Ära joo purju ennast...

Käisin ükspäev tund aega trennis ja kui koju jõudsin, oli terve maja pahupidi keeratud. Küsisin Matt'i käest, et mis juhtus? Tema vastu, et kohe, kui sa ära läksid, muutusid lapsed täiesti pööraseks, kõik mänguasjad toodi korraga välja, plastiliin lendas kahte lehte, kuidagi sattus jogurt ukseklaaside peale...

Noogutasin, et jaa, tean. See on meie argielu. Kui ma kodus olen, kustutan tulekahjusid jooksvalt ja sa ei pane tähelegi. Maagia.

Lastega on huvitav, et kui keegi teine neid valvab, tundub isegi tund palju. Aga kui mina nendega nädal aega järjest üksi olen nagu näiteks jõuluvaheajal juhtus (Matt tegi iga päev 15-tunniseid vahetusi), ei leia keegi, et selles mingit raskust peaks olema. Väga hullu tegelikult polnud ka, aga paar korda kippus närv mustaks minema ja siis endamisi mõtlesin, et mis mul viga on? Aga siis sain aru, et aa, no äkki see tegelikult pole normaalne, et üldse mingeid pause ei ole?

Ma olen õnneks aastate jooksul õppinud, et lahinguid tuleb valida ja vahel lähevad multikad peale tihedamini kui mulle meeldiks, aga see jällegi aitab mingist raskest hetkest üle ning laseb korraks hinge tõmmata, tass kohvi kuumana ära juua ja siis on jälle jaksu. 

Laste kasvatamiseks on vaja tervet küla. See ei ole klišee.

Eile lasin lastele Nukitsamehe laule. Oscar küsis, et millest Vitsalaul räägib (ta ju mul kanadalane, ei saa aru). Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga ei leidnud head viisi, kuidas seletada. Korraga tundus väheke imelik, et peaks laulma sellest, et lapsi ei pea tingimata peksma, võib ka hea sõnaga proovida... Ma ei ole tähele pannud, et inglise keeles üldse mingeid väärkohtlemise-teemalisi laule oleks. Me enda lapsi ei peksa, nii et neile on võõras kontseptsioon.

Eestikeelsete lugudega on nagu aamen kirikus, et jõulude ajal "sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast, sest ema pisaraid on valus vaadata" ja last magama pannes saab leelotada, kuidas eit ja taat läksid marjule (keset ööd?) ja "rumal karu" pidi üksi nuttes magama jääma (ja üleüldse, laula ise ää-ähh, mis sa tühja töinad). Viisk ja õlekõrs ja... põis (oli põis?) said laulu lõpuks kõik surma, suht traumaatiliselt veel, ma julgeks väita. Rongisõidul lõpetas kogu seltskond kraavis ja ei vaevutud mingit õnnelikku lõppu välja mõtlema, lihtsalt jäigi nii, et käkaskaela üksteise otsas uppis ja sihtkohta ei jõudnud. Laul läbi, oluline sai ju juba öeldud.

Matti leivanumber on see, et kui seltskonnas nõukaaegsest lapsepõlvest juttu tuleb, palub ta mul kohalikele Leopoldi näidata. Tänu sellele tunnevad mulle kõik natuke kaasa, hahaa.

Facebook'is kommenteeriti, et Leopold pole veel midagi, aga vot Päkapikula oli nii kriipi, et ei julge õhtul magama jääda, kui sellised päkapikud öösel su toas käivad:

Söögiteemal veel. Kui omal ajal kodust välja kolisin, ei olnud mul aimugi, kuidas süüa teha. Täiesti null! Meil teevad peres kõik hästi süüa, aga ma ei mäleta, et mind kunagi sellesse kaasatud oleks rohkem kui pannkookide jaoks muna vahtu kloppima, sest "mikser on teiste asjade taga kapis". Jah, meil oli mikser. Ei, seda ei kasutatud kunagi. Sest see oli kausside taga ja sealt oli ebamugav võtta.

Imelikud asjad, mille üle alles täiskasvanuna hakkad pead murdma...

Igatahes mulle ei meeldinud muna vahustada, sest see võttis terve igaviku ja jättis käe valusaks.

Täiskasvanuna hakkasin vaikselt kokkamisega katsetama. Alustasin sellest, et helistasin emale, et kuidas kanasuppi teha ja läksin närvi, kui ta ütles, et osta mingi kondiga kanaliha ja... 

MIS liha täpselt? MITU tükki? 

Ma kobasin omadega ikka täitsa pimeduses. Aga mulle meeldib hästi süüa ja mulle meeldib vaheldus. Seega muudkui guugeldasin ja õppisin teistelt ja nii hakkas vaikselt selgemaks saama.

Veel üks asi, millest alles täiskasvanuna aru olen saanud - ma olen äärmiselt põhjalik. Ma ei võta suvalist retsepti ette, vaid teen korraliku uurimustöö. Võrdlen erinevaid sama roa retsepte omavahel, loen nende all olevaid kommentaare, saan sealt mõtteid ja nippe juurde ning kui tegemise ise ette võtan, siis üldiselt õnnestub kohe. Teised küsivad, et kuidas sa oskasid? Noh, loen ja... siis oskangi.

Mulle vahel tundub, et mul pole üldse hobisid. Aga tegelikult meeldib mulle kokata ja lugeda ja kirjutada. Laste kõrvalt pole lihtsalt alati aega ja siis ma mõtlen, et olen nats kasutu kuju. Kuniks blogin, et mida õhtuks süüa teen ja teised kommenteerivad, et omg, ma prindin selle omale seina peale! 

Te olete nii armsad!

Kokandushuvi sai tegelikult hoo sisse alles Kanadasse kolides, sest siin ei olnud ühtegi nendest asjadest, mida ma senini iseenesestmõistetavaks olin pidanud ja poest osta sain. Siin lihtsalt ei müüda. Nii õppisin olude sunnil selgeks, kuidas teha lihapirukaid, pasteeti, sülti, frikadelle, vastlakukleid, piparkoogitainast ja hõõgveini. Ei ole üldse raske, muuseas. Paar aastat tagasi tegin oma esimese Napoleoni koogi ja natuke mässamist sellega on, aga üldse mitte nii kontimurdvalt kui siiani arvanud olin.

Kohalikud söövad pühade ajal jällegi täitsa teisi asju ja nii hakkasin tegema ka kalkunit, jõulusinki, kõrvitsakooki (pumpkin pie), bataati ja rooskapsaid. Muide, ma ei tea kedagi, kellele rooskapsad maitseks, aga jõululaual peavad nad igatahes olema. Matti eesti tädi on aga imeline kokk ja ma ikka alati ütlen, et kui suureks saan, tahan olla nagu tädi Aili. Õnneks jagab ta oma retsepte lahkesti ja mul on nüüd sellised kapsad, kuhu käib krõbe peekon, metsapähklid ja törts vahtrasiirupit. Vees keetmise asemel röstitakse neid pannil või ahjus ja saavad megahead! 

Matti õe peika käest sain jõhvikakastme retsepti, mis sisaldab värsket apelsinimahla ja igasugu vürtse. Podistasin selle eelmisel õhtul valmis, sest ei teadnud, kaua kõigega läheb (tema retsept oli umbes selline, et suts seda ja sorts toda, nii et ma pidin natuke katsetama, kuidas samasugust maitset saavutada) ja sai nii hea, et sõin keset ööd poole kastmest kogemata ära.

Ma alati mõtlen, et tahaks kunagi tore vanaema olla (tore ema püüan ka olla, aga vanaemaks olemine tundub natuke stressivaesem) ja üks vanaema peab ju oskama süüa teha. Ükspäev muidugi avastasin, et kui ise pea neljakümnesena lapsed saada, siis ei saa just eeldada, et mu enda lapsed selle tee varem ette võtaks, nii et selleks ajaks kui mu lapselapsed sünnivad, olen juba täielik rauk! Nii palju siis sellest, et mida kõike ma vanaemana tegema hakkaks...