Mulle tundub, et inimesed jagunevad kaheks - need, kellel on hooajaline depressioon ja need, kellel ei ole. Siin torkab kuidagi eriti hästi silma, sest sisuliselt on meil kaks aastaaega, suvi ja talv. Suvel ei saja üldse ja talvel sajab kogu aeg. Ehk kas katkematu päike või katkematu hall pilv.
Pärast kuus kuud kestnud katkematut päikest jumaldan ma neid esimesi päevi, kus sajab. Vaheldust on vaja. Ja vihm viskab muidugi ka lõpuks üle, aga kuumusest ja pidevast lõõsast saab mul vist isegi kiiremini kõrini.
Eile kallas nagu oavarrest. Viisin lapsed kooli-lasteaeda, tegin omale tassi kohvi ja läksin arvutiga voodisse teki alla tööd tegema. Kuidagi eriti mõnus oli. Õues möllas raju, aga toas oli hygge.
Aga nii paljud inimesed on viimase nädala jooksul maininud, et kui hirmus see talveperiood ikka on. Mina mõtlen hoopis, et mõnus, saab küpsiseid süüa ja teed juua. Vihmavarustus peab muidugi olema. Juba üheteistkümnendat talve imestan neid inimesi, kes keset talve tossudes lompide vahel laveerivad ja läbivettinud riideid kannavad. Vihmametsas elades võiks justkui eeldada, et riided on hooajale vastavad (enamikel muidugi on ka).
Helkurit ei kanna siin mitte keegi. Mind ajab täiesti hulluks! Palun tehke keegi see helkuriäri Kanadas ära. Koertele (mingil põhjusel on meie linnas igas peres koer) pannakse küll helkurvestid selga, ainult tänu säravale koerale olen korduvalt saanud peremehele otsasõitu vältida. Talvised inimesed on kõik nähtamatud. Must kogu mustas öös (ja paduvihmas).
Halloweenil käisin koolis vabatahtlikuks. Eelmine aasta ostsin (ma olen muidu vana kostüümide vältija) selle tarbeks nõiakübara ja mingid detailid, sel aastal otsustasin, et on aeg päris-kanadalaseks hakata ja üleni kostümeerida. Soetasin musta paruka, luua, keebi, kõik asjad. Kõrged kontsad panin alla.
Parukas läks pähe ja nentisin, kuidas mustad juuksed mulle üldse ei sobi. Maalisin pool tundi meiki näkku, et natukenegi kontrasti oleks. Koolis küsis esimene ettejuhtunud poiss kohe pettunult, et miks kõik tüdrukud täna nõiad on?
Burn.
Aga Ossu klassikaaslastele õudselt meeldis ja ta käis uhkelt ringi ning mainis igaühele, et see on MINU emme! Ainult kolm emmet oligi, sest vabatahtlikke polnud rohkem vaja. Üks oli lepatriinu ja teine kah nõid. Õpetaja oli samuti nõid. Sellel esimesel ettejuhtunud poisil oli täiesti õigus...
Tõin taluturult õunu. Täitsa pekkis kui head. Kuldrenetid ja muud head. Lõhnavad nagu päris õunad. Poe õun ei lõhna. Kusjuures ma olen viimasel ajal hakanud märkama, et see on väga kummaline, et meil müüakse ainult USA õunu, kuigi Kanadas kasvavad ju samuti õunad mühinal? Taluturult saab siis kohalikke.
Aga laps palub, et kuule, ära pane neid koledaid õunu mulle kooli kaasa, neid, mis pruuniks lähevad. Saate aru, ta ei tea, et õun peabki pruuniks minema, kui lahti lõigata. Ja ühtlasi polnud ma märganud, et poe õunad ei lähe pruuniks. Aga nüüd olen katsetanud ja tõesti ei lähe. Millega neid küll töödeldakse?
Sellepärast ma õunu lahtilõigatuna saadangi, et ma tahan need alati ära koorida. Pole vaja lastel seda läikivat vaha süüa, mis koort katab.
-
See väikemees tuli ükspäev lasteaiast patsiga koju. Tüdrukutele oli patse tehtud ja tema tahtis ka:
Ukraina sõbrannaga oleme palju koos aega veetnud. Mulle on täielik nostalgia kõik need asjad, mida ta märkab. Ma ise märkasin esimestel aastatel TÄPSELT sama. Näiteks, et inimesed käivad vahel pidžaamapükstes poes, boože moi! Või kõikvõimalikud toiduteemad. Ma ise olen nüüdseks juba nii ära kohanenud, et ei pane enam tähele.
Ukrainlased teevad kogu aeg ise leiba. Igasuguseid erinevaid, peente sisselõigete ja kaunistustega. Boršisuppi saab nende pool ja oi kui head veel. Mis on super, sest meie peres olen mina ainus, kes seda sööb, nii et väga sageli ise ei tee (noh, Matt sööb ka, sest ta lihtsalt sööb kõike, mis ma ette annan, aga ma tean, et kui ta valida saaks, võtaks pigem midagi muud - liiga võõras maitse tema jaoks).
Juurde serveeritakse peekonit ja ube (ja sibulat ja tšillipipraid). Mina polnud mitte kunagi varem kuulnud, et borši sisse ube pandaks, aga guugeldasin ja tuleb välja, et tõesti-tõesti. Seda ka õppisin, et borš on Ukrainast pärit, ma eeldasin, et Venemaalt.
Te panete borši sisse ube?
Borši mina ube ei pane. Aga lugesin kusagilt, et Ukraina borš kandideeris Unesco toidupärandiks ning sealkandis ongi nii, et igal perel ja suguvõsal on "oma borš" ehk siis põhiteema on ikka klassika aga on mingid nüansid. Ise keedan kodus boršipõhja hoidisena purki (umbes nii https://siljafoodparis.blogspot.com/2019/09/borsisupi-pohi-talveks-purki.html), talvel siis hea kiirelt suppi teha. Osa villingi nt 250ml purkidesse, et oma üks portsjon suppi valmistada sellest hiljem. Olen leidnud ka retsepte, kus borši sisse pannakse nii kurki kui sellerit, olen näinud suppi, kuhu on ka herneid pandud aga need tunduvad mulle natuke võõrad. Eks igaüks ole oma lapsepõlves ja harjumustes kinni.
VastaKustutaEi pane borši sisse ube, keedan samuti põhja hoidisena purki valmis.
VastaKustutaÕunaviilud ei pidavat pruuniks minema, kui neid pintseldada sidrunimahlaga või midagi taolist, pole ise proovinud, ei oska öelda, kas toimib.