On paar asja, mille jaoks on mul rahu ja vaikust vaja. Näiteks blogimine ja raamatute lugemine. Mõlemad on viimasel ajal unarusse jäänud. Paar päeva tagasi vaatasin filmi ja seal oli kellegi kodus väga äge raamaturiiul. Mõtlesin, et oiii, kus ma alles ühel päeval loen. Istun ka niimoodi oma suure raamaturiiuli ees ja lihtsalt keeran mõnuga lehte.
Aga praegu veel ei tule välja. Panin lapsed magama (ehk mina tegin enda osa ära, aga see muidugi ei tähenda, et nad magavad) ning proovisin lugeda. Oliveril on praegu see iga viie minuti tagant pea ukse vahelt välja pistmise periood: tahan juua, tahan pissile, kus mu päikseprillid on, tahan juua, tule pane mulle tekk peale, tahan juua... Hetkeseisuga on juba vähemalt seitse minutit vaikus olnud, äkki jäi magama?
(ei jäänud, just käis jälle juua küsimas)
Magab ta meil neil päevil nii, et kõik sõbrad on voodisse kuhjatud, ise mahub vaevu kuskile nurga peale.
Ühed sõbrad on lapseootel. Mees on eluaegne peoloom, naine selle vastand. Mõlemad usuvad siiralt, et teine muutub. Ei ole verinoored seejuures, aga piisavalt vähe koos olnud. Paar aastat tagasi võtsid omale koera. Nüüd, vahetult peale lapseootele jäämist teisegi - husky. Ma ütlesin päris ausalt (mul pole ju filtrit), et kuulge, jõuate veel tagasi viia! :)
Sõbrannaga just rääkisime, et kui kuskil näed kedagi titevankri ja koeraga, siis see koer oli küll raudselt enne beebi sündi võetud. Kui beebi juba käes, kipub selguma, et koer sellest võrrandist küll puudu ei ole. Eriti veel kaks.
Teisel sõbrannal oli kaks koera. Õigemini ta mehel oli. Aga enne laste sündi jõudsid mõlemad hinge heita. Mõlemad koerad siis. Küsisin, et kas nüüd, mil lapsed olemas, uut ei võta? Ütles, et koera ei taha, aga lastel mingi lemmikloom võiks ju olla. Äkki hamster? Ma ütlesin, et võta kanad, nendega hea lihtne, ei haise toas.
Ütles, et ei saa. Ta töötab aeg-ajalt kodust ja kui kliendiga on kõne, olevat nagu Indias, et keegi kireb taustal. Polevat professionaalne!
Mina võtan küll kanad. Las olla nagu Indias. Tegelikult ei tea ka, eelmiste kanadega ajas mind ikka väga närvi, kui hommikul vara kõvaks kaagutamiseks läks. Samas... vähemalt ei vohanud kaiaaias umbrohi.
Aga alustuseks otsustasin varjualuse... aluse korda teha. Matt ehitas kunagi hirmsuure kasti, mis seal varjualuse all istus ja suurt muud sinna ei mahtunudki. Paigutuse mõttes ei mahtunud. Ükspäev seisime naabrinaisega selle lahmaka kasti kõrval ja arutasime, et no ei lähe kohe mitte. Nügisime monstrumi üheskoos varjualuse alt poolenisti välja ja juba terendaski veidi rohkem ruumi.
Nüüd ma vaikselt kujundan. Ostsin vaiba ja mõned taimed, viisin lasteasju õue. Aga tegelikult tahaks diivanitega istumisala luua. Sellise mugava. Varjualune on suviti aias ainus koht, kus päike lagipähe ei paista, ilmselt leiaks kasutust.
Oscaril on operatsioon tulemas. Mandlid, adenoidid, kõrvašundid. Ma jõudsin juba põdema hakata, et äkki saab ikka ilma... ja ta jäi uuesti kõrvapõletikku. Ma juba enam ei tea, mitukümmend korda sel lapsel elu jooksul kõrvad on põletikus olnud, aga PALJU.
Igatahes peaks nüüd kõik probleemid lahenema. Emasüda on muidugi natuke mures. Aga kirurgiga asja arutades selgus, et tänapäeva Kanadas on kogu see taastumisevärk natuke rohkem toetatud kui sovjetijärgses Eestis pea 30 aastat tagasi kui mul endal mandlid eemaldati. Esimesed paar tundi pärast oppi lasti mul rahus üle värskete haavade oksendada, "sest opi käigus sattus verd makku ja eks see peab ju välja tulema" ning järgneva kahe nädala jooksul ei saanud ma midagi peale paari lusikatäie jogurti süüa, sest normaalseid valuvaigisteid muidugi ei antud ja neelamine meenutas žiletiteri.
Õigemini - paratsetamooli lubati võtta küll, kui selle suure tableti alla neelata suudad. Aga selle mõju oleks kestnud vähem aega kui neelamisejärgne valu.
Siin väidetavalt piinelda ei lasta. Elame-näeme. Peab muidugi ütlema, et Kanadas elatud aja jooksul olen pidanud korduvalt üllatuma, et asjad võivad ka teistmoodi käia, seega loodan järjekordset positiivset üllatust. Aga sabin on siiski sees.
Ossul tuli esimene hammas ära! Juba mitu nädalat loksus niimoodi, et ma ei jõudnud ära imestada, kuidas see veel välja pole pudenenud, aga lõpuks see ikka juhtus. Tegin kiirelt kohalike sõbrannade seas uurimistööd, et mismoodi see hambahaldja värk käib, kuhu hammas läheb ja mis summaga haldjas selle äravedu premeerib?
Hammas tuleb padja alla panna (selle tarbeks on väikesed spets karbikesed ja taskuga minipadjad ja mis veel, aga meil oli olude sunnil minigrip kilekott) ja hambahaldjas viib selle öösel minema, jättes kahedollarilise mündi asemele (neid nimetatakse Kanadas toonie'deks ehk toonie for a tooth). Aga esimese paari hamba eest saab viieka.
Matt nentis, et inflatsioon ei ole hambahaldja sissetulekuid ikka üldse mõjutanud, tema lapsepõlves olevat samad summad olnud.
Õhtul pidas lapsele isaliku loengu, et "...ja hambahaldjas ei too kommi, sest komm lõhub hambaid; hambahaldjas toob raha..." Millele mina sarkastiliselt lisasin, et "...mille eest saad sa kommi osta."
Mispeale Matt pidi nõustuma, et... põhimõtteliselt jah.
Kanadalaste loogika... Lonkab kohati.
Mul on üks lastest sama opi Kanadas läbi teinud. Natuke aega sai jäätise-jogurti peal elatud, aga suht kiiresti tulid ka teised pehmemad söögid tagasi mängu. Tylenoli-Advili kombo aitas alguses, aga mingit pikka piinlemist küll ei olnud. Elukvaliteeti parandas küll märkimisväärselt :)
VastaKustutaMe käisime täna haiglas ettevalmistaval kohtumisel, kus lapsele selgitati, mis toimuma hakkab ja näidati kõiki vahendeid (kanüüle, maske, haiglariideid), pluss tehti ekskursioon, näidati palateid jne. Ja loomulikult näidati sügavkülma, mis oli jäätist ja mahlapulki täis ning lubati, et pärast oppi võib neid süüa nii palju kui sisse mahub. Laps igatahes küll ette ei pabista nagu ta vanemad :)
KustutaEttevalmistus on neil siin hea, loodetavasti läheb taastumisega sama ludinal. Seda, et elukvaliteeti parandab, usun ma küll, jah. Tal on kõigist kolmest asjast erinevad vaevused ja ma ei jõua ära oodata, et kõik need mured ära kaoksid.
Kanade pidamine on minu unistus, aga ei tea, kus ja millal see teostub. Kuidas kindlustada nende elupaik rebaste vastu? Mitu kana peaks võtma, et karjas rahu valitseks, kas kukk peaks ka olema? Koerte pidamise osas sinuga sama meelt, milleks need, kui väiksed lapsed majas. Liiga sageli on uudiseid, kus koos lastega üksi jäetud koerad lapsi rünnanud, vigastanud, tapnud. Aga on küllalt neid noori, kes lapsi ei tahagi ja maailmapäästmise õilsa loosungi all koeri peavad. Koeri lubatakse söögikohtadesse, hotellidesse ja kauplustesse, neile on juba eraldi menüüd ja nišikaubad, mida veel 5 a tagasi olemaski polnud. Ja siis räägitakse inimkonna ressursside säästlikust kasutamisest!
VastaKustutaMeil tuli kanapidamine omal ajal kogemata, sest eelmistest omanikest oli aias suur koeraaed. Tegime selle kolm korda väiksemaks ja lisasime kanakuudi. Siis katsime aia pealt traatvõrguga (meil rebaseid pole, aga on kotkad ja pesukarud). Ja nii jäigi ainult rotiprobleem. Seda oleks omakorda saanud mõnevõrra ennetada ja mitte jätta piiramatut söögikogust õue (meil oli selline anum, kust terad allapoole vajusid ja ainult korra kahe nädala tagant tuli täita). Uutele kanadele hakkan parajat portsu ette viskama, et rottidele ülejääki ei jääks.
KustutaAlla kümne kana saab pidada ilma kuketa (munemiseks kana kukke ei vaja), alates kümnest on vaja kukke, kes neid karjatab.
Koer nõuab rohkem tähelepanu kui muud koduloomad. Samas mitmel tuttaval on olnud nii koerad kui kassid väikelastega ja loomadest pole küll probleemi olnud. Emme kombineerib koerajalutuse samaks ajaks kui titte vankriga väljas veeretab. Husky muidugi ülienergiline tegelane, sellega on vatti ka ilma lasteta.
VastaKustutaMul oli kah nõuka ajal mandliop, esimene öö oli vastik, palju verd tuli. Mitu käterätikut täis, voodi nagu laatsaretis. Jäätist anti juba esimesel päeval, valus oli neelata aga jäätist ei saanud ju söömata jätta. Mingeid traumeerivaid mälestusi pole.
Enne laste saamist mõtlesin ma kevadel alati, et äkki peaks koera võtma, nii tore oleks jalutamas käia. Ja igal sügisel tänasin end südamest, et koera ei võtnud, sest tuule ja rajuga ei taha õue küll kindlasti minna.
KustutaLastel on iseenesest tore koeraga üles kasvada, aga sel juhul saab koera võtta kooliealiste lastega, mitte vahetult enne esimese beebi sündi.
Nojaa, meil tulid koduloomad ka kooliminekuga.
KustutaMul adenoidid lõigatud nõukaajal ja see oli küll jäle kogemus. Tehti kohaliku tuimestusega, st istusin isa süles, käed kinni seotud ja vaatasin, kuidas verd lahmas mööda nägu ja kaelapidi alla... valust ei rääkimagi. Kõige "meeldivam" oli see, et seda õudust sunniti mind teist korda veel läbi tegema, kuna adenoidid tulid tagasi.
VastaKustutaEhk siis üks paljudest nõukaajal elanud ja üles kasvanud inimese traumadest.
Kanadas on see kindlasti palju inimlikum ja last ei piinata selliselt. Nii et küll läheb kõik ilusti ja kui see opp aitab lapsel mitmest tervisehädast vabaneda, siis short term pain for long term gain tasub ära. :)
Lapsed ja koerad võivad omavahel täitsa kenasti hakkama saada, st üks ei välista tingimata teist. Aga see oleneb tõesti ka koerast ja muidugi lapsest. Mul tutvusringkonnas mõlemaid näiteid - nii hästi toimivaid kui ka neid, kus vaesele koerale tuligi beebi sünni järel uus kodu leida. Ja no huskyd tahavad ju joosta ja tegelemist - nad on targad aga aktiivsed koerad. Poleks just minu esmane valik, ka ilma lapseta majapidamises.
Ma ei kujuta ettegi sellist õudust! Kui minul omal ajal lõigati, rääkisid paljud, et alles väga hiljuti tehti seda kohaliku tuimestusega... Mul toimus opp juba täisnarkoosis, ainult taastumine oli rets. Siin tehakse ka üldnarkoosis, pluss on kõik muud "pehmendavad" lisad, nt enne kanüüli panemist kantakse nahale tuimestav kreem jne. Palatis on suur telekas multikakanalitega ja haigla pakub piiramatuid mahlapulki, mida saab ise külmikust võtta, vanemad on terve haiglasoleku aja kõrval (opisaalis kuni uinumiseni ja siis edasi ärkamistoas ja see üks ning ainus haiglaöö ka). Ja esimesed päevad saab tugevat retseptivaluvaigistit, mis peaks olemise normaalse hoidma.
KustutaMis koertesse puutub, siis lapsed saavad kindlasti koertega ilusti koos elatud ja neile tuleks lemmikloom kahtlemata kasuks. Küll aga ei oleks ma beebi kõrvalt ette kujutanud KAHTE koera, üks neist husky. Sest koer tahab ju ka tegelemist, pluss kipuvad nad lärmi tegema just siis kui ei tohiks jne. Aga kui endal veel lapsi pole, tundub see beebi nagunii nagu üks nunnu romantiline lisand juba niigi toredale suhtele ja see, kuidas ta su terve elu üle võib võtta ja mõlemad vanemad magamatuse auku lükata, ei kujuta kindlasti ette enne, kui see päriselt juhtub. Aga noh, äkki neil tuleb eriti tšill beebi ja koerad pole üldse segavaks faktoriks!
Kanadas on arstiabi ikka kordi inimlikum!! Abikaasa pidi eelmisel aastal käima sondi neelamas (gastorskoopias). Nii mu ema kui vend olid selle hiljuti Eestis läbi teinud (ehk siis nõukaajast oli ikka paarkümmend aastat möödas juba) ja rääkisid õudusjutte. Abikaasale tehti kogu protseduur Kanadas nii meeldivaks, et ta arvas, et võiks juba järgmisel päevalgi uuesti gastroskoopiasse minna....
KustutaMa ei saagi aru, miks me ida-euroopas endiselt inimestele ebavajalikke kannatusi põhjustame, kui on ju ilmne, et saab ka teisiti.
Hahahaha, beebi saamise koha pealt peavadki romantilised illusioonid olema, et laste saamist soodustada. ;)
Ja ma olen ka sinuga sama meelt koera võtmise osas - iga kevad mõtlen, et võiks ju ja hiljemalt novembris tänan õnne, et ei võtnud koera. :D :D
Arstiabi on Kanadas minu meelest juba suhtumise poolest täiesti tipptasemel. Iga kord kui mul meditsiinisüsteemiga mingi kokkupuude on, olen lummatud, kui sõbralikult arstid/õed patsiendiga suhtlevad ja kui mugavaks ja lihtsaks nad kõik asjad teha oskavad.
KustutaEestist mäletan, et see oli seal kõige suurem kitsaskoht. Kunagi ei teadnud, mis suhtumise osaliseks saad, kas on okei või lööb keegi piltlikult öeldes saapaga näkku. Nõukaaja kombed on ikka visad kaduma, aga eks paremaks on ju muidugi juba kõvasti läinud nüüdseks.
Mu lapsel lõigati Tartus nii adenoide kui mandleid ca 17 aastat tagasi ja ma võin kogu protsessi kirjeldada nagu Anu kirja pani. Va jäätist ise ei võtnud aga see toodi, kui laps soovis. Tutvustavat päeva ka ei olnud aga kõik muu oli samamoodi.
KustutaMul ka lõigati mandleid veidi vähem aega tagasi kui lapsel aga see tehti narkoosita ja see oli kole, sest nad andsid mulle enne rahustit, mis mu magama pani ja siis tehti mu jaoks põhimõteliselt une pealt. Mu vaimsest valmisolekust ei olnud miskit järel. Kui peaks järgmine kord jälle enne protseduuri rahusteid antama ma jätan lihtsalt võtmata.
Vähem kui 17 aastat tagasi tehti ilma narkoosita? Ma vist ei oleks ilma narkoosita üldse nõuski.
KustutaMa ei tea millest see sõltus, kas nii või naa. Kuuldavasti ikka tehti narkoosis ka. Ma ei osanud muud tahta ja ei pakutud ka. Ma oleks ilusti hakkama saanud, kui seda rahustit poleks olnud 😀
KustutaAdenoidie eemaldus on võrreldes nõuka-ajaga ka meil ikka palju inimlikum. Operatsioon on üldnarkoosis, mahlapulki ja valuvaigisteid on võtta kogu aeg, väikeste lastega on vanem kaasas nii magamajäämiseni kui pärast ärkamise ajal ( saavad muuhulgas ka oma veel narkoosisegast last üritada kinni hoida, kui enne kogemata on see laps riietatud lemikusse satiinisl pidžaamasse :P), samamoodi kantakse enne kanüüli sisestamist käele tuimestavat kreemi, laps saab valida, mis värvi "liblikat"
VastaKustutaSeda on hea kuulda!
KustutaKui kaua taastumisega läks?
Vabandust, vajutasin midagi ja kommentaar saatis end poole pealt ära. Mis värvi "liblikat" soovib, oli eelmise kommi lõpp. Ühesõnaga, nõukaaegset kogemust ei oma, aga sellist õudust ikka meie haiglates ka enam pole. Muude meditsiiniprotseduuride koha pealt isiklik kogemus puudub ja kaasa rääkida ei oska. Mõõganeelamise õuduste kohta liigub legende veel küll, ju see on siis veel ikka paras jubedus.
VastaKustutaMul on paljud sõbrannad Eestis viimase 10 aasta jooksul sünnitanud ja nende lood on küll väga seinast-seina. On igati tänapäevaseid ja toredaid kogemusi, aga on ka sügavalt traumeerivaid juhtumeid (eelkõige personali suhtumise tõttu).
KustutaMa arvan, et meditsiinis ongi Eestis asjad kõvasti paremuse poole liikunud, aga mõned tõrvatilgad meepotis paraku veel on.
Eesti ja Kanada arstiabi võrdluse koha pealt ei julgeks ma küll üldistusi teha. Need paar korda kui olen Eestis ja Kanadas arstiabiga kokku puutunud on iga ainumas kord Eesti oma pikalt parem olnud - eelkõige personali suhtumise ja oskuste poolest. Aparaate on Kanadas tõepoolest rohkem ja keerulisemad.
VastaKustutaMe olime lapsega eelmine suvi mõned ööd Eestis olles lastehaiglas. Emosse võtsin mehe kaasa, sest välismaalasi koheldakse ikka veel paremini. Tegelikult oli täitsa ok. Töötan ise ka "läänes" meditsiinis ja vahe on siiski veel mäekõrgune. Eriti organisatsiooni poolest tundus Eestis segadus olevat, käitumise pool oli ok. Informatsiooni nad ei olnud väga altid jagama, kõik tuli ise neist välja "pigistada". Inimesele, kes ei ole meditsiiniga kokkupuutes, võib selline infosulg keeruline olla. Glükoosi tilgutisse pidin ka lapsele ise nõudma.
VastaKustutaMul on sama tunne, et paremaks läheb küll kogu aeg, aga arenguruumi on siiski endiselt palju.
Kustuta