Käisin ükspäev ostukeskuses ja seal oli tavatult palju inimesi. Kohe näha, et jõulud lähenemas. Poed olid muidugi vastavalt täis mingeid "lõikelaud juustu serveerimiseks, koos vigurnoaga"-stiilis asju, mida mitte kellelgi maailmas vaja ei lähe, aga kõik usinalt ostavad. Teistele.
Umbes nagu me eestlastena viime välismaale külakostiks Vana Tallinnat, kuigi ise seda ei joo (mainin vahele, et mu oma isiklik abikaasa on vist ainus inimene maailmas, kellele vanakas maitseb, ühtegi teist sellist pole ma siiani kohanud).
Jõulud mulle muidu meeldivad, aga tarbimishullus on natuke liig. Eesti perega on meil lihtne, esiteks on üksteise maitse enam-vähem teada ja näiteks ema küsib igal aastal, mida ma tahaks ja alati on vahepeal Eestis mõni selline raamat ilmunud, mis mulle meeldiks. Kanada perega on natuke keerulisem, sest kohaliku kombe kohaselt on kõigil kõike liiga palju, nii et hobide-huvide arvessevõtt ei aita kriipsuvõrdki edasi - mida sa siis kingid? Kinkimata jätta ka ei saa, sest kingid peavad olema ja kindlasti igaühele mitu, olgu või täitsa juhuslik asi. Aga minu meelest lähevad nii saamise kui andmise rõõm niimoodi kaduma.
Täditütar saatis mulle paar päeva tagasi Kristi Ojasaare raamatu ja olen siiamaani selle mõju all.
Õudseid asju juhtub inimestega. Meil oli siin paar päeva tagasi uudistes selline lugu, et raskele autoõnnetusele kohale saabunud kiirabis töötanud parameedik elustas kannatanut kuni helikopteri saabumiseni. Pärast vahetuse lõppu läks koju ja peatselt koputasid ta uksele politseinikud, et teada anda, et ta tütar suri haiglas. See patsient, keda ta elustas, oli tema enda teismeline tütar, kelle vigastused olid nii tõsised, et ema ei tundnud teda elustades ära...
Kuidas on võimalik pärast sellist traumat üldse eluga edasi minna?
Ükspäev küsisin sõbrannadelt, et kas toidukaupade hinnad lähevadki iga päevaga üha kõrgemale või mulle ainult tundub nii? Järgmisel päeval veetsin aega oma ukrainlannast sõbranna ja tema väikese pojaga ja küsisin muuhulgas, kuidas nad kodumaalt lahkusid? Sain teada, et nad olid Kiievi külje alla aasta enne sõja algust korteri ostnud ja alguses otsustasid, et jäävad paigale. Majal oli kelder, mida pommivarjendina kasutada ja esialgu said nad seal kuidagi hakkama. Aga elu läks üha hirmsamaks ja nii nad Kanadasse pagesidki. Ta ema on endiselt Ukrainas, keeldub lahkumast. Elektrit antakse kindlal kellaajal kolmeks tunniks päevas, kütet ei ole (keset talve!), söögiga on keeruline. Iga päev hoiavad kontakti, et teada, on ta veel elus või mitte.
Ja mina kurdan avokaadode hinna üle... (aga kui nende eest kaks korda sama palju küsitakse kui vanasti, siis jääb ju silma?)
"Ma tahan, ma suudan, ma võin" mulle väga meeldis. Selline hooga kirja pandud toores valu. Mauril on õigus, et palju rohkem kuuleme raskelt haigete inimeste endi kogemusest ja palju vähem sellest, mis tunne on haiget pereliiget toetada ja põetada. Selle kõrvalt lastele mingitki normaalsust säilitades ja omaenda emotsioonidega võideldes.
Aga noh, ka see jäi mulle silma, et muudkui rõhutati, et eluarmastus-eluarmastus, 18 ühist aastat, kolm last... aga abiellumiseni ikka ei jõudnudki, kuigi naine sellest unistas. Väidetavalt leidis mees, et neil on piisavalt aega ja et küll kunagi jõuab. Noh, ei jõudnud. 18 aastat on minu meelest piisav aeg, et võiks jõuda.
Teine oli see, et meestel käib edasi liikumine väga kiiresti. See pidigi nii olema, et naised leinavad ja mehed asendavad. Seda enam, et tema lein algas ilmselt ammu enne naise lahkumist. Hiljem tuligi lihtsalt end kokku võtta ja edasi liikuda. Igas mõttes. Kasvõi laste nimel.
Aga jah, lugesin seda raamatut ja rääkisin ukrainlannaga ja vaatasin uudiseid, kõik need asjad siiamaani rõhuvad ja ketravad mu peas, aga hea pool on see, et enda mured tunduvad kohe jälle täiesti tühised. Päike paistab ja november (välja arvatud paar koledat päeva) on üllatanud rohke päikesepaiste ja vähese vihmaga. Lihtsalt tulebki rohkem tähelepanu pöörata sellele, mis on hästi ning need avokaadod ostmata jätta kui hind ebaõiglane tundub.
Mis teil praegu hästi on?
Tegelikult on kõik hästi! Aga vahetevahel tahab ego, et oleks teistele midagi kurta ja millegi üle kaevelda... väga rumal tegelikult. Aga ma võitlen sellega..eks ta mingil kujul tähelepanuvajadus ole...
VastaKustutaEks alati ole see võrdluse küsimus, et kuskil on ju alati hullem, aga samas on vahel okei viriseda ka!
KustutaTunnen, et suudan endale järjest enam pai teha. Mitte, et ma kuidagi ilusam, targem või tublim oleks, kui varem, aga võttes arvesse kõike seda, mis meie ümber nii füüsiliselt kui inforuumis toimub, tulen ma täitsa kenasti toime. Pai mulle ja pai sulle.
VastaKustutaAitäh :)
KustutaOlin intensiivis, jäin ellu, sain koju, elasin ka paar silmapilkselt järgnevat jama üle (no ikka kolmekaupa, kuis muidu, akkan muidu end liiga ästi tundma, irw) ja aan endiselt lori ja olen nii "tiblu" kui asjaolusid arvestades võimalik. Patt oleks veel kurta, sest olukord on natuke parem kui enne kokkukukkumist. Kassid on ka niiiiiiii numpsikud ja uskumatu, kui paljud inimesed hoolivad. Nje imei sto rublei, a imei sto druzei ...
VastaKustutaTore, et sul nüüd parem on! Tere tulemast tagasi.
KustutaMa pean kõigepealt viimast pilti kommenteerima. Meil on samamoodi - plika topib jalga kogu aeg sinna söögilaua peale. Väikesed lapsed mahuva uskumatult väikestes kohtades end kahekorra keerama! Mu 10-aastane vaatas seda pulli ja proovis ise ka järele, aga need pikad koivad enam niimoodi ei mahu :D
VastaKustutaJõulukingiks sokke või ära söödavaid asju (juust, komm jne) või elamusi (kursus, veinidegusteerimine, piletid jne) ning loomulikut teenuseid (koristaja, lastehoid, juuksur jne), aga iga-aastane pea-valu on see ikkagi. Kinkekaardi toreduse varjupooleks on see, et kingi sees saaduna on nad natuke lamedad (nii otseses kui kaudses mõttes).
Mis hästi on? Kõik on hästi. Alati kui viriseda tahaks, siis ma võrdlen seda oma elu halvima hetkega ning ma tean, et kõik on hästi. Küsimus-vastus: Elu on raske." - "Huvitav millega võrreldes?"; on selline irooniline targutus on mind enam-vähem kogu täiskasvanuelu saatnud. Annab alati kätte taustsüsteemi ning tuletab meelde, et omad eeldused-lootused on need, mis enda visiooni asjadest mõjutavad.
Blaah. Palun ignoreerida viimase lõigu konarlikkust jne. Ma süüdistan sülelast häirimises :P
KustutaTäna just vaatasin, kuidas ta ennast kärus rihmade kiuste end täiesti teistpidi pööras. Nagu kaheksajalg. Lihtsalt voolab igalt poolt läbi, kui vaja. Aga mu neljane paneb ka aegajalt niimoodi jalgu lauale, seda siis tavalise tooli peal istudes küll. Huvitav, et mul endal näiteks kunagi pole sellist tunnet, et tahaks koivad taldriku kõrvale visata. Loodetavasti läheb neil ka millalgi üle :)
KustutaMinule Vana Tallinn väga maitseb. Jah, kõik naeravad alati mu üle, aga no mulle päriselt maitseb. Ja mu õe eksabikaasale meeldib ka Vana Tallinn, nii et kui tal kunagi juubel oli, siis hoolitsevad sõbrad kinkisid talle kokku umbes 10 pudelit seda (tolleaegse bändi trummar näiteks oli kuuest suurest Vana Tallinna pudelist teinud sixback'i, sangaga ja puha).
VastaKustutaKinkide tegemine on mulle ka vastumeelne - nii tegemine kui saamine. Ma saan igal aastal tööandja poolt mingi kingituse ja hoian jälle peast kinni, et järjekordne ASI mu elamises. Ma ei tea, ma kohe ei salli ASJU kui selliseid. Kinkekaardid pole eriti targemad asjad, nende eest peaks ka nagu ASJU ostma.
Vana Tallinna osas mõtlesin eelkõige seda, et nii palju kui ma (veel Eestis elades) kellelgi külas käisin või kuskil väljas söömas-joomas, ei joonud kunagi keegi Vana Tallinnat. Eks keegi seda ikka tarbima peab, sest muidu ju ei toodetaks, aga päris number üks lemmik see eestlastel olla ei saa. Kusjuures see ei ole üldse paha ka, ükskord Matt tegi kohvikoore ja rohke jääga sellise kokteili, et ma täitsa mõtlesin, et hmm, mulle isegi meeldib.
KustutaVana Tallinnat tuleb panna vahvlitaignasse. Jube head vahvlid tulevad :)
KustutaSelle proovin ma küll järele!
KustutaMis on hästi? Tervis on korras ja katus pea kohal. Stabiilne töökoht ja raha pärast laias laastus muretsema ei pea. Perekond on ka täie tervise juures. Premia arbuusisorbett maitseb hästi ja hoiab suve südames :D
VastaKustutaNeed on olulised asjad!
KustutaVana Tallinn - vanill, kaneel, apelsin, rumm - ma ei saa aru, kuidas selline kooslus saab mitte meeldida? Kondiitrikunstis asendamatu maitsestaja, samuti väga hea koos kohvi või jäätisega.
VastaKustutaApelsini ma polegi proovinud lisada, see võib tõesti hästi sobida!
KustutaKunagi miljon aastat tagasi sõpradega kõrtsis istudes meil juhtus niii, et sidruniviil kukkus kogemata mu Vana Tallinna klaasi. Sobis ülihästi.
KustutaMulle samuti VT maitseb. Näiteks kuuma piimaga juua või rõõsa koorega. Niisama kohvi sisse panna või kohvi kõrvale, jäätisele valada jne.
VastaKustutaKas Vana Tallinna jäätis on juba tehtud? See võiks küll hea olla.
KustutaIse pole teind, aga poest ostetud variant meeldis päris hästi.
KustutaTead, nii keeruline on öelda, mis on hästi, sest see ebausu mõtteviis kardab, et kohe kui midagi kiita, siis kutsud endale õnnetuse kaela. Aga no proovime selle mõtteviisi kuu peale saata.
VastaKustutaHästi on see, et toimetaja käis esimese tiiru mu järgmist raamatut üle ning pole midagi kardinaalselt vaja muuta; väljas on lumi (ma ju lumefänn, minu poolest sadagu juurde kuni märtsikuu käes) ning Ülo avastab oma häält, mida on lihtsalt pull kuulda. Et siis kolm on kohtuseadus, natuke ebausku siiski sisse ka.
PS: Mulle Vana Tallinn maitses puhtalt juues seni kuni 0.5l üksinda ära jõin... ammuses noorusajas. Aga praegu on see tõesti mega hea kakao või kohvi sees ja ka keefiriga!
Vana Tallinn keefiriga??? :o
KustutaÄra jama, ma pean nüüd ise järele proovima!
No vot vot, hakkab veel maitsema ka! Teine kombinatsioon, mitte küll Vana Tallinnaga aga keefiriga on... keefir ja tomatimahl! Tomatimahl enne klaasi, siis keefir peale (seguneb, näeb hullult äge välja :D). Maitseb ka jube hästi! Aga seda vast ainult siis, kui tomatimahl niisama ka meeldib...
KustutaTomatimahl mulle ei maitse. Aga keefir on hea!
Kustutamulle tomatimahl meeldib ja keefir ka, aga kombinatsioonis - tänan, ei. Kõlab selliselt, et ei taha proovida.
KustutaMa suudan nimetada vähemalt 10 eestiaal elavat eestlast, kes Vana Tallinnat joovad kuna maitseb. Mis kinkidesse puutub siis need, kellele mingit asja kinkida ei oska, saavad korvi söödavaga. Pakki lähevad asjad, mida tean, et saaja tarbib kindlasti ära.
VastaKustutaHästi on päris mitmed asjad. Ka need, mis pealtnäha ei ole kõige lillelisemad, saab teise nurga all positiivseks mõelda.
Korv söödavaga oleks minu esimene valik ka, aga siin ei ole söödava kinkimise kommet. Ma nüüd terve Kanada populatsiooni eest ei julge muidugi rääkida, aga mu isiklik kogemus nii enda kui sõprade peredest näitab, et söödavat ei kingita jõuludeks (külakostiks muidugi võib jällegi viia). Tegelikult võiks ju omavahel kokku leppida, et saaks lihtsalt kokku, ei teekski kinke, või ei teeks loosipakid, või et hoiaks kulutused mingi kindla summa piires. Mul lihtsalt käsi ei tõuse ostma mingit kallist träni, mida ma tean, et kellelgi vaja ei lähe ja ma tegelikult ei taha ka ise mingit kallist träna saada, mida mul vaja ei lähe. Aga noh, esimese maailma mured, piinlik tunnistadagi.
KustutaMa just kurtsin, kuidas lapsed on vahetustega haiged ja kuidas ma nendega ikka perearsti ja walk-in kliinikute uksi kulutan. Ja siis reedel seal walk-in kliiniku ukse taga tuli meelde, kui umbes meil Torontos praegu haiglad on, sest lapsed on erakordselt haiged. Nii et mul, kes ma tatiste ninade ja paaripäevaste palavikega kodus ostun, on kõik hästi!
VastaKustutaJaa, iga kord kui ma kurdan, et kellelgi jälle nina nohune, räägib Matt omalt poolt vastu oma patsientide lugusid ja siis ma jälle meenutan endale, et okei, nohuga saame hakkama, laias plaanis on ju nad siiski terved, kui nii võtta.
KustutaMa ka kunagi tassisin välismaalastele Vana Tallinna pudeli kaasa. Muutkui seletasin, et vägev värk ja demonstreerisin nii suure hoolega, et mingilt maalt on enamus õhtut meelest läinud. Head väljamaa sõbrad vähemalt olid: leidsid põõsast mu prillid üles ja talutasid ühe sõbra juurde magama. Seal okupeerisin ma elegantselt selle sõbra voodi ja ärgates leidsin need kaotatud prillid öökapilt. Armas mittemälestus.
VastaKustutaKõlab nagu lõbus õhtu :D
KustutaMulle ka VT meeldib, aga koorega. Neid on nüüd igat sorti, mõni on veel koore ja sokolaadiga ja ma pole neid kõiki proovinudki, see tavaline koorega on täitsa broo. Ja jah, VT jäätis on täiesti olemas, nii pulga peal kui karbis (vat vahvliga varianti ei tule nagu ette), ja on ka täitsa hea.
VastaKustutaSee koorega variant on juba ammu olemas olnud, aga ma mäletan, et nooremana meeldis mulle Bailey's rohkem. Nüüd ei meeldi see ka enam. Jäätise proovin suvel Eestisse tulles ära!
KustutaMulle väga meeldis Vana Tallinn winter spice, aga seda pole enam mitu aastat. Tavalist vist väga pole joonud, jäätisele küll lisanud. Ja vahuveiniga proovinud, a õnneks jääb see niiduk noorusaega.
VastaKustutaÜldises plaanis on kõik hästi -tervis korras, töö olemas. Kindlasti saaks paremini, aga samas kurta nagu ei ole ka ning kõik murekesed tunduvad tühised teiste tõsiste probleemide kõrval. Seega juba paar aastat ei kurda. Kinkidega nii, et ei oska mina teistele kinkida ja ise ka eelistan asju ise osta (või siis mitte osta). Kinkimise juures on oluline osa ju ka üllatusmomendil, aga asi ise võiks ju ka meeldida ja vajalik olla. Alkoholi kinkimisega see nali kuidas mulle mitu aastat Rieslingi veini kingiti, kuigi ma üsna selgelt olin viidanud, et see teps mitte mu lemmikute hulka ei kuulu :D Vana Tallinnat ise ei osta, aga kui oleks eks siis tarbiks pika aja peale ära ka. Hullem lugu, kui keegi peaks viina kinkima või hullem veel, nt ouzot mõnda muud aniisiga jooki.
VastaKustutaViina saab vähemalt alati välispidiselt kasutada (viinasokid, kompressid, igasugu asjade puhastamiseks). Ouzo osas ma nii kindel pole. Ouzost hullem muide on veel raki, see on ikka puhas puskar :D
KustutaSee varbad laual on nii armas pilt mu meelest ja poiss ise on ka väga kena ja nunnu laps.
VastaKustutaNovembrikuine positus, aga ma ei saa jätta komenteerimata! Mina olen eestlane ja armastan Vana Tallinnat! Limpsin seda kohvi kõrvale pidupäevadel ning kasutan toitude maitsestamiseks. Minu "firmaroog" on ahjupart Vana Tallinnaga. Pane juba mitu päeva enne jõule pardi Vana Tallinna sisse maitsestuma. Jõululaupäeva hommikul topin pardikesele apelsini kõhtu, valan ahjupoti Vana Tallinnat täis ja lükkan tundideks puuküttega ahju hauduma. Valmis roog on väga õrna ja peene aroomi ja maitsega, üldsegi mitte midagi väga jõuliselt vürtsikat.
VastaKustutaKõlab huvitavalt. Ja puuküttega ahi annab kindlasti sellele omalt poolt palju juurde.
Kustuta