Vaheldus

Sõbranna kutsus sünnipäevale. Vancouverisse. Vaatasin Matt'i graafikut, selgus, et töötab lausa terve nädalavahetuse. Ütlesin esimese hooga, et me ei saa tulla. Siis hakkasin mõtlema, et mina ja Oscar ju saame?! Ja ütlesin, et muidugi tuleme.

Oscar pidas end igati ontlikult üleval. Lennuk ei olnud õnneks täis, nii et ta sai oma koha, seega tõmbasin talle rihma peale ja kuna autos käib ju samamoodi, ei tulnud ta selle pealegi, et püüda midagi peale istumise teha. Minu õnneks! Lihtsalt nokitses seal oma väikese auto kallal kogu see 15 minutit, mis kohalejõudmiseks kulus. Täielik musterlaps! 

Aga sellel, et ma tavaliselt Vancouveris ilma lapseta käin, on ikkagi sulaselgelt põhjus. Ei oska ta lugu pidada kohvitamisest ega poodlemisest. Sünnipäeval oli muidugi tore ja teistel lastel on sellepärast vahva külas käia, et neil on ju täitsa teistsugused mänguasjad! Ja õues hoopis teistsugused porilombid. Ja rabarberikooki sai. Sõi kohe sellise koguse nagu kodus üldse süüa ei antaks (rabarberikooki muidugi väga ei anta kah).

Õhtuks oli Oscar nii kutu, et kärus istudes pilk juba täitsa seisis. Laupäevaõhtune metroo oli ikka elamus omaette, vähemalt mul endal oli põnev. Teisi väikelapsi igatahes sellel kellaajal kesklinna poole ei sõitnud.

Hotellides oleme viimase aasta jooksul palju peatunud ja sellepärast tean, et neil on siin beebidele ainult reisivoodeid pakkuda, kuskil ei anta täissuuruses võrevoodit, mida ma Eestis näinud olen (kus ma seda näinud olen üldse? mõne teise blogija piltidel?) Reisivoodid on Oscari-sugusele rabelejale liiga kitsad, tal on vaja end öö jooksul miljon korda pöörata ja nii väikesel alal lihtsalt ei mahu! No ja siis ta ärkab iga pööramise peale üles, sest kogu aeg jääb sein ette. Päris voodisse ei saa panna, sealt kukuks maha. Nii et olen viimased korrad talle lisatekkidest põrandale aseme teinud ja see töötab väga hästi. 

Seekordne hotell asus mu endise kodumaja vastas (parempoolne rohekate klaasidega) ning juhuslikult oli tuba 14ndal korrusel nagu toonases koduski ja täpselt "vanade" akende vastas. Nostalgia!!! Vanasti nägin kodust sedasama hotelli ja õhtust tubades sagimist, nüüd silmitsesin oma vanu aknaid ja kogu seda ümbrust, mis juba nii tuttavaks on saanud. 

Kuus aastat tagasi oli kõik nii uus ja põnev, üldse ei teadnud, mis saama hakkab ja kuidas elu läheb. Nüüd on siin mu kodu ja mul on omaenda pisike kanadalane. 

Hommikul haarasin selle kanadalase kaasa ja läksin kunagisse lemmik-kohvikusse oma kunagist lemmik-võileiba sööma. Jälle selline nostalgia, et hoia ja keela! Seejärel võtsime suuna lähimale mänguväljakule, kus ma - tadaaa - mitte kunagi varem käinud ei olnud! Polnud nagu põhjust, eksole.

Ja hiljem käisin veel sõbrannadega mere ääres jalutamas, kus Oscar muuhulgas üht tädi täiesti süüdimatult kannist krabas (tuterdas ja korraga läks tasakaal ära, aga keegi polnud talle öelnud, et isegi hädaolukorras pole viisakas võõra tädi tagumiku järele haarata). "Kannatanu" sai paraja šoki ja hüppas sellise näoga ümber, et Oscar oleks ilmselt kohe vastu lõugu saanud kui ta... lõuad nii madalal poleks asunud. Piinlik lugu! Aga õpetlik.

Linnaelu ja suured seiklused väsitasid lapse täitsa ära ja lõpuks ei tahtnud ta enam kärus püsida ega croissant'i süüa. Sõbrannadega kolme peale hoidsime teda äralennu eel ohjes, aga ikka oli seda kõike kuidagi liiga palju. Ma pole teda nii hüperaktiivsena veel näinudki! Lend läks üsna kenasti, aga Oscar pidi seekord vahetpidamata midagi näppima, et suuta koha peal istuda ja te ei kujuta ette kui palju vidinaid selleks 15 minuti jooksul kulub! Käiku läksid mu päikeseprillid, pangakaardid, käekell, ehted ja kõik, mida võis istmetaskust leida. Pluss tema enda kaks väikest autot, mille olin kohmanud käekotti tõsta. Iga minuti tagant tuli uus asi anda. Aga koju me jõudsime!

Laps sõi kahe suupoolega keedetud porgandeid, magas pika pärastlõunase une ja oli õhtuks täitsa endine ja normaalne tagasi. Maaõhk mõjub ikka hästi! Kuigi linnas oli väga tore.

Kolm saladust

Tegin eile lõhesuppi. Oli mingi selline retsept, et kui supp peaaegu valmis, lisa lõhe ja vahukoor. Mõtlesin veel, et kui puljongile vahukoor sisse valada, siis tuleb ju... piim? Ei tulnud! Ikka täitsa teise meki andis. Maru hea supp! Serveerida soovitati värske tilliga, seega istus see tillikimp mul kogu kokkamise aja nina all ja peab tunnistama, et tillilõhn võib kohe täitsa terapeutiline olla! Või oli see lihtsalt kombo heast muusikast, peatselt valmivast toidust ja tillist. Rääkimata näljasest mudilasest, kes igati rahulolevalt omaette mängis, selle asemel, et südantlõhestavalt nutta.

Mudilase osas oli oma roll natukesel viinamarjadel, mida talle ooteks pakkusin. Lugesin kuskilt, et kui lastel läheb veresuhkur madalaks (mis näljasena juhtub), muutuvad nad virilaks. Mine sa võta kinni, aga Oscaril muutub tõesti viinamarjadega tuju kiiremini heaks kui näiteks maasikate abil.

Ma olen viimasel ajal lugemise lainele sattunud. Vanasti olin ikka suuuuur lugeja - noh, nii vanasti kui kodus veel internetti polnud. Vahepeal jäi see asi kuidagi harvaks, sest ülikooli ajal neelasin pigem erialast kirjandust ja sealt mingid aastad hiljem kolisin Kanadasse ning kogu aur läks hoopis muule ja sealt mõned aastad hiljem sain lapse ja vot siis oli küll esimest korda elus vist lausa selline aasta, kus kohe mitte ühtegi raamatut kätte ei võtnud. Aga nüüd! Laps on suur, eksole - üheaastane on päris suur juba - mul on aega iseendale.

Hiljuti tõin raamatukogust "Tuulest viidud" (950 lehekülge!). Matt naeris, ütles, et see olevat rohkem nagu vanaema lektüür. Mitte, et ta seda ise kunagi lugenud oleks. Mul endal oli ka eelarvamus, kartsin, et tuleb imal armastuslugu ja selliseid ma üldse ei salli. Aga noh, raamatul olid igal pool nii kõrged hinded, et võtsin selle riski... Alguses mõtlesin, et hea kui aasta lõpuks läbi saab, ilmselt tuleb sada korda raamatukogus pikendada, aga nädalaga oli loetud! Nii hea!

Mul oli kunagi venelannast kolleeg. Nagu päriselt Venemaalt. Alles täiskasvanuna kolis Eestisse ja hakkas keelt õppima. Tema rääkis, et vene keeles on palju rohkem sõnu, eriti just kirjeldavaid. Et kui ta keeleõpetaja käest küsis, kuidas mingit lauset eesti keeles öelda, soovitas see kõigepealt lause vene keeles lihtsamaks teha... ja siis veel lihtsamaks... ja siis natuke veel. Alles seejärel sai eesti keelde tõlkida.

Mõtlesin toona, et väga lahe oleks sellisel tasemel vene keelt osata, et saaks vene kirjandust originaalkeeles lugeda. Ei läheks midagi tõlkes kaduma. Nüüd saan vähemalt inglisekeelseid suurteoseid õiges keeles nautida. Asi seegi!

-

"Buduaar" küsis minult hiljuti, mis on õnneliku suhte kolm saladust? Kolmega vist ei anna kõike kokku võtta, aga panin sel hetkel pähe tulnud olulisemad kirja, lugeda saab siit.

Kohe!

Olen tähele pannud, et ütlen Oscarile tihtipeale: "Kohe!"

"Kohe jõuame koju!" (tegelikult on veel mitu blokki sõita)

"Kohe tulen aitan sind!" (aga enne hakin need kurgid ära ja panen liha ahju, pesen käed ja tõstan nõud masinasse)

"Kohe on söök valmis!" (või noh, 10 minuti pärast kui makaronid pehmeks keevad)

Praegu on ta veel natuke liiga pisike, et saaksin temalt midagi kohe nõuda, aga üsna pea tuleb see aeg, kus pean näiteks röögatama: "Tule kohe autotee pealt ära!" Mitte 10 minuti pärast. Mitte siis kui asfalti peal sibavad putukad on rahulikult üle vaadatud. KOHE!

-

Mina: Korista oma tuba ära!

Oscar (lamab taustal): Kohe!

Võõrsil kohanemisest

Väga huvitav on jälgida ennast "välismaal" elamas ja siinse eluga kohanemas. Ma mäletan väga hästi, kuidas asjad siia kolides tundusid ja olen aasta-aastalt imestanud, kuidas mõttemaailm ajapikku muutub. Mulle on näiteks hakanud siinsed kombed üha rohkem meeldima. See, kuidas kõik pühad on mängulised ja lõbusad, inimesed dekoreerivad kodud viimse köögirätikuni ära, ja see, et neid pühasid üldse nii palju on!

Igas kuus on raudselt vähemalt üks püha ja see on alati esmaspäeviti. Ehk igas kuus on vähemalt üks pikk nädalavahetus. Munapühade puhul näiteks nii reede ja esmaspäev vabad. Need, kes peavad tööl olema, saavad 1,5-kordset palka. Mõned pühad (näiteks jõulud) on liikuvad ja kui need langevad nädalavahetusele, saab selle arvelt esmaspäeva ja teisipäeva vabaks. 

Kostümeerimine pole kunagi minu teema olnud, aga jällegi - mulle meeldib kui palju seda siin tehakse. Näiteks täna hommikul olid naabruskonna lapsed ja ka vanemad (no mitte kõik, aga vähemalt pooled) jänesekostüümides. Vanemad jõid termostassidest kohvi ja jutustasid niisama tänaval, lapsed võrdlesid aiast kokku korjatud maiustusi. Selline muhe naabruskonna värk. Kuus aastat tagasi oleksin silmi pööritanud, praegu vaatasin, et nii vahva, kuidas sõna otseses mõttes saba ja sarvedega mänguga kaasa minnakse. Kui lahe on niimoodi laps olla!

Hiljem käisime sõprade juures õhtusöögil. Nad kutsusid hommikusele Easter Egg Hunt'ile ka, aga kuna Oscar oli super viril ja õhtul pidime nagunii minema, jätsin selle vahele. Võib-olla tulevad tal hambad või miskit, miski teda igatahes vaevas. Näiteks suutis oma auto kuidagi kardina külge kinni sõita ja oli millegipärast hoopis minu peale pahane. 

Üleüldse ajasid kõik asjad nutma ja see on väga ebatemalik. Matt oli tööl ja mul hakkasid lõpuks juba juuksed halliks tõmbuma. Aga sõprade juures läks lapsel tuju paremaks, lasi ennast taga ajada, ajas ise teisi taga. Samas lauda istudes ei sobinud korraga enam mitte miski (kusjuures olin elu hõlbustamiseks isegi söögitooli kaasa võtnud!) - lihtsalt karjus. Sellist nalja, et see laps süüa ei tahaks, pole küll enne juhtunud. No ja nii ma siis kõndisingi tal järel, ise hoo pealt mugides (neil on iga nurga peal trepid, päris üksi ei saa veel jalutama lasta). Õudselt tüütu.

Tegelikult tahtsin hoopis sellest rääkida, kuidas koju tulles sellest külaskäigust ikka veel positiivseid emotsioone täis olin, aga näete, kuhu hoopis omadega jõudsin. Tegelikult oligi kõik tore! Hea seltskond, pere ja sõbrad. Ja nagu teisedki lapsed, sai Oscar portsu kingitusi, sest... munapühad ju! Liivavormid ja ämbrid ja raamatud ja mullitaja ja riideid ja paar kommi.

Siin on selline tunne nagu oleks jõulud mitu korda aastas. Ja olen avastanud, et see pole üldse mitte halb!

Lõpuks hakkas pojakese detsibellide kõrgus mind ära väsitama ja sõbranna küsimuse peale, et kas Oscar vanni tahab, ütlesin, et sõidutan ta parem koju (nagunii oli juba uneaeg). Aga Ossu kuulis sõna "vann" ja lidus kohe õiges suunas. Mõneks ajaks paha tuju jälle minema pühitud. Ja puhtaks sai ka.

Jälle kaldusin teemast kõrvale. Kohanemise osas tahtsin veel sellest rääkida, kuidas siinsete eesti sõbrannadega oli jutuks, et kui palju kellelgi kohalikest sõpru on (kes oleks siin sündinud-kasvanud). Selgus, et eriti polegi. On teised eestlased ja siis igasugu muud (viimastel aastatel saabunud) immigrandid. Ilmselt eelkõige seetõttu, et nendega on kõige rohkem ühist ja nendega viib elu seetõttu rohkem kokku ka.

Mul on tänu Matt'ile just kanadalaste seltskond, aga samas peab tunnistama, et selles seltskonnas ongi jällegi kõik ainult kanadalased, immigrante pole üldse. Ma polnud varem märganudki! 

Kui muus osas kohanen üha rohkem Kanada eluga ja pigem hakkavad Eesti kombed võõrad tunduma, siis sõprussuhteid on endiselt eestlastega lihtsam luua. See on ühine kultuuritaust või midagi. Võib-olla on asi natuke vanuses ka, veits alla neljakümnesena ei otsita omale tavaliselt uusi sõpru. Selle aja peale jagub vanugi. Kui just teisele poole maakera ei koli... 

Vanade sõpradega on omakorda jällegi see lugu, et ainult kirja/telefoni teel ei hoia suhteid päris sellistena nagu need vanasti olid. Kogu spontaansus kaob ju ära! Ei ole "tsau-mis-teed-ma-tulen-läbi" võimalust. Ei saa enam kõigi pulma ja katsikule. Või noh. Kellegi pulma ja katsikule ei saa. Ma olen kuue siinelatud aasta jooksul ju ainult kaks korda Eestis käinud...

Mõtlesime, et võiks sel suvel minna. Laulupidu ja nii. Aga esiteks on lapsega lendamine päris väsitav. Siis ajavahe (10h). Ja eelkõige tahaks, et Oscar saaks mu emaga koos olla, mis on sellevõrra keerulisem, et enamik sõpru on Tallinnas ja enamik perekonda Lõuna-Eestis. Lõpuks on ikka suur edasi-tagasi jooksmine ja stress. 

Nii et ostsime hoopis jälle emale Kanadasse piletid. Nüüd on mul süda rahul. 

Keskealine tädi

Arutasime sõbrannaga väljas söömisest. Ütlesin, et vanasti tellisin seda, mida tahtsin, nüüd tellin midagi sellist, et Oscar kah kõhu täis saaks. Sõbranna ütles, et no sul on siis ju täitsa hästi veel, mind näiteks juba ammu ei huvita, mida keegi mulle tellib, sest lapsega tegelemise kõrvalt pole nagunii aega märgata, mida söön.

Helistas mulle täna õhtul, ütles, et tal on aeg iseendale. Sisustab seda varbaküüntelt laki eemaldamisega. Olevat uus rekord - lakk pole mitte ainult välja kasvanud, vaid ka peaaegu läbipaistvaks kulunud. Oligi vist juba aeg, et see maha võtta. Ütlesin, et minu aeg iseendale on nüüd see kui lähen peenraid rohima. Kas nii saadaksegi vanaks või?

Kuna siia kolides oli puhas plats ja umbrohuväli, sain end aiandusmaailmaga põhjalikult kurssi viia. Tahtsin peenrad niimoodi kujundada, et kogu aeg miski õitseks. Nüüd olengi nagu mingi keskealine tädi, kes õhtul enne magamajäämist telefonist lillepilte vaatab. Ei teagi kohe, kas piinlikkust tunda või siis teiega kah oma peenrapilti jagada. Ma siis jagan, sest kes muud kui keskealised tädid siin lugemas käivad. Blogidega pidi ju see värk olema, et peab saama samastuda.

Beebimonitor läks katki. Tellisime uue, aga see pole veel kohal. Mul on natuke nagu võõrutusnähud - ma ei näe enam, mida mu laps magades teeb! Täna näiteks ei tahtnud tavapärasel ajal lõunaunne jääda. Enamasti vaatan kaamerast, et kas paneb aegajalt pea voodile või trambib ainult püsti. Siis teaks, kas on unelootust või mitte. Keeruline kui ei tea. Ei saa rahus õue rohima minna. Lõpuks ikka jäi magama.

Ükspäev käisime Matt'il (vesi)lennuki vastas. Seal ootas veel üks ema oma lastega. Oscar oli tema pojaga täpselt sama pikk. See poiss sai just kaheseks, Ossu on kaks kuud ühene olnud. Mingi lühike jupats temast ei tule, see on selge. Poisi õde oli neljane. Väga jutukas. Küsis, kas võib meie juurde elama tulla? Oscar oleks omale lihtsa vaevaga vanema õe saanud, aga kui ema küsis, kas võib tüdruku toa ja printsessikleidid vennale anda, siis ta enam ei tahtnud kolida.

Esimene pilt on lennuki ootamisest, teise tegin järgmisel päeval kui olin Oscarile uue soengu lõiganud. Arvasin, et masinaga on ilmselt keeruline talle läheneda, aga polnudki. Andsin oma vana telefoni mängimiseks ja ta ei pannud tähelegi, mis ma suristasin seal.

Kolmas pilt on mu värskenduskuuri läbi teinud kanapargist. Nagu autopark. Aga kanadega. Ma andsin kõik valged ära. Tavaline valge oli lihtsalt nii lärmakas, et ma olin juba valmis teda millegagi viskama. Siidikanad muud ei teinudki kui haudusid. Üks alustas ja teine lõpetas. Iga päev istus keegi pesas ja läks närvi kui ma ta kõhu alt mune välja koukisin. Korraga sain aru, et see on vale kui ma kanateemale mõeldes esimese asjana ärritun. Ja andsin kolm tükki ühte hobifarmi. Nüüd mulle jälle meeldivad mu kanad. Oscarile kah meeldivad. Ja kanadele meeldib kui Oscar oma puuvilju lõpuni ei söö. Kui need maha said kallatud, siis tal muidugi kohe meenus, et tegelikult tahtis paari tükki veel, aga doktor isa väidab, et kanasitaseid asju ei tohi süüa. Nii et ma ei lubanud.

Koolijutud

Ma pole jõudnud veel koolist kirjutadagi kui see juba läbi saab! Kodus olen omajagu vahutanud, sest meil on kõikide ainete peale ainult kaks juhendajat ja need kaks on erinevad nagu öö ja päev. Üks on hästi meeldiv ja teine... no ma ei saa öelda, et ta meeldiv ei oleks, kanadalased on üldiselt kõik väga viisakad ja kenad inimesed, aga juhendajana on ta ikka suhteliselt katastroof. Tema ainetes on nii palju tühja tööd, et ma lähen iga mõne aja tagant täiesti endast välja. Ja kõik asjad on mingite väikeste jupikestena, nii et ole meheks ja aja näpuga järge, et iganädalane pudi pühapäevaks tehtud saaks. Mingid tagasiside kastikesed (mida hinnatakse), et "kirjuta, mis sind sellel nädalal õpitu juures kõige rohkem üllatas", "kuidas lühendite õppimine edeneb". MILLEKS?

Sisulise poole pealt nii palju, et üks tema ainetest põhines sellisel õpikul, mida viimati uuendati 25 aastat tagasi, aga välja anti 70ndatel. Sealt me siis õppisime, kuidas kliinikus paberimajandust korraldada, faile tähestiku järgi ritta seada ja salakoode genereerida, et failid suvalisele inimesele riiulis liiga lihtsalt leitavad ei oleks. Tänapäeval on kogu see asi küll arvutis, aga noh. Me vähemalt teame, kuidas seda aastakümneid tagasi tehti. Ajalootund või nii.

Algas järgmine aine ja foorum juba kihas, kaastudengid uurisid, et siin on öeldud, et õpikust on vaja tellida 9. väljaanne, aga juba mitu aastat tagasi ilmus 10-nes trükk, kas poleks loogilisem värskem võtta? Selle asemel, et eksamid ja muu uuele raamatule kohandada, järgnes mitmenädalane "andke teada, kellel on üheksas trükk ja kellel kümnes"-saaga. Kuni lõpuks keegi kirjutas talle foorumis, et sorri, aga see on praegu meie raha ja aeg, mida sa siin raiskad, nii et get your shit together ja hakkame õppimisega peale. Aga noh, viisakamalt. Kanadapäraselt.

Kui ta siis lõpuks ajakava üles laadis, selgus, et kursuse lõpus peame üheks nädalavahetuseks isiklikult kohale ilmuma ja praktilise eksami tegema. Kool asub minust 500km kaugusel, nii et kogu asi vajas veidi organiseerimist. Sest laps ja nii. Loetud nädalad enne kursuse lõppu ei olnud juhendaja ikka veel suutnud kindlaid kuupäevi anda ja kogu see asi oli paras disääster. Pakkusin, et äkki oleks võimalik grupp kaheks jagada, et pooled tulevad laupäeval ja pooled pühapäeval? Teised leidsid samuti, et see on hea plaan.

Ei. Ja veelkord ei. Kohe mitte kuidagi pole võimalik! Kõik peavad mõlemal päeval 9-16 kohal olema. 

Kolm korda võite arvata kui väga ma tahtsin kaks pikka päeva koolis passida samal ajal kui Matt ja Oscar said päikest nautida ja kohvikus käia. Ma teen seda kursust nagunii ainult administratiivse poole pärast, praktilist töös vaja ei lähe. Aga mis siis ikka...

Kohale jõudes selgus, et ongi täpselt nii mõttetu passimine nagu olin eeldanud. Veedad viis minutit, et demonstreerida, kuidas patsiendil pulssi mõõta, saad tulemuse kirja ning ootad tund-poolteist, kuni ülejäänud 26 kaastudengit sama teevad. Paljusid asju oleks võinud ühe blokina teha, näiteks demonstreerida kinnaste kättepanekut-mahavõttu ning uriinitesti-rasedustesti. Aga ei. Kõik kolm eraldi. Pudi pudihaaval nagu kirjalik osagi.

Rasedustest oli teise päeva pärastlõunal kui mul juba kõrvadest tossu tuli. Õunamahlaga testisime. Tegin kõik asjad ära ja lõpetasin sellega, et "loen testilt tulemuse, panen kirja, viskan testi prügikasti". Kõik õige, noh. Aga iga testi osaks oli, et tulemus peab klappima juhendaja poolt saaduga. Nii et ta küsis (ja mitte naljaga!), et mis tulemuseks oli - positiivne või negatiivne? Vastasin ausalt, et ma hästi ei usu, et see õun(amahl), mida testisime, lähiajal beebisid hakkab saama, nii et negatiivne.

Juhendaja tõmbas suu kriipsuks, aga tunnistas vastuse õigeks. 

Kusjuures see EI OLE õige vastus! Negatiivsel ilmub üks triip, positiivsel kaks, aga õunamahl pani kogu asja laiali valguma, nii et triipude asemel oli aknakeses suur roosa loik. Samas kui pulssi mõõtsime, ei kontrollinud ta üldse, kas saame õige tulemuse - piisas täiesti, et tegid näo nagu loeks ja teatasid 30 sek hiljem suvalise numbri, mis jäi normaalse pulsi vahemikku.

Long story short - ma ei õppinud ega harjutanud, lihtsalt lugesin vahetult enne iga asja demonstreerimist juhendi läbi ja sain praktilise osa tulemuseks 85%. Tagasisidevorm ütleb, et kaotasin punkte seepärast, et ei selgitanud, miks midagi teen (nt küsisin "patsiendilt" enne pulsi mõõtmist, kas ta on hiljuti joonud kohvi, olnud füüsiliselt aktiivne vms, AGA ei selgitanud juhendajale, et "küsin seda sellepärast, et need asjad võivad pulsisagedust muuta"). 

Vähemalt on selle ainega nüüd ühel pool. Ühe teise lõpust on veel paar asja teha, seejärel kolm nädalat praktikat ja paber käes. Näe, saigi kogu koolijutt ühe korraga räägitud.

Uuenduskuur

Kui Oscar sündis, panime ühte külalistetubadest võrevoodi ja voilá - oligi lapsele tuba valmis! Mõtlesin, et küll hiljem jõuab dekoreerida ja muuta, sest esimesel aastal on beebil endal sellest täiesti ükskõik. Kusjuures toimiski väga hästi! Kummutist sai mähkimislaud ja suures voodis magasin mingi perioodi ise, nii et kõik läks asja ette.

Viimasel ajal hakkas see voodi seal aga ette jääma. Oscar magab juba ammu täitsa omaette ja ilmselgelt ei pane me külalisi lapsega samasse tuppa. Nii see voodi siis seisiski täitsa kasutult ja võttis ruumi.

Mänguasjadest olid samas vähemalt pooled elutoas, mis mulle eriti ei meeldinud. Loomulikult pudeneb neid päeva jooksul igale poole laiali, sest Oscar mängib enamasti ikka seal, kus meie oleme, aga tahtsin, et vähemalt "staap" asuks tema toas. Seega müüsin kasutuks muutunud voodi maha ning soetasin Ossule hoopis riiuli. Ahjaa - ja peegli! Peegel on meeletu hitt! Ta on väga rahul, et saab ennast täpselt siis vaatamas käia kui ise tahab.

Riiul on samuti ideaalne. Mulle meeldib, et kõik asjad on lapsele sobival kõrgusel ja pidevalt nähtaval. Elutoas oli meil suur korv, kuhu kõik vähegi väiksem träni õhtuks peitu läks ja sealt ei osanud ta ise meelepäraseid asju veel hästi otsida. Akna alla tahan tulevikus väikese laua osta, et tal oleks mugav joonistada, aga kuniks ta pliiatseid ainult närimiseks kasutab, ei hakanud väärtuslikku ruumi veel ära raiskama.

Riiuli taha jäävale seinale oli täiesti võimatu sobivaid pilte leida. Tahtsin midagi lastepärast, aga mitte titekat ja päris kindlasti olid välistatud kõikvõimalikud ergutuslaused nagu "Be brave little one", "You are loved", "Dream big" jne. Millegipärast on enamikele lastepärastele piltidele just midagi taolist peale kirjutatud. 

No ja lõpuks leidsin siis need loomapildid. Müüdi failidena, printimise ja raamimise osa tuli endal teha. Krõbedavõitu hinda õigustab see, et võin neid soovi korral edasi kinkida, seega kellele meeldivad, siis failid on siin. Igast pildist on viis suurust, kõige väiksemast võib postkaarte teha, suurematest tulevad kvaliteetsed postrid (selle suuruse, mis meil, saab kolmandast failist). 

Kus on sinu koht?

Sõbranna on suhteliselt värskes kooselus ja rääkis, et mees oli teinud ettepaneku aegajalt voodis pooli vahetada. Neil olevat eksiga nii olnud, et kumb esimesena magama läks, valis, kummal pool sel ööl magab. Arutasime seda siis sõbrannadega ja uurisin statistika mõttes veel paarilt tuttavalt ning sain teada, et kõigil on voodis "oma koht".

Veel selgus, et enamikul juhtudel magab naine kas seina pool või lihtsalt uksest kaugemas otsas, juhuks kui öösel peaks tuppa sisenema suur kole koll. Sedasi on mees kollile lähemal, et naise elu eest võidelda. Nii palju siis võrdõiguslikkusest.

Puht praktilise poole pealt ütleks ma veel, et vanasti olid meil Matt'iga kummalgi öökapis omad asjad, näiteks telefonilaadijad ja muu träni, nüüd seda muret muidugi enam ei ole, mõlema poole sahtlites on lihtsalt midagi, mida Oscar on suvatsenud sinna jätta. Enamasti paar mänguautot ja kortsutatud pabereid. Nii et praktilise poole üle pole enam vaja pead murda, koleda kolli osa muidugi jääb, nii et Matt on uksele lähemal.

"Oma koht" ei piirdu minu meelest ainult voodiga. Meil on näiteks ka söögilauas igaühel kindel koht. Ja kui filmi vaatame, on kummalgi oma diivan. Lapsepõlves oli samamoodi. Ja kui Matt on öösel ära, ei maga ma mitte kunagi tema poolel. Kusjuures üksi elades oli mul samuti voodis "oma pool". 

Sõbranna elukaaslane väidab, et tema lapsepõlvekodus polnud söögilauas ega diivanitel-tugitoolidel "oma kohta". Igaüks istus seal, kus juhtus. Huvitav, kas magamiseks ikkagi oli kindel ase või kukkus iga laps õhtul sellesse voodisse, mis esimesena ette jäi?

Ma pole varem sellele mõelnudki, aga tõesti, mind häiriks lausa väga kui Matt ühel päeval teataks, et hakkame nüüd nii magama, et mõnikord oled vasakul ja teinekord paremal. Kusjuures praktilist vahet pole, aga... mul on ikkagi oma kohta vaja.

Kuidas teie magate?

51 küsimust (või midagi sinnakanti)

Kas päikese- või suusareisid?
Raudselt päikesereisid. Aga väga palav ei tohi olla!

Mis on su kõige vihatum kodutöö?
Pliidi puhastamine. See on ühtlasi ka ainus kodutöö, mida mulle teha ei meeldi.

Mis on su lemmikpitsa peal?
Kõik asjad võivad olla, aga tegelikult meeldib mulle hoopis see välimine äär, kus katet ei ole. Kui äär on krõbe ja mõnus, on juba kõik hästi!

Kas sina paneksid anonüümse kommentaariumi kinni?
Ei paneks. Arvamuse puhul ei ole alati oluline, kes seda avaldab ja anonüümne kommenteerimine annab kõigile võimaluse vabalt sõna sekka öelda.

Kas näeksid end kunagi veganina?
Ei.

Parim raamat?
Kõik Lindgreni raamatud. Eesti teostest "Kadri" ja "Kasuema". Täiskasvanuna loetud raamatutest "Geiša memuaarid", "Lohejooksja", "Saast", "Läänerindel muutuseta", "Enne kui ma suren", "Hea uus ilm", "Naiste paviljon" (väga-väga meeldis), "Koduabiline". Neid on tegelikult palju.

Milles oled sa koba?
Joonistamises. Te isegi ei kujuta ette kui kohutavalt koba!

Kas oled ebausklik?
Üldse mitte.

Mis on õnneliku suhte saladus?
Omavaheline sobivus. Siis on pingutamatagi mõnus koos olla.

Lemmik aastaaeg?
Suveks muutuv kevad. Selline, et veel on kevad, aga kohe-kohe tuleb suvi. Kus kõik hea on veel ees!

Millised kolm asja sinu käekotist võib leida?
Rahakott, telefon ja autovõtmed. Tihtipeale muud polegi. Vahel lisanduvad Oscari mähkmed, nätsud ja mõõdulint. Mul pole kombeks tervet elamist kaasas kanda, autos on nagunii kõik vajalik olemas.

Mida sa meeste puhul ei mõista?
Kommet tühje pakendeid külmikusse tagasi panna (või noh, peaaegu tühje, näiteks supilusikatäis piima suure paki põhjas). Ükspäev tahtsin rumm-koolat teha ja rummipudeli põhjas oli sõna otseses mõttes viis tilka. Küsisin Matt'ilt, miks ta pudelit ära ei visanud, ütles, et pole ju veel tühi!

Kas sa oled realist või unistaja?
Realist.

Mis sul parasjagu elus käsil on?
Ümberkorraldused. Võtsin ette kõik asjad, mis mind häirisid - kanu oli liiga palju, andsin kolm kõige lärmakamat ära. Üks aianurk häiris - istutuskastide ümber on killustik ja selle sees mühab umbrohi, millest on võimatu lahti saada. Sügisel otsustasin killustiku kanaaeda vedada (see osa sai isegi tehtud), uue mulla tuua ja muru külvata, aga lapse kõrvalt võttis kõik nii palju aega, et palkasime nüüd aiatööfirma, kes minu poolt alustatu lõpule viib. Koolis on veel viimased eksamid vaja teha ja siis praktika ning ongi läbi. Peab ära otsustama, kas minna suvel Eestisse või ema siia kutsuda, kaldume viimase poole. Oscari toa tegin ümber (sellest kirjutan varsti pikemalt).

Kes on sinu lemmikblogija?
Maarja. Kahvanägu ja Mikker meeldib väga, aga tema kirjutab viimasel ajal harva. Ma hoian paljudel blogidel silma peal, aga nii mõndagi loen pigem diagonaalis. Selliseid, mille iga postitust tahaks alati läbi lugeda, on vähe. Ja eriti vähe meeldivad need, kus asud hooga lugema ja siis poole peal hakkad aru saama, et tegemist on hoopis reklaamiga.

Milline vanasõna sind kõige paremini kirjeldab?
Igal pool hea, kodus kõige parem.

Suurim iluapsakas naiste puhul?
Angry Birds'i kulmud, mis kuidagi moest ära ei taha minna.

Meeste suurim stiiliapsakas?
Ma ei tea, kas see just otseselt stiili alla käib, aga leian, et kui keha on rohkemgi kui lodev, siis äkki ei peaks avalikes kohtades ilma särgita käima? Naised saavad sellega ju vabalt hakkama!

Lapsepõlve hüüdnimi?
Anka

Lemmiksöök? Kõige vähem lemmik söök?
Kana-klimbisupp. Iga päev võin süüa! Kõige vähem lemmikud on ülearu vürtsised asjad.

Kas kontsad või tennised?
Raudselt tennised.

Emaduse parim külg?
See soe hoovus häid emotsioone, mis minust üle lendab iga kord kui oma last vaatan. Mulle väga sobib emaks olemine.

Mis ajab sind rohkem närvi, ootamine või liiklus?
Ootamine!

Kui saaksid teha ühe seaduse, siis mis see oleks?
Seadustaks surmanuhtluse. Võtame näiteks Josef Fritzli, kes oma tütart 24 aastat vangistuses hoidis, teda vägistas ja talle seitse last tegi. Või Norra massimõrvari. Või mõne muu jätise. Kunagi vaidlesime ühe õppejõuga, kes väitis, et see pole nii lihtne, surmanuhtluse peab ju keegi ka täide viima, nuppu vajutama või midagi. Ma võiks vabatahtlikuks käia, mingit probleemi poleks. Mind häirib palju enam see, et need, kes kellelegi palju kannatusi on põhjustanud, rahva raha eest vanglas telekat vaatavad.

Mis on mehe juures oluline?
Enesekindlus.

Suurim eneseületus?
Bakatöö kirjutamine. Iga kümne minuti tagant tabas mind "ma ei saa, ma ei oska, ma ei taha" ahastus. Nii-ii keeruline tundus. Makatöö läks juba lihtsamalt.

Kas lõhefilee või burger?
Lõhe. Ma pole eriline kiirtoidu fänn.

Mis on see isiksuseomadus, mis sulle enda puhul ei meeldi?
Laiskus. Kui mul on valida millegi hea söömise ja näiteks trenni minemise vahel, siis üheksal juhul kümnest tõmban end diivanile kerra ja söön. Küll hiljem jõuab rassida. Või siis ei jõua ja see on ka okei. Ja siis vaatan telekast iluuisutamist või võistlustantsu ning mõtlen, et ossa raks kui lahe! Ise võiks ka midagi nii kihvti osata. Aga ma ei saa, sest mul on liiga mugav diivan.

Klient on kuningas

Plaanisin Oscarile sellise mängulaua osta, kuhu saab vee sisse lasta ja seal siis plätserdada. Amazon'is oli soovitud laud kenasti olemas, salvestasin nimekirja, aga ära veel ei ostnud. Eile käisin mänguasjapoes ja seal juhtus sama laud müügil olema, hind kah suht sama nagu amazon'is. Jällegi ära ei ostnud. Tellida on lihtsam, sedasi tulevad asjad ise ukse taha. Poest ostes on see jama, et siis peab kuidagi niimoodi autoni kõndima, et ühes kaenlas laps ja teises mingi suur kast. Mul lihtsalt pole selliseid muskleid.

Jõudsin koju ja ukse ees oli kohalik leht. See tulebki paar korda nädalas mati peale ja on täiesti tasuta. Tasuta ilmselt sellepärast, et lehe keskel on megahunnik reklaami. Ma olen juba nii vilunud, et tõstan reklaami kohe garaaži ja trepist üles tulen ainult lehe endaga. Aga eile jäi pilk pidama mänguasjapoe reklaamlehel. Mõtlesin, et sirvin huvi pärast läbi, äkki on laud kah soodukaga. Oligi! Ja lausa -50%. Neil mingi kampaania, mis algas täna hommikul ja kestab terve nädala. Täna oli muuhulgas ka see päev, mil Oscar hoidjaga välja läks, nii et poeplaan sobis kohe väga hästi!

Jõudsin siis poodi ja saate aru - kõik lauad läinud! Näidismudel oli küll alles, aga ostmiseks polnud enam ühtegi karpi. Seadsin sammud kassasse, kurtsin muret. Neiu uuris juhatajalt, kas kuskil taga on neid veel peidus, juhataja ütles, et ei ole, aga millalgi tuleb juurde. Neiu pakkus, et võib mulle rain check'i teha. Kuna mul polnud aimugi, mida see tähendab ja lollina ei tahtnud paista, küsisin, kas võin näidismudeli ära osta? See oleks veel eriti hea - ise ei peaks kokku panema ja prügi oleks karbi arvelt vähem. Neiu konsulteeris uuesti juhatajaga, aga selgus, et näidismudelit nad ei müü. Mis on nõme. Aga arusaadav, sest vaevalt nemadki seda ülepäeviti uuesti kokku viitsiks panna.

Mul hakkasid juba suled pahaselt turri minema, sest halloo - seitsmepäevase soodusmüügi esimene päev, pood on ainult paar tundi lahti olnud ja lauad juba otsas. Piinlik või mis? Aga enne kui midagi öelda jõudsin, pakkus neiu uuesti, et võib rain check'i teha, kirjutagu ma oma telefoninumber talle paberile. Tegin näo nagu teaks jumala hästi, millest ta räägib ja panin numbri* kirja.

Seepeale klõbistas müüja veidi arvutis ning printis mulle lõpuks viisaka dokumendi välja. Selle peal on toote täpne nimetus (mingite koodide ja asjadega); hind, millega see hetkel müügis on (ehk -50%) ja tähtajaks 6 kuud!!! Mitte ainult nädal, mil soodusmüük tegelikult läbi saab. Kohe kui uued lauad kohal, helistatakse rain check'i inimesed läbi ja neil on eelisõigus osta. Kui kliendil on vahepeal suur kiire mööda läinud ja otsustab näiteks alles viie kuu pärast seda lauda ostma minna, saab ikkagi garanteeritud soodushinnaga. Sest klient on kuningas.

Hah.

Ma polnud enam üldse pahane! Ja jälle targem ka!

* Muide, numbritest! Vahel küsitakse, kas mõtlen eesti või inglise keeles ja kummas keeles unenägusid näen (pole aimugi, ma nimelt magan siis), aga vot numbrite osas on küll selge värk! Oma kanada telefoninumbrit tean ainult inglise keeles. Sama postiindeksiga (postiindeks on Kanadas veel tähtsam asi kui vahtrasiirup, hoki ja maapähklivõi kokku, seda lihtsalt peab peast teadma). Aga näiteks ema telefoninumbrit tean ainult eesti keeles. Ja oma eesti panga sisselogimise koodi (noh, rohkem ikka rootsi pank, aga saate aru küll).

Pime kana leidis tera

Ma ei harju sellega vist kunagi ära, et kassapidaja mind tänab kui tahan ise oma ostud kotti panna...

Täna käisin ilma lapseta poes ja ladusin selle järelveetava väikese korvi silmini täis. Asju kassalindile pannes hakkasin mõtlema, et nojaa, oleks võinud ikka käru võtta, sest kuidas ma selle hunniku nüüd autoni tassin? Tavaliselt läheb kõik Oscari kärusse ja käe otsas ei pea midagi kandma. Jõudis siis järjekord minuni ja esimene asi, mida kassapidaja küsis, et kas tahaksin autoni minemiseks käru?

Saate aru, luges mõtteid!

Ütlesin, et vist oleks vaja küll, lähen toon kohe. Kassapidaja vastu, et oioi, ei! Viipas kellelegi ja see keegi vudis kärmelt õue käru järele. Nii kenad on nad siin. Aga jah, näe, kuus aastat Kanadas ja ma ei suuda ära harjuda.

Muuseas, ükspäev just arutasime Mattiga, et kuhu veebruar kadus? Oli jaanuar... ja siis kohe märts! Veebruari nagu polnudki! Teil oli või?

Uudiseid ka - meil on nüüd lapsehoidja! Või noh... Oscaril. Ma ei saa enam aru, mis olukorras on normaalne "meietada" ja mis olukorras mitte. Selle tasemini, mida beebigrupis alatihti näen, et mehest saab "meie issi", ei ole veel õnneks jõudnud.

Aga hoidja, jah. Pikem lugu, nii et võtke kohvitass näppu, muidu võite poolel teel ära nõrkeda.

Millalgi peaaegu aasta aega tagasi mainis sõbranna, et neil on nüüd lapsehoidja. Tema tütar on Oscarist ainult kaks nädalat vanem, seega küsisin kohe, et kust ta leidis sellise, keda nii väikesega üksi julgeb jätta? Me olime Matt'iga arutanud, et väga mugav oleks kui vahel hoidja abiks käiks, aga kuidas usaldada täiesti võõrast inimest? Kuidas ma tean, et ta üldse lapsega tegeleb kui ise ära olen? Kuidas ma tean, et ta Oscarile haiget ei tee? Ma saan aru, et päris iga teine vast pole selline julmur nagu peidetud kaamerate videotest võib näha, aga vaevalt need julmurid end kohe uksel vastavalt tutvustasid, eksole?!

Nii ma siis tegelikult ei otsinudki. Lapsehoidjate grupil hoidsin silma peal, aga mitte väga tõsiste kavatsustega. Põhimõtteliselt lootsin, et äkki sajab ideaalne hoidja taevast kaela või midagi. No ja sadaski!

Hüppan nüüd ajas tükk maad edasi - mäletate, rääkisin, et käin Oscariga aegajalt mängutoas, sest talle väga meeldib seal ja ühtlasi saab natuke teisi lapsi ka näha. Kohe esimesel korral nägin seal sõbranna tütart ühe naisega, kes ilmselgelt ei olnud mu sõbranna. Ja peaaegu iga kord olid nad seal.

Soojus, millega see naine mu sõbranna last kohtles, oli muljetavaldav! Ma poleks iial osanud arvata, et ta ei ole selle lapse ema ega vanaema kui poleks kindlalt teadnud. No ja tema jällegi ei teadnud, et ma selle lapse vanemaid tunnen (alles kolmandal korral ütlesin). Ükspäev saatsin sõbrannale pildi Oscarist, taustal tema tütar hoidjaga:

Sõbranna ütles, et kuule, saame kokku, sada aastat pole näinud! Ja muideks, tütar sai just lasteaeda sisse, kas sa hoidjat tahad omale?

Midaaaaaa?!

Nemad olid selle naise leidnud tuttavate kaudu. Taust on selline, et omad pojad pesast välja lennanud (elavad teises linnas), mees mängib iga päev golfi, aga teda golf eriti ei huvita, pisikesed lapsed aga meeldivad. Sõbranna ütles, et tütar täiesti jumaldab seda hoidjat ja kui lasteaeda koha said, kaalusid mitu päeva, et mida edasi teha, sest ei raatsinud hoidjast loobuda. Aga kohta ei saanud käest lasta, sest järgmine võimalus võib alles mitme aasta pärast tulla. Lastehoiuvärk on siin kreisi!

Rääkis, et see naine on kuskilt Euroopast pärit (nüüd tean, et Austriast), aga juba aastakümneid Kanadas elanud. Tuli siia omal ajal au-pair'iks, siis sai ise lapsed ja põhimõtteliselt ongi terve elu lapsehoidmisega tegelenud. Sõbranna ütles, et tal on mitmeid hobisid, vahel koob lapsele midagi, vahel toob ukulele ja laulab, hea meelega käib õues ja mängutoas. Olevat hästi soe ja armas inimene!

Kui küsisin, palju ta hoidjale maksab, rääkis muuhulgas sellise loo, et nad olid alguses tunnitasus kokku leppinud, aga kuu aega hiljem teatas hoidja, et ta tahab nüüd vähem. VÄHEM!!! Sõbranna oli vastu vaielnud, et eiiii, misasja! Aga hoidja ei olnud nõus esialgset summat võtma enam. Said siis lõpuks kuskile keskele kokku lepitud. Hoidja sõidab tuttuue Subaru džiibiga, rahapuudust tal ilmselt ei ole.

Igatahes võtsin temaga käbedalt ühendust (õnneks ta juba natuke teadis mind ja Oscarit mängutoast) ning saimegi ta endale! Ta on kuidagi niivõrd üdini normaalne inimene! Selline tunne nagu oleks pereliige või midagi. Leppisime kokku, et tuleb kaks korda nädalas kolmeks tunniks ja kuna ilmad on nii soojad ja mõnusad olnud, on nad siiani alati kogu aja kodust väljas veetnud (tema enda valikul). Käivad mängutoas ja liivakastis, kiikumas ja jalutamas. Hoidja saadab iga natukese aja tagant Oscarist pilte ja lapsel on kogu aeg suu naerul.

Nüüd on nii, et  aegajalt broneerin talt lisavahetusi mitte sellepärast, et mul endal oleks rohkem vaba aega vaja, vaid sellepärast, et Oscarile ta nii väga meeldib. Tuleb koju, põsed punased ja nina natuke tatine ning vajub varsti magusasse unne, sest õues müttamine on teadagi väsitav! Ma ei tea, mida rohkemat ma ühelt hoidjalt üldse tahta võiks.

Nii et põhimõtteliselt leidsin ideaalse lapsehoidja ilma, et isegi otsinud oleks. Vot nii osav olen!

Niisama loba

Sõbranna saatis pildi ajakirjast "9 kuud", kus soovitatakse minu "muhedast ja intelligentsest blogist" rasedusaegsete mõtete ja tunnete kohta lugeda. Vot kui tore üllatus!

Tõstsin just järjekordse kastitäie beebiriideid garaaži ja tõdesin, et viimased kuud on ikka väga kiiresti läinud. Kui Oscar sündis, rääkisid kõik, et beebid kasvavad ruttu, aga mulle küll nii ei tundunud. Alles kümnendast kuust hakkas aeg lendama ja üha kiiremaks läheb!

Sõbranna küsis, kas hoian Oscari riideid järgmise lapse jaoks alles? Tema otsustas pärast teist kõik ära anda ja kolmandale uued osta, muidu näevad lapsed piltide peal liiga sarnased välja.

Mulle just tundub mugav, et järgmisele beebile on kõik vajalik juba olemas. Mul polnud Oscarile suuri varusid, aga ikkagi jõudsid esimeste kuude jooksul paljud asjad enne väikseks jääda kui selga jõudsid (ta oli erakordselt puhas beebi, ei lekkinud kuskiltpoolt). Ideaalis võiks meil kolm last olla ja arvan, et kolm ringi peavad need riided küll vabalt vastu. Nii lihtne oleks kastikaupa võtta. Eks uusi hilpe ostaks ju nagunii natuke juurde, eriti kui järgmine juhtuks muul aastaajal sündima või teisest soost olema.

Käisin ükspäev Vancouveris sõbranna sünnipäeval. Tore oli! Nanaimosse kolides arutasime Matt'iga, et võime ju iga kell Vancouverisse minna kui tahame, aga lõpuks kippus ikka nii olema, et kui just tõsist vajadust polnud, ei hakanud seda teekonda ette võtma. Lapsega veel eriti! Praamiga minnes peab veidi varem sadamas olema, siis 1h 40min seilamist, sadamast kesklinna veel pea pool tunnikest sõitu. Aga vesilennuk viib 15-minutiga otse kesklinna. Palju parem, onju?!

Matt kinkis mulle jõuludeks shopingupäeva Vancouveris, mis sisaldas nii lennukipileteid kui ka kaubamaja kinkekaarti, lisaks käisin sõbrannadega kohvitamas ja kogu see asi mõjus nii geniaalselt hästi, et olen nüüd veel paar korda niimoodi linnatripile lennanud. Vancouver on tegelikult väga lähedal!

Ja eile oli vastlapäev, eksole. Ma muideks ei teadnudki, et see võib ka märtsis toimuda! Arvasin, et ju magasin sel aastal kogemata maha... Aga siis helistas sõbranna, et tal juba supp keeb ja nüüd veel vaja kukleid teha, küsis, kas mina ka teen? Mina seisin sel hetkel kummikutes keset kööki ja koukisin Oscaril mullatükke suust välja, me nimelt tegime õues survepesuriga kevadpuhastust ja asjad olid pooleli. Okei, mitte niivõrd pooleli, vaid ma tahtsin pesurit mingist jõnksust üle tõmmata ja kallutasin seda päris korralikult, mispeale tuli masinast hunnik sinist tossu välja. Ja nagu teate, on sinine suits see, mis masinad tööle paneb. Kui suits väljas, ei tööta enam.

Matt siis valgustas mind, et survepesurit ei kallutata töötamise ajal külili. Näe, jälle targem! Ja vist oli osa sinist tossu ikka sisse ka jäänud, nii et ta sai selle varsti jälle tööle.

Kui väljas asjad valmis said, mõtlesin, et viskan ikka ruttu kuklitaigna kokku. Ainult kord aastas saab vahukooresaia süüa, ei saa jätta võimalust kasutamata. Näljase ja unise lapse kõrvalt, kes mul jala küljes rippus, polnud mahti tähele panna, et tainast pidi eelkergitusega tegema, viskasin kõik ühte patta ja segasin jooksu pealt kokku. Jummel kui head kuklid said! See on ikka nii tõsi, et kõige parema tulemuse saab siis kui üldse ei püüa...

Ohvrite toomine suhtes

Ühe meie sõbra naisel läks alkoholitarbimisega asi nii käest ära, et lauale jäi kaks varianti - kas läheb võõrutusravile või lahutavad abielu ja hakkavad lapsi jagama. Tublid ja haritud inimesed muidu, ei ole mingid paadialused. No ja näed, selline mure majas!

Igatahes kulgeb ravi hästi ja mõne nädala pärast saab ta koju tagasi. Juua ei tohi aga enam mitte kunagi. Ma ta mehe käest juba uurisin, et kuidas see välja hakkab nägema, kas tema hakkab samuti karsklaseks? Külla tulnud sõbrad samuti ei joo? Kõik sünnipäevad ja muud üritused on rangelt kuivad? Aga kui nemad meile külla tulevad, kas meie võime klaasi veini võtta või oleks viisakam vahele jätta? Kui kaugele kellegi toetamine ulatub?

Neil on plaan, et esimesel (pool)aastal pole kodus tilkagi alkoholi ja mees ei joo. Edasi arvab mees, et päris karsklaseks ei taha jääda, aga naine leiab, et võiks.

Nonii, arutasime seda siin isekeskis. Mina leidsin, et pärast esialgset toetusperioodi (mis on elementaarne) võiks mees teha, mida tahab, sest temal ju probleemi pole. Matt ja ta sõber (mitte see, kelle naisest ma räägin) leidsid, et sõltuvus on haigus ja kaaslane peaks samuti karsklaseks hakkama. Et kui näiteks üks on heroiinisõltlane, ei saa ju teine end edasi süstida, muidu kihutab esimene kah kohe allamäge.

Tõsi! Samas on alkoholi puhul olukord veidi erinev, sest mõni joob klaasi veini kaks korda kuus ja rohkem ei tahagi, aga teine ei saa pärast esimest lonksu enam kunagi pidama.

Matt'i sõber tõi võrdluseks näite - tema vanemad on 40 aastat abielus olnud. Isale meeldis matkata ja kanuuga sõita, aga pärast emaga kohtumist jättis need hobid täiesti kõrvale, kuna ema on ratastoolis ja ei saa selliste asjadega tegeleda. Aga see on jällegi natuke teine asi, sest õnnetus, mis emalt liikumisvõime võttis, oli juhtunud juba ammu enne nende tutvumist. Seega tegi isa teadliku valiku.

Sõbral oli veel üks näide - tema õemees ei söö sibulat-küüslauku ja seetõttu ei tehta selles kodus kunagi sööke, kus üks neist kahest sees oleks. Vot see on minu meelest juba suurem ohverdus, mina isiklikult vist ei oskakski ilma sibula ja küüslauguta süüa teha!

Igas suhtes on tulude-kulude tasakaal. Kui tasakaal eripärade tõttu liigselt nihkesse läheb, ei hakkaks mõistlik inimene kokku kolimagi! Või koliks käbedalt lahku tagasi. No muidugi on neid, kes loodavad, et suudavad kaaslast muuta ja siis aastaid hiljem kurdavad, kuidas "nemad on endast kõik andnud". Suhe ei peaks olema võitlustander! Kui pidevast pingutamisest on higimullid otsa ees, siis äkki ei ole lihtsalt õige kaaslane?

Vanemaid ja sugulasi ei saa nagunii valida, isegi omaenda laste puhul pole alati kindel, kuidas nad välja kukuvad ja kas iseloomud sinu omaga sobivad. Nii et kaaslase võiks ikka mingi normaalse võtta!

No ja siis on paratamatud asjad. Õnnetused ja haigused. Sellisel juhul on loogiline, et tuleb elus korrektuure teha ja kaaslasele toeks olla. Aga ma ei tea, mille alla liigitada alkoholism? Justkui oleks haigus, aga samas ei ole ka. Täpselt samamoodi on mul keeruline kaasa tunda inimestele, kes pärast aastakümneid suitsetamist kopsuvähi saavad. Mida sa ootasid siis?

Ajutiste ohvritega on lood teised, ajutiselt võib minu meelest ükskõik millest loobuda! Näiteks kui mul avastati rasedusdiabeet ja pidin suurema osa süsivesikuid kolmeks viimaseks raseduskuuks menüüst välja viskama, protesteeris Matt mingi hetk selle üle, et kodus ei ole saia. Aga vot sai on minu narkootikum! Ma ei saa krõbeda koorikuga pehmet saia koju tuua... ja seda siis mitte süüa. Pikemat diskussiooni sel teemal ei tekkinud, sest toidupoes käin ainult mina ja seega saia koju ei sattunud ning varsti oli laps käes ja sai laual tagasi. Matt elas kah kuidagi üle.

Keerulisem ongi vist siis kui tuleb millestki alatiseks loobuda. Eriti kui see ei ole õnnetu juhuse tagajärg, vaid kaaslase rumal käitumine. Või mis teie arvate?