Pere ainus tüdruk...

Nägin kuskil netis sellist retsepti, et sega kokku juuksepalsam ja tärklis, lisa toiduvärvi, saad lastele mängimiseks mõnusa pilvetaolise massi. Käisin dollaripoes odavat palsamit ostmas ja lasin lastel kokku segada. Alguses oli kummalgi kauss ja alguses pidin neid omajagu veenma, et lusikad kõrvale paneks ja käsipidi sisse sukelduks. Aga siis helistas sõbranna ja jätsin nad omapäi tegutsema, läksin ise teise tuppa lobisema. 

Mõni aeg hiljem tuli Matt, et tule vaata, mida lapsed teevad:

Fantaasialennu puudumise üle nende puhul küll kurta ei saa. Mina kujutasin ette, et voolivad vaikselt õhulisi palle või midagi, aga pidin tõdema, et minu aju lihtsalt ei küündi päris sellistesse dimensioonidesse, kuhu nende oma...

Kui ma oleks ise samas ruumis olnud, oleksin asjale ikka kõvasti varem pidurit tõmmanud, aga sellel hetkel oli juba hilja, mis hilja. Oliver määris seda massi endale pähe ja vahepeal käis jalgupidi laua peal. No mitte ühtegi puhast kohta ei olnud. 

Õudselt raske on piiri tõmmata, et kuidas olla tore ema ja samas mitte aru kaotada. Koristamine võttis ikka... omajagu aega. Aga oli lihtsam kui tookord, mil lubasin neil jahu ja vett segada, et "tsementi teha", sest jällegi - MINA oma väheses loovuses ei saanud aru, et selline segu tõesti muutubki tsemendiks! Laua ja nõud sain kuidagi ikka puhtaks, aga need riided, mis neil tookord seljas olid, läksid kõik prügikasti (noh, alustuseks pesumasinasse, aga sealt tulid nad täpselt sama tsemendistena tagasi).

Palsami-tärklisesegu muutus kuivades pigem tolmuseks ja ma peaaegu isegi kahetsesin, et seda üldse märjalt puhastasin, sest kuivalt oleks palju lihtsam olnud.

-

Oliver rääkis mulle ükspäev lasteaia lõunasöökidest (kõik võtavad ju toidu ise kaasa). Et ta sõber tahab alati tema lõunasööke (nad on mõlemad kolmesed). Sisimas olin vaikselt uhke, sest ma ikka nii väga püüan, et mu lastel oleks alati suur valik igasugu puu- ja köögivilju ning muid häid asju lõunakarbis. Mina olin omal ajal see laps, kes alati teisi pidi kadestama kõiges. 

Ühel õhtul pakkisin jälle neid lõunasööke ja Matt ütles, et "sa ikka tead, et nad lihtsalt löövad karbi lahti ja söövad ära, kunagi mõtlemata, et kui palju sa selle kõigega vaeva oled näinud". Ja mina ütlesin, et mul polegi vaja, et nad sealt mingit minu vaeva välja loeks, ma tahan, et nad ei peaks kunagi alaväärsust tundma. Et nad söövad, on rõõmsad ja ei pane tähele, kui pooltel ülejäänud lastel on lõunakarbis lihtsalt suvaline saiakärakas ja pakk kartulikrõpse.

Aga siis küsisin, et kuule, kas kasvatajad söövad ka teiega samal ajal? Ja Oliver oli kohe varmas rääkima, et jaaa! Ja kas sa tead, et kasvataja April "sööb igasuguseid taimi ja kala, millel pole enam pead!" (hiljem rääkisin kasvatajale ja ta ütles, et ohh, ma ükspäev tõin terve suure krabi lõunaks ja lapsed olid vaimustuses, kui ma seda lahti harutasin ja sõin, nad polnud enne näinud). 

Küsisin, et aga mida kasvataja Mary-Jane sööb? Oliver vastas, et "normaalseid asju nagu riis ja kananagitsad".

Selles mõttes üllatav, et kodus näeb ta mind ja Matt'i pidevalt "igasugu taimi" söömas ja kananagitsaid meil üldse menüüs pole, nii et minu jaoks oli üllatav, mida ta "normaalseks" söögiks peab ja mida mitte.

- 

Oscari suvelaagri töötajate hulgas on üks trans-naine. Ilmselgelt mees, väga madala häälega, aga kannab enamikel päevadel naisteriideid ja väga tugevat meiki, juuksed on pikad (aga mõnipäev on meigita, t-särgis ja lühikestes pükstes). Ükspäev läksin lapsele järele ja sain juhataja käest tagasiside, et Oscar oli selle inimese käest küsinud, et miks ta naisteriideid kannab, kui ise on mees? Mis seitsmeaastase (autistliku!) lapse puhul ei ole ausalt öeldes ülemäära ootamatu küsimus.

Järgnes selgitus, et see töötaja "identifitseerib end naisena" ja me peame seda aktsepteerima, et nemad ei hakanud Oscarile selgitama, kuidas mõned inimesed sünnivad vales kehas ja et see töötaja oli "äärmiselt haavunud" olnud, sest kui ta vastas, et kannab naisteriideid, kuna on naine, olevat Oscar ta madalat häält järele teinud ja naerdes korrutanud, et "ma olen naine". 

Mõtlesin igatepidi, et mismoodi seda kõike pojale serveerida, aga siis leidsime Matt'iga, et lähme lihtsuse teed ning ütleme lihtsalt, et ei ole viisakas kommenteerida, kuidas keegi välja näeb, mida kannab, kuidas kõlab, mida sööb jne. Ei viskunud kogu trans-teema potti.

Sest mingil muul päeval oli see tagasiside, et kellelgi oli lõunaks pitsa ja krõpsud ja Oscar, vana tõekuulutaja, oli teatanud, et see ei ole üldse tervislik söök ja sa ei peaks niimoodi iga päev sööma. Tookord pidasin veidi pikema vestluse, ütlesin, et tead, esiteks - inimesed teevad vahel ebatervislikke valikuid ja see on okei, tee lihtsalt ise paremaid. Teiseks - lapsed ei vastuta selle eest, mis nende lõunakarbis on. Nende vanemad panevad söögi sinna sisse ja igas peres on erinevad võimalused, eelistused jne. Et selliseid asju ei ole viisakas kommenteerida.

Sisimas tunnen, et kui ettevõte võtab tööle kellegi, kes lastes küsimusi võib tekitada, võiks ehk töötajaid treenida, kuidas vastata ja asjale läheneda, selle asemel, et lihtsalt ära solvuda.

-

Sellega seoses meenub, et sama päeva õhtul ütles Oscar mõtlikult, et emme, sa oled meie pere ainus tüdruk! Mina vastasin, et jah, ju te peate minu eest hästi hoolitsema!

Ja Ossu küsis segaduses vastu: "Miks?"

Autism in a nutshell. Sest tõesti, et sellest lausest aru saada, peab natuke abstraktsust kasutama. Nii sirgjooneliselt nagu tema aju töötab, ei omanud minu vastus ju mingit loogikat. Aga mina vähemalt ei solvunud!