Mulle tundub, et inimesed jagunevad kaheks - need, kellel on hooajaline depressioon ja need, kellel ei ole. Siin torkab kuidagi eriti hästi silma, sest sisuliselt on meil kaks aastaaega, suvi ja talv. Suvel ei saja üldse ja talvel sajab kogu aeg. Ehk kas katkematu päike või katkematu hall pilv.
Pärast kuus kuud kestnud katkematut päikest jumaldan ma neid esimesi päevi, kus sajab. Vaheldust on vaja. Ja vihm viskab muidugi ka lõpuks üle, aga kuumusest ja pidevast lõõsast saab mul vist isegi kiiremini kõrini.
Eile kallas nagu oavarrest. Viisin lapsed kooli-lasteaeda, tegin omale tassi kohvi ja läksin arvutiga voodisse teki alla tööd tegema. Kuidagi eriti mõnus oli. Õues möllas raju, aga toas oli hygge.
Aga nii paljud inimesed on viimase nädala jooksul maininud, et kui hirmus see talveperiood ikka on. Mina mõtlen hoopis, et mõnus, saab küpsiseid süüa ja teed juua. Vihmavarustus peab muidugi olema. Juba üheteistkümnendat talve imestan neid inimesi, kes keset talve tossudes lompide vahel laveerivad ja läbivettinud riideid kannavad. Vihmametsas elades võiks justkui eeldada, et riided on hooajale vastavad (enamikel muidugi on ka).
Helkurit ei kanna siin mitte keegi. Mind ajab täiesti hulluks! Palun tehke keegi see helkuriäri Kanadas ära. Koertele (mingil põhjusel on meie linnas igas peres koer) pannakse küll helkurvestid selga, ainult tänu säravale koerale olen korduvalt saanud peremehele otsasõitu vältida. Talvised inimesed on kõik nähtamatud. Must kogu mustas öös (ja paduvihmas).
Halloweenil käisin koolis vabatahtlikuks. Eelmine aasta ostsin (ma olen muidu vana kostüümide vältija) selle tarbeks nõiakübara ja mingid detailid, sel aastal otsustasin, et on aeg päris-kanadalaseks hakata ja üleni kostümeerida. Soetasin musta paruka, luua, keebi, kõik asjad. Kõrged kontsad panin alla.
Parukas läks pähe ja nentisin, kuidas mustad juuksed mulle üldse ei sobi. Maalisin pool tundi meiki näkku, et natukenegi kontrasti oleks. Koolis küsis esimene ettejuhtunud poiss kohe pettunult, et miks kõik tüdrukud täna nõiad on?
Burn.
Aga Ossu klassikaaslastele õudselt meeldis ja ta käis uhkelt ringi ning mainis igaühele, et see on MINU emme! Ainult kolm emmet oligi, sest vabatahtlikke polnud rohkem vaja. Üks oli lepatriinu ja teine kah nõid. Õpetaja oli samuti nõid. Sellel esimesel ettejuhtunud poisil oli täiesti õigus...
Tõin taluturult õunu. Täitsa pekkis kui head. Kuldrenetid ja muud head. Lõhnavad nagu päris õunad. Poe õun ei lõhna. Kusjuures ma olen viimasel ajal hakanud märkama, et see on väga kummaline, et meil müüakse ainult USA õunu, kuigi Kanadas kasvavad ju samuti õunad mühinal? Taluturult saab siis kohalikke.
Aga laps palub, et kuule, ära pane neid koledaid õunu mulle kooli kaasa, neid, mis pruuniks lähevad. Saate aru, ta ei tea, et õun peabki pruuniks minema, kui lahti lõigata. Ja ühtlasi polnud ma märganud, et poe õunad ei lähe pruuniks. Aga nüüd olen katsetanud ja tõesti ei lähe. Millega neid küll töödeldakse?
Sellepärast ma õunu lahtilõigatuna saadangi, et ma tahan need alati ära koorida. Pole vaja lastel seda läikivat vaha süüa, mis koort katab.
-
See väikemees tuli ükspäev lasteaiast patsiga koju. Tüdrukutele oli patse tehtud ja tema tahtis ka:
Ukraina sõbrannaga oleme palju koos aega veetnud. Mulle on täielik nostalgia kõik need asjad, mida ta märkab. Ma ise märkasin esimestel aastatel TÄPSELT sama. Näiteks, et inimesed käivad vahel pidžaamapükstes poes, boože moi! Või kõikvõimalikud toiduteemad. Ma ise olen nüüdseks juba nii ära kohanenud, et ei pane enam tähele.
Ukrainlased teevad kogu aeg ise leiba. Igasuguseid erinevaid, peente sisselõigete ja kaunistustega. Boršisuppi saab nende pool ja oi kui head veel. Mis on super, sest meie peres olen mina ainus, kes seda sööb, nii et väga sageli ise ei tee (noh, Matt sööb ka, sest ta lihtsalt sööb kõike, mis ma ette annan, aga ma tean, et kui ta valida saaks, võtaks pigem midagi muud - liiga võõras maitse tema jaoks).
Juurde serveeritakse peekonit ja ube (ja sibulat ja tšillipipraid). Mina polnud mitte kunagi varem kuulnud, et borši sisse ube pandaks, aga guugeldasin ja tuleb välja, et tõesti-tõesti. Seda ka õppisin, et borš on Ukrainast pärit, ma eeldasin, et Venemaalt.
Te panete borši sisse ube?
Borši mina ube ei pane. Aga lugesin kusagilt, et Ukraina borš kandideeris Unesco toidupärandiks ning sealkandis ongi nii, et igal perel ja suguvõsal on "oma borš" ehk siis põhiteema on ikka klassika aga on mingid nüansid. Ise keedan kodus boršipõhja hoidisena purki (umbes nii https://siljafoodparis.blogspot.com/2019/09/borsisupi-pohi-talveks-purki.html), talvel siis hea kiirelt suppi teha. Osa villingi nt 250ml purkidesse, et oma üks portsjon suppi valmistada sellest hiljem. Olen leidnud ka retsepte, kus borši sisse pannakse nii kurki kui sellerit, olen näinud suppi, kuhu on ka herneid pandud aga need tunduvad mulle natuke võõrad. Eks igaüks ole oma lapsepõlves ja harjumustes kinni.
VastaKustutaJah, nagu kartulisalat, et igaühel oma retsept. Neil on nii, et naine sööb ilma ubadeta, aga mees tahab tingimata ube sisse, nii et neid algselt sisse ei segata. Mina sõin ka ilma ubadeta. Mu ema teeb samuti boršipõhjad purki valmis, aga ma ise pole hoidistamiseni veel jõudnud. Kui suppi teen, siis lihtsalt külmutan paar portsjonit, et hiljem hea lõunasöökideks võtta.
KustutaEi pane borši sisse ube, keedan samuti põhja hoidisena purki valmis.
VastaKustutaÕunaviilud ei pidavat pruuniks minema, kui neid pintseldada sidrunimahlaga või midagi taolist, pole ise proovinud, ei oska öelda, kas toimib.
Olen kuulnud jah, aga siiani pole juhtunud sidrunit kodus olema. Ja enamik aega on kooli kaasa läinud poeõunad, mis püsivad ka ilma sidrunita heledad. Keemiavabrik on juba sisse genereeritud.
KustutaOn sorte, mis lihtsalt ei lähe pruuniks. Mu enda aiast näiteks Talvenauding.
KustutaPildi järgi paistab küll, et tumedad juuksed sobivad sulle kui valatult.
VastaKustutaPidžaamapükstega käin ma kodus ringi igapäevaselt, poodi ei ole julgenud veel minna, kuigi sellised mõtted on peast läbi käinud :D Võib-olla peaks kah selles mõttes vähem põdema.
Kas õuna pritsimine väikse sidrunimahlaga ei takista pruuniks tõmbumist? Ma ise pole proovinud, aga tean, et näiteks avokaado puhul see peaks töötama.
No ma nägin ikka vaeva, panin kunstripsmed ja puha, siis muidugi sobib. Aga kui ilma meigita musta paruka pähe panin, ehmatasin end peeglisse vaadates ikka täitsa ära. Kusjuures mul on teismelisena olnud süsimustad juuksed ja selles mõttes väga hullu polnud, et see jäigi sellesse aega, kus meik oli kah liiga tugev.
KustutaRiietuse osas olen ma kahevahel - ühest küljest näen nüüdseks seda positiivset poolt ka, et mitte kedagi ei huvita, mis sul seljas on, keegi ei arvusta ega pöörita tagaselja silmi ja see on tegelikult hästi mõnus. Lastel sama asi, mäletan kui Eestlased Kanadas grupis keegi kunagi küsis, et kolivad sügisel Kanadasse ja kas on okei kuueaastast kombekaga kooli saata või hakatakse narrima, sest tegelikult on ta selle jaoks ju liiga vana. Esimese hooga mõtlesin, et oot, misasja? Miks peaks keegi hoolima, mis lapsel seljas on, liiatigi veel teised lapsed? Aga siis meenus, et Eestis võib see tõesti teemaks olla. Siin ma vaatan hommikuti kooli ees, et enamik on lihtsalt mugavas riietuses, dressides või retuusides, aga mõni ongi pidžaamapükstes ja seda, et värvid või miski muu omavahel kokku ei sobi, on väga tavaline. Kedagi ei huvita mingi kaubamärk, kõik kannavad lihtsalt seda, mis hommikul ette jäi. Ja selles ON oma võlu. Annab vabaduse mitte põdeda.
Aga teisest küljest meeldib mulle see Euroopa stiil, et ilusad kleidid ja kingad ja mantlid ja... ilus on ju vaadata! Ma ise püüan teadlikult seda joont hoida, et liiga kaltsakaks ei muutuks, aga mu stiil on aastatega siin kindlasti kõvasti mugavamaks muutunud. Ja sellises kenas Euroopa stiilis polegi nagu kuskile minna, see torkaks silma umbes sama palju kui näiteks Eestis ballikleidiga tänaval jalutada. Ma silma torgata ka väga ei taha.
Ja parfüümi ei kanna siin peaaegu mitte keegi, see on kah üks asi, millega harjub ära. Kui panna midagi peale, peab vaatama, et see oleks imeväike kogus, sest paljudes kohtades ei ole parfüüm üldse ka lubatud (mitte üheski ametiasutuses, haiglas, koolis, kontoris jne), sest kedagi võib häirida. Siia kolides ei saanud ma sellest aru, aga nüüd näen, et kui mõnikord kuskil (eriti just Ida-Euroopa) immigrant on, siis nemad kipuvad väga tugevalt lõhnama (ja sageli on tegemist ka meeldiva parfüümiga, aga siin lihtsalt ei ole kombeks nii tugevalt lõhnata, et eemale on tunda, nii et see tundub kohe väga imelik).
Sellega on nii kummaline. Tänavapildis on enamus inimesi valdavalt tõesti miskites (pool)spordiriietes ja väga casualid, mis on ju okei ja nagu Anu ütles, keegi ei põe ja tunnevad end vabalt.
KustutaMillest ma aga aru ei saa, on üleüldine lohakus nii riietuses kui välimuses üldse. Märkasin seda juba Londonis elades ja eriti noorte (naiste) hulgas. Naistel nt juuksed kammimata, sageli pesemata isegi, plekilised ja/või triikimata riided, lääpatallatud kapukas-jalanõud (ma ei tea, kuidas neid UGGilaadseid asju nimetada), pidzaamas tänaval patseerimine jms. Mulle tegi alati vahkviha, kui nad mulle kella 9sse loengusse hommikul oma pidzaamades ja sassis peadega ilmusid. Nagu mis mõttes????? Mina ei seisa ju klassi ees hommikumantlis, pea kammimata. Mingi eneseväärikus ja respekt võiks ikka säilida.
Praegu ma töötan Torontos advokaadibüroos ja mu kolleegid on küll üsnagi vurhvi löödud. Ei midagi dramaatilist, lihtsalt viisakas kontoririietus, aga noh ütleme siis nii, et on näha, et kõigil on läbimõeldud outfitid seljas. Pidzaamas ega dressides/retuusides ei jõlgu seal keegi, kuigi meil pole mingeid otseseid nõudeid ses osas. Ainus nõue on kohtusse minnes, kus talaari enam ei kanta, vaid lihtsalt tumedam kostüüm/kleit/ülikond.
Aa, ja ma kannan 100% kodunt väljudes parfüümi. ALATI! Ja ma ei ole kontoris üldse ainus ses osas - üsna paljudel on lõhn peal. :D Jumal tänatud, sest mul oleks suht keeruline end nüüd ümber harjutada.
Mul oli mitmeid aastaid parfüümipaus, mis algas esimese lapse sünniga - ei tahtnud beebit lämmatada lõhnadega. Aga nüüd olen uuesti kasutama hakanud ja avastanud, kui vähesest tegelikult piisab. Eestis panin ikka neljakordse koguse vist praegusega võrreldes. Kusjuures Eestis reisil käies panin seekord tähele, et tõesti kõik inimesed lõhnavad ja üsna tugevalt.
KustutaKostüüm ja muu väga õnnestunud. Tumedate juukstega tuletad meelde ühte näitlejat aga
VastaKustutakeda ei tule meelde. Aga selles osas nõus et mustade juukstega ja heleda nahaga peab
ikka igapäevaselt vaeva nägema et mitte nagu Adams family välja näha . Aga pikemad juuksed
sobivad sulle hästi.
Ohhh, kuidas ma tahaksin pikemaid juukseid, aga mul on nii pehmed ja õhukesed, et neid ei anna kuidagi pikemaks kasvatada. Praegu on muidugi ekstra lühikesed, sest seekord langes peale rasedust eriti palju juukseid välja ja need uued juuksed, mis tagasi on kasvanud, ulatuvad kuskile kõrva keskkohani, nii et allpool pole (vähemalt näo ees) rohkem kui kolm karva. Nii et ootan lühema peaga, et materjali juurde kasvaks ja siis saab natuke pikemaks jälle kasvatada.
KustutaPikkust märkasin ma ise ka kohe! Mõtlesin, et vau kui äge oleks, kui päriselt ulatukski juuksed keskkohani!!!
Aastaaegade vaheldumine on minu jaoks väga oluline, see põhjuseks miks oleks tüütu troopilisel saarel elada. Torontos õnneks suht sarnane Eestiga, lihtsalt veidi päikselisem ja natu kontinentaalsem kliima, kuid temperatuuride poolest väga sarnane.
VastaKustutaKaasa teeb mul juba viimased 10 aastat musta rukkileiba, jumalik lõhn ja maitse, isegi hulka parem kui Eestis ostetav. Kringlist ja kaneelikuklitest rääkimata, nüüd juba paremad kui mu lapsepõlve vanaema tehtud.
Suppe sööme hooti. Mu lemmikud igasugu värskekapsa ja peedisupid. Ubasid borshis ei teadnud aga võibolla ei osanud lihtsalt tähelepanu pöörata. Mingi slaavi supp see borsh mu arust oli, tüüpiline eestlase asjatundmatus ja slaavi rahvaste ühte patta panemine. Alles nüüd sõjaga seoses märkame erinevusi.
Meil on tegelikult kõik neli aastaaega olemas, aga sügise panen ma suvega ühte patta, sest sageli on veel oktoobri lõpuni 25 kraadi sooja ja päike kogu aeg (kuigi mõnel päeval viskab juba vihma sekka). Ja sügis on siin imeilus - väga pikalt väga värviline. Ja kevad algab tegelikult vara, nartsissid hakkavad veebruari lõpus õitsema, aga ilm on lihtsalt selline muutlik, et võib olla väga ilus ja võib ka väga kole olla.
KustutaSamas talv on Eestis palju pimedam, nii et mind siinne talv nii hullult ei häiri. Lihtsalt kohati viskab üle, sest mõnikord sajab tõesti kaks nädalat jutti ja tahaks vahelduseks natuke rohkem päikest näha.
See jällegi kompenseerib, et siin väga külmaks ei lähe. Alla nulli väga ei lähe ja -5 on suht maksimum, mida vahel harva ette tuleb.
Rukkileiba tegin ma esimestel aastatel kogu aeg ise, aga sellega on nii, et sööjaid peab olema. Tol ajal sai teistele eestlastele jagatud, aga praeguses linnas pole teisi eestlasi. Üksi ma jällegi ei söö nii palju leiba, et viitsiks pideva leivateoga jamada (kuigi viimasel ajal igatsen ja mõtlen, et pean ikka uuesti alustama). Ukrainlased teevad enamasti erinevaid sourdough leibasid, näiteks gluteenivaba maitseb väga sarnaselt peenleivale. Ma ei tea, mida nad sinna sisse panevad. Aga kõik on siiani väga maitsvad olnud.
Borsh on Ukraina ja seljanka venkude supp. Ma ise olen suur supisõber, väga vähesed, mis ei meeldi ja borsh on kindlasti üks suuri lemmikuid. Paraku mu abikaasa, kes muidu väga hea ja tänulik sööja, keeldub borshist ja endale üksinda ma seda teha ei viitsi. Seega tuleb mul outsourcida. Kahjuks pole ma Torontos veel seda õiget ja head borshi leidnud. Olen proovinud paaris kohas aga kõik valmistasid pettumuse.
VastaKustutaSu Halloweeni kostüüm oli küll uhke. Aga naistele ongi ju valikud kas mingi (ameti) litsakaks muudetud kostüüm või nõid. Nii et kui vaja kuskile siivsamasse kohta kostüüm selga panna, siis on kas nõid või nõid.
Mul on need hullud juuksed, mis kasvavad ilma mingi vaeva ja pingutuseta vööni ja ma võin kinnitada, et see ei ole nii tore, kui ehk esmapilgul tundub. Selleks, et neid pikki juukseid ka ilus vaadata oleks, tuleb päris palju vaeva näha ja nende eest hoolitsemine on paras tegemine.
IMHO musta värvi juuksed sobivad üldiselt VÄGA vähestele eestlastele. Meil liiga hele ja tuhm nahk selleks ja kontrast liialt suur. Selleks, et mustad juuksed liialt ei domineeriks tuleb ehitada endale jumestuskreemist ja kunstripsmetest pea aga no kesse viitsib seda igapäevaselt teha.
Oii, ma nii tahaks ilusaid pikki juukseid. Mul ka tegelikult kasvavad muidu üsna kiiresti, aga no mahtu pole üldse.
KustutaPidzaamaga ringi käimine on minu jaoks veidi nagu total laziness. :D Jaa muidugi, ennast peab tundma mugavalt aga lähed trööbeldad mööda poode ringi ja siis ronid sama pidzaamaga voodisse magama öösel või :D
VastaKustutaMul on ka season depression kahjuks, nii kui pimedaks läheb on mul kõik jumala pekkis. Olen täielik sunflower. Energia käib käsikäes päiksega.
Tead, ma esimese hooga noogutasin kaasa su kommentaarile, aga siis meenus, et mõned inimesed on ikka täitsa päriselt täielikud sead ja poes käinud pidžaamaga teki alla pugemine on ilmselt veel kõige leebem asi, mida nad teevad...
KustutaAga mis talvisesse deprekasse puutub, siis Eestis elades ma ei pannud seda nagu väga tähele. Kuidagi oligi normaalne, et me kõik leidsime, et talv on õudne ja elasime nende kolme suvekuu nimel, mis alati liiga käbedalt otsa said. Mul polnud ka Eestis talve saabudes depressiooni, aga ei joonistunud nii selgelt välja, et mõnele inimesele talv hullemini mõjub. Justkui pidigi mõjuma halvasti, sest mitu kuud järjest ei lähe ju õues valgekski! Aga siin on palju leebem talv. Valget aega on hommikul tund aega rohkem ja õhtul tund aega rohkem ja see päästab kõvasti. Külmaks ei lähe, lund rookima enamasti ei pea, lihtsalt natuke vihmasem ja hallim. Paljud eelistavadki ülejäänud Kanadat puhtalt sellepärast, et seal läheb talvel küll kõvasti külmemaks, aga see-eest on pidevalt päikeseline. Mina jällegi ei taha üldse külma, isegi päikese nimel mitte.