Aiapildid - enne ja pärast

Istutasin siin ükspäev 15 puud ja pärast kogu seda pingutust mõtlesin, et ringi vaadates ei saa ikka veel aru, et midagi nii väga muutunud oleks. Kuni Matt leidis arvutist pildid, mis sai sisse kolides tehtud... Kuulge, on ikka küll parem!

Me saime ju täiesti tühja aia! Ainult üks hädine väike kirsinäss oli, mille kaalusime üldse maha võtta. Terve eelmine suvi sai teda igaks juhuks kastetud, kuigi ta nägi igatepidi haige välja. Ja sel kevadel - ossa raks! Maru tubliks on läinud, marju kasvatas nii palju külge, et ei mahu äragi!

Mulle absoluutselt ei meeldi see plank, mis aia ümber on. Selle ülepeitsimine oleks nii suur töö, et meil kummalgi pole selleks motivatsiooni jagunud. Küll aga oleme nii palju elupuid istutanud, et tulevikus katavad nad vähemalt osa koledast plangust täiesti ära. Juba praegu tegelikult katavad. Mõlemad naabermajad on õnneks meie aia suunas küljega ja otseselt ükski aken otseselt meie poole ei vaata, aga puud istutasime kõik nii, et tulevikus tekiks naabermajade ette kõrge roheline sein ja aed muutuks kohe täiesti privaatseks. Ma ei jõua ära oodata!

Need kollased küpressid, mis keset muruplatsi on, sai eelmisel aastal nii pandud, et nad vasakpoolse naabri rõduvaate ära blokeeriks, sest varjualuse kõrvale tuleb peatselt jacuzzi. Selle paikatõstmine saab üks "tore" ettevõtmine olema. Kõige loogilisem oleks lasta see aia tagumise poole kaudu sisse tõsta, aga seal ei ole teed. Maja kõrval olev värav on aga nii kitsas, et sealt pole kah varianti. Ainus võimalus on see hiiglane kraanaga üle maja tõsta! Ja ma ei tea, mis atribuutika abil ta sealt edasi liigutatakse, aga lihtne ei saa see igatahes olema.

Nii et tööd veel jagub. Aga vähemalt hakkab vaikselt looma...

Blogiauhinnad 2017

Aitäh, et mind teist aastat järjest parimaks reisiblogiks valisite! Ma olen väga meelitatud! Ruby saadab kah terviseid:

Reisikategooria sponsoriks oli sel aastal Seesam ja ma veel ei tea, mis sealt kingiks tuleb - kindlustus? Eelmisel aastal sain käsipagasi kohvri. Ma ei taha siinkohal tänamatuna näida, aga reisiblogisid kirjutavad ju need, kes juba reisivadki palju, nii et kohvrid ja kindlustused on suure tõenäosusega nagunii olemas.

Kõige lahedam kink on minu meelest hoopis see diplom, mille keegi käsitsi kujundas! Igasugu nänni on muidugi ka tore saada, aga esemeliste kingitustega on ju alati see häda, et maitsed on erinevad ja võib-olla on sama asi juba olemas. Keegi pakkus, et võiks hoopis mingi kuju kinkida (nagu Oscarite jagamisel), aga see ei lähe minu praktilise meelega absoluutselt kokku.

Sellest, kes kohale ilmub ja kes mitte, on sel aastal millegipärast suur probleem tehtud. Eks muidugi oleks tore kui kõik sulesepad end näole annaks, aga mina näiteks ei saa küll teiselt poolt maakera ainult sellepärast kohale lennata, et viisakas olla ja auhind isiklikult vastu võtta. Isegi Eesti piires ei ole see alati kõigil võimalik.

Blogi nomineerides tuli kasti linnuke panna, et kas oled üritusele tulemas või mitte. Mina panin, et ei tule. Mõistlik, noh. Korraldajatel lihtsam asju planeerida ja ei pea sada korda üle saali hõikuma, et "Anu, oled sa siin?". Ma vaatasin ülekande videot, Ženja oli millegipärast täiesti veendunud, et ma kuskil seal olen. Ei olnud. Ja seekordne videotervituste süsteem oli tore, aga minul näiteks ei palunud keegi klippi saata. Mul polnud aimugi, et selline võimalus on! Hea meelega oleks korra lehvitanud ja aitäh öelnud.

Mari-Leen koostas küsitluse, et järgmiseks aastaks asju paremaks muuta. Kohale tulemise osas on pakutud kolm varianti:

- blogija annab ise ASAP korraldajatele teada oma mittetulekust (aga seda ma ju tegingi!)
- saadab kohale oma esindaja
- auhind läheb heategevuseks

Ma ei saa aru, kes sellest võidaks kui suvaline inimene minu asemel korra lavale astuks ja diplomi vastu võtaks? Ning karistada kohale mittetulemise eest sellega, et siis ei saa auhinda ka, ei tundu samuti kuidagi pädev lahendus. Mitte, et mul neid auhindu vaja oleks, aga...

Ja üritus ise - teate, ma hea meelega läheks kui juhtuks sel ajal Eestis olema. Väga tore oleks nii lugejate kui blogijatega tutvuda! Samas ma ei tea kui hästi see tutvustamise osa seal korraldatud oli... Sirvisin ürituse pilte ja kuigi näo järgi tundusid pooled inimesed tuttavad, ei suutnud mina neid küll konkreetsete blogidega kokku panna. Minu meelest võiks kohapeal olla mingi stend blogide nimede, lühitutvustuste ja autorite piltidega. Ja võib-olla mingi tutvustusring, ühistegevused vms. Tüüpiline eestlane ikka ei astu võhivõõrale inimesele lambist juurde ega hakka juttu rääkima. Millest sa võõraga räägid? "Ma loen su blogi. Kuidas muidu läheb? Tsau siis, hiljem näeme". Mingit jäämurdjat oleks vaja, et hunnik poolvõõraid inimesi sõpradeks saaks ja õhtu otsa mõnuga vestleks.

Kõige enam häiris mind, et autasustamise osa ehk ürituse põhiatraktsioon oli kuidagi eriti kohmakas. Astud kolmeks sekundiks lavale, võtad oma nodi ja siis pead veel keset lava kõigi ees fotograafile poseerima.

Minu meelest võiks võitjatega veidi juttu teha ja paar küsimust esitada - rahvas tahab ju tsirkust ja leiba! Mis neist muidu üldse lavale vedada? Ja pildistamine võiks toimuda vahetult pärast lavalt mahatulekut, näiteks lava kõrvale ülesseatud fotoseina ees. Käsi püsti, kes tahab üksi keset lava poseerida, kogu rahvas suu ammuli pealt vaatamas? Ja pilte ei tehta alt üles, niipalju peab fotograaf asjast jagama.

Ah, mis seal ikka, eks alati annab paremini teha, aga tore, et üldse tehakse! Mõne nädala pärast olen Eestis (astuge siis julgelt ligi kui kohtuma juhtume) ja diplomi toon kindlasti Kanadasse kaasa. Aitäh, et loete ja aitäh, et toetate! Mul on väga uhke olla kõige parem reisiblogija!

Kokkamisest

Ma tegin nädalavahetusel esimest korda elus Brita kooki. Meil olid sõbrad külas ja mõtlesin, et prooviks, seda enam, et retsepti all olid pooled kommentaarid umbes sellised, et "oleks ma varem teadnud kui lihtne seda teha on..."

Hea küll, midagi keerulist muidugi iseenesest pole, aga harukordselt lihtsaks ma seda kah tituleerida ei julgeks. Juba ainult mikserdada tuleb kolm korda. Miksrilabade pesemine on minu meelest nii tüütu! Palju lihtsam on masinasse visata ja hiljem kuiva/läikivana välja korjata. Aga ei, tuli käsitsi pesta, polnud aega poolt päeva oodata. Mispärast mikser ainult ühe paari labadega tuleb? Laiskade inimeste peale pole ikka üldse mõeldud!

Retseptis pole poole sõnagagi mainitud kui suur see ahjuplaat peaks olema, millel küpsetada tuleb. Mul on neid kolmes erinevas suuruses ja terve ahju suurust plaati ei kata retseptis toodud kogus küll kuidagi ära. No ja valmis kook tuleb veel pooleks lõigata ja lõpetuseks maasikaid ja vahukoort vahele/peale möllida... Lihtne, my ass! Vahukoort tegelikult peale ei pidanud panema, aga ma kogemata panin.

Ahjaa, lihapirukaid küpsetasin ka! Pirukate osas olen ma suure harjutamise tulemusel juba täitsa proff, enam-vähem muuseas viskan valmis. Mäletan, et kunagi lugesin Olga Kaju blogist midagi sellist, et "...ja supi kõrvale käivad meie peres ikka pirukad" ning mõtlesin, et jeesus - kuidas sa viitsid?!! Pirukategu võtab ju pool päeva! Nüüd teen juba ise kah sups ja sups valmis, pole mingit pingutust! Olga on muidugi eriti peen kokk, ükspäev just uurisin ta croissant'ide retsepti ja ei saanud isegi taigna kokkuvoltimise skeemist aru, muust rääkimata. Mul arenguruumi veel on...

Teate, ma olen viimasel ajal enda jaoks külmutatud marjad avastanud! Sellega seoses on mul uus lemmikpuder ka - panen kausi põhja marju ja lasen mikroahjus kuumaks, hiljem läheb neile peale puder, veidi pruuni suhkrut ja palju kaneeli ning kõige lõpuks röstitud mandlilaastud. Segan kokku ja appi kui hea!

Külalistele ei hakanud putru tegema, küpsetasin hoopis pannkooke. Sulatasin suurema portsu marju ja lasin nad kuumaks, vahustasin eelmisel õhtul üle jäänud vahukoore ära ning panin muuhulgas lauale vahtrasiirupi. Tüüpiline kanadalane sätiks muidugi pannuka kõrvale peekoniviilud ja vorstikesed ning kallaks kogu kupatuse siirupiga üle, aga kuna mul hakkab sellist kombot vaadates siiamaani silmadel valus, siis meie majas seda ei pakuta.

Pannkoogid koos kõigi lisanditega läksid kui tulisele kerisele, kõik nõud said viimse puru ja tilgani puhtaks.

Sarvedega kasvuhoone

Planeerime siin vaikselt oma juunikuist Eesti reisi ja kui nüüd kristalselt aus olla, on ikka paras kunst kõik asjad seitsme päeva sisse mahutada. Muuhulgas palusin sõbrannal mulle juuksuriaeg panna ja ütlesin, et lisaks lõikusele tahaks järelkasvu värvimist, mispeale sõbrants küsis, et misasi see järelkasvu värvimine on? Väljakasv olevat selle asja nimi.

Kui ma nii hoogsalt taandarenen, jään varsti Matt'ile keele õpetamisega jänni. Ükspäev ta küsis, et "mis lahti on?" Mina imestunult vastu, et midagi ei ole lahti, miks sa arvad, et midagi lahti on? Siis selgus, et ta tahtis küsida "what's up?". Ja kuna kanadalased kasutavad sünonüümina ka "what's new", pakkus ise järgmiseks, et "mis on uut". Ma olin selleks hetkeks juba nii segaduses, et ei osanudki talle head eestikeelset vastet anda, alles tükk aega hiljem mõtlesin välja. Vahel jookseb juhe täiesti kokku. 

Matt räägib lihtsamad asjad juba väga kenasti ära, aga vahel teeb mingeid kummalisi kombosid. Ükspäev palus ennast masseerida ja mina hästi ei viitsinud. Sonkisin siis niisama poolsuvalt, mispeale sain kohe kriitikat, et "puutu minu selg koralikult, palun". 

Eile kurtis, et õues on "sääskad" või "sääskid". Polnud kindel, kumb on õige. Ükspäev rääkis mingit arstijuttu, osutas näpuga ja küsis, et mis luu see on? Mina, et rangluu. Matt vastu, et wrong luu? ("wrong" - vale)

Mäletate, ma kunagi rääkisin, et Nanaimos müüakse ühes alkopoes Vana Tallinna? Täielik müstika! Matt ükspäev näitas rõõmsalt, et vaata - juurde on tellitud! Kes seda siin ometi joob? Matt ostab patriotismist, sest kardab, et muidu kaob müügilt ära. Pakub alati kõigile sõpradele, kes külla juhtuvad tulema, mõnele on isegi maitsenud. Aga kes see teine siin Nanaimos eesti alkot tarbib? Müüjad ei tea - me oleme küsinud.

Nuputasin, et mida võiks Eestist kaasa osta, sest eelmine kord kolisin kogu oma sinnajäänud riided ja träni Kanadasse, mistõttu miskit eriti lisaks ei mahtunud. Mõtlesin, et no eks järgmine kord! Aga nüüd on jälle probleem - kuna tuleme ainult nädalaks, ei ole tegelikult suurt riiete ega jalatsite varu vaja kaasa vedada ja võiks ainult käsipagasi kohvriga tulla (kuigi kui ma selle nüüd siia kirja panin, tuli kohe meelde, et nädal on Eesti heitliku kliima puhul piisav aeg, mille jooksul võib nii parkat kui bikiine vaja minna). Väiksema kohvri kasuks räägib ka see, et meil tuleb mitmel korral oma pagasit kuskile pool päeva kaasa vedada, mis ei ole just hullupööra mugav. 

Nii minnes kui tulles peame Londonis lennujaamu vahetama, nii et igati mõistlik oleks pagas võimalikult kergena hoida. Ma ei tea, mis sellest lõpuks välja tuleb. Tõenäoliselt vaarume lõpuks ikka nagu kaks kaamlit oma pakkide all.

Mul tegelikult ei ole mingeid suuri soove. Tahan oma eluaegse kaisulooma Tondu kaasa tuua ja paar kleiti osta. Eelmisel aastal leidsin Stockmannist ideaalse kleidi - istub hästi ja materjal on selline, mida võib miljon korda pesta ilma, et sellega midagi juhtuks. 

Ahjaa, tatrahelbeid tahan! Ma ei ole neid enam siinsetest vene poodidest leidnud, ilmselt olen ainus veidrik, kes selliseid asju sööb. Vene poed on muidu väga ägedad, justkui astuks läraki Nõukogude Liitu. Pakendid on kõik täpselt samad nagu minu lapsepõlves. Tarhun'i ja Buratino limonaadi müüakse ikka klaaspudelis ja kõik barankad-sefiirid on esindatud. Vahele siis peenemat uuema aja kraami ka nagu näiteks Karumsi kohukesi. 

Ma arvan, et mu vanaemal on siiamaani selline soolapakk kapis (vanasti osteti ju asju korraliku varuga):

Ahhhh ja vahepeal juhtus midagi täiesti kohutavat - naaber installeeris oma kasvuhoonele sarved. SARVED, saate aru! 

Pikemaajalised lugejad ilmselt mäletavad, et see kasvuhoone oli algselt meie aias, aga ostutehingu sõlmimisel seadis müüja tingimuseks, et tahab kasvuhoone kaasa võtta. Noh, tore, sest meile see nagunii eriti ei meeldinud. Hiljem selgus, et maja endise omaniku isa ja vend on meie naabrid ning kasvuhoone tõsteti lihtsalt nende aeda ümber. Nii et kui me söögilaua ääres istume, on aknast ilus vaade mägedele... ja mitte nii ilus nende ees olevale kasvuhoonele. Sarvedega kasvuhoonele.

Maitse üle muidugi ei vaielda... Õnneks on naabrid ise väga toredad.

Pikk nädalavahetus suvilas

Meil oli siin vahepeal jälle üks pikk nädalavahetus. Kanadas on igas kuus vähemalt üks. Nii palju pühasid on! Ja kui püha langeb nädalavahetusele, saab esmaspäeva vabaks. Enamik pühasid ei lange eriti kuskile, lihtsalt ongi alati esmaspäeviti.

Muideks, koolides on lisaks sellele veel "Pro-D Day" ehk õppetöö vaba päev, mil õpetajaid koolitatakse. Neid on ka vist iga kuu ja peaaegu alati reedeti. Või siis neljapäeval JA reedel. Meil siin ühes erivajadusega noorte koolis oli just kaks nädalat järjest nii neljapäeval ja reedel Pro-D, neist ühele järgnes veel esmaspäevane riigipüha ka. Pole paha. Sellise graafikuga oleks mulle endalegi meeldinud koolis käia.

Igatahes tekkis ports vaba aega ja mõtlesime vahelduseks suvilasse sõita. Nele ja Matej polnud seal veel käinud, kutsusime siis nemad ka kaasa. Esimese hooga ütlevad kõik, et appi, pea 6 tundi sõitu? Nii käbedalt jõuab kohale muidugi ainult siis kui eriti pikki peatuseid ei tee. Kes esimest korda lähevad, ei vea ilma peatusteta kuidagi välja, sest postkaardivaated ei lõpegi ära. Nii ilus on!

Pärast esimest pea kaht tundi sõitu (pluss 2h praam, ofkoors) tegime Whistleris minu tungival nõudmisel kiire kohvikupeatuse. Maikuine Whistler on alati tore - õues üle 20 kraadi sooja, aga inimesed kõnnivad külas suuskade ja lumelaudadega ringi, sest talispordihooaeg pole veel lõppenud (see vist oligi nüüd viimane nädal).

Võib-olla on mõlemad tropid...

Lugesin, mida Rents Võrnode saagast arvab ja ühtlasi viskasin pilgu kommentaaridele, kus keegi oli arvanud, et "mida üldse kommenteerida kahe inimese vahelisi asju, võib-olla on mõlemad tropid".

Aagrhhhh!

Sellepärast peabki neist asjadest rohkem rääkima, et inimesed automaatselt ei arvaks, et perevägivalla ohver on tõenäoliselt ise ka tropp. Seda enam, et kui sinist silma pole ette näidata, siis mis vägivallast me üldse räägime, eksole? Kui oleks ette näidata, osutaks jälle näpuga ohvri poole ja tänitaks, et "mina oleks sellise mehe küll kohe maha jätnud, eks ta ongi ise süüdi, et minema pole läinud". Nii vahva, kuidas mõnel inimesel on maailm täitsa must-valge!

Vaimne vägivald võib füüsilisest miljon korda valusam olla. Ja seda ongi väga keeruline ette kujutada kui ise pole kogenud! Minu meelest on Häli täitsa hästi kirjeldanud, mis toimus ja miks see haiget tegi. Noh, jättes muidugi kõrvale fakti, et proua Veidenberg oli artiklit kokku pannes tõesti natuke liiga hoogu läinud, püüdes mingit eriti nutust kuvandit tekitada.

Juhtusin mingid kuud tagasi nägema seda intervjuud Anu Välba saates, kus Võrno raamatut promos ja missioonil käimisest rääkis. Juba siis jäi veits sitamaik suhu, sest tookordne sõnavõtt oli kuidagi maru kibestunud. Tohutu sõdur tuli välja! Põhiasi, mis meelde jäi, oli see, et tuli missioonilt tagasi ja kujuta ette - naine kukkus kohe eeldama, et tema võiks nüüd kah midagi teha! Et vahepealse poolaasta jooksul oli boiler läbi põlenud ja külmkapp katki läinud ja... Aga mees leidis, et tema on nüüd sõdur. Oli end mingiks tõsiseks kangelaseks mõelnud.

Ja pere, näe, ei oska hinnata! Kujutavad ette, et sõdur hakkab koju jõudes mingeid lihtlabaseid meestetöid tegema. Lahmis suuri sõnu, kuidas sõduri asi on oma rida ajada ja mitte muretseda sellepärast, kas näiteks lambid põlevad: "Sõdur teab oma kohta üksuse struktuuris". Ma ei kujuta ette, mida see kodune struktuur neil muidu ette nägi ja kes vanasti külmkapi parandamise üksusesse kuulus, aga missioonilt tulnuna ei saanud muidu intelligentne vend Võrno vist päris hästi aru, et Viimsi ei ole nii sitaks ohtlik koht, et peaks relvaga aknalaul istudes isamaa kaitsele keskenduma. Et võib küll selle pooltunni kulutada ja katkisele boilerile pilgu peale visata.

No ja nii pettunud kõiges. Naises pettunud ja poegades pettunud. Kõik teevad liiga! Ei kirjuta talle piisavalt tihti ega kirglikult. Ema, näe, kirjutab! Mitu korda päevas kirjutab. Oma elukaaslase (mitte abikaasa, eksole) osas kurdab, et see ei paku kodusoojust ja "õhk on romantika puudumisest paks". No shit, Sherlock! Ise oled ju siuke romantik, et anna olla! Isegi mustad särgid tõid koju laste emale pesta - ka kõige intensiivsematel ringitõmbamisaegadel! Vot see on alles austus ja lugupidamine! Häli võinuks taolisi žeste ikka veidi kõrgemalt hinnata ja tänutäheks kodusoojusele kütet juurde keerata.

Aga mul on hea meel, et naine lõpuks välja kolis. Jah, muidugi on raske kui oled oma elu 20 aastat ühiselt ehitanud ja siis päevapealt kõigest ilma jääd. Ka isiklikust varast. Aga hingerahu tuleb aastatega kindlasti tagasi ja see on tegelikult kõige olulisem. Pojad on tublid ja ka uus kaaslane tuleb kui aeg on küps. Loodetavasti selline, kes teda paremini väärib.

Hannese perspektiivid on seevastu veidi kehvemad. Raske on leida sobivat kaaslast kui endaga midagi täitsa pahasti on. Lähisuhete loomist ja hoidmist mõjutab see ju kõige enam. Sõpru - vabalt! Huvitavaid töiseid väljakutseid - muidugi. Facebook'i võib skisofreenilisi postitusi kirjutada ja fänniklubi ikka laigib, nii et näpud villis. Aga kui õhtul sind keegi koju ei oota või ootajad iga mõne kuu tagant välja vahetuvad, on lõppkokkuvõttes ikkagi kurb. Siis istudki oma kenas villas üksi. Ja hingerahu ei tule mitte kunagi.

Reeeeede!

Mul oli täna tööl täitsa tore päev, nimelt käisin noorteprogrammiga matkamas! Seda peab küll Nanaimo kiituseks ütlema, et matkata annab siin sõna otseses mõttes igal nurgal. Leidsime siis jälle ühe sellise künka, kus enamik veel käinud polnud ja sõitsime kohale. Hästi mõnus ilm oli ja paras lauge tõus ka. Vaate üle ei saanud jällegi absoluutselt kurta.

Autistid on siinkandis ikka parajalt ära hellitatud, neid viiakse ju kogu aeg matkama! Minul on endiselt terve nimekiri kohtadest, mida veel näinud ei ole ja no ilmselgelt valin nendega koos minnes midagi sellist, mis eelkõige endale huvitav oleks. Vahel nad siis virisevad, et "ma olen seal miljon korda käinud, lähme kuskile mujale". Tänase jalutuskäiguga läks kuidagi nii hästi õnneks, et ainult üks oli sinna varem juhtunud.

Teine eripära on see, et neid on eluaeg autoga ukse eest ukse ette sõidutatud. Enamik neist pole mitte kordagi ühistransporti kasutanud. Viimasel ajal on tekkinud mingi tobe komme hakata punase tule taha jäädes virisema: "Stupid light, stupid-stupid light". Üks alustab ja kõik kukuvad kaasa üürgama. Ma olen eelnevalt ikka üritanud ilusti seletada, et "meil on punane, sest teised tahavad ka sõita ja näe, nüüd on hoopis meil roheline ja teistel punane, ei ole see foor nii stupid midagi". Ei mõjunud. Järgmine kord algas jälle stupid-stupid-light koor. Täna viskas mul lõplikult üle ja ütlesin, et kui teie jaoks on mugavas autos istumine ja mõnusa muusika kuulamine punase foori taga nii tüütu, siis järgmine kord lähme üldse bussiga, passime võõraste inimestega peatuses ja seisame sõidu ajal püsti. Kui mulle seepeale kolm lootusrikast silmapaari vastu vaatas ja üks õnnelikult: "Really?" küsis, tuli kohe jälle meelde, et autistidega sarkasm ei tööta.

Pärast tööd läks ilm aina mõnusamaks. Õhtune päike on mu absoluutne lemmik! Matt tuli korraks koju sööma ja pidi pärast seda jälle haiglasse tagasi minema, kurtis, et tahaks pigem kanadega mängida kui keskööni tööd rügada. Ma siis mängisin tema eest ka!

Mäletate, kuidas Matt'il oli hirmsasti neid siidikanu vaja, keda mina üldse ei tahtnud? Nüüd on täpselt vastupidi - Matt ütleb, et need on täiesti mõttetud linnud ja mina leian, et nad on niii nunnud. Siidikanad on oluliselt rumalamad kui tavalised kanad (kes omakorda just kõige teravamad pliiatsid ei ole) ja tunduvalt kartlikumad ka, sest nemad, erinevalt meie teistest kanadest, kasvasid üles suures farmis, kui neid keegi sülle ei võtnud ja banaani ei söötnud. Banaani on nad hakanud sööma (ja kuidas veel), aga süllevõtmiseks peab neid endiselt natuke taga ajama. Vähemalt ei löö enam nokaga, mida esimesel nädalal ikka korduvalt juhtus.

Eelmisel nädalavahetusel sai istutuskastidesse uus muld pandud ja nüüdseks olen kaks kasti taimede ja seemnetega täitnud. Kolmandas oli veel vana muld, mis tuli välja vedada ning hiiglaslik sidrun-melissi põõsas, mille ma nüüd lõpuks aia taha kompostihunnikusse viskasin. Eelmisel kevadel tõin Eestist kolm pakki sidrun-melissi seemneid ja panin ühest pakist pool mulda, et hiljem hea omast aiast teed korjata. Kui seemned ilusasti kasvama läksid, siis oligi tore. Nüüd, vähem kui aasta hiljem, kus põõsas juba kolmandiku kastist enda alla võttis ja mulle puusani ulatus, hakkas tunduma, et mul pole vist nii palju teed ikkagi vaja... Õnneks seemneid jagub ja saab uue (väiksema!) põõsa kasvama panna. Ma ei tea kui palju seemneid peaks väiksema jaoks kasutama? Kolm tera? Muidu on pärast jälle terve hekk!

Aiatööpäev

Matt lõi hommikul silmad lahti ja teatas kohe esimese asjana, et võiks muru korda teha! Mingi viis minutit hiljem istusime juba autos ja sõitsime tööriistalaenutuse poole. Siin on pea igal ehituspoel tööriistalaenutus, kust saab siis kas neljaks tunniks või terveks ööpäevaks ükskõik millise riistapuu võtta. Kaubikuid ja veoautosid rendivad ka, nii et täiskomplekt.

Võtsime selle masina, mis muru seest sambla välja tõmbab ja mingi teise, mis maa sisse augud teeb, et see sammal niisama lihtsalt tagasi ei kasvaks. Ja survepesuri. Matt mässas muruga, mina hakkasin terrassi pesema. Tahtmata nüüd täieliku räpakotina kõlada, ei olnud ma tähelegi pannud, et terrass nii must on! Selgus, et see on tegelikult hoopis teist värvi kui ma ette kujutasin!

Survepesur on hästi tore! Ma sattusin nii hoogu, et lisaks terrassile, majaseintele ja rendiveokale pesin ära ka selle osa tänavast, kuhu voolik ulatus. Naabrid nüüd vaatavad, et ossa, kus neil alles asfalt särab!

Samblatõrjemasin tõmbaski huvitaval kombel ainult sambla välja, mitte tervet muru. Teine masin see-eest hammustas koerajunnisuuruseid tükke välja, nii et lõppkokkuvõttes muutus terve aed ikkagi rohelisest pruuniks. Aga ainult hea eesmärgi nimel! Mõne kuu pärast peaks meil nüüd eriti ilus muru olema. Uus seeme ja väetis läksid juba täna õhtul maha.

Kui survepesu tehtud, jäi minu ülesandeks kogu muru üle riisuda ja sammal aia taha viia, samal ajal kui Matt käruga uut mulda istutuskastidesse vedas. Sest me jõudsime vahepeal teisest poest koormatäie mulda ka tuua. Ja kolmandast poest ostsime suure puu, millest mingil arusaamatul põhjusel isegi pilti ei ole!

Puu läheb kanaaia kõrvale, sellesse ossa, mille välja pidime kaevama. Istutamiseni täna ei jõudnudki, sest terve päev otsa käis nii usin rassimine, et polnud aega süüagi! Passib seal potis ja ootab homset. Praegu olen ma muidugi suht lootusrikas, et homme saavad kõik asjad lõpetatud ja puu kah mulda, aga arvestades seda kui valusad juba praegu kõik kohad on, võib ka vabalt juhtuda, et ei saa hommikul voodistki välja! Elame-näeme!

Uus kujundus

Ikka ja jälle juhtun kuskilt lugema, et "Anul on muidu täitsa normaalne blogi, aga paar esimest korda kui selle lahti tegin, panin kohe kinni tagasi, sest see roheline taust on ikka nii õudne".

Taust on siin roheline olnud juba aegade algusest saadik ja ma olen lihtsalt liiga laisk olnud, et seda ära vahetada. Pole nii lihtne, et paned lihtsalt uue! Enamik taustasid on tõeliselt jubedad ja sõelale ei taha mitte midagi jääda (ütleb keegi, kel oli neli ja pool aastat ROHELINE blogi, hahaaa). Ja kui lõpuks mingi enam-vähem sobiva põhja leiad, hakkad neid kõige õigemaid toone otsima, mis võtab vähemalt viis tundi. Siis veel kirja suurus ja tekstikasti laius ja... Ma juba eelmisest korrast mäletan, et sellele läks terve päev!

Näete kui palju vaeva ma nägin, et tulla lagedale mururohelise blogiga, mille pooled inimesed peale esimest avamist kohe kinni lõid, sest nii hirmus oli! Ja seejuures ei ole ma pime!!! Vot see nõuab kah talenti.

Juba mõnda aega mõtlesin, et peaks tõesti vahelduseks midagi heledamat panema, aga viimastel kuudel pole eriti aega ka olnud. Alates sellest nädalast otsustasin tööl ületundide tegemist vältida ja sellega seoses on nii palju vaba aega tekkinud! Täna tulin töölt koju (punkt kell viis!) - päike säras, 23 kraadi sooja, kanad jooksid kambakesi vastu... Korjasin pesast munad ära, ühele oli väikese sitatükiga sulg peale kleepunud, nii nunnu - tegin kohe tulbi taustal pilti. Teate, on aega sellisteks asjadeks!

Tulbid olid päikeselise päeva puhul lausa plahvatanud, eile nad küll nii suured polnud.

Ühtlasi on aega blogida ja ka teiste blogisid lugeda. Kuna hetkel on käsil blogiauhindade hääletus, siis esiteks oli muidugi hästi armas avastada, et paljud olid reisikategoorias hääle mulle andnud, aga noh, peaaegu KÕIK mainisid seejuures ära, et khm, see roheline taust teate...

Nii ma siis istusin keset ööd maha ja veetsin tunde, et kujundust ära muuta. Kes vahepeal siia kiikama juhtus, nägi ilmselt kollast ja sinist ja punast ja... Hetkeseisuga ei julge veel pead anda, aga paistab, et vist on nüüd valmis. Midagi tundub ikkagi puudu olevat, aga eks ma siis viie aasta pärast jälle muudan. Vähemalt ei pea teil enam silmad valutama. Võtke heaks! :)

Motivatsioonikriis

Rääkisime ükspäev kolleegiga ja kuna graafikud on kõigil erinevad, jäin korra mõttesse ja küsisin: "...sa tuled homme ka ju?" Tema vastas, et tuleb küll kui just vahepeal lotoga ei võida. "Ära saa valesti aru - mulle meeldib see töö väga, aga kui poleks vaja raha teenida, leiaksin ilmselt muidki tegevusi".

Tõsi! 

Mul on täpselt sama asi. Ma tõesti armastan oma tööd, aga kui hommepäev pangaarvele nii palju miljoneid potsataks, et sellest lahedalt terveks eluks jaguks, siis... 

Septembris võeti mind tööle grupikodu juhatajana. Minu ülesandeks oli kõik nullist üles ehitada ja käima saada. Grupikodudel on päris palju erinevaid nõudmisi ja kuna olin seda varasemalt aastaid teinud, teadsin täpselt, kuidas asjad käivad. Seda neil vaja oligi. Grupikodus alustasime ühe kliendiga ja leppisime kokku, et hoian ka (tol ajal väikesel) noortekal silma peal, siis on täistunnid olemas.

Praeguseks on mõlemad programmid ma-ei-tea-mitme-kordistunud, mis tähendab, et ka minu töökoormus on vastavalt tõusnud. Väga keeruliste klientidega grupikodu toimib 24/7 ja kohe avame teise veel, sest abivajajad ei mahu enam ära. Noortekas on lausa plahvatuslikult suurenenud, pärastlõunasest "pikapäevarühmast" on saanud täispäevadega töötav iseseisev üksus. Aja jooksul muutus tavaliseks, et mingi tund aega läheb tööl iga päev kauem, vahel ka kaks või kolm, tihti vehin veel kodus ka asju teha. Nädalavahetusteti panen graafikuid kokku ja kirjutan meilidele vastuseid, sest nädala sees ei jää alati aega.

Selles mõttes on meil muidugi tore, et omanikud annavad kõigile juhatajatele tasustatud vabu päevi. See annab palju paindlikkust, sest võin endale iga kell pika nädalavahetuse tekitada. Aga natuke vähem tore on see, et töö hulk eemal oldud ajaga ei vähene. Tuled tagasi ja paberipakk on laua peal kõrgemaks kasvanud ning lugemata meile on mitu korda rohkem kui ära minnes. See reegel on meil ka, et kui mõni päev läheb kauem, võib muul päeval hiljem tulla või varem minna, ise saab reguleerida. Aga nagu öeldud, on mul nagunii mitmekordne koormus ehk kui hiljem tööle lähen, tähendab see enamasti, et õhtul saan lihtsalt veel hiljem minema.

No okei, mulle endale ju meeldib, töö on väga tänuväärne ja mitmekesine, omanikelt saan pidevalt positiivset tagasisidet, töötajad ja lapsevanemad on ka rõõmsad. Mis sa hing veel tahta oskad?! 

Ahjaa, palgatõusu äkki?

Tööintervjuul sai kokku lepitud, et pärast katseaja lõppu tuleb väike palgalisa. Detsember oli täiesti haigelt kiire, selline pisiasi nagu palgatõus ei mahtunud lihtsalt plaani. Jaanuaris tuletasin meelde, et mäletate, ma pidin ju palka juurde saama? Miljon vabandust, "jaa, täiesti meie süü, annan kohe raamatupidajale teada". Sealt edasi jäi kuidagi venima, aga kuidagi hästi viisakalt ja sõbralikult, et tuleb-tuleb. Omanikud on üldse väga meeldivad inimesed. Õnneks! 

Hiljuti sain omale assistendi ja elu läks natuke kergemaks. No mitte nii kergeks, et töönädala 40 tunni sisse mahutaks, aga ikkagi kergemaks. Nüüdseks on veel mõned kliendid lisandunud ja mõned ootel, sest meil puhtfüüsiliselt pole ruumi - tuleb uus maja avada. Ja lõpuks ometi otsustasid omanikud ühe juhataja juurde võtta, sest ma olen juba viimased pool aastat kahe inimese tööd teinud (kõigil teistel juhatajatel on kas üks grupikodu või üks programm, aga mul kaks, kumbki täissuuruses). Anti valida, kumma endale hoian ja kumma ära annan - otsustasin noorteka kasuks. Kuniks uus juhataja leitud ja välja õpetatud saab, rebin endiselt mitmel rindel, aga vähemalt paistab tunneli lõpus valgus.

Palgatõus nihkus ja nihkus edasi, et "peame ikka numbreid vaatama ja täpselt välja arvutama". Ühel hetkel lisandus "plaanisime aprillis kõigil juhatajatel palka tõsta, ma tean, et see asi on venima jäänud, aga anna mulle veel paar nädalat, siis saab kõik korraga tehtud". 

Noh ja oma peas paned ju ikka kokku, et esiteks katseaja järgne tõus, siis nelja-viie kuu pikkuse ootamise "intressid", pluss iga-aastane tõus, mis kõigile juhatajatele pidi antama. Ootamine on muidugi nats nõme, aga vähemalt tõuseb hea jupi jagu. Vähemalt nii ma eeldasin.

Reedel oli siis palgapäev. Kanadas on palgapäev alati kaks korda kuus, mõnes ettevõttes lausa kord nädalas. Mu eelmises töökohas maksti 15ndal ja 30ndal, praeguses igal teisel reedel. Mulle meeldib, et pooled reeded on palgapäevad!

Igatahes - palgapäev. Vaatan siis seda numbrit ja... nagu oleks natuke teistsugune, aga nagu ei ole ka. Täna käisin omaniku käest küsimas, sest ma hästi ei tahtnud uskuda, et see naeruväärne number oligi pool aastat oodatud ja kolmest osast koosnev tõus. Ei julgenud midagi järjekordselt eeldama hakata, sest muidu on nagu muumitrollides, et kaardilt ei saa aru, kas on saar või kärbsesitt ja maru jama kui kohale aerutades selgub, et oli kärbsesitt.

Ja oligi! Mina ootasin saart, aga oli kärbsesitt. Mul pole elu sees nii väikest palgatõusu olnud! "Me siin arvutasime ja see on parim, mida hetkel teha saame, aga tõstame hindu ja loodetavasti saame varsti natuke juurde lisada" ei ole selles olukorras eriti suureks lohutuseks. Ma olen äärmiselt pettunud! Lõppkokkuvõttes taandub kõik sellele, et tööl on tore käia küll, eriti kui töö on tore ja inimesed on toredad ja nii... aga päeva lõpuks teeme seda ikkagi selle nimel, et kukrusse tiksuks raha, mis maksab arved, paneb söögi lauale ja riided selga. Mitte sellepärast, et me ei suudaks mitte midagi vahvamat oma päevaga peale hakata kui tööd rabada. Regulaarsete tasustamata ületundidega.

Noh ja nüüd ma siis õpin vaikselt ümber. Mul on mingi loll komme niimoodi töötada nagu see oleks mu enda ettevõte... Ma pole ühegi kanadalase puhul sellist eestlaslikku tööhobuse mentaliteeti täheldanud. Peab rohkem kanadalaseks hakkama!

Pühapäevased toimetused

Ma poleks kunagi arvanud, et aianduskeskustest mu lemmikpoed saavad, aga nii see nüüd on! Ma võiks lõputult uusi puid-põõsaid-lilli soetada, seda enam, et aias ju ruumi on, sest eelmised omanikud ei teinud siin kohe mitte midagi.

Sügisel ostsin mõned tulbisibulad ja pistsin nad mulda, ise enam ei mäletanudki, millisesse peenrasse. Kui nad nüüd üles tulid ja õitsema hakkasid, olin täiesti eufoorias! Praegu, kus puudel-põõsastel lehed alles pisikesed, on ikka väga tore kui aias värve on. Sel sügisel panen kõikidesse peenardesse tulbid ja nartsissid! Ja need väikesed sinised lilled, mis iganes nende nimi ka on.

Hästi tore on tegelikult kõike niimoodi nullist teha, et saab ise välja mõelda, kuhu miski läheb. Pojengide ümber panen sügisel rohkem nartsissi- ja tulbisibulaid, sest need peaks mõlemad selleks ajaks õitsenud olema kui pojengivarred suureks kasvavad. Ma tahaks, et kogu aeg midagi õitseks. Samas ei viitsi terve suvi otsa palehigis rohida, nii et enamikesse kohtadesse panen lillede asemel põõsad. Neid on siin muideks väga ägedaid - paljud õitsevad suvi läbi, paljudel on ainult kevadel õied, aga see-eest eriti suured ja efektsed ning kõige lemmikumad on need, millel on sellised lehed, mis talvel maha ei tule! Eelmisel suvel ostsime ühe ja no ma päris lõpuni ikkagi ei uskunud, et lehed külmade saabudes külge jäävad, aga jäid! Kui meil siin vahepeal terve aed jääskulptuuriks muutus, jäätus muidugi see põõsas ka täiega ära, aga pärast lahtisulamist olid lehed endiselt küljes ja nägid igati värsked välja!

Täna tahtsin tegelikult üldse trenni minna, aga kuna natuke oli hommikul veel aega, hakkasin aias kaevama ja nii see päev läks. Kuskile ei jõudnud enam! Meil on see tobe vana koeraaia tükk, mille otsustasime ülejäänud koera/kanaaiast välja jätta. See osa oli natuke ebatasane ja ilmselgelt kasvasid seal kohati ka ohakad ja mingid väiksed toredad valged lilled, aga ma arvasin, et selle pinna annab natuke siledamaks tõmmata, umbrohu välja tõmmata ja ongi olemas.

Hakkasin pihta, aga kohe kui labida maasse lõin, leidsin murumätta alt traatvõrgu. Hiljem selgus, et see on kuskil poolteist meetrit lai ja jookseb terve aia pikkuselt! Einoh... vägev. Tihedalt traadi külge kinni kasvanud murukamarat on ikka päris keeruline kätte saada! Ainus võimalus oligi see ühes tükis välja kaevata, mis oli päris brutaalne tegevus. Mina andsin juba pärast paari esimest labidatõuget alla, nii et Matt siis üksi rassis. Kui esimene võrguriba üles sai (plangu äärest jookseb teine veel), saime aru, et kuna pool muru on nagunii läinud, võime juba ülejäänu kah üles kaevata, et ei peaks lõpptulemusega kompromisse tegema.

Minu tööks jäi murukäntsakate aia taha tassimine ja mõned viisin kanadele ka. Nad olid täiesti sillas! Hea meelega oleks nad vabalt ringi jooksma lasknud, aga kuna paar päeva tagasi tegime murule samblatõrjet, ei taha neid veel välja lubada. Istusid siis vangis. Mõnnasid! Külitasid päikese käes ja sõid miljon vihmaussi ära. Elagu kaevetööd!

Muideks, kanad lõpetasid vahepeal munemise ära! Mingi nädalake oli vaikust ja mõtlesime juba, et lööme esimesel laiskvorstil teistele hoiatuseks pea maha (nali!). Paar päeva tagasi hakkas iga päev üks muna tulema. Ja täna hommikul kui aias toimetasime, käisid kõik järgemööda munel, andes hiljem tulemusest kõva kaagutamisega märku. Kõrvaltänava rahvale ei jäänud ka kindlasti märkamata. Paistab, et streik on sellega lõppenud ja kõik saavad pea alles hoida.

Pärastlõunal ehitas Matt veel varjualuse alla muusikasüsteemi ja õhtul tulid täitsa kogemata sõbrad külla, nii et selle saime kah ära testida. Päris tegus päev oli!