Sõbranna ütles jõululauas, et tal on ideaalne mees ja ma olen nüüd juba mitu nädalat pead murdnud, et mis teeks minu jaoks mehe ideaalseks?
Meil Matt`iga on selles mõttes täitsa tavaline suhe, et vahel on tõusud ja vahel mõõnad, aga ideaalne pole meist küll kumbki. Ükspäev meenutasime, kuidas üks tark inimene enne Oscari saabumist ütles, et statistika näitab, et paarid on kõige õnnelikumad enne laste sündi... ja uuesti umbes siis kui kõige noorem laps viieseks saab.
Ma ikka imestan neid, kes mingi miljon last järjest saavad. Kuidas nad jaksavad? Sest kui tahta olla hea vanem, jääb iseenda tassi täitmiseks ja heaks kaaslaseks olemiseks suhteliselt vähe aega. Aga kui lapsi nende esimesel kolmel-neljal aastal prioriteediks ei sea, siis... mis mõte nende saamisel üleüldse on?
Võtame näiteks selle naispoliitiku, kes (lapsesaamise mõttes) auväärses eas oma seitsmendat ootab. Kuidas tal töö ja karjääri kõrvalt esimese kuue jaoks piisavalt aega jääb?
Ma ise naudin seda, et kõik Oliverist üle jäävad asjad saab järjest ära anda. Et see etapp on läbitud. Ootan, et ühel päeval oskavad kõik end ise riidesse panna, potil käia ja ei kuku magades voodist välja. Unistan, et kunagi saab köögikappidelt magnetlukud eemaldada ja trepi eest värava ära võtta.
Kui Matt'i õde külas käis, siis ta mingi hetk pakkus, et "võin ta beebit süles hoida, kui tahan". Viisakusest siis hoidsin natuke. Ja sain aru, et minu jaoks on liiga vara. Mulle ei seostu see "oi-kui-nunnu-pisike" (nagu enne ise emaks saamist), vaid "jumal-tänatud-et-mul-endal-enam-nii-väikest-pole".
Sõbranna ütles, et tal läheb noorem juba kooli, aga teiste beebisid ikka veel sülle ei taha. Et äkki see ei lähegi üle?
Vaatasin ükspäev Instagramis kellegi kodutuuri ja ta mainis esikus oleva nelja paari jalanõude kohta, et talle meeldib ülejäänud ära panna, et esik liiga segamini ei tunduks. Ta elab üksi. Meie puhul tuleb need neli pidevalt-kasutuses-olevat paari järelikult neljaga korrutada, mis selgitab ilmekalt seda, miks esik pidevalt segamini ja liivane on.
Kujutate ette, kui suurt esikut on seitsmelapselisel perel vaja?
Või mismoodi käib pesu sorteerimine? Seitse pluss vanemad - üheksa inimest. Kui ema on kodune, siis ta üldiselt teab, kellele mingi riidetükk kuulub. Aga kui ei ole kodune? Kui sul on kõva karjäär ja seitse last, siis kes selle müsteeriumi ära lahendab? Jäetakse hunnik diivani peale, et iga laps enda asjad ise kaasa haaraks? Ma olen teismeline olnud ja ärge tulge mulle rääkima, et see toimiks.
Raske on leida tasakaalu õpetlikult selgitamise ja kurjalt pahandamise vahel. Ma oleks juba siniste kriipsude juures asunud puhastamisoperatsiooni korraldama - enne mängima, sööma, ... mis iganes ei saa kui see jama lahendatud. Võimalik, et pole kasvatuslikult korrektne lähenemine kuid ipad oleks sodimata jäänud.
VastaKustutaEi tea muidugi millises vanuses lastel tekib üldistamisvõime: kollasega ei tohi teha = üldse ei tohi teha, mitte: ok, proovime sinisega ja ipadile ka😁 Kõikse toredam võib tunduda supersõnakuulelik laps, aga kas sellist initsiatiivitut ikka tahame?
Minu jaoks jookseb see piir selles kohas, et kui puhanud ma ise parajasti olen. Praegu magavad mõlemad lapsed juba väga hästi ja mul tuleb vanemaks olemine puhtalt tänu sellele täitsa hästi välja. Aga näiteks raseduse ajal kui ma normaalselt magada ei saanud ja non-stop iiveldasin ja väsinud olin, oli ikka väga keeruline end rahulikuks sundida. Absoluutselt kõik ajas närvi.
KustutaAga jaa, väga kummaline oli, et ta kolm korda järjest niimoodi joonistas, meil üldiselt pole vaja sama asja kolm korda järjest üle rääkida. Ma lausa murdsin pead, et kuidas ma omaenda kannatlikkust piisavalt pikaks saan venitada.
Nah, kui ipadi ära sodib, siis tal lihtsalt päris tükk aega ei ole enam ipadi ja jutul lõpp.
KustutaAga muidu - jah, lapsed saavad sellest väga hästi aru, et emmel on selgroog väsimusest natuke vedel ja vahel meelega torgivad, et kui kaugele annab seda painutada. Kui sul jaksu meelekindlust jätkub, siis nad enamasti väga ei katsetagi.
PS: ipadide jt nutiseadmete puhul on suureks abiks ekraani kaitsekile, aga... mitte-paberile joonistatud piltide puhul ma alati väga pahaks panna ei oskagi, nt kui laps oma paberile joonistatud redeli hiljem tapeedi peale ära pikendas ja sealjuures oskas ka perspektiivi silmas pidada, siis oli tulemus minu arust niipalju tähelepanuväärne küll, et selle üle mitte pahandada. Mul on pigem kahju, et ta hiljem joonistamise vastu üldse eriti huvi ei tundnud.
KustutaKui sa räägid “Sellest” naispoliitikust, siis sealt pole tulemas mitte ainult seitsmes, vaid ka kaheksas. Ehk liida olukorrale kaksikud 🙂.
VastaKustutaPüha jumal! Sa näed ja ei mürista...
KustutaUsutavasti hakatakse sellest olukorrast lähtuvalt edaspidi kõiki kahtlustuse saanud naisi kogu kohtupidamise aja vahi all hoidma mitte seepärast, et nad ühiskonnale ohtlikud oleksid või tunnistajaid mõjutaksid, vaid et nad vahepeal ei rasestuks ja seetõttu kohtupidamist võimatuks ei muudaks.
Kustuta48-aastasest kuue lapse emast ei osanud ilmselt ka keegi oodata, et ta jälle rasedaks plaanib jääda :D
KustutaKui nüüd tähte närida, siis selle poliitiku vanim laps on juba täisealine. Nii et lapseealisi on selles peres siis järgmise paari aasta jooksul ikka seitse.
KustutaKaks kooliealist on ja ma olen ka sageli sellele teemale mõelnud, sest näiteks on tänapäeval ju Stuudium või eKool, kust sa laste infot näed, aga ikka läheb vahest meelest ära, millal kellelgi mingi esinemine, trenn või kuhugi sünnipäevale kutsutud. Arutasin kunagi emaga, et no kuidas need paljulapselised veel suudavad järge pidada, mille peale tema nähvas, et paljulapselised ei saagi kusagil käia lihtsalt! Mis muidugi on kole üldistus, aga päris nii, et käin täiskohaga tööl ja kasvatan kaheksat last, see ilmselgelt nõuab abiväe olemasolu. Mul oli tuttav, pere 14st(!) lapsest noorim, väitis, et pmst õed-vennad kasvatasid teda, neist pooli ta eriti ei tundnud ja emale suutis selle jama korraldamise alles surivoodil andestada (isa-isasid vist pildil ei olnud), positiivse poole pealt oli tüüp väga edasipüüdlik, hakkaja ja hakkamasaaja.
VastaKustutaMina olen ka aru saanud, et vanematest lastest tehakse enamasti lapsevanemad ja tasuta hoidjad, mis ilmselgelt ei ole nende suhtes aus.
KustutaJa eks nagu iga asjaga, et plusside-miinuste tasakaal. Paljulapselised tõesti ei saagi ilmselt väga kuskil käia, sest vähe sellest, et kulukaks läheks, on selle kõige korraldamine keeruline (ma vaatan puhtalt selle pealt, kui paljuga tuleb arvestada juba siis kui neljaliikmelise perena väike nädalavahetuse väljasõit teha). Aga selle peale peaks vist ikka enne mõtlema kui lapsi kümme on :D
Mis puutub sellesse, et paljulapselised iivet tõstavad ja tulevasi maksumaksjaid kasvatavad - mille eest neid ülistatakse - siis mitte igasugusest paljulapselisest perest ei tule super-kasulikke kodanikke. Palju on ka neid, kus generatsioonide kaupa saadakse liiga vara lapsed, ei omandata mingit haridust, ei jõuta tööturule ja siis lõpuks ongi jälle käsi pikal, et riik maksku nende elu kinni, "sest me kasvatame tulevasi maksumaksjaid".
Rasvakriidi saad ehk lõngatutiga maha. Mul õnnestus lõngaga nühkides (sellisem vanaaegsem kare lõng)
VastaKustutaCif võtab ilusti kõik asjad maha, meil on varasemalt juba kogemata üle paberiääre läinud ja selle pealt õppisingi.
KustutaNojah, mul on 4 järjest - nõrganärvilistele ei soovita. Õnneks läheb noorim kohe kooli, st et öösel saan magada, kõik käivad potil, saavad oma eluga hakkama ja mul on vaja peaasjalikult see toitlustamine ja koristamine ära korraldada ja aeg-ajalt tüliküsimusi lahendada. Järjest laste saamise pluss on see, et nad on üksteisega mängimisega nii hõivatud, et mina neile kino ei pea tegema, ekraanide kasutamine on miinimumis ja lapsed igavuse üle ei kurda.
VastaKustutaSee koos mängimine on suur pluss küll. Isegi minu omad saavad mingil määral koos mängimisega hakkama, kuigi väiksem peab muidugi veidi kasvama veel. Aga vahel kui neil sõbrad külas on ja mul kahe asemel neli on, olen märganud, et mul endal pole rohkem tööd, küll aga on megapalju rohkem lärmi! Ma vist ei saaks lihtsalt lärmitasemega hakkama kui mul endal neli nii väikest oleks (aga õnneks nad muidugi kasvavad kiiresti).
KustutaSee, et väikeseid lapsi nähes ära ei heldi ja neid üldiselt sülle ei taha, läksin mul üle siis kui noorem laps oli umbes 24
VastaKustutaSee on nagu looduslik kohastumus - väikesed lapsed hakkavad uuesti meeldima selleks ajaks kui on teoreetiliselt lootust lapselastele.
KustutaMul on kolm järjest. Vanim saab kohe 5 ja noorim 5 kuud. Viimasega nüüd tunnen, kuidas tahaks juba midagi muud teha. Midagi endale. Ja siis neid suuremate laste asju. Beebike sattus üsna nõudlik ka erinevalt eelmisest kahest, niiet vahel on tunne, et oma vanemaid lapsi ei näegi. Olid just kordamööda haiged ja sain nendega päeval rohkem tegeleda ja rääkida. Nii palju kasvanud selle beebi neljanda trimestri ajal! Huvitavad väikesed inimesed. Ei kujuta ette, kuidas keegi jaksab seda beebiasja 5-6-14 korda teha.
VastaKustutaKui ma oleks nooremana alustanud, oleksin kolme tahtnud, sest siis oleks olnud aega esimesed kaks suure(ma)ks kasvatada ning hiljem pesamuna juurde teha. Mu tuttavatel on kaks "komplekti" lapsi (mõlemad vanemad on lastel samad ikka) - kõigepealt said noorena kaks tütart järjest ja kui tütred teismelised, said kaks poega ka (kõik ühekaupa, mitte kaksikud). Vot sellise süsteemiga on isegi neli täitsa loogiline, kuigi ma ise nelja ei tahaks. Aga vot see on minu jaoks müstika, kuidas inimesed ilma pikema vaheta muudkui lapsi juurde saavad ja nii 10-20 aastat järjest. Nii põnev oleks kui keegi oma kogemusest kirjutaks, et miks ja kuidas.
KustutaKunagi oli Eestis see sari kümnelapselisest perest ja seda oli küll väga huvitav vaadata, aga paraku jäi sealt mulje, et paar last (kuskil eelviimaste seas) olid justkui täitsa nähtamatud ja neid kõige pisemaid ja nunnumaid kasvatasid hoopis kõige suuremad lapsed (mis tegelikult ei ole nende ülesanne). Ja eks telesaates on see "lugu" alati selline liiga roosiline, keegi ei räägi neist asjadest, mis rasked on olnud.
Sellest kunagisest sarjast rääkides - olen aeg-ajalt kuulanud podcasti nimega Beebipuhvet ning seal sattusin sellise osa otsa, kus vist selle sama pere vanim laps, nüüdseks muidugi täiskasvanu, rääkis (muuhulgas) ka oma lapsepõlvest ja suure pere elust. Väga värskendav oli just see vaatevinkel, et kõik suurpered ei ole nn "kodutunde" saate kandidaadid, et kõigest on puudus ja vaesus lokkab. Sellesmõttes tundus, et ka tagantjärgi on temal just positiivne suurpere kogemus, samas tõi küll välja, et ta ise endale nii suurt pere ei soovi, kuid seda pigem teiste ambitsioonide tõttu. Siiski käisid sealt meenutustest ka rasked hetked läbi, päris ilma selleta vist ikka ei saagi, olgu siis suurpere või tavasuuruses pere.
KustutaPidin kohe järgi kontrollima - Beebipuhveti osa nr 23 oli see
Oh, põnev! Otsin üles :)
Kustuta