Valgusfestival

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kui eile õhtul pool tundi enne südaööd blogimise lõpetasin, läksin ikkagi trenni. Alguses oli veits imelik sellisel kellaajal end kodust välja ajada, aga kui saali jõudsin ja sealt päris mitu öösportlast eest leidsin, hakkas kohe normaalne. Ja ma polnud kaugeltki mitte viimane saabuja! Ilmselgelt on neid piparkoogisõltlasi meie majas teisigi…

Mul on tegelikult üks nipp veel, mis aitab südametunnistuspiinu leevendada - ma ei söö glasuuri. Lükkan näpuga maha ja ütlen endale, et see on dieetpiparkook! Viinamarja seemneid ma näiteks ka ei söö. Hammustan pooleks, nokin mõlemast tükist kõik seemned välja ja alles siis söön ära. Maru kaua võtab aega, aga muud ei jää üle, sest need paganama seemned on lihtsalt jube rõveda maitsega. Glasuur ei ole vähemalt halb, aga Kustav juba soovitas, et võib-olla jätaks järgmine kord mõned piparkoogid glasuurimata, oleks hiljem vähem koristamist...

Vahepealsetest uudistest veel niipalju, et kui mõni aeg tagasi sai netist mingit klippi vaadatud, kus keegi demonstreeris, et Walmart'i jäätis ei sula isegi päikese käes ära, siis meil juhtus sünnipäeval kogemata täpselt sama asi! Kustav arvas, et brownie kõrvale peab ikka jäätist ka olema ja tõi poest ühe populaarseima kohalikest sortidest. Kui see karp oli tund aega soojas toas lahtiselt seisnud, tegin tähelepaneku, et jäätis pole veel sulama hakanudki! Kaks tundi hiljem õigustasid teised, et näe, äärtest läheb juba natuke pehmemaks ning kolm tundi hiljem oli keskmine osa kah õige veidike pehmemaks läinud, selles mõttes, et täiesti kivikõva enam ei olnud. KOLM tundi hiljem!!!

Kuna leivajuuretis suri suvel ära, olen juba pikemat aega pead vaevanud, kust uut saada? Täitsa nullist ei tahtnud ise uut hakkama panna, sest eelmine kord sai seda tehtud ja kõik läks täpselt nii nagu internetis kirjeldati - esimesed korrad ei kerkinud eriti hästi ja normaalse leiva sai alles umbes viiendal katsel. Jube tüütu! Aga mingil hetkel hakkasin mõtlema, et oot-oot, kust juuretis teab, kas ma küpsetan sellest taignast midagi või segangi ainult vett ja jahu juurde ja jätan seisma? No kuidagi ei saa teada!

Naturaalse juuretisega tehtud leivakääru mul kah polnud ja nii tegingi mingi suvalise popurrii erinevatest retseptidest, segasin omavahel rukkijahu, maitsestamata jogurti ja õunad (õigemini riivisin õuna ära ja pigistasin mahla juuretisesegule, sest eelmine kord jäid need õunatükid selle hapuksläinud juuretise sees eriti rõvedad ja seekord ei tahtnud midagi tükilist sisse panna). Iga mõne päeva tagant segasin natuke vett ja jahu juurde ning nädala pärast panin külmkappi. Esimene leib rändab ahju homme, aga juuretis näeb igati ilus ja elus välja, seega eeldan head kerkimist.

Kuna rohkem juttu pole, uputan piltidega. Juba eelmisel aastal soovitasid kõik Van Duseni botaanikaaia valgusfestivalile minna. Mina mõtlesin, et hähh, mis seal ikka nii erilist olla saab ja ei läinud. Aga kui kanadalased kaunistama kukuvad, pole mõtet keskpärast tulemust oodata, neil on ikka tõsi taga! Esimest korda sattusin sinna oma kliendiga, kes sai päevaprogrammist kaks tasuta piletit. Autistiga on sellises kohas eriti tänamatu käia, tema jooksis ees ja nõudis kooki, tuledest ei hoolinud üldse; mina klõpsisin telefoniga pilte teha, et saaks hiljem Kustavile näidata, miks ta minuga sinna tagasi peab minema. Nüüd on teist korda kah käidud ja vaimustus kasvas ainult suuremaks.

Aias põleb üle miljoni lambi, absoluutselt iga puu ja piire on kaunistatud, täiesti kirjeldamatu ilu! Kuu aega saab vaatamas käia, siis korjatakse kõik tulukesed maha. Ja taaskasutus on ka loomulikult mängus - see lillemeri, mida ühel pildil näete, on tehtud plastpudelitest.

Piparkoogid

Eile hakkasime tubliks ja käisime trennis. Suht nüri rassimine oli, aga vahel on hea lihastele meelde tuletada, et nad olemas on. Ma pole tegelikult päris lõpuni kindel, et on, aga kuna korraks tuli tublidusetuhin, kujutasin ette, et äkki varsti hakkavad olema? Pole ju raske igal õhtul korra liftiga alla sõita ja kasvõi pool tunnikest lindil joosta?! Aga nagu juba mainisin, on lindil jooksmine üks nürimaid tegevusi üldse! Enamiku aega jõllitasin numbreid, mis liikusid täpselt sekundhaaval ja ääretult keeruline oli end jätkama motiveerida…

Õhtul magama jäädes otsustasin, et lähen hommikul uuesti - korraks hakkas tunduma, et olen nii usin, et võiksin vabalt kaks korda päevas trenni teha, pärast on ju alati nii hea olla! Võite ise arvata, mis sellest lõpuks sai… Vihjeks võin näidata, millega me pühapäeval tegelesime:

Taigna tegime ise ja glasuuri tegime kah ise. Seekord viisin dekoreerimise lausa nii kõrgele tasemele, et soetasin isegi kaks toiduvärvi! Tulemus oli veidi õudne oma kiiskavas neoonrüüs, aga maitse ikka hea ja terve kodu jõululõhna täis.

Ainult üks häda on nendega - kogu aeg peab sööma! Nii lihtne on endale öelda, et trenni saab ju ka homme minna. Isegi kaks korda võin minna - hommikul ja õhtul. Ainult, et need paganama piparkoogid on ju nii hommikul kui õhtul ikka veel siin... Nii ma siis sööngi hästi usinalt, et ruttu otsa saaks.

Isetegemise juures on muidugi see häda kah, et ma tean täpselt, millistes hobuseannustes kulus taigna valmistamiseks suhkrut ja võid. Jahust üldse ei räägi - küpsis on küpsis, igaüks teab, et see ainult jahust koosnebki. Ja glasuur on puhas suhkur! Hästi tore oli seda suurtes hunnikutes kaunistuseks peale plöristada, aga palju vähem tore kui see mul lõpuks kintsu peal lödiseb. Sest trenni ma ju täna jälle ei jõudnud! 

Teie tulevane rasvapall Anu.

Jõulupakisadu

Mul pole vist oma 20 aastat sellist sünnipäevaärevust olnud nagu seekord! Palju ei jää puudu kalendrisse ristikeste tõmbamisest, et suurpäev kiiremini kätte jõuaks! Esimese hooga polnud tegelikult üldse mingit vaimustust, sest kuus sõpra teatasid, et lendavad täpselt enne mu sünnipäeva reisile, kes Mehhikosse, kes Hawaiile, kes Guatemalasse… Mõtlesin, et teeks siis Kustiga kahekesi mõnusa restoraniõhtu nagu eelmisel aastal, aga lõpuks otsustasin, et tahan ikkagi päris pidu ka!

Kirjutasin ülejäänud neljateistkümnele sõbrale, et Anu saab sel aastal jälle 25, tulge tähistama! Minu suureks rõõmuks teatasid kõik oma osavõtust! Mulle hirmsasti meeldib külalisi võõrustada, süüa teha ja kooki küpsetada. Kooke tuleb seekord lausa kolm ja sült on juba täna tulel. Ehtne Eesti pidu ikkagi, isegi täidetud mune saab!

Kuna mul kodus süldikeetmiseks piisavalt suurt potti polnud, pidin selle eile töölt kaasa tarima. Muud kraami oli ka - tõin poest ühtteist ja vihmavarju oli vaja kaasa tassida, pott rippus siis enam-vähem hammaste vahel, polnud eriti vabu käsi. Jõudsin välisuksest sisse ja kontrollisin igaks juhuks postkasti. Ma teen seda absoluutselt igal õhtul, sest elamisloa taotluse vastus peaks saadetama posti teel ja ootamine ajab mu lihtsalt HULLUKS!

Kirja muidugi polnud (agggrrhhhh…), küll aga oli pakiteade! Kaalusin siis variante, kas käin üleval ära, et kaamelikoorem maha panna ja uuesti alla paki järele tulla või jätan kogu tavaari fuajeesse diivanile ja toon kõrvalmaja valvelauast oma üllatuse kohe ära. Võitis teine variant.

Valvelauas selgus, et pakke pole üks, vaid lausa kaks. Üks minu emalt ja teine Kustavi emalt. Kumbki ei teadnud, et teine paki saadab, aga paistab, et sattusid samale lennule! Telepaatia, ma ütlen! Mõlemad olid muidugi terve kasti läkitanud ja need polnud üldse mingid kerged kastid! Valvelauaonu aitas need mulle sülle sättida, ukse avasin puusaga ja lahti lükkasin jalaga. Paarikümne sammu kaugusel tegin oma majja sissesaamiseks vahva joogapoosi, kiibiga puldi poole vehkides ja varvastega ust lahti kangutades, et jõuda rõõmsa taaskohtumiseni oma esialgse kaamelikoormaga.

Korra mõtlesin küll, et võiks Kustile helistada, et ta alla sõidaks ja tassida aitaks, aga no ega ma mingi papist tüdruk ole! Täpselt ei mäleta, mis kohaga lõpuks liftis nuppu vajutasin, võib-olla kulmuga, aga tuppa ma igatahes jõudsin.

Jumala kihvt on pakke saada! Harutasime kumbki oma kasti kallal ja olime hirmus elevil. Magusavarud on nüüd sellised, et normaalne inimene veaks nendega jaanipäevani välja, aga normaalseid meil siin paraku pole. Panime filmi käima, sättisime end diivanile kerra ja alustasime ulatuslikku hävitustööd. Kõrvale jõime Elina kasvatatud-kuivatatud-pakitud sidrunimelissi teed, mille Kustav kuulutas parimaks teeks, mida ta eales maitsenud on. Mõnus!

Vancouver ootab jõule...

Kanadalastele meeldib tähistada - isegi riigipühi on siin nii palju, et igasse kuusse mahub vähemalt üks! Ja oi kuidas nad armastavad dekoratsioone - anna ainult põhjust! Üks hullus ei jõua veel lõppeda kui juba järgmine algab… 

Laibad, luukered ja kõrvitsad korjati kokku, et värvilistele tuledele ruumi teha. Mõnel on ukse ette kogu põhjapõdrapere püsti löödud, teisel särab jõulumees, mõni hoov vilgub nii, et epileptikud kukuks hoobilt pikali ja osades õuedes kõlab muusika. Muideks, ka siin näidatakse jõulude ajal telekast "Üksinda kodus", aga uusaasta hommikul "Titanic"-t ei tule.

Fotograafiaauhinnale ma telefoniga pimeduses vilkuvatele tuledele jahti pidades ei kandideeri, aga natuke aimu saate ikka. Pole lund vajagi, et jõulutunne tekiks (meil oli täna 15 kraadi sooja).

Hiina keel

Eile käisime sõbra sünnipäeval ja tutvusime seal ühe Jeemeni kutiga, kes teatas, et tunneb juba päris mitut eestlast. Vist vähemalt nelja… Seejuures on meid ju ainult miljon ehk 23 korda vähem kui jeemenlasi (keda ta Vancouveris ühtegi ei tunne).

Saime teada, et Jeemen on vaene riik, kuigi loodusvarade poolest vägagi rikas - korruptsioon lokkab ja lihtrahva ette kuldmune ei saja. Neil on mäed, meri ja kolm erinevat kliimatsooni ning suvel läheb osades piirkondades kohutavalt palavaks (isegi üle 50 kraadi!)

Poole jutuajamise pealt guugeldasime üheskoos kaardilt Jeemeni asukohta, sest piinlik küll, aga mina oleks selle tükk maad… emm… paremale paigutanud. Ma ei teagi, kuhu täpselt, aga no kuhugi sinna Musta Mere kanti vist (läheb häbeneb nüüd korraks). EDIT: nagu üks lugeja välja tõi, ei asu Must Meri tegelikult üldse paremal, hahaa...

Kooliajal sai geograafiat õpitud küll, aga mustvalget teksti lugedes on ausalt öeldes ikkagi kuidagi maru kuiv see värk. Tööl on meil näiteks suur maailmakaart, kuhu igaüks saab oma kodukoha märkida. Lisaks kanadalastele on töötajaid Keeniast, Kongost, India põhja- ja lõunaosast, Filipiinidelt, Mehhikost, Trinidad & Tobagost… ja kaks tükki Eestist. Siinkohal pole eestlaste esinemise statistika muidugi päris lõpuni aus, sest Kadri tuli minu kaudu. Aga ikkagi.

Muideks Sofi ei suhtle Vancouveris ühegi guatemalalasega (peale oma peika), sest esiteks neid pole siin eriti ja teiseks on Guatemalas erinevate ühiskonnakihtide vahel nii suured käärid, et madalamasse klassi kuuluvate inimestega pole lihtsalt kombeks läbi käia!

Eestlastel on selles mõttes lihtne, et veel hiljuti olid meil kõigil täpselt ühesugused koledad sektsioonkapid, lillepiltidega morsiklaasid, Marati dressid, hõbeplommid, Salvo kelk ja NuPogodi mäng. See munadega. Hoobilt jääb ära "kuna ma su perekonda ei tea, kuulud valesse rühma ja tsau-pakaa-nägemist". Meil on pigem nii, et tuttavaks saadeks arutatakse esimese asjana, mis koolis keegi käis ja millises linnas üles kasvas ning üsna harva juhtub, et ühtki ühist tuttavat pole.

Üks asi, mille olen Kanadas selgeks saanud, on see, et pole olemas "india keelt" või "hiina keelt". On punjabi ja hindi ning mandariin ja kantonees. Sada väiksemat muidugi lisaks, aga ärme praegu nii detailseks lähe. India suurimad keeled pidavat selles mõttes sarnased olema, et ükskõik kumba räägid, saad ka teisest põhimõtteliselt aru. Hindi on keerukam ja kõlab viisakamalt, punjabi pidavat veits matslik olema.

Mandariin ja kantonees kõlavad üsna erinevalt, nende rääkijad üksteisest aru ei saa. Küll aga kasutavad mõlemad samu hieroglüüfe… ja need hieroglüüfid tähendavad täpselt samu asju! Mandariini rääkiv inimene võib täiesti vabalt kantoneesikeelset ajalehte lugeda, aga kui keegi selle talle kantoneesis ette loeks, ei saaks mõhkugi aru. Veider, kas pole?! See on vist mu selle aasta suurim aasiateemaline avastus. Eelmise aasta suurim oli teada saada, kuidas nad hieroglüüfides trükivad, sest klaviatuuril on ju teatavasti täitsa tavalised tähed (tipivad häälduse sisse ja ekraanile ilmub hieroglüüf).

Imeline maailm...

Verivorstid-vorstid-vorstid

Marii & Shelby

Meil oli laupäeval väga omapärane pidu ja palju toredaid külalisi - pikkade juuste ja suure habemega hindu keetis kahe potiga chai'd (tavalisest ja kookospiimast); Jen andis kahe sõbraga kolmel kitarril kena kontserdi, mispeale Matt korjas tagataskust välja suupilli… ja teise… ja kolmanda… 

Mina küpsetasin keset ööd mitu pannitäit kaneelirulle ja selle kõige vahepeal tegime tüdrukutega ühe "Reis ümber maailma" mängu, mille võitis üllatuslikult "uus" eestlane Marii, kes sai esimese nupu välja alles siis kui teistel pooled juba "kodus" olid! Väga tore oli. Järjekordselt.

Pühapäeval toimus Eesti Majas jõuluturg. Õnneks läksid Marii ja Ermo aegsasti kohale (no mitte aegsasti, aga vähemasti õigel ajal), mis tähendas, et meie, hilinejad, ei pidanud verivorstidest ilma jääma. Matt pakkus, et võib free ride olla ja meie arvasime sinisilmselt, et ta ei jää kaks tundi hiljaks nagu absoluutselt alati. Aga jäi. Ja siis ta teadis poolel teel ühte eriti head juutide kohvikut, nii et tegime korraks peatuse ja võtsime sealt kohvid-croissant'id kaasa. Nii see läks…

Eesti Majas, kus lootsin blogi jaoks laadamelust paar head pilti saada, ootas meid tühi saal, aga õnneks oli verivorstimeister Liivi veel kohal ja müüs meile vorstide juurde ka pirni-pohlamoosi.

Mariil oli kotitäis värskeid kodumaiseid lihapirukaid, mida lahkelt meiega jagas - maru hea ikka kui sõpru on! Turg oli tore olnud, aga sülti ei müünud näiteks keegi. Kes sülti tahab, peab meile jõulude paiku külla tulema, ma keedan ühe laari. Ja ainus, kellega ta leivajuuretise osas jutule oli saanud (minu oma suri teatavasti ära), küpsetab seda pärmiga, nii et uue juuretise pean ilmselt siiski jälle ise tegema. Pärmiga leiba võib ju poest kah osta, selle nimel ei viitsi ma võimelda.

Oh, põhilise uudise unustasin ju üldse ära! Meil tuli lumi maha! Kuna seda juhtub Vancouveris umbes üks kord aastas ja järgmiseks päevaks sulab tavaliselt kõik ära, võite ise ette kujutada, milline vaimustus siinset rahvast haarab kui natuke valgeid udemeid murule pudeneb… Kusjuures linna kõrval on mäesuusakeskused juba paar nädalat avatud, nii et soe kliima ei tähenda seda, et me talverõõmudest üldse osa ei saaks.

Vancouveri ametlikul jõuluturul käisime ka! Lumise ilmaga tundub see ju natuke ehedam. Kuigi jah, kui poleks uudistest lugenud, et lumi maas on, poleks võib-olla märganudki… Turg oli päris okei. Tallinna omale jääb muidugi alla (milline ei jääks), aga oli kõvasti toredam kui eeldasime.

Sissepääsuks tuli muideks pilet lunastada. Jaa, just - maksad, et saaksid ostma minna! Pilet kehtib õnneks detsembri lõpuni, nii et nüüd on meil vaba voli seal seakooti söömas käia ning Eesti koori ja rahvatantsurühma esinemist oleksime 16. detsembril ju nagunii vaatama läinud.

Igasugu põnevaid asju müüdi - ilusaid heegeldatud jõuluehteid ja suht koledaid nõukaaegseid kuusemune; erinevate puuviljade kujulist seepi (kel oleks seebist viinamarjakobarat vaja, võin saata); käsitööd, kuivatatud ökoseeni… Ahjukapsast ja sealiha. Kartulikotlette. Verivorste. Tuuletaskuid.

Hakkasin praegu mõtlema, et võib-olla ongi see turg üldse venelaste algatus, sest kanadalased ise ei söö ju eelmainitutest pea midagi. Neil käib igaks tähtpäevaks kalkun, mis pole jällegi Ida-Euroopas eriti populaarne. Või no ma ei tea ka, ma pole kaks aastat Eestis käinud, isegi Halloween on vahepeal sisse murdnud, võib-olla on nüüd jõululaud ka kalkuniga. Ma ei imestaks absoluutselt!

Nii palju siis sissejuhatuseks. Tegelikult tahtsin hoopis sellest kirjutada, et lükkasime täna õhtul esimesed verivorstid ahju. Une-eelne snäkk või nii. Appi kui head! Ja see moos! Kirjeldamatu…

Ilus ja hoolitsetud

Tulin koju, Kustavit polnud. Lakkisin siis suurest igavusest küüned ära. Kui tagasi jõudis, ütles mulle: "Tere haisukott!" Enamikel meestel on küünelakiga mingi salavimm, üldse ei talu selle haisu. Osadele läheb vähemalt lõpptulemus korda, aga Kusti on küünte suhtes üsna neutraalne - just eile küsisin - suva, kas lakitud või mitte, talle lihtsalt meeldivat, et ma "kogu aeg selline ilus ja hoolitsetud" olen! Mina???

Kiikasin just Marina blogisse, kust leidsin postituse meigist ja nahahooldusvahenditest. Seitse huulepulka! Mul pole ühtegi... Läbi häda olen mõnikord läiget kasutanud, aga peab tunnistama, et pole minu tassike teed. Ma kohe ei talu kui huuled on millegagi koos - juuksed jäävad sinna kinni, klaasiääred saavad triibuliseks ja pealegi olen pool tundi hiljem väärtusliku kraami lihtsalt maha limpsinud. Umbes nagu kass, kellel on käpad mustaks saanud.

Jumestuskreemide ja muu taolise osas olen suur ja ümmargune null. Kohe nii null, et ei tea siiani, misasi on BB kreem, millest kõik viimastel aastatel jahuvad... Mingi uut tüüpi näomääre? Vahel teevad peenemad blogijad enda meikimisest videopostitusi - mingi kümme minutit läheb näo katmisega enne kui silmade kallale asutakse! Ma tunnen end selliseid klippe vaadates nagu mees! Protsess on arusaamatu, aga tulemus ilus.

Tahaks kah postituse teha, et mis ägedad ilutooted mul kõik on, aga mul pole ju midagi! Igapäevases kasutuses ainult üks täiesti tavaline L'Oreali ripsmetušš ja mingi kuldses pakendis põsepuna (-> läheb vannituppa pakendit vaatama, sest tootajat ei mäleta). Estee Lauder. Väga peen! Mis aga nii peen ei ole, on avastus, et meigikott on seest tolmune. Vot nii hoolitsetud olengi! Meik tolmab ära, kuna on nii harva kasutuses!

Pidulikumatel juhtudel kasutan ka silmapliiatsit ja lauvärvi. Mingit halli. Kui silmad roheliseks/lillaks/siniseks värvin, näen välja nagu kloun. Ma ei tea, kellele need toonid mõeldud on...

Juuksehooldus piirdub pesemise ja kammimisega. Vahel punun küljele väikse kalasaba, mispeale saan enamasti teistelt naistelt kõvasti komplimente, et vau, nii äge, kuidas sa oskasid?! Tavaliselt ütlen siis, et noh, ma olen ju juuksur! Juuksurikoolis tegelikult punumist ei õpetatud. 

Blonde kiharaid tahaks küll tagasi ja võib-olla ühel hetkel annan alla ning loobun oma "võluvast" kartulikoorest, aga ilmselt mitte niipea. Mul on isegi vähe karvu peas ja kui neid blondeerida, läheb täpselt poole vähemaks. Ärge uskuge, et maskid ja muud imevahendid suurt midagi päästaks. Blondeerimine tapab juuksed ära. Kellel neid jagub, ei anna muidugi nii väga tunda.

Aga küüsi lakkida mulle meeldib. Kõige koledam asi, mis üldse olla saab, on mahakooruv lakk, seda ei näe minu küüntel mitte kunagi! Teine õudus on liiga pikad lakkimata küüned. Mõnel on kohe kiiks, et küüned peavad võimalikult pikad olema, aga ei laki neid kunagi. Kui äralõigatud küüned kraanikaussi vedelema jätta, on ju õudne, eks? Kui need teil näpu otsas on, on sama õudne! 

Vot! Iluguru on rääkinud.

Strathcona

Vancouveris oli imeline nädalavahetus - soe ja päikesepaisteline. Ühtlasi leidis aset iga-aastane kunstifestival "Eastside Culture Crawl", mis andis hea põhjuse Strathconas ringi jalutamiseks, sest just seal kunstnikud end peidavadki. Igal sügisel avatakse neljaks päevaks kõigile huvilistele kodude ja ateljeede uksed ning pannakse tehtud tööd vaatamiseks välja. Festivalil osalevad majad tähistatakse õhupallidega ja lisaks võib internetist kaardi alla laadida, et selgemat ülevaadet omada. Samas pole Strathcona nii suur, et seda ei annaks huupi läbi jalutada (ainult 3 ruutkilomeetrit) ja pealegi on seal nii mõnusad majad, et kogu piirkond on tegelikult omaette vaatamisväärsus.

Vene kiriku ees käis suur piruka ja supimüük, mis tekitas hoobilt hea koduse tunde. Kuigi saiavalik on Vancouveris üldiselt rohkemgi kui eeskujulik, ei saa siin mitte kuskilt neid õigeid pirukaid. Lihaga, ma mõtlen. Või kapsaga. Viineriga! Nämm. Venelased on ainsad, kes neid siin teevad. Eile siis tegidki!

Strathcona on selles mõttes kah mõnus, et asub kesklinnale väga lähedal ja teiselt poolt piirneb Commercial Drive'ga, mis on umbes sama lahe linnaosa kui Strathcona ise. Sellest kandist võiks vabalt meie uus kodu saada kui praegusest korterist välja peame kolima. Vahelduseks võiks ju hipi olla!