Soolaleivapidu

Me oleme vahepeal tubliks hakanud ja tervelt kolm päeva järjest hommikuti ujumas käinud. Väga raske on laiskuseussile vabandusi leida kui bassein vaid liftisõidu kaugusel asub...

Uus kord näeb ette, et põõname, kuniks und jätkub (sest mina alustan tööpäevaga alles kella ühest), paneme plätud jalga ja longime basseini juurde. Nagu hotellis elaks! Siinsed naabrid on kas veel laisemad kui meie või siis käivad tööl, sest tavaliselt on kogu veemaailm ainult meie päralt. Soojendame end mullivannis, ujume veidi, kolime mõneks ajaks sauna ning algabki ring otsast peale... Ema ütles, et blogi lugedes jääb mulje, et meil on siin eriti mõnus elu... Ei saa kurta, jah!

Saunasid on kaks - tavaline ja aurukas. Auru lastakse ikka nii, et näha pole mitte midagi. Võib kogemata mõnele naabrile sülle istuda. Aga noh, nagu mainisin, pole ujumiskompleks just kuigi ülerahvastatud... Ja basseinivesi on kohe väga soe. 

Trennisaale on samuti kaks. Ühes rattad, stepperid ja võimlemispallid, teises jooksulindid ning kogu jõusaali atribuutika. Mõlemast avaneb vaade basseinile:

Samalt korruselt leiab piljardilaua ja kööginurgaga varustatud peosaali. See on siinsetes kõrghoonetes normiks - loogiline, et 30-korruse peale leidub piisavalt neid, kes sportida tahavad või nii suuri pidusid korraldavad, et külalised koju ära ei mahu. 

Mõtlesin, et teen kah peo - soolaleivapeo! Mina ei ole süüdi, et nii kaugel elate ja külla ei saa tulla! Nii et võtke nüüd vein ja pirukas näppu, hakkame ringkäiguga pihta. Alustuseks elutuba:

Pean igaks juhuks mainima, et need roosade nägudega poisid seal teleka kohal ei peegelda meie kunstimaitset. Ja teleka pani Kustav täpselt ühel korral käima, aga kurtis, et sealt olevat enneolematult õudset si...a tulnud, nii et edaspidi oleme hoidunud end traumeerimast. 

Rõdu on meil ka, ootame põnevusega kevadet, et saaks kohvitassiga õue minna. Ning elutoast pääseb magamistuppa:

Kanadas paistab olevat kombeks, et master bedroom'i juurde kuulub alati ka vannituba. Nii on meilgi neid kaks, väga mugav!

Köögi kõrval on kinnine rõdu. See on korteri kõige veidram koht, sest sisuliselt on tegemist lihtsalt ühe klaasist toaga, mille otstarve jääb pehmelt öeldes arusaamatuks. Üürikuulutusi vaadates pannakse nendesse uberikkudesse tavaliselt üks hiinlane elama. Meil hiinlast pole, on söögilaud:

Tegelikult jääb köögist vasakule veel üks (ilma aknata) tuba, mida panipaigana kasutada. Meie hoiame seal koristusvahendeid ja Kustavi tehnikajubinaid, pilti ei hakanud tegema.

Köögi taha jääb vannituba ja külaliste pesa:

Noh ja ongi kõik. Võite nüüd järgmise piruka võtta ja veini lõpuni juua. Ja tulge teinekord jälle külla!

Kõige teravamad pliiatsid

Ükspäev helises mu telefon: "Tere, helistan VanCity'st, minu nimi on see-ja-see. Avasite kuu aega tagasi meie juures arve, tahaksime uurida, kuidas rahul olete ja kas on küsimusi tekkinud?" Väga tore näitsik oli, soovis head uut aastat, hääl helises kui kelluke... Mõtlesin, et olen siis kanadalikult sõbralik ja ei hakka kohe toru ära panema, kuigi esimestest lausetest oli näha, et midagi asjalikku siit ei tule.

Kuna klientide privaatsus olevat neile väga oluline, oli kõigepealt tarvis tuvastada, kas olen ikka Anu (kuidas mina peaks tuvastama, kas tema on VanCity, jäi muidugi lahtiseks). Alustuseks tuli öelda sünniaeg. Siis kodune aadress. Korteri number. Linn (mis te tõesti arvate, et panen kogu ülejäänud aadressiga täkkesse, aga linnaga puusse?). Ja lõpetuseks postiindeks. Seda ma paraku peast ei teadnud. Neiu vastu, et no mis ma selle asemel võiks küsida? Hmm... Öelge oma telefoninumber! Seesama, mille peale ma just helistasin!

Eelmisel nädalal rääkisin endise juhatajaga (kelle asemel nüüd töötan) ja avastasin, et näiteks tema jaoks on internetipank ikka täitsa tume maa. Arvete maksmiseks:

- võtab kõigepealt automaadist sularaha välja
- läheb pangakontorisse
- esitab tellerile maksmist vajavad arved
- ulatab sularaha
- saab paberi peale templi "makstud"

Kuna ta on novembri arved tasumata jätnud ja need paberkandjal ära kaotanud, on olukord lootusetu "...sest kuhu see pangatöötaja sinu arvates templi peaks lööma???" Et ma talle detsembri arvetelt võlgu olevad summad ja muu vajaliku info välja kirjutasin, oli tema jaoks täiesti arusaamatu. Ja mina jällegi ei mõistnud, miks tal neid pabereid üldse vaja on? Aga noh - templi jaoks!

Teine mure olevat, et ta ei saa seda lehte lahti, kus me igapäevast aruandlust täidame. Minul pole kõnealuse saidiga ei tööl ega kodus ühtki probleemi olnud, küsisin igaks juhuks, on tal ikka õige aadress? Tema vastu: "Tead, meil ei ole siin uues majas mingi vana arvuti nagu teil seal, me ei pea aadressi ise sisse tippima, meil on selle jaoks ikoon! More user friendly, you know!"

Ah et lausa ikoon? No siis küll.

Aastavahetus

Tulin töölt ja pea oli helgeid plaane täis - nimelt otsustasin ujuma minna. Kisub juba natuke piinlikuks, et meil on bassein, aga ma pole kuu jooksul mitte kordagi ujuma jõudnud! Ega trenni. Kuigi jõusaal on kümme korda vingem kui eelmises majas. Kustav ütles kohe, et tema küll ei viitsi ja nii jäi sportlik pool hoobilt ära. Huhh, kergendus. Juba mõtlesin, et peabki minema...

Pesin siis hoopis hambad ära - see on õhtune abinõu, et enam magusat ei sööks. Meil on nii palju šokolaadi ja piparkooke, et suhkrutarbimine ületab juba igasuguseid piire. Kusjuures tööl pole olukord sugugi parem, sest mu hoolealuse vanemad tõid kastiga Oreo küpsiseid ja M&M's-i komme (neid pähklitega), muust heast-paremast rääkimata. Istume siis õhtuti diivanil ja muudkui krõbistame. Varsti enam ühele diivanile ei mahu, aga õnneks on teine veel...

Eile tulin koju ja mida ma näen - Kustav küpsetab jälle piparkooke! Alguses mõtlesin, et ei võta ühtegi, aga siis läks ikka käest ära. Kui lõpuks mõistus koju tuli, pesin hambad puhtaks ja läksin vanni "Eesti Naist" lugema. Natukese aja pärast pistis Kusti pea ukse vahelt sisse, ulatas klaasi punast veini ja pani kapi peale krapi. Kõlab ju hästi... kapi-krapi.

Päkapikud tõid meile pisikese "BOSE" kõlari, mis teeb hämmastaval kombel peaaegu sama võimast häält kui need hiiglaslikud, mis meil Eestis pool elutuba enda alla võtsid. Ise mahub taskusse. Mingit raadiot ega muud asjalikku temasse integreeritud pole, ongi ainult kõlar. Aga see-eest igati juhtmevaba, mussi leiab õhu kaudu arvutist või telefonist. Mina ei tea, kuidas - mul on siin üks meistrimees, kes tehnikavärki jagab.

Alguses tulid mahedad ballaadid, siis Seebilaul Kalalt ja lõppu lihtsalt Raadio 2. Väga naljakas oli õhtuse vanni kõrvale hommikusi uudiseid kuulata.

Vein oli muide täiesti plaaniväline, sest meil pole siin taignarulli ja kuna eelmise "rulli" jõime jõulude ajal ära, pidi Kustav järgmiste piparkookide tarbeks uue tooma. Kuna ta selle mulle nii toredasti vanni kõrvale toimetas, pidin ju natuke mekkima ka ja kuna hambad olid seega jälle mustad, krõbistasin hiljem terve portsu piparkooke otsa. Tahtejõudu pole üldse. ÜLDSE!

Aastavahetus tuli seekord täiesti ootamatult - jõule tähistasime ju veidi hiljem, sest olin õigel päeval tööl, no ja siis juhtuski, et neli päeva pärast jõule tikkus juba uus aasta peale. Tõstatasime isekeskis teema, et kes see keset teisipäeva aastat vahetab? Lükkame edasi nagu jõulud! Aga iirlased ütlesid, et ei tule kõne allagi ja nii pidi isegi Anu, vana pidur, ennast kodust välja ajama.

Need meie iirlased on maailma kõige toredamad. Nii soojad ja muhedad. Seekord juhtus seltskonda ka üks hiinlane, kes olevat kaks aastat tagasi Eestis käinud. Ütles, et Tallinna vanalinn on ületamatult ilus, aga tol suvel oli üle 30-kraadi kuuma ja seetõttu ei mäleta ta kahjuks sõnagi, mida giid seal rääkis.

Uurisin, et kust ta ise pärit on? Ütles, et siitsamast Vancouverist... Mina avastasin sellega enda jaoks täiesti uue rassismivormi - hiinlane ei saa olla kanadalane! Nojaa, saan aru küll, et see on idiootne, aga teate, ma olen siiski Eestist, eksole! Meil pole seal mingeid teisi rahvuseid. Venelane on kõige tõsisem välismaalane, keda näinud oleme... Õnneks selgus, et pilusilmne vancouverlane sündis tegelikult hoopis Hong-Kongis ja minu süda oli kohe rahul. Et see tolerantsus ka nii aeglaselt peab arenema...

Eile õhtul meenus Kustile, et tal on traditsioon iga esimese jaanuari õhtul väljas söömas käia, aga nagu näha, on meil nüüd kõik pühad ja kombed pea peale pööratud. Kell oli üksteist ja mina kaelani vannis, seega leppisime kokku, et lähme hoopis teisel jaanuaril hommikusöögile.

Kustav on hommikuse ärkamise osas alati täiesti kasutu olnud ja mina, kes ma tavaliselt hiljemalt üheksaks silmad lahti löön, põõnasin täna peaaegu üheteistkümneni. Kui lõpuks kodust välja saime ja peale terve Gastowni läbikõndimist ikkagi oma tavapärasesse kohvikusse maandusime, oli kell juba 12 ja hommikusööki enam ei serveeritud. Võtsime siis daily quiche'i, millega tuli kaasa väike supp ja roheline salat, mis olid õnneks nii maitsvad, et said kohe andeks, et nad hommikusöögi alla ei liigitunud. Ja vahuga kohvi tehti meile ka, nii et uus aasta on tegelikult täitsa kenasti alanud.

Aga nüüd pean küll kohe magama minema, sest Kustavi tehtud piparkoogid hakkavad iga hetkega üha ahvatlevamad tunduma. Head ööd ja toredat uut aastat!

Visualiseerimise jõud

Kuna ükspäev pidin lume tõttu kolm tundi varem tööle minema ja pühade ajal samuti pikemad päevad tegema (8 tunni asemel 12), anti reede vabaks. Siin on seadus, mis kohustab tööandjat kõikide ületundide ja pühade eest pooleteistkordset tasu maksma ja lisaks sellele ka vabu päevi andma. Nii tekkiski pikk nädalavahetus, millega ei olevat mu kohustuslikud vabad tunnid veel ära kasutatud - pean ka jaanuaris ühe lisapäeva puhkama. Ma ei saanud sellest süsteemist päris lõpuni aru, aga noogutasin muudkui kaasa, et ahah ja pole probleemi, võime niimoodi teha küll.

Kanadas ongi mõned asjad väga toredad, näiteks allahindlused - täiesti tüüpiline, et asjad on poole võrra odavamaks hinnatud ja kassas selgub, et sellest hinnast läheb VEEL pool maha. Tihtipeale on lausa terve pood -40%. Valik vahetub sellise kiirusega, et nad peavadki ostuvoogu kõrgel hoidma, et uusi kollektsioone ära mahutada. Praegu ootan huviga, mis jaanuaris hakkab saama, sest siis on tavaliselt kõige tüüpilisem allahindluste aeg. Hakatakse peale maksma, et poest midagi kaasa võtaksid?

Igatahes tulin neljapäeva õhtul koju ja alustasin puhkamisega. Reedeks olime planeerinud kinkide avamise ja nagu teate, sai sült juba öösel valmis keedetud.

Et lõhn oleks jõuludele kohane, otsustasime enne söömist veel piparkoogid valmis küpsetada. Üks asi viis teiseni ja lõpuks juhtus, et hommikusöögini jõudsime alles kell kolm!

Nagu näha, on Anna õpetatud visualiseerimine hakanud vilja kandma. Kõigepealt tööl - juba suvel mõtlesin, et nii lahe oleks ise selle maja juhataja olla - otsuseid teha, töötajaid valida, menüüd koostada ja pabereid täita; paremast graafikust rääkimata. Unistada ju ikka võib! Ja korraga oligi uut juhatajat vaja! Vähe sellest, et pakkumine just mulle tehti, otsustati, et töötan nelja järjestikuse ööpäeva asemel (mis on kõigi teiste juhataja graafik) hoopis E-R kella 13-st 21-ni. Ahjaa, jõulupreemiat anti ka!

Vahepeal hakkas (nüüdseks endine) korterinaaber üha enam närvidele käima ja otsustasime uue kodu leida. Tuulasime internetis ja käisime paari kohta isegi vaatamas, aga kogu selle aja soigusin Kustavile, et nii äge oleks kui saaksime hoopis Jeffi korterisse kolida (ta ise kolis teise linna). Samas oli muidugi selge, et kolme tuba me ei vaja ja isegi kui allüürnik võtta, jääb risk, et peame mõnel kuul terve korteri eest ise maksma, mis oleks mõttetult suur kulu...

Jeff ja Amy tulid vahepeal nädalaks Vancouverisse, käisime neil siin külas ja kuigi teadsin, et pole mõtet ette kujutada, et sellest võiks me uus kodu saada, paigutasin vaimusilmas Kustavi kitarri toanurka seisma ja ennast diivanile kerra. Unistada ju ikka võib!

Jeff rääkis, et ema (kellele see koht kuulub) võtab pärast nende lahkumist jälle üürilised sisse, mispeale lootusetult ohkasin ja mõttes end sealt diivanilt jälle püsti ajasin, et uued inimesed mulle kogemata peale ei istuks. Koduteel vadistasin Kustile, et mõtle kui äge oleks kui Caroline (Jeffi ema) helistaks, et ah tulge elage hoopis ise siin ja ärge tervet üüri makske, andke ainult seesama summa, mis te oma jagatud kodu eest praegu tasute. Oleks ju kihvt?!

Paar päeva hiljem läksime kinno, sõime popcorni, vaatasime nürisid reklaame ja korraga turgatas Kustavile pähe, et tal on uudis - üks mu unistus pidavat täituma ja et arva, milline! Mulle üldse ei meeldi arvata! Pakkusin täiesti suvalisi asju, a la saan-sinu-popcorni-ka-ära-süüa? Kustav tõreles, et kuule, need pole ju asjad, millest sa unistad ja mina läksin täiesti närvi, et misasi see siis on? Lahmisin silmade pööritades kõige ebatõenäolisema variandi, mis pähe turgatas: "...et leidsid meile uue korteri, mis maksab sama palju kui praegune, aga asub ikka kesklinnas ja kellegagi jagama ei pea?" Jäin mossitades istuma, et Kustav aru saaks kui idiootne see arvamismäng on! Ja kujutate ette, Caroline OLIGI helistanud ja põhimõtteliselt sõna-sõnalt minu öeldut korranud!

Et kas me ei tahaks kolida - talle meeldiks kui korteris elaksid tuttavad inimesed, ja et üüriks sobiks täpselt sama summa, mida Marc'ile maksame... No nii absurd, et anna olla! Ja siin me nüüd siis oleme!

Õhtusöögiks tegime ahjuparti, mille kõrvale meisterdasin ploomikastme. See on üks maitsvamaid asju, mida ma viimasel ajal söönud olen! Kasutasin suvalisi aineid, mida erinevates retseptides mainitud oli, ja eeldasin, et kui hea kraam omavahel kokku segada, ei saa lõpptulemus halb olla. Hautasin värskeid ploome sulavõis, lisasin ühe apelsini mahla ja riivitud koore, natuke punast veini ja veidi tumedat suhkrusiirupit. Oeh. Hea!

Kuidas keeta sülti?

Süldi jaoks läheb vaja suurt potti. See on päris tähtis, sest 3-tunnise keetmise käigus aurustub osa vett ära ja seda ei tohi juurde lisada. Lisaks potile on vaja:

Seajalg (sõraga)

Seakoot (jalast järgmine tükk, veidi pontsakam)

Sealiha, veiseliha, kanaliha  

Koorimata sibul (annab kuldse värvi) - 2 tk

Kooritud porgand - 2 tk

Sool, terapipar, loorber (6 lehte)

Mõned kasutavad veel seasaba või -kõrvu, need aitavad tarretuda. Maitseks võib lisada veidi küüslauku.

Lugesin netist, et paljud löövad seajala kodus kirvega tükkideks, et rohkem "liimi" luu seest välja pääseks. Siinses hiinlaste poes oli see juba ära tehtud. Ma tõesti ei tea, kas nemad keedavad ka mingit süldilaadset asja, aga sellega läks igatahes hästi.

Lihatükid võib paariks tunniks külma vette ligunema jätta, siis tuleb hiljem vähem vahtu. Mina alustasin kogu protsessiga õhtul kell kümme, seega ei jäänud liigseks peenutsemiseks eriti aega. Loputasin liha jooksva vee all ja lobistasin natuke kausis ka. Vesi läks iga kord sogaseks, nii et midagi sealt igatahes välja tuli. Liha tuleb asetada külma vette ja lasta vaevumärgatavalt keema. Aga tõesti nii, et ainult natuke mulle põhjast ülespoole roniks, sest kui suurema kuumusega kütta, läheb sült sogaseks. 

NB: sülti tuleb keeta ilma kaaneta ja kogu tekkiv vaht ära korjata!

Porgand, sibul ja maitseained lisa tunni-kahe pärast, loorberi võiks puljongisse panna 15 minutit enne keetmise lõppu. Sibulad ja porgandid viska hiljem lihtsalt ära. 

Mina ostsin jalale seltsiks mingi suvalise tüki veiseliha ja sama suvalise sealiha (ning kooti mul polnudki). Nagu aru saan, sobib ükskõik milline liha. Tahtsin tegelikult kana ka võtta, aga jäin mõtlema, et kui suur see pott ikkagi on ja kas leeme jaoks ikka jääb ruumi... 

Kolme tunni pärast tuleks liha välja korjata, peeneks hakkida ning tagasi potti panna. Siis veel korra keema lasta (aga hästi õrnalt) ja ongi sült valmis. Lao kaussidesse ja jäta jahedasse kohta tahenema. Valmis sülti võid ka sügavkülmas säilitada ja sobival hetkel lahti sulatada ning potis läbi kuumutada - järgmiseks hommikuks on jälle tardunud ja maitseb kui värske! 

1. pilt: äsja keema läinud ja esimene vaht (selleks läks pool tundi aega)

2. pilt: 1,5 tundi podisenud, sibul vupsas just sisse

3. pilt: 2,5 tundi (sibulad andsid väga hästi värvi küll, 10-minutiga oli sült kuldne)

4. pilt: 3 tundi sai täis, võtsin sibulad välja, et oleks näha kui palju vett on aurustunud (umbes veerand).

Kõige üllatavam oli see kui palju soola kulus! Ma olen ikka päris kogenud supikeetja - podistan samamoodi vaikselt tulel ja lisan soola alles siis kui puljong hakkab valmis saama. No supiga ei anna üldse võrreldagi! Süldi sisse läks ikka metsikult palju soola, et seda natukenegi tunda oleks.

Kuigi vahu korjasin korralikult ära, jäi lõpuks ikka mingeid seletamatuid kribalaid sisse. Valasime leeme läbi makaronisõela ühest potist teise, suurem sodi tuli niimoodi välja. 

Hakkimine läks ludinal, sest kondi ja kamaraga oligi ainult üks jalg. Ülejäänud kaks tükki oli tailiha, mis tundidepikkuse hautamise järel nuga nähes ise tükkideks hüppas.

Igatahes kell kolm öösel oli sült ilusti kaussides. Ühe tegime hästi tillukese, et hommikusöögiks kindlasti ära tarretuks. Minu poolest võivad jõulud nüüd alata!

Talvevõlumaa

Lõpetasin eile öösel kell pool kaks blogimise (nagu midagi paremat poleks teha) ja viskasin korra pilgu Elise kirjale, kus ta teatas, et Eestis pidavat mustad jõulud tulema, ja küsis, kas Vancouver on sama depressing kui Eesti? Sophie oli juba vastanud, et "according to the weather channel tomorrow will snow" ja mina täiendasin sarkastiliselt, et "according to the weather channel it's also raining all the time". Mitte, et mulle vihm nii väga meeldiks, aga saate ju aru, et kui elad maailma vihmapealinnas ja ei mäleta, millal viimati sadas, siis on ikka natuke imelik? Detsembris on kolm korda sadanud. Kolme nädala peale! Praegu on vaade meie aknast selline:

Kui pilti tegin, ütlesin Kustavile, et mina ei saa küll aru, et detsember oleks. Ei-ei, ma ei kurda! Lakkamatust päikesepaistest ei ole võimalik tüdineda. Eriti kui Eesti sõbrad ütlevad, et mõnipäev neil ei lähegi valgeks. Meil peab kah mõni pluss olema selle kõrval, et jõuluks vanaema tehtud verivorste ei saa!

Muuseas, Kustav nentis suvel, et nojaa, praegu on küll tore, aga ma ei tea, kas mulle siin siis ka veel meeldib kui talvel kolm kuud järjest iga päev sajab... Aga palun - kolmest kuust on kaks läbi.

Ahjaa, Elisest rääkisin... Kirjutasin vastuse ära ja pugesin põhku. Hommikul teen silmad lahti ja mida ma näen:

Oot, mis sellest sai, et Vancouveris ei saja lund? Ei oskagi nüüd midagi muud soovida. Päike oli, lumi oli. Vihma polnud. Kõik on rahul.

Aga ei saa tähelepanuta jätta, et lumi võrdub siin katastroofiga, mille puhul elu seisma jääb. Isegi internet, millega meil kunagi varem probleeme pole olnud, oli täna hommikul kadunud. Kümme minutit pärast ärkamist helistas mulle öövahetuse töötaja, kes oli just koolibussilt kõne saanud, et halbade ilmastikuolude tõttu täna vedu ei toimu. Muidu on nii, et öövahetus saadab lapse kell üheksa kooli ja läheb ise minema, mina saabun alles ühest. Täna kui laps kooli ei pääsenud, oli kogu süsteem pea peal. 

Põhja-eurooplast, nagu mina seda olen, väike lumi ei heiduta, ütlesin, et andku mulle tunnike aega, lendan kohale. Kiire dušš, riided selga ja minek. Igavesti mõnus päev oli - kõigepealt ajasin teerajad puhtaks, siis käisime lapsega nurgapealses poes piima ja šokolaadi järel, tegime hommikusöögiks omletti ja sättisime end diivanile multikaid vaatama. Nagu oleks ise kah koolist vaba päeva saanud! 

Hiljem läksime jalutama, sest mul on kahtlus, et Vancouveri lumi on nagu Eesti talve valge hetk - et kui õigel ajal kohal pole, jääd ilma. Ma üldse ei imestaks kui homme oleks plats puhas ja päike väljas. Seega krabasin fotoka kaasa, sest muidu te ei usuks, et meil siin kah maa valgeks läheb. Ja lumemütsiga palmi pole te võib-olla varem näinudki (mina näiteks polnud)...

Nüüd on ühtlasi käes see aeg, mil inimesed päkapikumütsides ringi käivad. Õudne! Kes mütsi ei taha kanda, on pähe tõmmanud peavõru, kus jõuluteemaline lulla küljes tilbendab. Täna nägin kena noort naist, kel oli punase võru küljes kaks jõuluvana pead. Värvilisest papist, 6-7 cm kõrged. Vedru otsas! Paar päeva tagasi istus bussis vanem mammi, kel oli peavõru küljes vilkuv kuusepuu. Oma 10 cm kõrge. Taevas halasta, kes paneb omale kuuse lagipähe?

Ühtlasi - saage tuttavaks, Rudolph The Red Nosed Bus. Nina on, silmad on, sarved on ka. Põhjapõder mis põhjapõder! 

Eile oli peakontoris jõulupidu. Üks naljahammas uuris, et kas me Eestis jõule tähistame ja oli imestunud, et meie pühad on päev varem (Kanadas tähistatakse 25-ndal). Ja et meie Santa Claus ei tule kamina kaudu, meil on tänapäevane mudel, oskab ust kasutada. 

Kusjuures kuni detsembrini oli minu jaoks täielik müstika, et Kanadas on absoluutselt igas majas kamin. Paljudes korterites ka. Nüüd saan aru küll! Esiteks ei panda siin aknalauale sussi, vaid riputatakse kamina külge sokk; teiseks tuleb jõuluvana korstna kaudu - kel kaminat pole, selle jõulud on puhta tuksis! 

50 halli varjundit

Sõbranna laenas mulle hiljuti kaks osa "halle varjundeid". Esimene oli täitsa okei, selline lihtne lugemine, sobiks kenasti mõne teismelise tüdruku riiulisse "Videvikule" seltsiks. Aga teine oli puhas absurd ja klišee vaheldumisi! Näiteks selgus, et meespeaosaline on prostituudi poeg, keda ema sutenöör igapäevaselt peksis ja kes oli nii nälginud, et kui ta lõpuks haiglasse sattus, polnud keegi nii nälginud last varem näinudki. Arstil, kes teda läbi vaatas, hakkas poisist kahju ja seega lapsendas ta oma perre. Sest ta ei saanud lapsi. Ja sest lapsendamine ongi täpselt nii lihtne protsess, et valid aga kõige kurvemate silmadega põnni välja ja võtad lihtsalt koju kaasa.

Rääkima hakkas peaosaline alles kuueaastaselt, enne seda ei öelnud ühtki sõna. Aga sügavalt traumeeritud-nälginud-kõnevõimetust lapsest kasvas hiilgav ärigeenius, kes 27-ndaks eluaastaks oli maailma kõige rikkam ja mõjuvõimsam inimene. Loomulikult oli tal hulgaliselt muidki andeid; klaverit mängis paremini kui Beethoven ning ühtlasi oskas juhtida nii laeva, lennukit kui kopterit.

Paljukuulutatud seksistseenide perverssus piirdub stseeniga, kus neiu unustab, et tal on päevad, aga noormees teatab, et sellest pole midagi, laskub paremale põlvele ja tõmbab vettinud tampooni välja. Romantika tipp, ma ütlen! Peab see alles armastus olema, et värske poiss-sõber oma kasutatud tampooni kallale lasta. Või üldse keegi oma tampooni kallale lasta... kui ise just kätetu ei juhtu olema.

Ja et lugeja ikka aru saaks kui vastupandamatute olenditega peategelaste näol tegemist on, on mõlema vastassoost tuttavad neisse kõrvuni armunud. Kõik viimseni! Kuti ekspruut hakkab uut naist muidugi mehhikoseebikalikult jälitama, muuhulgas luusib mehe üliturvatud korteris, kuigi väidetavalt on seal iga nurga peal kaamerad ning turvamehed ööpäevaringeses valves. Armuvalus "hullu" aetakse lõpuks isikliku sõjaväega päevade kaupa mööda linna taga, peaosalistel lastakse valenimede all hotellis elada, et nende elu ohtu ei satuks... ja siis läheb uus naine (täiesti üksi) korraks oma vanasse korterisse ja mehe ekspruut ootab lihtsalt ees. Selline suht "loogiline" turvaauk.

Peika astub just sel hetkel uksest sisse kui ta armastatu püstolitoru ees seisab ja piisab noormehel vaid üks sõna poetada kui jälitaja ta ette põlvili variseb (mis see müstiline sõna oli, ei avalikustata). Seejärel toimetab turvameeskond šokeeritud naise minema ning mees jääb vana pruudiga praeguse naise korterisse maha. Hiljem selgitab, et vannitas (!) teda paar tundi "nagu last", pani neiule lõpetuseks uue pruudi riided selga (what the fuck???) ja viis limusiiniga hullumajja. Erahullumajja, sest tema isiklikul erapsühhiaatril on isiklik erahullumaja.

See on konkurentsitult kõige halvem raamat, mida ma olen lugenud. Kõik kaaskannatajad, kes selle õuduse on läbi lugenud, visake pilk SIIA, leiate kõvasti äratundmisrõõmu :)

Guatemala matus

Reedel sai tööprinteris tahm otsa. Kuna ma pole suurem asi tehnikageenius, saatsin kohe Kustile sõnumi, et mida ma tegema pean, aga kukkusin samal ajal kohe ise toimetama. Hetk hiljem saabus Kustavilt piltidega illustreeritud õpetus, kuidas tahmakassetti välja võtta (ja minult vastuseks nutulaul, et jõudsin juba mingi lulla ära murda). Ah, see on lihtsalt tüüpiline! Lõpuks jõudsin ikka õige kohani ja etteruttavalt võib öelda, et murdunud lulla oli täiesti ebavajalik detail, sest printer töötab ka ilma selleta ideaalselt.

Laupäev kulus kuidagi niimoodi ära, et olin täiesti kindel, et see tuleb alles järgmisel päeval (siis kui teistel pühapäev tuli). Ühel hetkel seisime kahekesi printeripoe ukse taga:

Mina (pettunult): "Ei ole kinni!"

Kustav: "Mis pani sind arvama, et see täna lahti on?"

Mina: "Ma guugeldasin!!! Nende netileht ütles selge sõnaga, et SATURDAY ja OPEN!" (ise vedasin näpuga ukse peal illustratiivselt järge, kust vaatas täpselt sama info vastu).

Kustav: "Nojaa, aga täna on ju SUNDAY!"

Õhtul tuli meile Sofi külla. Kuna tema lõpetas suvel Kanadas ülikooli, on tal nüüd nelja aasta pikkune viisa. Juhul kui leiab erialase töö, saab viisale ka kaaslase külge liita. George tuli talle suvel turistikaga järele, aga nüüd sai kehtivus läbi ja pidi riigist lahkuma. Lubasime pühalikult ta pruudi eest hoolt kanda ja nii me ka tegime. Rummi ja koolaga. Õnneks on Sofil töökonks juba vees ja uue aasta alguses lootust näkkamisele, siis pääseb George kah tagasi Kanadasse.

Mina täitsin oma viisataotluse eelmisel nädalal ära ja sain hiljem sisse logides teada, et kõik väljad on kinnitatud ning saatkond ootab ülekannet viisatasuga. Kandsin raha ruttu üle, et nad ei jõuaks ümber mõelda. Lõplik otsus võib veel paar nädalat aega võtta. Pöidlad pihku! 

Sofist hakkasin tegelikult üldse sellepärast rääkima, et tahtsin jagada värskeid teadmisi Guatemala matustekommetest. Ma ei mäleta, kuidas jututeemadega selleni jõudsime, aga korraga mainis Sofi, et Kanadas on üks asi väga veider - kui inimene sureb, on matused alles peaaegu nädala pärast! Guatemalas, kust nemad George'ga pärit on, maetakse lahkunu alati järgmisel päeval! Õhtul saadetakse kohalikku lehte teade, hommikul saavad kõik korraga info kätte, ja kihutavad kohe matustele. Surnukeha koju ei tooda, peiesid ei peeta ning matmiseks on laias laastus kaks varianti - kas maa sisse või seina. Jah, lugesite õigesti, SEINA SISSE! Kirst lükatakse auku ja ava tsemenditakse kinni.

Kuna need "surnuseinad" võivad olla päris kõrged (ühel pildil, mida Sofi näitas, oli seitse korrust), kasutatakse vajadusel redelit. Kuidas sel juhul kirst üles viiakse, ei osanud ta öelda. Nende perel on plaan auku minna, maalapp selleks tarbeks juba ostetud. Tuhastamine ei tule kõne allagi, sest katoliku usu kohaselt on keha ka järgmises elus vaja. 

Täna käis korteriomanik korraks läbi, see, kelle lemmikuid Kustav nädalakese valvas. Rääkis, et koerad olid Kusti pakutud seltskonnaga ilmselgelt väga rahul, sest kui pererahvas lõpuks koju jõudis, loivasid penid tavapäraste rõõmuhüpete ja niuksete asemel ainult korra vaatama, et kes tuli, ja läksid kohe sama targalt minema, umbes et "ah, ainult teie..."

Kustav lakkus just jõulukaardi ümbrikku kinni ja ütles, et nad võiks seda liimi natuke parema maitsega teha. Äriideid tuleb lausa varrukast. Jõulude puhuks võiks ju piparkoogimaitseline olla!

Koeravalvurid

Esimene nädal juhatajana möödas. Mul on suur maja ja ainult üks laps, ise otsustame, mida ette võtame või millal süüa tahame. Eelmine juhataja hoidis kõige pealt kokku ja väitis, et raha pole, aga nüüd näen, et isegi kui kõik rebenenud dušikardinad, kulunud rätikud ja muu träni kohe esimesel kuul välja vahetada, jääb eelarves ikka raha üle!

Kanadas hoolitsetakse erivajadusega inimeste eest väga hästi. Olen viimasel ajal mõelnud, et kuidas Eestis samasuguste laste vanemad hakkama saavad? Ma polnud varem autistidega eriti kokku puutunud ega osanud neist midagi arvata, aga viimane poolaasta on mind kõvasti õpetanud. Töötada on nendega väga huvitav, kuid eks ta ole - iga maja on sisse sätitud spetsiaalselt nende vajadusi silmas pidades ja mina lähen ju kella kukkudes koju. Palka saan kah! Aga mida teevad need pered, kel selline laps kodus on? Muideks - Eestis makstakse 16. aastasele ja vanemale erivajadusega inimesele 16-53 eurot toetust kuus, ja seda mitte puude raskusastme järgi, vaid lisakulude alusel. Mäletan, et kui seadust muudeti, tõstsid hooldajad lärmi, sest kulude tõestamise süsteem oli pehmelt öeldes idiootne ja tegelikult solvav ka, aga paistab, et kedagi ei huvitanud.

Nii palju siis tõsisematest teemadest. Kõik muu on lust ja lillepidu! Meil on koeravalve nädal - Caroline ja Wayne sõitsid reisile ning jätsid auto, maja ja koeravolaskid Kusti hoole alla. Mina veedan nendega ainult nädalavahetuse ja lähen esmaspäeva lõunaks tööle. Aga asi seegi!

Praamisõit on siinsete saarekeste ja mägede vahel muidugi omaette elamus ning Gibsons kujutab endast unist romantilist väikelinna, kus elavad peaasjalikult pensionärid. Käivad muudkui ühest kohvikust teise ja ütlevad kõigile tänaval "tere". Sellised toredad!

Kustav unustas hommikul koertega jalutama minnes kakakotid maha, oli neile öelnud, et lihtsalt ei situ siis! Aga ta pole ilmselt veel eriline autoriteet, sest kuulda teda ei võetud. Hiljem käis krapsakama peniga teise ringi veel, et junnid kokku korjata.

Maja on võrratu, väga kodune. Arutasime, et võiks jõulud kah ära tähistada, sest oma kodus pole meil üldse mingeid pühadekulinaid. Pealegi oleks õige kuupäeva valimisega nagunii raskusi, sest kanadalaste põhijõul on 25-ndal, mil Eestis suurem sagimine juba läbi hakkab saama.

Panime kamina küdema, avasime pudeli punast veini ja hakkame filmi vaatama. Küünlad värelevad, kuusk on tuledes ja koerad nohisevad diivani ees magada. Jõulutunnet jagub küllaga!