Eile õhtul pakkisin paar minutit enne südaööd selle aasta viimase jõulukingi ja ütlesin Matt'ile, et paluks nüüd hea töö eest medalit või midagi. Täna kiitsin ennast juuksurile ka (sest siin peab ju kõikidega juttu ajama, eriti juuksuriga) ja ta küsis, et kas mul on suur pere? Ütlesin, et ei, üldse mitte. Aga kokku tuleb ikka miljon kinki. Ma ei tea, kuidas?
Eestisse saadan pakid alati oktoobris, sest lennupostiga oleks saatmine üle nelja korra kallim, laevaga läheb jällegi kaks kuud aega. Mul õnneks kiiret ei ole. Üks Matt'i õdedest elab Šotimaal, tema perele saadan samal ajal. Ehk Euroopasse läheb 10 kingitust.
Matt'i vanematele on kõige keerulisem pakke teha. Igal aastal mõtlen end halliks ja kunagi ei ole sellist tunnet, et sai täpselt õige asi. Seekord tegin ta vanematele fotoraamatu aasta jooksul kogunenud laste piltidest (mida nad pole näinud). Usun, et sellest saab hitt ja saan igal aastal lihtsalt uue raamatu tellida ehk patsutan juba oma tuleviku-minale kah õlale. Matt'i nooremale õele ja tema peikale tegin kahe peale ühe kingi.
Jõuludeks tuleb sõbranna oma perega meie juurde, nii et neile 3. Nemad on kreisid kingitegijad, nad tulevad iga kord nagu jõuluvanad, suvel ka. Mitte miski selle vastu ei aita. Seekord ütlesin, et paneme pere peale hinnalimiidi ja kõik kingid peavad selle sisse mahtuma. Nüüd ei saa nad süle ja selja ja koormahobusega tuua.
Matt'ile ja lastele tegin ka. Lastele ma muidu ei teeks, nad mattuvad ilmagi pakkide alla, aga mul tuli sel aastal hea idee ja nii saavad meie poisid ja sõbranna poeg samad kingid.
Kohe pärast jõule lähme Matti Eesti tädi juurde suguvõsa jõulupeole ja seal on Secret Santa, sinna tuleb meil 4 kingitust viia. Aga seal on pakijagamine alati ülitore, nii et rõõmuga tegin.
Oliveril on lasteaias 2 õpetajat ja 1 juhataja (kes peaaegu igapäevaselt rühmaruumis lastega tegeleb), nemad saavad kõik kinkekaardi. Küsisin ühelt siinselt eestlasest lasteaiaõpetajalt, et mida inimesed toovad ja mida õpetajad tegelikult tahavad? Selgus, et toovad hunnikute kaupa magusat, aga kõige rohkem teeks rõõmu kinkekaart. Starbucks või midagi muud universaalset.
Oscaril on klassiruumis 1 õpetaja ja 2 assistenti (seda 17 lapse peale - hea süsteem siin Kanadas!). Õpetajalt uurisin, et kes veel Oscariga iganädalaselt kokku puutuvad ja sain raamatukoguhoidja ning muusikaõpetaja nimed. Seega läheb kooli 5 kinkekaarti.
Pankrot, noh!
Aga ma kohtlen oma lastega kokkupuutuvaid inimesi nagu kulda, selles osas järeleandmisi ei tee. See on hästi kulutatud raha.
Ahjaa, lapsehoidja ja kunstiterapeut ka.
32 kingitust siis. Nii et pere pole küll suur, aga... Ja praegu just meenus, et Matt'i parima sõbra poegadele pean veel midagi otsima. Send help!
Ehk kolmekümne kahest kingitusest viimased said eilse hilisõhtu seisuga pakitud ja nüüd tuleb välja, et mul on ikka midagi tegemata. Tore...
Tegelikult korraldaks hea meelega nii, et kingitusi saavad ainult lapsed (ja õpetajad), aga ausalt öeldes ei võtaks see nimekirja palju lühemaks. Ise ei taha ma juba ammu kinke, mul on kõik olemas.
Meil käivad alates sellest talvest päkapikud. Tellisin armsa sokirea ja nüüd on igal hommikul lastel sealt midagi leida. Kanadas ei ole päkapikukommet, on ainult advendikalendrid. Oscaril oli see eelmisel aastal, aga kõik kommid olid erineva suurusega ja iga kord kui mõne väiksema sai, nuttis. Tema loogikaga ei läinud see lihtsalt kuidagi kokku ja mina ei saanud omalt poolt aidata.
Päkapikusüsteemi eeliseks on üllatusmoment. Igal hommikul on midagi uut (aga hoolikalt samas suuruses, hahaa). Päkapikk jätab kaks kommi, sest lapsi on ju kaks, aga enamikel hommikutel sööb Oscar enda oma palju varem ära ja selle aja peale kui Oliver ärkab, ta enamasti ei mäleta, et venna šokolaad on veel ootel. Nii et kaheaastasele ma siiski igal hommikul kommi ei sööda. Läheb päkapiku salalaekasse tagasi.
Ja seda tahtsin ka öelda, et ilus muinasjutuline talv on teil seal Eestis. Meil lund pole, tegin just aknast avanevast vaatest pilti:
Kingid pakitud? Mitu on? Mida kingite?
Aga minu lapse rühmas hakkas üks lapsevanem vastu, et õpetajatele kinkekaardi kinkimine on korruptsioon! Pikalt vaidles, lõpuks ongi tulemus nii, et tema ainsana kingis ei osale. Me räägime summast 10€ mille eest saavad kingi rühma personal (kinkekaardid) ja tugipersonal (kommikarbid). Arusaamatu...
VastaKustutaMind paneb imestama, et inimesel on kümnest eurost kahju, mis läheb nende inimeste rõõmustamiseks, kes tema lapse eest aastaringselt igapäevaselt on hoolitsenud. Sellest saan ma küll aru, et paljudes peredes on kitsamad olud ja mitteosalemine peaks olema muidugi võimalik ilma häbiposti sattumata, aga sel juhul saabki mitte osaleda, mitte maha teha enamuse eelistust.
KustutaKusjuures meil on nii, et üldine taks on 10, kes saab ja tahab, paneb rohkem, kes ei saa, paneb vähem või siis üldse mitte. Kink läheb ikkagi kõigi laste poolt. Siiani on kujunenud probleemideta..
KustutaSee on hea süsteem!
KustutaMinule tundub selline kingituste laviin täitsa uskumatu. See kõlab ju nagu täiskohaga töö :D Ei oskagi midagi öelda. Meil siin Eestis enamasti klassi ja rühma õpetajate kingituse organiseerib mõni aktivist ühiselt ära no ei kujuta ettegi, et keegi saaks 15-30 individuaalset kingitust lapsevanematelt. Kui kellelelgi peaks 2 kuud enne jõule kingituse teele panema, siis kahjuks see komme ei saaks olla jätkusuutlik - eales ei suudaks iga aasta seda teha. Ma teen ise kingitusi ikka äärmisel vajadusel kui sotsiaalne olukord seda tõesti nõuab v kui mingi väga tore idee kellelegi tuleb ootamatult.
VastaKustutaTäitsa huvitav oleks teada, kui suur osa vanematest teeb kingi? Lasteaias tegi enamik vanematest, viimasel lasteaiapäeval enne jõule tulid ikka pea kõik mingi väikese nänniga. Kanadalased armastavad väga kaarte ka kirjutada, nii et alati võib lihtsalt kaardi kinkida. Ja kaardid ei ole sellised neutraalsed, ilus jõulusalm sees, nagu Eestis, vaid isiklikud. Näiteks Matt saab tööl alatihti kaarte, kus keegi kirjeldab, kui palju ta neid aidanud on või nende elu päästnud ja tänatakse väga soojalt. Ma alati loen huviga, sest väga südamlikud ja isiklikud on need sõnavõtud alati. Oscari õpetajale kirjutan ma sel aastal kaardi ka, sest ta on tõesti fenomenaalselt head tööd teinud ja väga toetav olnud. Ja kindlasti on neid, kes ei kingi midagi, see on samuti kõigi meelest täiesti okei. Sellepärast meil vist polegi selliseid grupikingitusi, nagu Eestis, et see teatud määral ikkagi sunniks osalema milleski, mille üle keegi teine on otsustanud.
KustutaVanematel polegi sellist ühist suhtlusgruppi terve klassi või rühma peale. Oliveri lasteaiast tean ma nägupidi paari teist vanemat, kes sageli samal ajal oma last viima või tooma juhtuvad. Oscari koolis ootame kõik kambakesi hommikul ja pärastlõunal ukse taga ja eks ikka aetakse juttu ja saadakse tuttavamaks. Eks aasta-aastalt hakkab see side süvenema, aga esialgu tean ma ainult kahe vanema nime, näiteks. Paljud on aktiivsemad, mina lihtsalt pole väga huvitatud seal lobisema.
Minu poolt ka medal sulle teele! Kaks nädalat ja üks päev on veel aega ja mul on … (checks notes) … null kinki ja kokku neli väikest ja kolm suurt kingisaajat.
VastaKustutaMeenutan heldimusega murdumise-eelseid aegu, kui esimeseks advendiks oli rahu majas kingisabinaga ☺️ Siis oli küll nii pisikesi kui suuri kingiootajaid vähem, tõsi.
Tänud medali eest!
KustutaMina teen kingishopingu sel lihtsal põhjusel varem, et ma ei talu, milliseks loomaaiaks kaubamajad detsembris muutuvad. Detsembri teisel poolel on juba nii, et lähed teisipäeva hommikul avamise ajaks ja parkla on puupüsti täis. Ma ostan enamasti kõik kingid oktoobris, kui ma Eestisse kingitusi otsin. Siis on detsembris hea rahulik.
Hollandis seda kommet õnneks pole, et õpetajatele jõulukingitusi tehakse. See ei tule kellelegi isegi pähe. Pealegi käib siin Sinterklaas, 5 detsembri õhtul ja jõuluvana on selline uuema aja komme, mida osad inimesed (juba) järgivad, aga seal, kus Sinterklaas ära on käinud, jõuluvana enam ei tule. Kombed on erinevad, aga suuremad pered teevad loosipaki, mille juurde käib personaalne selle inimese kohta tehtud luuletus (midagi riimis aastakokkuvõtte sarnast), Aga osades peredes tehakse igaühele, siis on küll palju pakke ja peavalu. Mulle väga sobib siin see, et igasugustele asjapulkadele ei pea midagi kinkima. Miks tegelt? Mõnedele headele peretuttavatele me teeme jõulupaki. Näiteks meie laps käib oma sõbranna juures tema ponidega ratsutamas ja nende perele me teeme jõulupaki tänutäheks: snäkke, jooke jms nii inimestele kui ka perekoerale ja ponidele. Sel aastal me teeme mõned väikesed üllatused ainult oma väikesele perele ja mul ausalt ei ole veel midagi, isegi ideid mitte.
VastaKustutaKanadas on ikka selline ameerikalik tarbimiskultuur. Kõike palju ja suurelt. Mulle isiklikult meeldiks ka mingi vaiksem ja isiklikum süsteem, aga noh, siin ma elan ja pean kaasa mängima.
KustutaLuuletuse kirjutamise annet jällegi kõigil ei ole? Kuidas nemad hakkama saavad? Igaüks kirjutab ikka ise või kasutatakse mõne andekama sõbra abi? Noh, tänapäeval on meil andekaks sõbraks ChatGPT, aga vanasti pidi ju ka kuidagi hakkama saama.
Loosipakid on tegelikult hea lahendus, ainus veel parem lahendus oleks pakke üldse mitte teha. Näiteks Matti eesti tädi juures, kus kõik oma laste ja lastelastega kokku saavad, on meil pakile madal hinnalimiit ja siis on tore vaadata, mida inimesed ostnud on. Pluss jagamise protsess on alati väga meeleolukas ja iga pakki saab ühe korra "varastada" enda pakki vastu andes.
Oleme oma suurperes (20+, vanaemad-vanaisad, lapsed, lapse-lapsed, kaaslased jne) suhteliselt kõik variandid ära proovinud. Kõigile pakkide tegemine (suur-suur peavalu ja palju ebavajalikke kinke), raha kogumine ja siis nö koostegemine (lõppes nii et kogu koormus langes suurematele aktivistidele), kinkide mitte tegemine (teatud isikud ikkagi tahtsid kinke/kinke teha ja siis sõltumata kokkuleppest olid lõpuks ikkagi mõned kingid ja inelik olukord). Nüüd on siis jäänud taiskasvanute vahel loosipakid mingis kindlas summas. Siiani kõige sobivam lahendus. Lastele (k.a ülikoolis kaija kes ise veel ei teeni) teeme ikka nn päris pakid.
KustutaLoosipakid on minu meelest ka hea lahendus.
KustutaMu endal on see jama, et kõik seltskonnad on väikesed. Kui kõik need 32 kingisaajad korraga koos käiks, saaks samuti loosipakid teha, aga mul jagunevad nad paljudeks väikesteks gruppideks. Ja see on tõsi, et mõned täiskasvanud tahavad kindlasti kinki saada, mul on siin neidki mitu, seega head lahendust ei paistagi.
Mul on ostetud kaks kingitust, tütrepoegadele. Ühe pean veel organiseerima, siis on kõik. Igal maal omad kombed. Kanadas on ikka jõhker kingiuputus.
VastaKustutaEi maksa üldistada, ma ka elan Kanadas, vaata allolevat kommentaari ;) Pigem sõltub sellest milliste kommetega keegi harjunud, mis omaks võetud ja mis meeldib. Igaühele oma.
KustutaSul on sisuliselt eesti pere, mis siis, et Kanada kodakondsusega. Nii on lihtsalt kingiuputust vältida küll!
KustutaTäitsa tõsi ja tõsi ka see, et lastele tuleb nii või teisiti hunnik kinke ükskõik palju üritad vältida.
KustutaMeil õnneks pole jõulukinkidega kunagi stressi olnud. Peresiseselt ikka teeme aga tihtipeale ostame novembris-detsembris Musta Reede, Küber-Esmaspäeva või muidu soodukaga mingi väga soovitud vingema asjanduse, mille siis jõulukingiks defineerime. Nii saaja kui kinkijad õnnelikud! See aasta pere jõulukingiks eile kätte saadud professionaalne köögikombain, kõik rõõmustavad - kaasa tegemisevõimaluste üle, meie ülejäänud söömise üle. Minu ja vanema tütre jõulukingiks planeerimata nädalane soojamerereis. Nooremal tütrel hooajapilet suusamäele. Jõulukuuse alla poetame paar pisikinki nina peale, maiustused, joogid, pisividinad.
VastaKustutaKui lapsed väiksemad olid tuli muidugi trendiga kaasa minna ja lasteaia või kooli jõulupeo jaoks kinke muretseda, enamasti suurusjärgus $10 tükist. Sugulaste ja tuttavatega pole (jumal tänatud) kunagi kinke vahetanud (mõnda küll tuli veits koolitada). Euroopasse pole kunagi midagi saatnud, neil ju kõik olemas ja enamasti parema kvaliteediga kui siin.
Kokkuvõttes õõnestame täiega kapitalistlikku maailma edasiviivat tarbimishullust, mis avaldub aasta läbi erinevate pühade pideva kaubandusliku promokampaaniaga. Ei tunne ka üldse pahasti, et ei allu ühiskondlikule survele teha kõike nii nagu korralikule kodanikule kohane.
Samas kui meile kinkimine ja kinkide saamine rõõmu pakuks teeks seda kindlasti enda mitte ühiskonna surve või majanduse edendamise pärast. Hindame elamusi rohkem kui asju, mis peegeldub ka vähestes kinkides.
Osaliselt tuleb kingihullusega ka viisakusest kaasa minna. Nt Matti sõbra ema teeb iga detsembri alguses kõikidele lastele piparkoogimajad ja tema juures käime neid kaunistamas ning jõulude ajal oleme alati nende juurest läbi käinud, kas siis õhtul või hommikul. Aga päris tühjade kätega ei saa nagu minna, samas täiskasvanud midagi ei oota ja seega jääbki üle lastele kingitused viia. Neil on meie lastele ka alati kingid.
KustutaSõpradega muidu ei tee kingitusi, aga sel aastal tuleb sõbranna pere jõuluõhtuks meile ja leidsime, et väikesed pakid võiks ju olla.
Ja nii see lumepall veereb. Kõige raskem on mul Matti perega, sest nemad kipuvad alati mingeid suuri ja kalleid asju kinkima, millest mõni on väga asjalik (kohvimasin näiteks, mis juba kaheksandat aastat meid truult teenib), aga mõned on sellised, mis on kallid, aga üldse mitte minu maitse (mingid käekotid, suured meigikomplektid). Minu meelest on täiskasvanute vahel üldse suht mõttetu kinke vahetada, igaüks ostab, mida vaja. Kui oleks kehvemal järjel, oleks võib-olla rohkem rõõmu. Ja loomulikult on alati rõõmu läbimõeldud kingitusest, aga kui tihti siis keegi ikka naelapea pihta tabab? Rolli mängib ka see, et pikk elu on elatud, palju asju on juba olemas ja üleüldse on kindel maitse välja kujunenud.
Noogutan kaasa. Jõudu, ja diplomi oled täiega ära teeninud!
KustutaAitäh-aitäh!
KustutaMeil jõudis mitu aastat tagasi kohale, et meil on kõigil kõik olemas ja keegi kingitusi ei taha, seega otsustasime, et kinke tehakse ainult lastele. Teistele ainult siis, kui tuleb mingi eriti hea idee, aga mingit viisakusest sundkinkimist ei ole. Mul tuleb sel aastal 4 kinki, millest üks on veel teel ja teisele vaja üks detail juurde osta. Mida ma ei oota, on pakkimine. Kõik läheb küll eksklusiivselt kinkekottidesse, aga minu jaoks on kõik pakend nii ebapraktiline, et jätaks selle osa hea meelega vahele.
VastaKustutaKanadas on see probleem, et kõik ootavad kingitusi, ma ei pääse kuidagimoodi!
KustutaTom juba seletas meie pere kingid lahti :-) Eks me oleks võinud ka kergesti kingilaviinidega kaasa minna, kuid põhimõtteliselt tegin otsuse, et jõulupuu all ei ole rohkem kui üks-kaks kingitust lastele. Päkapikud aitasid mind siinjuures välja, et mõned väiksemad soovid sai soki sisse torgatud varem. Nii oli kingisaamise rõõm hajutatud. Ja jõuluõhtul mitte mingit suurt rabelemise, et kõike korraga avada.
VastaKustutaEestisse me ka kinke ei saada ja nemad meile, seda suuresti harjumusest, kui meil 90ndatel uute elanikena kitsas käes (pigem toimetasine pisut raha sinna) ja Eestis endas olukord mitte nii roosiline, et keegi meile midagi saadaks. Nii on jäänudki, et teele lähevad vaid tervitused.
Samas annan täiesti aru, et pühade osas oleme peaaegu nagu õnneseened, sest mingit pressi lähedaste poolt ei ole, neid lihtsalt pole siin :-D
Õpetajate kingituste osas ei meenu, et oleks jõulude ajal midagi teinud. Kooliaasta lõpus küll mõnele väga heale klassijuhatajale, aga mitte iga aasta. Ning kooli lõpupeol lilled nii mõnelegi, mis siin ühiskonnas üsna tavatu, kuid alati rõõmus üllatus. Mul mõned siinsed tuttavad õpetajad on öelnud, et seda pisipudinat ja tasse ja ei tea veel mida kogunes liiga palju, ning kinkekaardid ununesid, kuigi olid siiski paremad kui asjad. Pigem rõõmustasid raamatute üle, mida sai klassis kasutada või lihtsa teepaki üle näiteks. Eks ma kogesin seda ka natuke Eesti koolis õpetades ;-) See hetk kinki saada on äärmiselt kena ja armas, kuid siis pead mõtlema, mis uue asjaga edasi.
Minu suur laps siin kõrval nimetab, et päriselt ei taha enam ühtegi asja. Suusamäe pilet või mõni elamus on palju toredam. Asju võib ise osta just neid, mis vaja või soovib. Ta tegelikult sai juba minult kingi kätte, kui jõululaadal käisime, oli valmis ise ostma, aga ma ütlesin , et teen kingi ;-) Samas ütleb, et isegi kui me midagi ei kingigi (ka elamusi), siis on sellega ka kõik hästi! Tõenäoliselt on meie tagasihoidlik lähenemine nõnda mõjunud, kuigi ta on meil selline, kes paljuski vilistab ühiskonna ootustele ning ei jookse kõigega kohe kaasa. Vahel ma küll mõtlen, et võiks natukenegi ;-) Kui tal juhtumisi tekiks siit pärit teine pool, siis saaks temast ilmselt valge vares oma imelikke põhimõtetega. Muidugi saab siis välja vabandada, et ikkagi immigrantide laps, kellele pole siinseid väärtusi korralikult õpetatud :-D
Mulle ka meeldiks niimoodi vaikselt!
KustutaJust täna sõitsin Rocca al Mare keskusest mööda ning sealset puupüsti täis parkimisplatsi nähes ohkasin kergendatult. Meie suguvõsas sai see kohustuslike kingituste trall juba aastaid tagasi ära lõpetatud. Kingituste, mida keegi teha ning ka tegelikult saada ei tahtnud. Selle tõttu on jõulud nüüd alati tore südantsoojendav püha, mille keskmes on ainult lähedastega koosolemine ja stressivaba puhkamine. Teen hoopis endale "kingitusi" millal aga ise tahan. Aga mul on selle võrra lihtsam, et ei ole vaja väikeste lastega arvestada. Seega, jõuluks kõigile jõudu!
VastaKustutaKusjuures see kraam, mida ekstra "jõulukingitustena" müüakse, on nii kasutu. Mingid juustulõikamise komplektid vigurnoaga ja lõputud jõuluteemalised kruusid, millest kõvasti üle pooltel on eriti jäme ja ebamugav sang ehk kasutada seda tegelikult ei saagi. Sellepärast ma ostangi jõulukingid enne ära kui "jõulukinkide valik" poodides välja pannakse.
KustutaTeen siiani kingitusi poja lasteaia õpetajale ja käime kord või kaks aastas kohvikus. Poeg on viimastel aastatel kaasa tulnud ja need on nauditavad kohtumised, mida mõlemad pooled ootavad ja kalliks peavad. Lasteaia lõpetamisest on möödas 12 aastat. Mõned sidemed on lasteaia aastate jooksul nii tugevaks saanud ja tugevnevad edasi, saades traditsiooniks, mille osaliseks saab peategelane ise.
VastaKustutaSama on tütre kahe klassijuhatajaga, käime koos tütrega klassijuhatajatel külas või kohvikus, õnneks on neil erineval ajal sünnipäev, nii saavad mõlemad kingitused, üks kevadel ja teine mõni nädal enne jõule. Kingitus tuleb südamest ja eurosid ei loe, sel ei ole tähtsust, kui on pead inimest kalliks. Eriti hinnaliseks pean just kohtumisi õpetajatega, vestlusi ja nende pilku kui lapsi vaatavad. Olen tänulik maast kuuni ja tean, et see on vastastikune. Südamest loodan, et mu lastele annab see turvalise tunde ja teadmisi, et on inimesed, kes neist lõpuni hoolivad ja kalliks peavad.
See on nii väärtuslik, kui lapsele juhtuvad õpetajateks head inimesed. Ma olen mõelnud, et pole üldse liiga palju neile kord aastas väike pakk teha.
KustutaMa viin lasteaiakasvatajatele (neid on lapse rühmas 3) igaühele veinipudeli nii jõulu kui suvevaheaja alguseks. Tundub, et neile meeldib. Muidu on Soomes selline lihtne komme, et meeles pidamiseks piisab tihti kohvipakist (hästi levinud kink siin). Samas on ka neid, kes teevad ekstra kingipakid naabritele jne. Mina seda ei suudaks.
VastaKustutaIse üritame kinkide arvu "normaalsena" hoida - niivõrd kuivõrd see lastega (12, 4 ja 2) õnnestub. Näiteks vanemate laste sünnipäevad läksid viimasel aastal kõik kingivabalt ehk siis kutsele läks lapsega kokkuleppel, et "ära kingitust too". Kuuse alla on ikkagi kinke kuhjaga kuna täiskasvanud omavahel kokkuleppel kinke ei tee, siis lastele tuleb kõikide poolt midagi. Tasakaal ongi keeruline.
Lastel on vähemalt kingitustest rõõmu, nii et neile on tore teha!
KustutaKuidagi kipub nii minema, et alguses ei tundu kingitusi eriti palju olevat aga jõululaupäevaks on ikka mingi suur hunnik. Mulle meeldib osta jõulukinke aasta läbi, esiteks hajutab kulusid ning teiseks jääb suur ostutrall ära. Tunduvalt lihtsam on ka nii leida kingitusi, mis saajat päriselt rõõmustaks. Mida ma üldse ei osta, on pakkimispaber. Enamasti olen kasutanud postipakkidest tulnud jõupaberit, aga ka paberajalehti. Nii on üllatusmoment olemas, kuid pole üldse kahju rebitud paberikuhja pärast kinkide avamist kokku korjata - läheb kõik komposti või tulehakatuseks.
VastaKustutaVanematele lastele sai see aasta ostetud mitu Nintendo mängu, mida nad ise soovisid, kunstitarbeid (head akvarellid on päris kallid) ja raamatuid. Pisematele sai ostetud liumäega ronimiskolmnurk, mis kohe kindlasti neile peale läheb. Kõige toredam on see, et lähisugulased on minu pealekäimisel lõpetanud lastele eraldi kinkide tegemise ja panustavad rahaliselt eelmainitud, ja laste poolt reaalselt soovitud, asjadesse. Mumst nõme, kui laps mängib asjaga heal juhul päeva ja seejärel see plastvidin lihtsalt vedeleb maas ning lõpetab kuskil taaskasutuskeskuses. Headele sõpradele kingin tavaliselt midagi söödavat, näiteks mett, eriti kui juhtub hea saak olema, või nende lemmikuid teesegusid, mida ma olen ise just neile oma aias kasvatanud ja muidugi raamatuid - omamoodi hasart on leida sobivat raamatut. Abikaasale teen tavaliselt paar kingitust, nendeks on valdavalt riietusesemed, mida tal (vähemalt minu arvates) vaja on. Näiteks on ta võimeline kandma t-särke täiesti ribadeks, sest uue ostmiseks peab (oh õudust!) poodlema ning see tegevus talle üldse ei meeldi.
Endale ma jõuluks kinke ei palu ja tavaliselt ostan endale meeldivaid või vajalikke asju sobival hetkel ise. Pean ennast halvaks kingitusesaajaks, sest mul on suht raske aktsepteerida sisutuid ja ebapraktilisi asju, nänni ma ei kannata üldse.
Õpetajatele üldiselt kingime teiste lastevanematega kamba peale kinkekaardi. Sünnipäevadeks saavad õpsid tavaliselt lilli, asjade kinkimist igal aastal pigem välditakse ja kuna tegemist on väikese maakooliga, siis enne lõpupidu “kuulatakse maad” ning kingitakse õpetajale just see, mis ta elust veel puudu oli.
Mina püüdsin ka pikalt igasugu plastnänni vältida, aga siin ikka üldse ei saa, uksest ja aknast pressib sisse. Abikaasa tädid-onud saadavad alati pakke, mõned ta töökaaslased ka, ei saa kuidagi oma reegleid teha. Aga ma olen nüüd rahulikumalt võtnud ja lasknud lastel asjaga mängida seni, kuni see rõõmu pakub ja edasi liigub see taaskasutuskotti, mille ma siis iga kord kui täis saab, poodi annetan. Sinna panen oma asjad ka kui asi enam kasutust ei leia. Kellelgi läheb ikka vaja! Nii on hundid söönud ja lambad terved, ei pea mitmekümnele inimesele selgitama, mida ma kingiks tahan või ei taha. Meil see ring maru suur lihtsalt.
KustutaMa üldse ei seedi neid jõule, nagu mingi sunniviisiline ostupüha. Meie peres jõule ei pea. Pole viimased 10 aastat pidanud ega ei igatse seda kuuseokaste koristamist, tohutut träni mis toas helgib. Me ostame siis asju kui miskit vaja. Lapsed ka õnneks targad ja ei luni miskit. Ja see kingituste pakkimine mingitesse paberisse mis ära ka ei põle. Mu sõbrad ja pereliikmed teavad, et mulle võivad asju ka ajalehte pakkida vähemalt põleb ära. Kirikus käime perega, sellest täitsa piisab, et jõulutunne oleks südames. Koolis ka paki ralli puudub. Selle raha eest on mindud kinno,teatrisse koos klassiga. Igaks paneb teatud summa. Minu meelest see väga vahva, et koos olla. Ja ostukeskustes ma ka ei käi jõulude ajal. Väldin suuri poode pühade ajal.
VastaKustutaMina ka väldin poode pühade paiku, sellepärast ma varem valmis ostangi. Aga jõulud mulle muidu meeldivad küll, hea meelega teen suure õhtusöögi ja veedan lähedastega aega. Lihtsalt seda tarbimishullust tahaks pühade küljest vähemaks. Ilmselt siis, kui lapsed on suured ja vanem generatsioon läinud, siis õnnestub.
KustutaMul tulevad ka selle aasta jõulud kingivaesed. Üks põhjus on lihtsalt raha, mida on vähe, aga ei oska kinkida ka. Iseenesest mulle tohutult meeldib teha selliseid kinke, mis panevad kingisaajal näo särama, aga no neid välja nuputada on hoopis teine asi. Kui midagi kinkida, siis sellised elamuskingitused on kindla peale minekumad, eriti kui üheskoos kasutamiseks mõeldud. Siis saab veel kvaliteetaega ka. Teine hea variant on igasugused söödavaga kinkekarbid. Eelmisteks jõuludeks isa kinkiks ja lisaks heale kraamile, mis sai nahka pistetud, oli kinkekarp puidust ja nii vastupidav, et siiani lapsel mänguasja korvina kasutusel.
VastaKustutaÕnneks vist mul pere-sõbrad väga selliseid nn täitekinke ei oota, abikaasa on veel eriti kirglik jõulude mittesallija. Poiss küll saab kinke siit-sealt, ent olgem ausad, ta oleks parasjagu õnnelik ka lihtsalt pappkarbiga või mänguasjaga, mida pole kaks nädalat näinud. Nii et veel on lihtsad olud. Näeme, kuidas paari aasta pärast on.
Aga vot kinke pakkida võiksin ma küll. Unustage ära kinkekotid, andke paberit ja teipi! Kunagi ma kavatsen teha jõuluaegse töösutsu kuskil kaubamajas kingituste pakkijana. No et näha, kas siis saab pakkimisest isu täis või mitte.
Oo, mulle ka meeldib pakkida! Kanadalased viskavad enamasti asjad kinkekotti, see krõbisev paber peale ja ongi olemas. Mina ikka pakin nii palju paberisse, kui vähegi saab, valin ilusa paela jne. Ma võiks pakkeletti tööle minna, siis äkki saaks isu täis.
Kustuta