Ükspäev nägin (vist eesti redditis?) järjekordset sõnavõttu teemal "ameeriklased räägivad leivast, aga ise söövad saia, see pole mingi leib" ja sain korraga aru, et bread EI OLE leib. Pole kunagi olnudki. Bread on sai. Inglisekeelsed riigid söövad saia, neil pole rukkileivakultuuri nagu meil. Meie võtsime NENDE sõna bread, tõlkisime selle vaikimisi mustaks leivaks ja saame neile nüüd lõputult ette heita, et NEMAD ei tea, millest nad räägivad.
Hah :D
Tahtsin selles blogida, aga läks meelest ära, kuniks Kitty samas küsimuse tõstatas. Ilmselgelt pole ma mingi keeleekspert, aga mulle tundub küll, et bread on sai. Julgelt vaielge vastu, kui kellelgi vettpidavamat informatsiooni leidub, kui minu "mulle tundub".
Eile kaunistasime piparkoogimaju. Sõbra ema on juba 40 aastat järjest igal aastal sama traditsioon, alguses tegi oma lastele, nüüd teeb lapselastele. Ja meile. Nad on eluaegsed Matt'i naabrid, aga alustuseks kolisime meie saarele, siis kolis Matt'i sõber meile siia järele ja aasta hiljem kolisid ta vanemad samuti siia, et lapselastele lähemal olla. Nad on hästi toredad ja poole kohaga ka meie lastele vanavanemate eest.
Kõigepealt küpsetab ta majad, seejärel kleebib glasuuriga kokku, meisterdab iga maja ette saani ja vahvlitorbikust kuuse. Juurde pakub miljon erinevat kommi ja igale meisterdajale kausitäie glasuuri. Kaunistatud maja viib igaüks muidugi koju kaasa.
Kõik, kes mulle Instagramis kirjutasid, et "minu lapsed küll lihtsalt istuks ja sööks kommi" - jah, täpselt seda nad teevadki. Istuvad maha, söövad liiga palju kommi ja alles siis asuvad kaunistama. Ja niipea, kui see maja koju jõuab, hakatakse küljest komme ära sööma, nii et pudi lendab.
Detsember on suhkrutarbimise osas selline natuke ette-teada-pekkis-kuu, näiteks täna hommikul olid lapsed väga tasakesi ja ei tulnud mind kukelauluga varavalges üles äratama nagu tavaliselt. Kööki jõudes nägin, et nad olid omale iseseisvalt "hommikusöögi" serveerinud...
