Ma olen sellele teemale mitu päeva mõelnud. Pooled mu eesti sõpradest on 10-20 aastat koos elanud, lapsed suureks kasvatanud, aga pulmi veel ei paista, kuna "tahaks suurt pidu" (teine pool tutvusringkonnast tegid kas väikese pulma või liiguvad ühest suhtest teise ja pole abiellumiseni jõudnud).
Ka mina unistasin noorena suurest peost. Lihtsalt sellepärast, et ideena tundus nii vägev kogemus. Aga mida vanemaks sain, seda stressirikkam kogu mõte näis ja tähelepanu keskpunktis ma kah enam olla ei taha.
Suurem osa pulmapäevast on ju esinemine teistele - tseremoonia, tordi lõikamine, tants ja miljon muud asja. Mingil ajal peab pildistamas käima ja külalised kuskile maha jätma. Süüa tahaks ja korra niisama maha istuda. Lõpuks oledki igaühega neist 100+ külalisest korra viisakusest klaase kokku löönud, aga sisuliselt aega veetnud ehk kümnega, kui sedagi.
Peo maksumusest ei saa üle ega ümber - pulm on kallis. Jah, kingitustena tuleb osa raha tagasi, aga sellest hoolimata on see väga kulukas ettevõtmine. Paraku on rahaga alati midagi muud asjalikku peale hakata - osta suurem kodu, parem auto, uus suusavarustus või reis palmi alla.
Ratsionaalse inimesena tahaks meelde tuletada, et Eestis lahutatakse pea pooled abielud. Ehk kui sa siis säästad nagu hull, jätad maja-auto-suusad ostmata, on 50/50 tõenäosus, et saad küll suure peo peetud, aga mõned aastad hiljem kirjutad juba lahutuspaberitele alla.
Sugulasele soovitasin, et kui niipea ei saa suurt pulma teha, võite ju lihtsalt kahekesi või väikeses seltskonnas abielluda ning peo koos saja külalise ja jämmiga mingiks aastapäevaks sättida. Saan muidugi aru, et eks sel ole oma võlu, et pulm kogu saba ja sarvedega korraga oleks. Lihtsalt peaasi, et see mingiks helesiniseks unistuseks ei jääks, mida seni edasi lükatakse, kuni kogu asi ajas mõtte kaotab.
Mina pole muidugi kõige objektiivsem inimene ütlema, et mis on õige. Meie kutsusime kumbki ühe sõbra koos kaaslasega (Kanadas ei saa kahekesi abielluda - kaks tunnistajat peab olema) ja oligi kõik. Pulmapäeval oli täiesti ükskõik, mis mu ümber toimus, ma olin lihtsalt nii piiritult õnnelik selles omas väikeses mullis, koos oma isikliku abikaasaga.
Tagasi vaadates tunnen rõõmu, et meil on perena ühine nimi ja mälestuseks albumitäis ilusaid pilte. Absoluutselt ei oma tähtsust, kui suur või väike oli pidu, kas iga vanatädi ning endise töökaaslase uus kaaslane olid lauas esindatud või kas külalisi oli 4 või 400. Pulmapäevaga on nagu muude suurte ja oluliste asjadega (koolilõpetamine, sünnitus või hambaarstilkäik), et kui see on tehtud, siis ongi tehtud ja jumal temaga. See, mis loeb, on tulemus.
Mis mõtted teil on? Tiim "väike pulm" või tiim "suur pulm"?
Meil oli keskmine pulm, väga säästu, aga siiski. Ei nautinud ise. Olin väga noor ja tegin nagu vanemad ja targemad (haha) soovitasid. Kõik lehma lellepojad jne olid kutsutud. Mis pole ju halb, aga ma ei nautinud seda päeva enne kui see otsa sai! Mulle ei meeldi teiste ees n-ö esineda jne jne. Nii et kui uuesti teha teeks kahekesi.
VastaKustutaKuna Kanadas on nui neljaks kõigil megasuur pulm, siis olen sõprade käest muljeid küsinud, et kuidas nad oma pulmaga rahule jäid. Siiani on kõik öelnud, et ei jõudnud ära oodata, et läbi saaks. Väsitav ja stressirikas. Samas, külalisena on väga tore, ma olen paaris suures pulmas siin ise käinud. Pruudina ei tahaks sellises pulmas osaleda.
KustutaTiim väike- me abiellusime täitsa kahekesi. Alguses oli jah idee "päris" pulmast, aga mida rohkem me süvenesime, saime aru et suur pidu ei ole meie jaoks.
VastaKustutaMina mõtlesin ka kõik variandid läbi, aga iga vähegi suurema plaani puhul sain täpselt samamoodi süvenema hakates aru, et see pole meile. Et kuhu külaliste nimekirjas piir tõmmata, kas lapsed kutsuda või mitte (ma kindlalt ei tahtnud, aga mitmed inimesed poleks ilma saanud), pluss meil oli kahe riigi ja kahe keele probleem veel lisaks.
KustutaMe tegime hübriidi. Registreerisime kolme lähedasemaga, pidu sai peetud ~50 tõesti lähedase inimesega minu ämma-äia koduõuel. (Samal õuel on abiellunud mitu põlve seda peret, mumeelest tore traditsioon.) Oleme mõlemad siiani väga rahul. Kuna külalisteks olid päriselt olulised inimesed, saime kõigiga aega veeta ja ise ka nautida. Igasugu etlemised jäid ka ära.
VastaKustutaSee tundub väga mõnus variant! Koduõue eelis on see ka, et kogu olemine on natuke vabam ja vähem punnitatud.
KustutaMeie veererasime mõtet abiellumisest nii 10+ aastat. Olime üksmeelel, et väksem pulm sugulastega. Aga iga kord jōudsime ühte kohta: vanemad, lapsed, õed-vennad, ristilapsed perega. Kõik sobib, aga siis läks lappama. Mina tahtsin oma tädi peret ja tema enda oma. Aga abikaasal on ja 4 onu ja neil kamba peale 12 last, kellel ka pered… Kui tädi kutsud, kuidas siis onusid ei kutsu ja siis on juba nii palju rahvast, et miks mitte sõpru kutsuda ja ongi 100 inimest koos. Ja seda ei tahtnud me kumbki. Ning lükkasime pulma jälle edasi. 😀
VastaKustutaLõpuks olime laulatudel vaid kahekesi + fotograaf ja lähisugulased kutsusime restorani. Vahest piinab siiani, et miks ma ikka tädi ei kutsunud, aga nii me tookord kokku lappisime.
Alati on see probleem ka, et tee seda nimekirja, kuidas tahad, keegi jääb ikka välja ja leiab võimaluse solvumiseks. Ja kui liiga suureks ei taha seltskonda ajada, on kiusatus mõned inimesed ilma kaaslaseta kutsuda (nt need, kel pole kindlat paarilist või kel kaaslane pidevalt vaheldub ehk pruutpaar ei teagi kaaslast).
KustutaMeil oli eile 20. pulma-aastapäev. Mälestus. 2003. aastal oli päeva kõige soojem hetk -17'C, aga päike paistis ilusasti, meiega olid registreerimisel kaasas ainult vanemad ja mehevend. Sellegipoolest olime õnnelikud ja ilusad. Kaugemaid sugulasi ei kutsunud, sest kuidas sa jätad kutsumata lemmiktädi mitte-lemmiktütre koos oma tõelisest mökust mehega, kui tädi ise kutsud... ja sõpru-tuttavaid ka ei kutsunud, sest seegi oli keeruline... Pärast koogisöömist oli lennujaama sõitmiseni veel väga palju aega, vaatasime, et koguduse noorte perede kokkusaamine peaks just algama (olime seal natukehaaval käinud), läksime täies pulmaehtes sinna... Majaperenaine avas ukse ja karjatas: "MIks te siin olete, miks te ei abiellu?" No aga meie olime selle asjaga juba ühel pool. Väga lõbus oli.
VastaKustutaNüüd hakkavad lapsed tasapisi abiellumishuvilisteks saama, ühel ongi tüdruk näpu otsas ja väga tõsised plaanid (ehkki nende kohutavat noorust - 16! - arvestades tuleb plaane esialgu võtta teatud reservatsioonidega). Oleme ise vahepeal baptistikogudusega liitunud, mis tähendab muuhulgas, et enne abiellumist kooselamine ei ole soovitatav, aga abielluda jällegi soovitatakse üsna ruttu, kui ühine otsus tehtud. Noori nõustatakse hästi palju, et nad omavahel ikka lisaks kallimatele sõbrad ka oleksid, muidu ju abielu ei toimi. Iseenesest poleks mul midagi noorte uhkete pulmade vastu, aga kes selle kõik kinni maksaks...?
Kinni maksmise osas - nt Kanadas on traditsioon, et pruudi vanemad maksavad pulma kinni. Tegelikkuses panustavad vist mõlema poole vanemad (kui võimalik), aga sellega on omad agad. Nimelt on pidu suuresti vanemate pidu ehk vanemad kutsuvad oma sõpru ja tuttavaid ja pooli neist pole pruutpaar võibolla kohanudki. Lisaks mängivad vanemad korraldamise-otsustamise juures suurt rolli, valivad, et mis koht ja mis toidud jne. Olenevalt muidugi inimestest, aga traditsioon on suuresti selline, et vanematel peab otsustusõigus olema. Ja see osa on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu.
KustutaSellega seoses on pulmapidu siin alati megasuur, alla saja inimese ei mängi väga välja kui lisaks pruutpaari külalistenimekirjale mõlema poole vanemate oma lisandub.
Mnjaa, kolme poja emana tundub see Kanada traditsioon täitsa ahvatlev. Aga laste eest piduliste nimekirja ära otsustada küll ei tahaks, see tundub õudne. Mingit arutelu ootaks küll, eriti verinoorte puhul, kes pole ehk isegi veel kusagil pulmades eriti käinud ega teagi, mis kommetest on jõle (igasugused kambakesi alkoholikummutamised ja kibe-karjumised, mul on tollesama mitte-lemmiku täditütre kolhoositüüpi - esimestest - pulmadest ka 35 aastat hiljem traumaatiline mälestus), mis väsitav ja mis lihtsalt tarbetu, aga samas on meil tutvusringkonnas Eesti parim pulmafotograaf ja väga tore pulmaisa, küllap need oskaksid ka nõu anda, kui lastel ükskord tarvis.
KustutaAbielus ei ole aga ainus tingimus kuidas nõustuksin üldse abielluma oleks tseremoonia vaid oma kaaslasega. Ilusad riided laseks teha küll (mitte tingimata valge kleit) ja fotograafi telliks ilupilte tegema. Pärast mõnuleks kusagil mullivanniga hotellitoas või saunaga metsamajakeses. Aga seda tähelepanu ja tähelepanu keskpunktis olemist ja sebimist ja sagimist ei taha kohe üldse mitte. Peo võib kõigile kallitele ja lähedastele niisama ka teha. Isegi mitu pidu kui tunne selline tuleb :D
VastaKustutaNell
Oo, mulle meeldib su plaan! See saunaga metsamajake oleks ekstra-mõnus veel talvel suurte hangedega (kuigi neid viimaseid on muidugi keeruline garanteerida).
KustutaKleidi osas ma natuke kahtlesin alguses, aga siis leidsin, et ükskord elus võib see ilus (ja absoluutselt ebapraktiline) kleit ju olla. Tagantjärele väga hea meel, et ikka kleidi ostsin. Seljas oli küll ainult 2 tundi, sest sööma minnes võtsin juba ära, aga praegu ripub kapis ja iga kord on mõnus tunne kui silm peale satub. Ja fotograaf oli samuti väga hea mõte. Poseerimine oli tüütu ja kunstlik, aga pildid tulid ilusad. Tasus vaeva.
Vaid kahekesi (+meie lapsed). Isegi vanemad said teada pärast abiellumist (ei ütlegi selle kohta pulm).
VastaKustutaMa pole küll küsinud aga siiralt loodan, et nad ei solvunud. Nüüd hiljem olen mõelnud, et vanemad ehk oleksid võinud ka osaleda tseremoonial aga tegelikult ma seda siiski ei tahtnud... lihtsalt nende pärast oleksin ehk võinud selle möönduse teha aga tegelikult olen rõõmus, et olime vaid oma (tuumik) perega.
Huvitav on see, kuidas inimesed teiste inimeste abiellumist nii tõsiselt võtavad, isegi kui abiellujaks on oma laps. See võiks siiski igaühe enda valik olla, keda sellise sündmuse juurde kutsub. Kuna Kanadas ei ole selline omaette (või väga väikeses seltskonnas) abiellumine üldse kombeks, siis meie saime ka nii otsest kui ka varjatud hukkamõistu mõnelt inimeselt. Aga minu loogika ütleb, et abielu on meievaheline asi ja keegi teine ei peagi seal kõrval olema. Laps oli meil juba olemas, ühine kinnisvara ka, koos olime juba aastaid elanud. Sisuliselt muutus ainult minu perekonnanimi (ja seegi ainult kahe tähe võrra).
KustutaMe alles nuputame, kuidas see asi lahendada. Olid ajad, kui ma olin 100% veendunud, et suurt pulma ei taha, sest mulle ei meeldi tähelepanu keskpunktis olla. Aga mida aeg edasi, seda enam mõtlen, et pulmas on ju need inimesed, kelle tähelepanu keskpunktis ollakse, kõik tuttavad ja omad - mida seal põdeda!
VastaKustutaTeisalt mängib raha ikka suht suurt rolli. Säästuüritust ma kindlasti ei taha, enne olgu olemata. Kui üldse teha, siis nii, et endal oleks uhke tunne ja külalistel mõnus ja mugav. Aga nagu sinagi ütled - sama rahaga oleks palju muud head peale hakata.
Lõpuks jääbki vast tõesti kahekesi registreerimine. Kui lisada sinna mingi mõnus ja luksuslik reis, pole ju seegi halb variant.
Põnev oli lugeda su kirjeldust Kanada pulma kohta, kus pruudi vanemad peo kinni maksavad ja sellest oma peo teevad. Nüüd ma saan aru, miks teie maailmajao kandis (nt USAs) on tekkinud selline mõiste nagu bridezilla. Võib-olla muutuks ise ka kurjaks ja nõudlikuks pruudiks, kui tuleks taluda vanemate peale surutud eelistusi päeval, mis peaks olema üleni abiellujate oma.
kristallkuul
Ühest küljest küll kõige lähedasemad, aga samas kui hakkad nimekirja tegema, kipub see paratamatult laienema umbes nii, et kui ühe onu kutsud perega, siis kuidas seda teist, kellega vähe suhtled, siis ei kutsu. Ja lähedastega on see, et kui ma sõbrannadega suhtlen tihedalt, siis nende meestega olen juba palju vähem lähedane. Aga eks igaühe jaoks ongi erinev asi õige. 20ndate alguses oleks ma veel hea meelega sajaliikmelise seltskonna ees võinud abielluda, praegu tekitaks selline väljavaade õudusvärinaid.
KustutaTiim "oleks raha kui muda, siis...." Ehk kui tõesti oleks raha nii et ei oska sellega midagi muud peale hakata, siis oleks tahtnud suurt uhket pulma! Ikka mu Eesti lemmikmõisas ja mitu päeva ja külalised üle maailma kohale veetud.
VastaKustutaReaalsus oli aga see, et abiellusime kahekesi ja kahe külalisega (mehe ema, minu isa). Colorados saab muidugi täiesti kahekesi ka abielluda, pole isegi mingit ametnikku vaja vms, aga me siis ikka kaks külalist võtsime :D Kohaks valisime põhimõtteliselt parkimisplats-vaateplatvormi, aga väga ilus vaade! Jäi meie Brecki kodus alati ka kodutee peale, ehk mööda sõites jälle selline positiivne emotsioon. Kui midagi teisiti teha, oleks võinud jah pulmafotograafi muretseda, et oleks ilupilte. Aga tuleb nendeta siis toime.
Hea meelega oleks teinud veidike suurema pulma, kus oleks vähemalt mu vanavanemad ka kohal, aga seal tuli mängu reaalsus - USAs abiellumiseks peaksin oma sugulastele pikalt ette teatama, et nad saaksid raha kõrvale panna aga kuna me ei saanud minu immigratsioonipaberitega enne alustada, tahtsime pigem kiiremini abielluda. Eestis oli aga see totter 1 kuu pikkune ooteaeg, millele põhimõtteliselt erandeid ei tehtavat ja meil ei olnud varianti kuu aega Eestis sitsida. Asja lahenduseks mõtlesime, et teeme siis Eestis nn järelpeo. Kohe saab kuus aastat täis aga pidu pole veel olnud :D algul lõi koroona plaanid sassi, järgmisel võimalikul aastal olin lõpurase... ehk siis 10. pulma-aastapäevaks õnnestub.
Kui raha oleks kui muda, oleks muidugi lihtne! Maksaks kõikide lennud ja majutuse kinni, palkaks terveks nädalavahetuseks hunniku lapsehoidjaid. Ja siis teekski kolmepäevase pulma, mille käigus jõuaks iga külalisega normaalselt aega veeta ja natuke juttu ajada. Nii ma vist isegi oleks nõus!
KustutaVäike pulm pereliikmetega (tseremoonia ja väike resto) 7 kuud rasedana, sest just - noor pere, vaja suuremat kodu, tahaks reisida jne. Olekski jäänud ootama seda “suurt pidu”. Aga olin kohe lastega sama perekonnanimega ja juba saab 4 aastat abielu täis. Ja abielus olls on toredam kui lihtsalt kooselus. Loeb tulemus 😊
VastaKustutaMu sõbranna abiellus USA-s ja oli selline keskmise suurusega pulm. Paar aastat hiljem tegid teise pulma Eestis, et vanaemad jne saaks ka osa. Oligi lihtsalt kirik ja hiljem väike pidu koduõuel. Järgmisel aastal saab neil 10 aastat täis, siis tuleb uus "pulm" või nn vannete uuendamine nagu siin vahel tehakse. Ütleb, et kümme aastat läks väga kiiresti, aga nii hea, et ei oodanud kogu see aeg mingit ideaalset pidu, sest lapsed sündisid juba ilusti abiellu ja polnud küsimust, et kelle perekonnanimi jne.
KustutaMeil oli plaan teha keskmise suurusega pulm ja pidu (mõned sõbrad + pere) aga siis tuli koroona peale, Õnnepalees oli inimeste piirang ja pidasime pulma (tseremoonia + pildid + restoraniskäik) lähema sugulaseringiga. Minul on suguvõsa tõeline võsa ja kutsutud said ainult vanemad, vanavanemad ja minu õe pere (koos lastega), abikaasal väga väike lähem suguvõsa, niiet sealtpoolt kõik.
VastaKustutaMul oli endal konkreetne soov, et kui ei ole pikaajaline kaaslane, siis ilma kaaslaseta, aga üks "sellest läks juba lahku" tyyp meil siiski paaril pulmapildil on, nad läksid samal aastal lahku. Tegelikult ei võta seda südamesse, aga väga konkreetselt oli tookord küll öeldud, et ma ei viitsi kellelegi seletada, et kes see onu või tädi on :D. Kokku oli 20 inimest.
Plaanis on teha ka pidu pidu, aga kuna abielus juba oldud ka, siis teeme vast lihtsalt mõnusas kohas aastapäeva tähistamiseks sellise täiskasvanute peo. Minu jaoks oleks suur pulm olnud tore, aga mitte niiväga mina (ei viitsi ma orgunnida ja muretseda mingite salvrätivärvide või kes teab mille pärast). Oleksin olnud nõus ka kahekesi abielluma, aga kuna abikaasa vanaisa on väga vana, siis teda ei tahtnud tähtsast päevast ilma jätta ja nii need teisedki sinna peoseltskonda liitusid. Olen väga rahul.
Oleks võinud ka kahekesi abielluda, minu jaoks on kõlama jäänud kellegi mõte, et pulm on ikka (näitemäng) teistele. Aga abielus olemist naudin väga.
"Suguvõsa on tõeline võsa" :D
KustutaMa polegi selle sõna peale varem niimoodi mõelnud, aga jaa, tean täpselt, mida sa mõtled!
Pulm ongi näitemäng teistele. Minu meelest on teiste pulmas väga tore käia! Pruutpaaril on ilmselt vähem tore, sest stressi on ju ka ikka omajagu.
Sul selles mõttes lihtne kui pisiasjad ei loe, mina olen selline, kes tahab iga salvrätiku ja lillevaasi ise valida ja ma teadsin, et suure peo puhul on palju rohkem neid muutujaid, mis pekki võivad minna.
Isegi meie mikropulma juures oli mitu suurt asja. Nt fotograafi poeg murdis kaks päeva enne pulma jalaluu ja pidi teise linna operatsiooni ootama minema, seega tuli üleöö uus fotograaf leida. Ja see rätsep, kes mu kleiti parajaks tegi, oli ikka täielik kobakäpp, ma siiani imestan, miks kleidisalong just teda soovitas (ja mul endal polnud ju kah paremat võtta, seega usaldasin). Nii et ma ise näen piltide pealt KOHE seda, kui halvasti kleidi ülaosa oli parajaks tehtud ja kui halvasti see istus. Aga teised ei paneks ilmselt elu sees tähele. Lihtsalt väikse üritusena oli vähem võimalust, et asjad viltu veavad.
Haha jaa, käia on küll tore, lihtsalt pruut enam olla ei taha, saan täitsa aru, miks ja kuidas on pulmakorraldaja amet oluline, samas nagu ikka, oli meil ka raha mujale panna ja kogu see külaliste värk. Aga õnneks olid söögid head ja see oli imetore (veider, mis meelde jääb) - lihtsalt oleme käinud ka paaris pulmas/õnnitlemas nii, et söögile ei oldud mõeldud - ja vandusin, et meie peol saab hästi süüa.
KustutaÕnneks fotograafiga meil vedas, ilupilte sai, aga nüüd tagantjärele mõtlen, et kleit oleks võinud teistsugune olla ja ... . Aga pulmapeost olulisem oli tõesti abikaasa, sellega läks 100% täppi, niiet tegelt kes kohal oli või ei olnud - pole üldse vahet.
Alati on võimlalik 10 / 20 aast pärast mingi vandeuuendamise värk teha ja siis täispangale minna, aga need plaanid .. küsida kunagi hiljem.
Suure pulma puhul võiks tõesti pulmakorraldaja olla, aga eks see on jällegi kallis teenus. Eriti mugav kui pulmapäeval see sama inimene kõikide jooksvate küsimuste ja jamadega tegeleb, laseb pruutpaaril rahus päeva nautida.
KustutaHea ajastus, ma just mõtlesin, et kaua me siis seda patuelu juba elanud oleme ja avastasin, et appike, eile sai täpselt 15 aastat täis. Ei märganudki....Ma pakuks, et me ilmselt ei abiellugi. See ei ole mul kunagi mingi reaalse plaanina peas olnud ja ses mõttes olen konservatiiv ka, et no mismoodi ma lähen mehele rääkima, et äkki võiks abielluda? Ikka tema poolt ja üllatusena võiks see tulla, no nagu filmis :P
VastaKustutaKui niisama fantaseerida, siis suure pulma ma välistaks, esiteks, mul on väga väike suguvõsa, sõprugi näputäis, mis suur pulm see oleks ja teiseks tohutu orgunn ei ole ka minu teema. Teiste suured pulmad on väga toredad, mulle meeldivad suured peod, aga peoperenaine olla ei sooviks.
Teil pole sellest siis kunagi juttu olnud? Mina tahtsin kindlasti abielus olla ja Matt tahtis ka, aga tema poolest oleksime võinud vabalt veel aastaid oodata. Lõpuks siis arutasime, et mille taga asi seisab ja selgus, et ta ei taha üldse seda esinemist, aga õnneks ei tahtnud mina ka, pluss ma ei tahtnud seda Kanada kommet, et vanemad tuleks pulma korraldama ja külalisi kutsuma ning pandeemia andis meile hea võimaluse kogu asi kiirelt ja valutult ära teha. Ise korraldades ja ilma külalisteta.
KustutaKonkreetset juttu vist ei ole jah. Mingeid arutlusi on, et huvitav, kui kummagagi meist miskit juhtub, kas nt haiglapalatisse lastakse, aga näiteks kodu puhul ma sain teada, et see jääb sellele, kes laenumakseid tasub ja muus osas ma ei oska mõelda, milleks seda paberit eraldi vaja oleks.
KustutaKinnisvara jääb lahku minnes ikka sellele, kes kinnistusraamatus omanikuks märgitud on. Eks ole ennegi mõni teadmatusest võõrast vara kinni maksnud...
KustutaVaraküsimus tasub küll kindlasti läbi rääkida. Ja vastastikune testament võiks olemas olla. Kui midagi teist ühega juhtuma peaks ja abielus ei ole, läheb lahkuja vara tema lastele ja laste vara müümise-käsutamisega on keerulised lood.
KustutaLaenumaksete tasumine omanikuks ei tee, omanik on ikka see, kes kinnisturaamatus nagu keegi juba eelnevalt mainis.
Omanik olen mina ikka, lihtsalt laen on kahe peale, seepärast kahtlesin.
KustutaSel juhul tasub see läbi mõelda, mis saab siis kui sinuga midagi juhtub. Kellele läheb pärandvara ja kes sinna makseid jätkab, et laen tasutud saaks.
KustutaAlgul oli meil plaanis üldse kahekesi pluss vanemad pulma pidada. Siis hakkas vähehaaval lisanduma sugulasi sõpru, lõpuks vist nii 40 inimese ringis. Pidasime mõisas, sai süüa, juua, kenasid pilte. Pulmareis suvilasse nädalaks lihtsalt lebotama, kamina ees istumine, metsas hulkumine, rannas jalutamine - jäime mõlemad väga rahule. Nõuka ajal reisima suurt ei saanud kui just emakese venemaa avarused või sotsialistlik sõprusühendus ei tõmmanud.
VastaKustutaÜleüldiselt arvan, et suured pulmapeod on mineviku igand. Nagu sünnipäevad, et tore teiste üritustel käia aga ise igavene tüli korraldada. Mitmed sõbrad pole kunagi abiellunud ehkki kari lapsi üles kasvatatud, elamised muretsetud ja ise peagi penskarid. Nii palju kui Kanada tuttavate kaudu tean siis siin on suured pulmad pigem immigrantidel seotud päritolu ja traditsioonidega, teise kolmanda põlve kanadalased võtavad külma kõhuga ja elavad lihtsalt koos seni kui meeldib. Seadused annavad aasta koos elanutele sisuliselt sama õiguskaitse kui ametlikult abiellunutele.
Ma ei tea, kas on mineviku igand. Minu Kanada sõpradel on kõigil 100+ külalisega pulmad olnud, paaris olen ise käinud ja mõnel on veel tulemas. Samas kui nende paaridega rääkida, ütlevad kõik, et suur pulm oli eelkõige lihtsalt väsitav ja kogu orgunn oli stressirikas, et nad nautisid sellest väga vähe ja ootasid, et üritus läbi saaks. Tehaksegi rohkem vanemate surve pärast. Ja kui ma vanematega räägin, kel täiskasvanud lapsed, on samuti seda survet väga näha, nad ikka väga ootavad, et nende laps kihluks ja saaks hakata kogu seda üritust plaanima hakata. Minu jaoks on see nii võõras. Eestis on pulm ikka pruutpaari teema. Vanemad võivad toetada kui võimalust on, aga see pole nende otsustada ega valida, et kus ja kuidas kõik toimub.
KustutaAga see seadus, et pärast aastast kooselu on varad ühised, on väga hea mu meelest. Eestis on nii levinud, et naisel on lahku minnes lapsed ja võlad ning mehel maja ja auto. Kanadas on naised palju õiglasemalt kaitstud, ma ütleks, et isegi liigselt (nt spousal support).
Samas mulle tundub, et seadused aitavad ka abielu püsimisele kaasa. Eestis on lihtne minema kõndida, Kanadas paneb see minema kõndijale ikka kõva finantspõntsu. Lastele peab korralikku toetust maksma, varad lähevad jagamisele. Ja abielu ei ole alati lihtne, ma arvan, et see väline surve on hea, et selle püsimajäämist kindlustada. Raske hetk läheb mööda ja siis on jälle tore abielus olla.
Abiellusime kahekesi. Teisi teavitasime hiljem. Siiani väga rahul. Alguses kaalusime ikka, et kutsuks siis näiteks pere ja mõned lähedasemad sõbrad, aga kohe läks lappama selle nimekirjaga.. Ämm mitu aastat küsis, millal siis pulmapidu saab ja piisavalt soovitusi, et näete saab ju ka odavalt, tehke nagu nemad (nt meie jaoks täiesti suvalises rahvamajas pidu).
VastaKustutaPulmapeod on toredad, kui ise pruut ei ole. :)
Minna
Minu meelest on ka pulmapeod toredad kui ise pruut ei ole! Mu enda oma oli ka tore, aga samas hea meel, et tehtud ja sellega ühel pool. Abielus olla on minu meelest palju toredam kui seda pulmapidu pidada.
KustutaMeie registreerisime mehega kahekesi ja ütlesime teistele hiljem (kuigi nt meie vanemad väidetavalt aimasid), siis kui olin padurase meie kolmanda lapsega. Sain lihtsalt aru, et tahan lastega sama nime ja muidugi, et õiguslik pool ka korras oleks, kui midagi juhtub. Mees oli päri. Niiet väga ebaromantiline ja pigem praktiline otsus. Mõte peo korraldamisest on mus alati ärevust tekitanud, ma ei suudaks seda ise vist nautidagi.
VastaKustutaÕiguslik pool on väga oluline, aga enamik inimesi ei muretse selle osa pärast huvitaval kombel üldse. Ja lastega sama nimi oli minu jaoks väga tähtis.
KustutaMeil oli just eelmisel aastal pulm. Mees on USAst, koos olime elanud 5 aastat. Meil mõlemal teine abielu ja teadsime kohe et suurt pidu ei taha. Tegime Inglismaal, rentisime nädalaks suure maja ja mõlema vanemad ja vennad koos kaaslastega ja mõlema parim sõber olid nädalaks kutsutud. Enamus olid kohal 6 päeva. Nädala keskel oli väike tseremoonia sealsamas majas, parimad sõbrad kaunistasid ja viisid tseremoonia läbi ja ostsid joogid. Siis läksime koos high tea-d jooma-sööma. Oli piisavalt aega kõigiga rääkida ja söömas käia ja niisama jalutamas käia. Kaks venda tegid mõned ilupildid ka(üks on hea hobipiltnik ja teine elukutseline videograaf). Me oleme nii ebatraditsioonilised igat pidi et sobis hästi meie endaga. Maksma ka nii palju ei läinud, maja panime kinni ca 9-10 kuud varem ja hea hinnaga. Ja kõik said reisida ja uut linna avastada (ainult meie kaks olime seal enne käinud). Ainuke traditsioonilise osa oli jah sõna ja alla kirjutamine :)
VastaKustutaKui lahe idee! Pole ime, et te rahule jäite 🙂
KustutaTegelikult võib ka keskmine või suur pidu pruutpaarile tore olla. :)
VastaKustutaMa abiellusin suvel peale esimest koroonalainet, külalisi mõni üle viiekümne ja väga nautisime pidu. Siiani meenutame, kui vahvasti ja meie nägu kõik välja tuli. Korraldasime endale sellist päeva, et oleks tore ja lähtuks meie ja meie sõprade ühistest huvidest ja hobidest - mängisime mõne nö murumängu, mälumäng, hea muusika jms. Väga mõnus oli kõiki sõpru ja kallid sugulasi näha, piiri panime täpselt sinna, et kellega tahaks sel päeval koos olla.
Nii et mul on väga hea meel, et ikka peo teed läksime, koroona tõttu oli laual ka kahekesi teha, sest edasi lükata ei tahtnud..
Muidugi võib ka suur(em) pidu igati nauditav olla, selle vastu ma ei vaidlegi. Inimeste eelistused on ju erinevad. Aga ma mõtlesin rohkem seda, et kui tahaks suurt pidu, aga see suur pidu ei paista kuskilt isegi veel ähmaselt, siis mina teeksin pigem väikse peo praegu kui et jääks seda suurt ootama ja riskima, et see kunagi kohale ei jõuagi.
KustutaOi, pulmapostitus, tore! Ning sina olid ikka nii kaunis pruut, et.
VastaKustutaEndast rääkides: mul on kaks pulma vöö vahel. Esimene oli sihuke traditsiooniline 80ndate alguse väga noorte inimeste pulm, vanemate poolt kinni makstud, kõikide kohustuslike kellade ja viledega, pealt 70 külalist, pikk laud, bänd, murumängud, pruudirööv jne. Kusjuures registreerimise ja peo kuupäev kattus Indira Gandhi visiidiga Tallinnas, see lõi kogu hoolikalt paika pandud logistikal jalad alt, närvirakke kulus üksjagu. Näiteks ei pääsenud me õigeks ajaks mu vanematekodunt otse üle tee asuvasse perekonnaseisuametisse, sest tähtsa külalise autokolonni ootel ei lastud lihtinimesi Vabaduse puiesteed ületada.
Mu teine pulm oli hoopis teist masti. Lihtsa tseremoonia toimetasime kõrgel New Mexico mägedes, pisut vähem kui 20 külalise juuresolekul, vaimustav vaade silmapiirini. Pärast sõitsime alla linna, pidutsesime sama seltskonnaga meie kodus. Mõnusalt stressivaba, nn. isetehtud pulm, kaasa arvatud pulmakutsed ja pulmasöök (peigmehe keedetud chili con carne).
Ma ei teadnudki, et sa ka nooremana abielus jõudsid olla! Sul oli kindlasti väga uhke 80ndate kleit ka siis? Ja mida sa teises pulmas kandsid, ma millegipärast panustaks millelegi värvilisele ja isikupärasele. Tee pulmapostitus! 👍🏼
KustutaOojaa, ma jõudsin nooremana tükk aega abielus olla, üle 20 aasta. Pulmakleit oli 80ndate mõistes ülilihtne, mu isa disainitud, pikk, valge, A-lõikega, pikad käised, kinnine kaelus. Paksemast puuvillapitsist, käsivarred ja õlad paistsid läbi, ülejäänut varjas aluskleit. Pluss lihtne õlgadeni loor. Juuksurisse ma ei pääsenudki, sest Gandhi:)
KustutaAga teises pulmas kandsin tseremoonia ajal talvist riietust, jaanuar ikkagi, ja kõrgel mägedes, brrr... Kõik, mis mul seljas, oli valge. Valged Dr. Martensi tüüpi saapad (ise värvisin!), pikk valge soe seelik, pitsiline kampsik, peenemat sorti sall, pööratud nahast jakk, karvase voodriga. Paari detaili näeb siit, sh. pruudikimpu: https://viistuhatviissada.blogspot.com/2012/01/pulmapildid-vaata-siit-pildistasid.html
Värviline olin õhtul, koduse peo ajal (Missoni kangast õmmeldud kleit ja jakk.) Pikem pulmapostitus? Hmm... ehk millalgi. Never say never :)
Hoopis muudel teemadel - mida sa eutanaasiast arvad? Mida arvata lugudest, kus väidetavalt on just Kanadas survestatud inimesi, kes seda ise sugugi ei soovi, aga kes ilma abita ka hakkama ei saa või kes mõne ebameeldiva haiguse käes vaevlevad eutanaasiat tegema? Viimasel ajal twitteris liigub neid lugusid... infooperatsioon?
VastaKustutahttps://twitter.com/arianek/status/1625904077501775872
Meditsiiniliselt assisteeritud surm on siin küll seaduslik, aga sellele kvalifitseeruda on üsna keeruline. See eeldab sellist terviseseisundit, mille puhul paranemislootust ei ole ja mis elukvaliteeti sedavõrd kahjustab, et suremine on õigustatud valik. Sellega kaasneb ports bürokraatiat ja kuna ma olen mõne patsiendi looga kursis ja tean kui raske neil seda saada oli, ei kujuta ette, et kedagi selleks survestama hakataks.
KustutaAga mida ma ise arvan - väga hästi arvan! Mulle meeldib see teadmine, et kui ma ise või mõni mu lähedane peaks olema sellises seisus kunagi, et elu enam elamisväärne ei ole, siis ei pea piineldes loomulikku lõppu ootama, vaid on võimalik seda protsessi kiirendada kui selleks soovi on.
Eutanaasiasse endasse suhtun mina ka igati pooldavalt, aga... Neid lugusid liigub twitteris rohkemgi. Kellegi karvased kõrvad paistavad selliste lugude tagant küll välja, aga kelle? Kas see ajakirjanduslik väljaanne on midagi usaldusväärset või täielik jama: https://www.theguardian.com/world/2022/may/11/canada-cases-right-to-die-laws ?
KustutaIlmselgelt ma õiget vastust ei tea, aga pigem tundub kui ajakirjanduslik provokatiivne lugu. Esiteks on med assisteeritud suitsiidi tingimused väga kindlad ja limiteeritud ning teiseks ei saa arst seda kergekäeliselt määrata, kuna arstide töö üle on väga tugev järelvalve ja keegi ei taha riskida litsentsi kaotamisega.
KustutaAjakirjanduse osas tuleb alati silmas pidada, et paljude lugude puhul ei saa teine pool (professionaalne pool) juhtumit kommenteerida konfidentsiaalsuse tõttu. Nt Eestis tean ma mitut juhtumit, kus inimesed ajakirjanduses sellest, miks lastekaitse nende lapsed ära võttis, täiesti väära loo on esitanud ajakirjanduses ja selle vastu ei ole mitte midagi teha, sest sotsiaaltöötaja ei saa omalt poolt ajakirjandusse minna ja letti laduda, et "tegelikult oli hoopis nii". Ja lugeja jällegi tahab midagi dramaatilist ning põnevat, seega lüpsab ajakirjanik lugu sellest otsast, kust huvitavam on.
Kanadas on konfidentsiaalsus veel hoopis kõrgemal tasemel kui Eestis, nii et siin ma usaldaks ajakirjanduse poolt esitatud versiooni isegi veel vähem.
Selge pilt, aitäh, et vastasid.
Kustuta