Libisesin ükspäev laste poolt maha visatud makaronide peal ja mõtlesin, et emadus on ohtlik amet.
Suhteliselt tunnustamata ka. Isadus seevastu - Matt just rääkis sellest eile - mitte nii väga. Ta on mitu nädalat iga vaba hetke mingiks suureks eksamiks õppinud ja selle kõrvalt tööl palju vahetusi teinud ehk kodus pole me teda praktiliselt üldse näinud. Mis on okei, see oli ette kokku lepitud. Aga eile viis ta Oscari paariks tunniks mänguväljakule (et laps ta nägu täiesti ära ei unustaks), jooksis seal tuttavaga kokku ja sai kohe komplimendi, et sa oled nii hea isa! Käid lapsega mänguväljakul.
Eksole.
Mina olen nagu orav rattas ringi pannud nende kahega korraga (lapsehoidja puhkas kuu aega Hawaiil ja ei saanud kah päästma tulla), aga kui palju koduväliseid inimesi on mulle selle aja jooksul öelnud, et ma "nii hea ema" olen? Null. Hahaa! Naiste puhul on kuidagi elementaarne, et lidud ringi nagu opossumimammi, kutsikad kukil.
Meil tuli see eile omavahel jutuks kui õhtust sõime:
Oscar tahtis, et tingimata mina ta kana tükkideks lõikaksin ja siis tal oli veel paar palvet, lisaks püüdsin ta üliaktiivseid jäsemeid ohjes hoida, et jalad laua peale ei satuks, et ta tooli pealt maha ei kukuks jne. Kuna ta istub minu kõrval, on see osa kuidagi sujuvalt minu peale jäänud.
Oliver istus laua otsas ehk minu ja Matt'i vahel, aga kuna Matt teda sõna otseses mõttes viimastel nädalatel näinudki pole, aitasin ka teda mina, sest mina tean, mida ja mis suuruses tükkidena ta sööb.
Aga siis sai Matt'i taldrik tühjaks ja panin Oliveri lusika koos lihatükikesega tema ette, et "anna talle kui eelmise suutäie närimise lõpetab", et siis jõuan vahepeal paar ampsu ka endale sisse visata. Aga see lihatükike lõpetas põrandal, sest Oliver vehkis ja Matt on selles töös vähem vilunud. Ei osanud laveerida nii käbedalt.
Siis naersime, et 100% katsest ebaõnnestus. See üks siis. Matt vangutas pead ja ütles, et "ma ei tea, kuidas sa seda kõike teed!"
Nii tõsi. Mu oma ema kiitis ka pidevalt mu abikaasat, et niiiii tubli et tegeleb lapsega ja on hea isa. Kuni ma lõpuks ütlesin et ta selle ülistamise jätaks. Et kas mina pole hea ema või miks mind ei kiideta :D
VastaKustutaMeil on sõpradepaar, kus naine arst ja mees jäi lastega koduseks (neil samavanad lapsed). See mees alati räägib, et täiesti kreisi, kuidas teda iga päev igal pool kiidetakse, sest tema on nende peres see, kes lastega ujumas, mänguväljakul ja igal pool mujal käib. Teeb lihtsalt täpselt sama, mida enamikes väikeste lastega peredes ema, aga on seejuures mees.
KustutaTuttav meesterahvas käis mõned aastad tagasi üksi 3 lapsega spaas. Küll vaadati ikka ilmaimet :D. Palju on juhtumeid,et enamus aega on naine lastega ning kui siis on üks üritus,kuhu mees kaasa ka saab tulla,imestavad paljud, et küll on tubli mees,tegeleb lastega. Reaalsuses ongi see emale ainus puhkehetk. et lasebki mehel toimetada. Nüüd kujuta ette on sama case ja järgmine üritus ning jälle mees tegeleb lastega. Küll see naine on ikka laisk,eksole :D
VastaKustutaSellega seoses meenub mulle - kui me kõik koos mingitel üritustel käime, näiteks aiapeol, lükkan ma lastega tegelemise suuremas jaos Matti peale, sest mina olen igapäevaselt liiga palju lastega ja tema liiga palju tööl. See on siis minu hingetõmbehetk ja tema aeg laste osas rohkem panustada. Aga olen mõelnud, et kõrvalt vaadates jääb täpselt selline mulje, et oi, mis tubli isa ja oi, mis laisk ema (lihtsalt istub ja ajab teistega juttu, eksole). Aga reaalsuses võib see olla jällegi esimene hetk nädalas, kus isa oma lapsi üldse lähemalt nägi.
KustutaMul vanaema enne lapse sündi muretses, et no abikaasa nii palju peab tegema. Halloo! Kas siis tõesti oleks pidanud mees, kes sel hetkel ei käinud veel ei tööl ega keelekursusel diivanikaunistus olema, kuni mina viimaseid nädalaid last küpsetan ja veel kodukontorist tööd tegin? Ei ei. Tema koristas, käis poes ja kokkas ning tõi mulle kohvi/vett/teed, mida vaid küsida oskasin.
VastaKustutaMulle tundus rasedus nii raske ja ebamugav, et ma iga kell teeks kõike muud kui et oleks ise rase :D
KustutaKui vahel tundub, et ikka metsikult raske on, siis lohuta ennast sellega, et enne kui arugi saad, on nad 10 ja 15 ja 20 - ei küsi enam, kust tulid, ega ütle, kuhu lähevad - ja siis vahel mõtled, et oh, oleks ometi veel sellised väikesed ja sõltuksid oma asjaajamistes suuresti sinust :).
VastaKustutaJaa, seda ma vaatan juba praegu suurema pealt, et kuigi on raskeid aegu olnud, siis ikka üldse ei saa aru, kuidas ta nii ruttu suureks sai? Ja edasi läheb tõenäoliselt palju kiiremini, sest nii raske enam ei ole.
Kustuta