ja oli igati rõõmus. Aga teatavasti võib beebisid nälg tabada sekunditega ja tundus kuidagi loogilisem pildid järjest teha ja uurimise-arutamise ja kõik muu hilisemaks jätta.

      Aga tumedatest piltidest - omal ajal otsisin pulmafotograafi selle järgi, et tema ettekujutus ilusast tulemusest ja minu oma sellest kattuks. Väga paljude stiil on selline tumedam ja pruunide värvidega (ka pulmapiltide puhul!), mis mulle isiklikult väga ei istu.

      Kustuta
  2. Oliveri juuksed!!! :)
    Aga muidu - hahaa. Tuleb tuttav ette. Meil on siin sarnane poekett, Walgreens nimeks, pakub kõike, alates medikamentidest lõpetades küünelaki ja passipiltidega. Ja mul oli enam-vähem samasugune saaga seal, kui passipilte vajasin, esimese hooga tegid nad mingid tumedad käkid, ei kvalifitseerunud, ja siis tuunisid ja... ühesõnaga, peale lõputut aja- ja närvikulu ja hambad ristis teenindajatega sõbralik olemist (sest nemad ju minuga olid) sain lõpuks mingid klõpsud, millel enam-vähem endasarnane välja näen.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oliveri juuksed kasvavad otse üles! Tuka osa kasvab normaalselt, aga poole pea pealt kasvavad otse taevasse. Võimatu on neid ilma geeli või laki abita vastu pead suruda ja no pildistamise tarbeks ei tahtnud oma lapsele keemiat pähe valada. Seda enam, et ma ei tulnud selle pealegi, et juuksed ei tohi pildil olla :D

      Kustuta
  3. Anonüümne30/4/22 10:00

    Vabandust... aga naersin kõva häälega, nii hea situatsioonikirjeldus. Loodan, et nii nagu nädalavahetus algas, nii ta ka lõpeb... naeruga :). Aga Oliver on nunnu kuubis.

    VastaKustuta
  4. Anonüümne30/4/22 20:42

    Peaaegu teemaväliselt, aga et lapse pilt on, siis ikka natuke teemas ka: sul on nii armsad lapsed! Ammu olen pilte vaadates seda mõelnud, aga kuna hiljuti otsustasin, et alaku uus elu: nüüdsest ütlen kõigile kohe, kui miski mulle meeldib, tundub tore, vahva jmt - siis nüüd ütlengi :). .

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi, aitäh!

      Jaa, ma olen ise samuti viimasel ajal teadlikult seda tehnikat kasutanud, et häid asju välja öelda, selle asemel, et omaette mõelda.

      Kustuta
  5. mina praktiseerin seda juba viimased 20 aastat ja ausalt, see töötab tõesti :) Võin ka täiesti võhivõõrale vastutulijale öelda: issand kui ilusat värvi jope teil on! Ükskord ühele tüdrukule bussis ütlesin, et jessas kui kihvtid juuksed (olid kärerohelised ja käresinised ja olidki kihvtid). eesti inimesed pole sellega ju harjunud, et neid kiidetakse, siis esimese hooga mõned ehmatavad ära

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siin on selline kiitmine võõraste poolt väga levinud, sellest vist ongi mul külge jäänud, et võiks ju ise kah nii võõrastele kui omadele häid asju rohkem välja öelda. On endal tuju hea ja teistel samuti.

      Kustuta
  6. ja mulle endale on ka vahel öeldud, et lahe see või ilus too asi mu juures. ja naeratus aitab enamasti alati ning lahke sõna.

    VastaKustuta
  7. Mul jäi segaseks, et miks Ukrainaga seoses Eestisse ei kisu? Kui Venemaa tuleb Eestile (NATO'le) kallale pole vahet kus oled, sest tuleb tuumasõda. Oma vene sõjaväe ajast mäletan hästi: enamus lääne suurlinnadest, tuumajaamadest, suurtest infraobjektidest sihtmärkideks. Nagu kremli moll ütles, maailmal pole mõtet kui venemaad pole ehk siis kui tema võimu peaks kaotama. Kui esimese löögiga otse pihta ei saagi siis arvatavasti mõne aja pärast mõtled, et parem kui oleks saanud. Kokkuvõttes ma ei muretse, sest realistlikult vahet pole.
    P.S. Meie ostsime piletid märtsi algul, juba siis olid lennud üle poole välja müüdud ja hinnad krõbedamad kui eelmine aasta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne2/5/22 10:35

      Kui inimene mäletab oma vene sõjaväe aega, siis pole ilmselgelt tegu väga noore inimesega ja võiks eeldada teatud empaatiavõimet ja analüüsioskust. Miks peaks kahe väikese lapsega tulema piiri äärde ja ohutsooni turvaliselt paradiisisaarelt. Saab siia Eestisse ka hiljem ja kindlamatel aegadel tulla.
      Ja otse loomulikult on hinnad kõrgemad kui eelmine aasta, see ongi sõja hind. Aga TT-le head reisi,
      igaühel omad soovid ja oma otsused.

      Kustuta
    2. Anonüümne2/5/22 12:21

      Mul jäi ka arusaamatuks hirm Eestisse minna. Propaganda ohver.

      Kustuta
    3. Mu laste turvalisus on minu jaoks nii kõrgel kohal, et potentsiaalselt kõrgem oht mängib rolli küll. Ja teine põhjus on see, et mul ei ole Eestiga teab kui tugevat sidet. Rohkem kohusetunne, et pole ammu käinud. Aga mul on siin lähemal palju väga lahedaid (ja turvalisi) kohti, kuhu reisida. Lastega ausalt öeldes see ööpäev kestev lennukite ja lennujaamade jada omalt poolt väga ei meelita. Rääkimata kümnetunnisest ajavahest.

      Nii et kokkuvõttes on põhjuseid palju. Ei ole lihtsalt propaganda ohver.

      Kustuta
    4. Toomas, teie Enega kolite sel suvel päriseks Eestisse tagasi? Mulle jäi vist kuskilt kommentaariumist silma.

      Kustuta
    5. Anonüümne16/5/22 12:43

      Mina olen ka Toomasega ühes paadis, ja samast aastakäigust, nii et kaks empaatiavõimetut koos :)
      Loomulikult on arukas nii pisikesega kui Oliver seda on reisida lühemaid maid. Olen ise iganädalaselt lennukeis ja neid nutvaid maimikuid on nii kurb vaadata. Kuna kõrvaklapid olen juba eos väga head varunud, siis õnneks ei kuule ;)

      Kustuta
    6. Lisan Eestis elava inimesena, et ma ei tunne praegu, et just konkreetselt Eestis oleks ebaturvalisemaks läinud (iseasi jah maailma kui terviku julgeolek). Jäin ilmselt Heremi juttu uskuma, kes rääkis, et Pihkvas pole ammu nii vähe vägesid olnud kui praegu. Tõenäoliselt olime paaril varasemal aastal suuremas ohus kui praegu.

      Väikelastega reisimine on muidugi iselugu.

      Kustuta
  8. Kas teil ise ei saaks teha pilti valgel linal ja siis natuke tuunida arvutis või nii? Tunduks kergem. Meil saab nüüd ise ka soovi korral pildi teha ja vähemalt meie perel on kõigil dok pildid tehtud valge korteriseina taustal, mobiilile :D :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Anonüümne2/5/22 20:39

      Kanada passi jaoks ei ole lubatud. Peab olema fotograafi tehtud, spetsiaalse templi, allkirja ja kuupäevaga.

      Kustuta