Vaatasin hiljuti dokumentaali "Põlvkond piiri taga". Intervjueeritavaid oli palju, aga teada ei saanud peaaegu mitte midagi. Kõik tahavad hirmsasti koju, aga... miks nad siis ei lähe?
Keegi ei küsinud ka.
Lõpupoole oli seal üks eestlastest paar Inglismaalt. Naine rääkis nuuksudes, kuidas vanemad neid viimane kord lennujaama saatma tulid ja kuidas kõik nutsid ja "nad ju tahavad, et me Eestis oleks... ja meie tahame ju ka...", mispeale tema kõrval istuv (ja kah pisaratega võitlev) mees vaikselt lisas, et "...ju me siis ikka ei taha, sest muidu me ju oleksimegi seal".
Karjatasin mõttes, et JUST - oleksitegi ju! Ei hoia keegi relvaähvardusel kinni.
-
Mulle meeldib Kanadas, aga esimestel aastatel tundsin end süüdi, et igaks jõuluks, jaanipäevaks, pulmaks, matuseks ja sünniks Eestisse ei jõua. Ühel hetkel otsustasin, et kui minu valik on siia jääda, siis nii lihtsalt on. Ei saa lõputult elada nagu kits kahe heinakuhja vahel ja kordamööda mõlemal pool nutmas käia. Tuleb valida ja siis oma valikuga rahu teha.
Aegamööda tekib kohastumine ka. Eelmise postituse piparkoogid on hea näide. Keegi kirjutas, et need olevat üle kaunistatud, valge glasuur olnuks ilusam ja kes selliseid küll süüa tahaks? Ma ise ei pannud tähelegi, et nendega midagi pahasti oleks ja otsa said juba järgmiseks hommikuks. Sööjad on mul ju kõik kohalikud.
Meie, eestlased, sööme kah igasugu imelikke asju - näiteks piimasuppi, hapukapsast, verivorsti, sülti. Verikäkki! Mmm...
Kui objektiivselt vaadata, on rikkalikult kaunistatud piparkook üsna vähe imelik asi, mida süüa. Ebatervislikum kui sült? Kahtlemata.
Aga näiteks päevitamine on kahjulik, lausa eluohtlik, samas eestlaste seas kõrgelt hinnas. Nii et igas kultuuris on midagi.
-
Mis veel? Oscar on enam-vähem terve (arst ütles, et köha ja nohu kestavad ilmselt nädalaid, tuleb lihtsalt standardeid alla lasta). Läks lasteaeda, jee. Mul hakkab hääl tagasi tulema. Matt töötas kaks nädalat järjest nagu loom, mina kantseldasin ise haigena kaht haiget last - polnud ülemäära lõbus. Täna hommikul mõtlesin, et vau, vaikselt hakkame ellu tärkama!
Ja siis Oliver oksendas. Ja veel. Ja veel... Jumal tänatud pesumasina ja kuivati eest. Täna on need kõvasti vatti saanud. Pärastlõunal tõusis tal kõrge palavik. Eelmine nädal juba oli palavikus, nüüd siis jälle...
Homme tuleb Matt'i õde oma kolme lapsega ja reedel lisandub kogu ülejäänud suguvõsa. Otsustasime isa juubelit seekord saarel tähistada, sest viie alla-viiesega on niimoodi lihtsam. Las täiskasvanud reisivad.
Kui pidustused läbi ja suguselts läinud, oleme lastega oodatud Matt'i lapsepõlvesõbra vanemate juurde piparkoogimaju kaunistama. See on iga-aastane traditsioon. Eks näis, kas julgen hiljem pilte näidata, sest lastele antakse hunnikute kaupa glasuuri ja värvilisi komme kätte, et need majade külge kinni plätserdada. #toiduvärvid #raiskamine #fun
Ja siis ja siis ja siis tuleb mu sünnipäevareis parima sõbrannaga. Ta küsis, et mis me plaani võtame, kus me kõik ära käime? Ütlesin, et lähme hotelli, tõmbame kardinad ette ja magame neli päeva järjest. Ta oli nõus. Tal on kah väikesed lapsed.
Mind paneb imestama, miks kedagi peaks häirima teise inimese piparkoogikaunistamine. Kui peres allergikuid või muidu toiduvärvitundlikke ei ole, siis ei juhtu natukesest glasuurist midagi. Pealegi, enamik lapsi võtab ühe, hammustab korraks ja unustab ülejäänut süüa, sest muud tegevused on põnevamad...
VastaKustuta+1
KustutaReaalsus on see, et kõik kombed on kuskilt alguse saanud. Eesti on nii pikalt olnud kammitsetud, mitte nii väga ammu ei olnud meil isegi jõulude tähistamine lubatud, rääkimata kuuse ehtimisest või muust sellisest. Ja siis polnud väga pikka aega mitte midagi saada, nii et ei saagi kohe kõmm teise äärmusesse hüpata. Kanadas on alati kõike saada olnud, aga ma näen, et ka Eesti liigub suurte sammudega sellesama rohkuse ja külluse suunas. Ennustan, et anname 10 aastat veel ja siis ei ole enam mingit vahet sellel, kui rikkalikult kanadalane või eestlane oma piparkooke ja jõulupuid kaunistavad. Ületarbimine on õudne küll, aga Eesti võtab juba praegu Kanadale julgelt järele.
KustutaHuvitav, ma vaatasin seda dokki hoopis teisest nurgast, st just vastupidine mulje jäi. Just tundus et suurem osa neist pigem ei taha tagasi ja on oma koha leidnud. Viimase paari puhul on ilmselt sama lugu, mis mul endal, et mitte ei taha tagasi, vaid iga kord on valus oma lähedastest taaskord lahkuda. Ma nutan alati samamoodi ja mu vanemad ja õed-vennad ka. St on kahju oma unistuste püüdmisega lähedastele haiget teha, sest nad ju igatsevad meid (ja vastupidi) aga samas süda ikka on Hispaanias ja ei saa ju elu oma elamata jääda. Raske seletada ja sõnadesse panna seda😕
VastaKustutaOsad ütlesid hästi selgelt, et ei näe end tagasi minemas, aga nendel oli põhjuseks kas samast soost või teisest rassist partner ja põhjenudus oligi, et Eesti pole päris nii toetav selle osas kui nende uus kodumaa. Aga ülejäänute puhul jäi minu meelest lahtiseks, et mis värk on? Näiteks seda Kanada paari tean ma ühiste tuttavate kaudu ja hea meelega oleks rohkem nende elust ja mõtetest kuulnud, aga sain ainult teada, et neil on laps sündimas ja oligi kõik. Mind häiris, et inimesi oli nii palju kokku aetud, aga enamiku kohta ei saanud midagi peale nime teada.
KustutaMeelde jäi see üksik Berliini tüdruk, ma ei mäleta, et ta oleks kaaslast, lapsi või üldse mingit põhjust maininud, aga ta rääkis, et tal on depressioon ja ärevus võõrsil elamisest ja üleüldse tundus ta väga katki olevat. Berliin on kahetunnise otselennu kaugusel Eestist, minu jaoks pole see isegi mingi vahemaa, arvestades kui kaugel ma ise olen. Aga mis teda seal üldse kinni hoidis? Ma oleks tahtnud väga teada. Ja siis oli üks Dubai tüdruk, kes vähemalt minu mälu põhjal oli seal kah täitsa üksi. Tema rääkis, et mõlemad vanemad on haiglas olnud ta äraoleku ajal ja üleüldse paistis väga üle elavat seda eemalolekut... aga jällegi, miks siis?
Ma arvan, et palju huvitavam oleks olnud need inimesed mitme doki vahel ära jagada ja igaühega veidi pikemalt rääkida.
Sarikommenteerin. :)
KustutaMulle tundub, et paljud Eestist väljaspool elavad inimesed kogevad „I want to have my cake and eat it too“ sündroomi. Muuhulgas see nuttev paar lastega, Berliini tüdruk, Dubai tüdruk. Et tahaks paremat sissetulekut-elutingimusi-kliimat jne, aga samal ajal ka sõprade- ja pereringis füüsiliselt kohal olla. Paraku, mõlemat korraga ju ei saa! Ja siis oleneb mu meelest juba inimtüübist ja sünniga kaasa antud iseloomust, kas nutad (nagu Mar ja mõned eelnimetet dokis osalejad ) või ei nuta (nagu mina ja Anu ja osa doki-rahvast). NB! Ma ei arva, et üks või teine inimtüüp on parem või halvem kui teine, lihtsalt tüübil #2 on kergem elada.
P.S. Kui päris aus olen, siis see Inglismaal elav puht eesti pere jättis mindki õlgu kehitama, kahju ei hakanud, tekitas hoopis tunde, et raputaks neid., et korraldage oma elu ometi ümber, kolige Eestisse, misasja te piinate ennast. Ei usu hästi, et keegi neil püstolit meelekohal hoiab, Inglismaal elama sunnib.
Sõprade osaga on nii, et kui uues riigis lõpuks õiged sõbrad tekivad, on lihtsam sellest lahti lasta, et eesti sõbrad kaugemaks jäävad (sest nad paratamatult jäävad kui distants liiga suur on, et regulaarselt külas käia). Sellepärast on esimestel aastatel raskem, et neid päris õigeid ja lähedasi sõpru veel ei ole.
KustutaInglismaal elava pere juures oli ehk tabatud emotsioonidest laetud hetk.
KustutaKuidagigi ei jäänud sellist muljet, et nad oma päevi ja öid Eesti elu ja lähedaste pärast vesistamisega mööda saadavad.
On ehk emotsionaalsemaid ja empaatilisemaid inimesi, kel lähevad silmad märjaks, kui oma piiripunktis ootavat isa meenutavad.
Mina nutaksin ilmselt üsna lahinal, sest selles on nii palju armastust.
Isegi filmi vaadates liigutas see mind pisarateni, kuigi tegemist on täiesti võõraste inimestega.
Tunnet ja emotsiooni ju tajud, või ei?
Ja 60 sekundit hiljem lõkerdad naerda, sest mõistad, et tegemist oligi kalli herke meenutamisega, et oled õnnega koos, et neid hetki ja seda tunneteskaala rikkust üldse tunda saad.
Et ongi kõik see armastus.
Eks ikka tajun tunnet ja emotsiooni. Minu point oli hoopis selles, et kogu dokk oleks võinud paremini tasakaalustatud olla. Et kui ongi habras hetk tabatud, siis on kõrval ka see rõõmsam, kus räägitakse, et tegelikult on meil siin päris tore ja need on põhjused, mille nimel me oleme otsustanud siia jääda jne.
KustutaSes osas olen jah absoluutselt nõus.
KustutaVeekalkvel silmi sai selles pooltundi kuidagi liiga palju küll.
Issand kui hea anekdoot Valdo Jahilolt, kelle naljad mulle tavaliselt ei meeldi. Täpselt nii ongi. Piparkookidega ilmselt sama nagu küsimusega. Ühes riigis paned pildi netti ja soovitakse head pühadeootust. Teises riigis küsitakse retsepti. Eestis tõmmatakse virtuaalselt vastu lõugu. Typical!
VastaKustutakristallkuul
Anekdoodi taustalugu: rääkisin sõbrannale (kes kah elab välismaal), et panin pahaaimamatult oma piparkoogipildi blogisse, ise enam ei mõelnudki, et need kuidagi teistsugused oleks kui Eestis, ja et kohe sain teada, et ikka valesti kaunistatud ja nii. Ta hakkas naerma ja ütles, et tead, ema saadab mulle vahel Valdo Jahilo anekdoote ja ma kohe ei talu selle tüübi huumorimeelt, sest tal on alati nii seksistlikud naljad, aga oota, ükspäev oli väga sobiv... ja siis saatis mulle selle. Nii et ma kohe pidin need piparkoogid uuesti ära mainima, lihtsalt, et saaks lugejatega nalja jagada.
KustutaMinul saab kohe Kanadas kolm aastat täis ja kui ma ennast kõrvalt vaatan, siis ma olen selles kultuurišoki etapis, kus kõik kohalik on valesti! Alates kaneelirullide glasuurist lõpetades sellega, et kui ma tahan ühte asja muuta, siis miks ma pean kohalikus äriregistris ja maksuametis ja mittetulundusühingute registris jne. seda kõike eraldi tegema. Ma ratsionaalselt saan aru küll, et probleem on mu enda puudulikus kohanemisvõimes, aga ikka on hea kiruda :D Eestisse tagasimineku suhtes, oleme kokku leppinud, et see võib alati plaan B või C või Z olla. Sellevõrra on vist aktiivset südamevalu vähem, aga nostalgitsen ikka.
VastaKustutaMul on seesama faas olnud!!! Alguses olin üldse selles nina-püsti-meil-on-Eestis-parem faasis, mis tegelikult raskendab sisse elamist päris kõvasti. Siis oli see vahepealne, et osad asjad tundusid juba siin loogilised, aga osade suhtes olin kriitiline. Bürokraatia on hea näide, jah. Kaneelirulle ma alguses ei söönud glasuuriga, aga nüüd söön meelsasti. Isegi piparkooki võin glasuuriga süüa, aga eelistan ilma.
KustutaPaljude asjade osas on väga suureks abiks olnud, et Matt selgitab tausta ja siis tundub Kanada süsteem jälle loogilisem. Näiteks kui lastele passe taotlesin. Tavavariant on hetkel megaaeglane, aga kiirvariandi jaoks peab olema tõestus reisist olemas (piletid, hotellibronnid jne). Mina jällegi ei taha kõike ära bronnida, sest mis siis kui need kiirpassid ikkagi ei tule siis viimasel hetkel? (sest nad hoiatasid, et pole garanteeritud, et tulevad) Ütlesin, et näe, Eestis palju parem süsteem - maksad ja saad kiirpassi. Matt ütles, et Kanada mõistes oleks see diskrimineeriv, sest see paneb rikkamad inimesed paremasse seisu. Kusjuures tõsi! Nii et kuigi ma isiklikult eelistaks Eesti süsteemi passide osas, siis tegelikult on Kanada variant ausam.
Näiteks algusaastatel tundus mulle, et Kalevi šokolaad on kõige parem, aga nüüd, kümnendaks aastaks, on siin omad lemmikud tekkinud ja ma enam ei igatse eesti maiustusi. Mingid kindlad lemmikud on muidugi jäänud ja mõned korrad aastas on mõnus kui keegi saadab, aga mitte midagi ei juhtuks kui ei saadaks.
Kuid kas selleks, et reisida, ei pea juba rikkam olema? Selles mõttes tundub pigem peidetud diskrimineerimine.. inimene, kellel on raha reisida, on ilmselt ka raha kiirpassi jaoks. Samas Eestis saab tegelikult tavalise passi sama kiiresti kui kiirpassi, kuid maksad kindlustubde eest.
KustutaKusjuures ma ütlesin Matt'ile sama asja, et kui juba reisid, siis väga vaene ju kah ei ole. Aga selles on iva küll, et natuke ebaausaks see ju asja teeb. Ja kuna kiirpassi võimalus on ju iseenesest olemas, siis polegi midagi katki.
Kustuta(kiirpassi jaoks peab olema tõestus reisist piletite ja hotelli näol olemas ja vist 3 ndl enne reisi saab taotleda, aga nad ütlesid, et üldiselt see pass siis õigeks ajaks ka tuleb, aga nad tegelikult siiski ei garanteeri, mis on see osa, mis mind häiris).
ja kas rikkam inimene ei ole valmis meelsamini riskima, et piletid raisku lähevad, kui kiirpassi ei saa õigeks ajaks? St ikkagi ebaõiglane süsteem :D
KustutaIgatepidi ebaõiglane. Täna helistasin neile, et halloo, üle kolme kuu tagasi taotlesin, kas hakkab kuskilt otsast tulemust ka paistma? Öeldi, et praegu on endiselt ootejärjekorras, aga et vaatab, kas saab midagi teha, et varem töösse võtta. Sellega oli jälle mingi oma trikk, et kui lõpuni oodata, saadetakse postiga koju, aga kui nad nüüd kiirkorras teevad, siis pean ise Vancouverisse järele minema. Nii et tegelikult ikka diskrimineeriv - ise järele minemine läheb kahtlemata omajagu kulukaks. Aga noh, eks näis. Äkki jõuavad taotlused veel vahepeal ära kaotada nagu mõnel on juhtunud, ma veel ei looda midagi.
KustutaVaatasin ka filmi ära täielikult mõistan nende noorte kurbust, kes Eestis elavaid vanemaid näha igatsevad ja pisaratega hüvasti jätavad. Eks see oleneb, kui lähedane nendega ollakse. Lapselapsed kasvavad välismaal üles emakeelt oskamata, ei ole võimelised vanavanematega suhtlema, kurb ju. Mida vanemaks vanemad Eestis saavad, seda keerulisem ja raskem on eemalolekut taluda. Kui ei saa neile igal vajalikul võimalusel appi minna kasvõi puid riita laduma.
VastaKustutaVõid kohaneda võõrsil palju tahad, võõraks jääd ikka. Kultuuriside meie hinges Eestimaaga ei katke, sellega oleme üles kasvanud. Midagi peab kusagilt järele andma, igal asjal on hind.
Filmis torkas silma Austrias elava eestlanna arvamus koroona olukorda kommenteerides, mistõttu pidas Austriat Eestist turvalisemaks. Riiki, kus kehetestati seadusega sundvakstineerimine! Vähemalt Eestis nii kaugele ei mindud, et iga isiku kehavabaduse üle otsustama hakati. Üksi inimtühjas linnas jalutav naine, mask näos, jättis samuti kummalise mulje.
Hüvastijätud on paratamatult kurvad, aga näiteks niimoodi igapäevaselt ma sellega enam oma pead juba ammu ei vaeva. Seal dokis näiteks see eestlastest paar oleks vabalt võinud tagasi kolida - see on palju lihtsam kui mõlemad eesti keelt oskavad. Nende lapsed oskavad ka kindlasti, sest nende kodune keel on eesti keel. Mind oleks nii väga huvitanud, kui hea või põnev nende elu Inglismaal peab olema, et perest eemal elamine ära tasuks.
KustutaKultuurisideme osas jään erinevale seisukohale, minu jaoks oli see esimene asi, mis katkes. Kultuuriliselt on Kanada minu jaoks palju vastuvõetavam koht, isegi sisserännanuna tunnen ma end siin paremini kui Eestis eestlaste seas. Ma arvan, et päris 100% kohalikuks ei saa ma kunagi, sest nagu sa ütlesid, jääb mingi annus eestlast ja kõike, mis sellega kaasas käib, alati sisse, aga pärast esimest kümmet aastat Kanadas olen ma kindlasti omadega rohkem kanadalane kui eestlane.
Oh, ma võiks sel teemal lehekülgede kaupa sõna võtta :), aga katsun lühidalt teha.
VastaKustutaVaatasin dokki. Täitsa meeldis, eelkõige seetõttu, et ei üritatatud võõrsil elajaid vaid ühest aspektist näidata, mingisse kindlasse „kasti“ suruda. Oli nutjaid ja Eesti järele igatsejaid, oli neid, kes leidsid, et mujal on parem - mu meelest vägagi tegelikkust, st. inimeste erinevust peegeldav pilt. Ja seetõttu vaidlengi sõbralikut, kuid raudkindlalt vastu eelpool kommentaaris toodud, kõiki võõrsil elavaid eestlasi ühe lauaga löövale väitele „võid kohaneda võõrsil palju tahad, võõraks jääd ikka“. Näiteks minu puhul ei saa miski tõest kaugemal olla. Tänaseks 11 aastat Eestist eemal elanud, tunnen end sünnimaal käies käies võõrana. Kusjuures annan endale aru, et säärase väljaütlemisega sõpru ei võida. :)
Sinuga, Anu, olen 200% nõus: „Ei saa lõputult elada nagu kits kahe heinakuhja vahel ja kordamööda mõlemal pool nutmas käia. Tuleb valida ja siis oma valikuga rahu teha.“ Mistap ma ei mõista neid dokis osalejaid, kes pisarsilmi aknast kaugusse vaatasid, kirjeldades oma abitut tunnet ja ärevushoogusid ja perekonna/sõprade/Eesti-igatsust, samal ajal ilmselt mitte miskit selleks ette võtmata, et sünnimaale naasta. Minu jaoks täiesti arusaamatu viis elu elamiseks, enesepiinamine. „Kaks korda aastas elad matust läbi“... ma ei tea. Võta siis miskit ette, et kaks korda aastas sääraselt leinama ei pea? Kusjuures see konkreetne paar olid mõlemad eestlased, polnud sedasorti probleemi, et peab ühe või teise kooselupartneri kodumaa valima.
Aga kas sinu jaoks ei jäänud üldmulje kuidagi pealiskaudseks? Mina oleks kõikide lugusid tahtnud veidi sügavamalt kuulda, nii nende, kelle jaoks võõrsile jäämine on lihtne kui kui nende, kelle jaoks raske. Täpsemalt öeldes tahtsin vist seda teada, kas võõrsil elamine on neile tõesti raske või on lihtsalt hüvastijätud rasked ja see osa, et kui lähedastest kellegagi midagi juhtub, ei saa alati kõrval olla jne. Et äkki neil siiski on võõrsil päris tore elu, sest miks muidu nad sinna jääda on otsustanud?
KustutaAga jaa, mul on sinuga sarnane kogemus. Mu kõige suurem avastus võõrsil elades ongi see, et ma olen eestlasi ja Eestit hakanud täiesti teise pilguga nägema. Ja nagu sa ütlesid, siis sellega sõpru ei võida :) Ja samas on arusaadav ka, et mul eemal elanuna on teine pilt kui kellelgi, kel seda kogemust ei ole. Selles mõttes saan ma ju aru, et kümme aastat tagasi oleks ma ise näiteks neidsamu piparkooke üleolevusega vähemalt vaadanud, võib-olla ka kommenteerinud. Aga vaadanud kindlasti. Ja nüüd näen ma kogu seda olukorda teisiti.
Jaa, täiesti nõus, pealiskaudsus oli. Aga ausalt öelda ma sügavuti minekut lühikesest, pooletunnisest dokist ei oodanudki. Ja minu jaoks oli sõnum "inimesed tunnevad erinevalt" olulisem sõnumist "MIKS inimesed tunnevad erinevalt." Teisisõnu - dokk kummutas arvamusi "sünnimaast eemal elamine on sajal juhul sajast piinarikas" ja "Eesti on paradiislik riik, kus ebavõrdust, rassismi, sildistamist jms ei esine."
KustutaVõib-olla piisab siis ka lühemast välismaal elamise kogemusest, et muutuda tolerantsemaks ja maailma vastu leebemaks, sest ma olen välismaal elanud ainult maksimaalselt 2 aastat, aga ikkagi ei läheks ma kellegi piparkooke maha tegema. See oli mu jaoks täielik üllatus. Oleks siis veel kuskil Perekoolis, kus käiaksegi üksteist sõimamas ja välja elamas. Aga tulla lugema blogi, mille autor ei ole sind kuidagi lugema kutsunud, anunud või selle eest raha küsinud, ja hakata siis elama õpetama... no see on minu jaoks ikka maksimaalselt üllatav. Samas ei ola ka - seda juhtub ainult Eestis.
KustutaAustraalias elades ma vist lausa igapäevaselt tunnetasin seda, kuidas inimesed on rõõmsamad ja rahulikumad, sest nad olid õnnelikumad. Kliima hea, finantsiliselt said kõik, kes tahtsid, hakkama. Elu ei nähtud nagu mingit hirmsat hädaorgu, vaid seda elati rõõmuga. Siis polnud ka ime, et ei tekkinud soovi kellelegi salvavaid kommentaare öelda. Kusjuures isegi avalike ajalehtede anonüümsed netikommentaarid olid viisakad. Samas kui Eestis pidi nende tõttu lausa seadust muutma. Ajas on asi veel hullemaks läinud. Kui ma vaatan, mis sõnadega kommenteeritakse FB-s oma nimega uudiste linke ja kuidas üksteise, sh avaliku elu tegelastega suheldakse, ei suuda ma sageli silmi uskuda. Nii et jah, ma usun, et eestlastele on kurjus ja kibedus DNA-sse kirjutatud. Õnneks leidub neid, kes suudavad end kõrvalt vaadata ja sellest vormelist välja rabeleda. Välismaal elades on selleni lihtsam jõuda.
kristallkuul
Ma ei tea, mina lugesingi välja sealt, et nad on oma uuel kodumaal õnnelikud, lihtsalt need valusad hüvastijätuhetked.
KustutaAga miks mitte kahe heinakuhja vahel olla? Ma ise olen alati mõelnud rändlindudele, et neil saab kaks kodu olla. Miks peaks inimene sunnismaine, ainult ühte kohta juurdunud olema? Mu meelest täitsa ok, kui nad mitut paika armastavad ja mitme kultuuriruumi osad on, ongi elu palju põnevam ju.
Mina ise tunnen peale ligi kümmet aastat, et hisp on 100% mu koht, ei näe end tagasi kolimas. Aga vanemaid ja ülejäänud pere igatsen muidugi, me oleme alati väga lähedased olnud ja oleme ka nüüd selle distantsiga väga lähedased. Suurim unistus oleks et nad kõik siia koliks... aga seda ei juhtu. Seega pisardamegi igal hüvastijätul ja mu arust on ok tundeid tunda. Ma ei arva, et selleks, et paar korda aastas pisaraid vältida peaks tagasi kolima.
Mar, jah, su rändlinnu-võrdlus on hea, tõesti, miks mitte mitmes kohas end kodus tunda, kahes, kasvõi kolmes ja neljas. Ja otse loomulikult ei pea tundeid, muuhulgas pisaraid, häbenema või varjama. Samas, mulle jäi dokist miksipärast ikkagi mulje (võimalik, et vale mulje), et mitmed osalejad uuel kodumaal siiski õnnelikud polnud, see sõnatult aknast kaugusse vaatamine jne. Ja no kui inimene ütleb, et 2x aastas justkui matused, see mu meelest ei osuta, et elu terviklik/õnnelik oleks. Kuid jah, loomulik, et erinevad inimesed "näevad" dokumentaali erinevalt.
KustutaLugesin Marju kommentaari ja noogutasin kaasa, et tõsi. Ja tahtsin täpselt sama lisada, mis Epp, aga Epp ütles juba ära.
KustutaMa arvan ka, et mõned neist, näiteks see Inglismaa paar, olidki uuel kodumaal õnnelikud, aga ma oleksin tahtnud, et ka sellest natuke räägitaks tasakaalu mõttes. Ja siis mõne teise puhul jällegi ei jäänud üldse muljet, et uus kodumaa talle midagigi pakuks, näiteks see üksik tüdruk, kes välismaal elamise tõttu ärevuse ja depressiooni all kannatab. Ma oleks jälle rohkem tahtnud kuulda, et miks ta seal on? Äkki läks õppima ja lihtsalt peab kooli ära lõpetama, aga siis lähebki koju tagasi? Miks sellest sõnagi ei räägitud?
Olge tähelepanelikud laste haiguste suhtes! Sarlakid on taas levima hakanud ja lapsed surevad, haigus ägeneb väga kiiresti. Õnneks on ravitav ABga, kui aegsasti jaole saada. O. Luts "Kevades" kirjeldab seda kohutavat haigust väga ilmekalt. Lokdauni viljad, lapsi hoiti üksteisega kohtumast ja sunniti määrdunud räbalaid näo ees kandma.
VastaKustutaMeil isiklik arst kodus, hoiab pidevalt silma peal. Nüüdseks juba laps terve, oli gripp nagu selgub.
KustutaMina olen samuti Anu ja Epuga samas kambas :)
VastaKustutaMa olen juba üle 28 aasta Inglismaal elanud (sellele lisaks ka peaaegu kaks Soomes) ja kõik mu tunded ja kogemused kattuvad pea 100% Epu ja Anu omadega. Ma olen ka nii tihti kuulud seda ütlust, et võid kohaneda võõrsil palju tahad, võõraks jääd ikka, aga ma ei ole sellega üldse nõus. Minu arvates ongi see just selline Eesti suhtumine, millepärast ma ei tahagi Eestis elada, sest Eestis olles võib võõramaalane pingutada palju tahab, teda ei võeta ikkagi kunagi täielikult omaks. Inglimsaal on aga inimeste suhtumine ja vaated hoopis teised. Sind võetakse siin kui inimest, mitte kui mingit teatud rahvust ja mida kauem ma siin elanud olin, seda rohkem sain ma ka ise aru, et kellegi rahvus ei tee teda sellepärast teistest kuidagi paremaks või halvemaks.
Mul ei olegi siin mingit erilist vajadust või eesmärki kuidagi 'omaks' saada. Mind võetakse siin ka lihtsalt eestlasena omaks.
Aga eks algusaastatel käisin ka mina läbi kõik need faasid mis välismaale kolimisega tavaliselt kaasas käivad. Alguses olin ka mina see, kes uskus (ja kindlasti ka alati kuulutas), et eestlased on ikka kõigist nii palju paremad ja targemad ja töökamad jne aga mida aeg edasi, seda rohkem olin võimeline nägema hoopiski teist pilti ja kogu Eestit hoopis teises valguses mis polnudki enam üldse nii imeline.
Mul on Eestis armasad vanemad ja pere ning toredad sugulased ja tuttavad, aga kuna see oli kindlalt minu otsus ja unistus välismaal elada, siis mul pole otseselt kunagi suurt Eesti igatsust olnud. Mulle täitsa piisab korra võik kaks aastas Eestis käia ja tavaliselt tunnen seal olles hoopis koduigatsust Inglismaa järgi. Tänapäeval on ju veel eriti kerge, kodustega saan soovi korral kasvõi iga päev videokõnesid teha.
Ma ei tunne ennast nagu kits kahe heinakuhja vahel vaid ma tunnen just et nii tore, et mul on kaks heinakuhja :D Samas ma saan aga väga hästi aru ka nendest inimestest, kelle tunded on minust erinevad, sest eks me kõigi taust ja lahkumise põhjused ole erinevad samamoodi nagu ka me iseloomud.
Aga, eks meie puhul, kes me oleme abielus kohaliku mehega ole see kohanemine ka natuke kergem kui neile paaridele, kus mõlemad partnerid on eestlased. Sedasi on palju kergem kohalikku ellu sisse astuda, kuigi mina elasin siin enne mehele minekut 10 aastat ja suutsin selle ajaga endale juba palju rohkem lähedasi sõpru koguda kui mu inglasest mehel siin elades oli :)
Mis mind aga kogu selle teema juures kõige rohkem tavaliselt ärritab on see, kuidas välimaale elama minevaid eestlaseid peetakse justkui reeturiteks. Justkui kuskil on mingi kirjutamata seadus mis ütleb, et kord kui sa oled eestlasena sündinud, siis sa ei tohiks kunagi kusagil mujal elada või kui elad, siis sa pead kindlasti oma lastele perfektset eesti keelt õpetama, Eesti tähtpäevi tähistama, kaerajaani tantsima ja nagu välja tuleb, siis ka piparkooke teatud kujul kaunistama :D
100% nõus sinuga!
KustutaSee omaks võtmise osa on ka sellega seotud, kui multikultuurne ühiskond on. Eesti on läbi aegade väga suletud ja ühetaoline olnud, sellepärast ongi keeruline omaks võtta inimesi, kes on "võõrad", sest ajalooliselt on võõrad meile alati endast ohtu kujutanud.
Inglismaa ja Kanada on mõlemad väga multikultuured ja kellelgi ei liigu kulm selle peale, et inimesed ei näe ühesugused välja, ei mõtle või ei tegutse samamoodi, ei tähista samu pühasid vms.
Ma nüüd ka sarikommenteerin, aga tahaks kaitsta neid piparkoogikriitikuid. Mina võtsin nende kommentaare kui isikliku eelistuse väljendust, mitte õige eestlase piparkoogikaunistuse õpetust.
KustutaTeisalt muidugi, ega’s see “kes selliseid sööb” (st neid mittelooduslikul moel värvitud glasuuriga kaunistatud kunstiteoseid), just heasoovlik kommentaar ei olnud.
On heaks tooniks siiski sellised hüüded endale jätta.
Oi kui tore on läbi teise blogi lugeda Alice'st Imedemaalt. Appi, see kõlab nagu ma oleks mingi stalker, aga Alice blogi Inglimaast/maalt oli mu kõige suurem lemmik blogi Inglismaalt. Mulle nii meeldisid need parkide, losside ja imeilusate kohtade pildi- ja juturohked postitused.
KustutaAh, Ö, seda on küll väga armas kuulda :) :) kuigi sa vist pidasid silmas ikka Alice'st Rüütlilossist? Ma lühidalt vastan siin, et mul on endiselt plaanis kunagi ikka ka uue blogiga alustada, aga kuna meil on nüüd kassile lisaks ka koer ja mul ei ole enda elu enam üldse, siis mul pole õrna aimugi millal see juhtuma võiks hakata. Ma ise igatsen ka blogimist väga palju taga :( Hetkel satun ma väga harva arvuti taha ja seega ei kommenteeri peaaegu üldse enam ka teiste blogide juures, kuigi läbi mobiili ma ikka mõnesid blogisid loen edasi. Aga eks aeg näita mis saama hakkab. Kõike ilusat sulle ja vabandust, Anu, et me siin sellist teemavälist dialoogi peame :)
KustutaMul pole selle vastu küll midagi, väga tore dialoog ju!
KustutaMina olen seisukohal, et iga inimene leiab selle koha kus elada ja olla. Olen viibinud Kanadas kokku kolm kuud, see oli enne kui Covid algas, minule seal väga ei meeldinud. Ei tundnud mugavalt. Ei sooviks ise selles riigis päriselt elada. Asi mis mulle Kanadas väga meeldis, oli inimeste lahkus. See tekitas hea tunde. Olen ise pikalt Soomes elanud. Läksin ka korraks tagasi Eesti aga seda pidin ikka pikalt kahetsema. Tundsin kohati, et polegi enam vastu võetud ühiskonda. Kanditeerisin isegi ühele töökohale ja see kes töövestluse läbi viis küsis esimese asjana:Miks te küll tagasi otsustasite tulla? Ma muidugi vastasin, et see on ju minu kodu riik. Nüüd juba plaanin, et lahkun kevadel taas Eestist. Covidi ajal oli palju piiranguid, ei pääsenud kuhugile aga nüüd tunnen, et Eesti on minu jaoks liiga väike ja kohati ebaviisakas ka. Kui ikka käid kaugemal ära, siis näed asju teistes värvides.
VastaKustutaKanada erinevad piirkonnad on väga erinevad. Mulle näiteks Torontos üldse ei meeldinud, aga Vancouveris kohe väga meeldis. Ja natuke mängis see ka rolli, et ma saabusin märtsis, mil ilm oli soe, terve linn õitses ja järgmine pool aastat läks kõik muudkui aina paremaks ja paremaks. Mina näiteks ei teadnud üldse, et Vancouveri kliima on ülejäänud Kanadast väga erinev ja et siinkandis üldse külmaks ei lähegi jne. Nii et iga kord kui keegi mulle on kirjutanud, et tahab Kanadasse tulla, siis ma peaaegu alati küsin alustuseks, et milliseid ilmaolusid nad eelistavad, siis tean piirkonda soovitada :)
KustutaTea kas mõtet kommida, postitusest nii palju möödas juba, aga täna pühapäeva hommik, aega laialt :D Tänapäeval võib tõepoolest igal pool (väheste eranditega) elada kus tahtmist. Seega vingumine teemal: tahan Eestis olla (mida ka ise teen :P ) on tegelt pseudovingumine. Igaüks valib ja teeb oma otsuse plusside miinuste alusel. Mind häirib kõige rohkem Canada juures see tüütu äärmine "poliitiline korrektsus", mis väljendub tegelikult sõnavabaduse puuduses. Miks peavad kõik grupid ja kodanikud meeldima, ma ei saa aru. Tegelikult ju enamustele ei meeldi aga seda võid vaid vaikselt sõprade seltsis mainida nagu nõuka ajal riigivastaste anektootide rääkimine. Elada saab igal pool maailmas, Siberiski jäi osa inimesi ellu, aga kodune tunne on ikkagi ainult Eestis.
VastaKustutaCanadas omaks võtmise teema on tegelt päris terav ja siin tõepoolest võib märgata varjatult rassismi. Ise ehk ei saaks aru, aga töötades väga multikultuurses ja multirassilises suures kollektiivis suht pikka aega, on tekkinud mitut karva kolleege, kes sel teemal vahel usalduslikult südant puistanud: a la "mis sul viga, sa valge nahaga, aga näe minu peale vaadatakse viltu, ei kutsuta, ei räägita, ... ". Võimalik, et minu puhul sama, kuid tuima eestlasena ma lihtsalt ei märka. Samas olen ilmselt pealtnäha sõbralik, et tullakse kurtma. Tööl mitte kõige sõbralikumalt omavahel läbisaavad rahvuse ja rassipõhised grupid. Mina üks vähestest grupivälistest, kes saab kõigiga normaalselt läbi.
Jaa, nõus selle poliitkorrektsusega. Aga mind häirivad ainult selle äärmuslikud väljendused, samas kui selline igapäevaviisakus mulle pigem sobib siin rohkem kui Eestis. Lihtsalt see osa, et kanadalased ei pea oluliseks tahtlikult solvata ja üldiselt väga jälgivad, et mida ütlevad. Ma olen aastate jooksul sellega nii ära harjunud, et see on ilmselt ka just see põhjus, miks ma tähele panen, kui keegi kommenteerib, et kuule, nii koledad piparkoogid sul ja oleks võinud vähem glasuuri panna jne. Kanadalane ei ütleks kunagi nii, sest see on isikliku eelistuse küsimus, mida pole viisakas kommenteerida.
KustutaAga rassismi osas olen ma endamisi mõelnud, et kui palju on tegelikku rassismi ja kui palju seda, et sarnased hoiavad sarnastega kokku? Mul tekkis see küsimus aastaid tagasi kui me portsu kanu võtsime ja ma märkasin, et punane jalutab punasega paaris, valge valgega ja pruun pruuniga. Guugeldasin ja sain teada, et see on ellujäämisinstinkt, sest siis ei paista grupist välja. Tegelikult toimib inimestel seesama instinkt, et otsitakse omasugustega kontakti - kohalikud kohalikega, immigrandid immigrantidega, iga rahvus veel omaette jne. Segunemist on loomulikult ka, aga tegelikult on ka kultuurid rassiti erinevad. Poliitkorrektsuse juures mind häiribki see, et enam ei tohi ka selliseid asju välja öelda. Selles ei ole ju iseenesest midagi halba! Mina olen näiteks kade, et ma niimoodi tantsida ei oska nagu peaaegu kõik mustanahalised. Nad lihtsalt paratamatult on selles nii meist kui asiaatidest paremad.
Anu kommentaarile lisaks, et mul on näiteks Austraalias juhtunud, et paar valget inimest olid minuga suured sõbrad, kuni selle hetkeni, mil kuulsid, et ma olen ... (vaatab ebalevalt ringi ja sosistab) *ateist*. Sealt edasi öeldi ainult möödaminnes tere ja kõik. Omasuguseid otsitakae, pole parata.
KustutaReligiooniga Canadas natuke (ainult natuke) kergem, siin palju uskusid ja nimetamisväärselt uskumatuid. Usklikud pigem nõus tunnistama teiste uskude kummardajaid kui puhta paganaid. Mul savi, mõnuga nöögin kõigi usuvoolude tunnistajaid võrdselt. USA's kuuldavasti hullem, aga las Epp kommenteerib kohapealt.
KustutaSee on küll nüüd VÄGA hijlaks jäänud kommentaar, aga kuna TT mind nimetas: Pakun, et USAs sõltub religioonivärk sellest, millisesse seltskonda sattunud oled, olgu siis juhuse läbi (perekond) või omal valikul (sõbrad/tuttavad). Minul on ilmselt vedanud, kuna mu uskumatust (for the record: pean end agnostikuks) pole minu vastu kasutatud. Pigem olen oma paganlusega heatahtlikku huvi tekitanud, võiks isegi öelda, et oma tutvusringkonna silmaringi laiendanud, korraldades erinevaid paganlikele rituaalidele põhinevaid üritusi (suvine ja talvine pööripäev näiteks). Samuti aktsepteetivad mu religioossed sõbrad/tuttavad/pereliikmed seda, et ma ei saada “thoughts and prayers”, vaid “much love and good vibes” vms. Ja mu tutvusringkonnas on nn. uskumatud ülekaalus muide.
KustutaPakun, et kui inimesed on indiviidina vähegi laiema silmaringiga, ei teki uskuja/uskumatu vastandamist, olgu konkreetsete indiviidide religioossed veendumused millised tahes.
Foorumitega on küll nii, et ma olen innukas Redditikasutaja, mis on siis USA oma - seal on küll nii, et kui teed postituse, et "kuidas teha head õunakooki", ei saa ühtki vastust. Vastuse saamisels pead tegema postituse "heasse õunakooki käib paar ploomi kah, eks?" - siis tuleb 10 inimest sind debiilikuks sõimama ja oma retsepti jagama. V noh, minu puhul küll pigem IT-küsimustega, aga mõte jääb samaks.
VastaKustuta:D
KustutaSee mujal elamise teema on nii huvitav. Ma oma USAs elamisega jäin vist sinna faasi kinni, et "99% asjadest on Eestis parem ja mõistlikum" :D Enne kui sealt edasi jõudsin astuda, enne kolisin juba tagasi. Aga võimalik, et mõte ei muutuks, sest ämm (mereväes teeninud ja terve elu USAs elanud) ning abikaasa (ka USAkas, aga käis Uus-Meremaal talviti tööl pikki aastaid) on minuga samal nõul.
VastaKustutaKui mitme riigi vahel vaja otsustada, siis mingil elumomendil on üks riik lihtsalt parem. Meil USAst Eestisse kolimisega sama teema - kui ma oleksin nii 5 aastat noorem ja ei oleks veel lapsi tahtnud, siis oleksime tõenäoliselt USAs edasi elanud. Aga kui laps teel oli, siis meie jaoks oli Eestisse kolimine igas sajas mõttes (alates turvalisusest ja tervishoiusüsteemist, lõpetades finantsilise poole ja tugikätega) palju targem otsus. Pagana kahju on küll ja pisar on vahepeal silma tulnud, kui mõtlen sealsetele mägedele ja maailma parimale tööle, aga no praegu on nii targem. Äkki 15 aasta pärast kolime tagasi, sest siis on jälle see mõtekam?
😁 suusamäed!!!!!, Jah Eestis korralikke käepärast pole. Oleks vaid fosforiiti kaevandatud äkki oleks nüüd Tallinna külje all korralik slallimägi😜
KustutaNo vot, lätlased vedasid Riiast igast ehitusprügi jm kohale, ehitasid sellest oma mäge kõrgemaks :D Aga pole hullu, peab selle Tuhamäega leppima.
KustutaMul elab sõbranna USA's ja ma alati kuulan õudusvärinatega, et kui palju ta tervisekindlustuse eest maksab iga pereliikme eest ja kui vähe selle eest tegelikult saab. Ja kui kallid olid sünnitused, huuuu. Kanadas on selles osas nagu Eestiski, et kõik on tasuta (noh, maksudest muidugi võetakse see osa, aga vähemalt ei maksa ise midagi hiljem juurde), aga suhtumine ja kvaliteet on vähemalt minu esimese kümne aasta jooksul parem olnud kui see, mis ma Eestis sain.
Kustuta