Elu õppetunnid

Heast arutelust ei ole minu meelest mitte midagi paremat. Sellepärast ongi tore, et inimestel on nii palju erinevaid arvamusi ja seisukohti. Ainus tingimus on muidugi see, et neid peab siiski suutma ka põhjendada. Mõtlesin sellele ükspäev kui sõbranna mainis, et keegi on mu eelmise postituse all koroonateemadel omapärast arvamust avaldanud.

Mina muideks ei leia, et vaktsineerimine peaks olema kohustuslik ja minu meelest on täiesti okei kui inimesed minust erinevaid valikuid teevad. Mis mind ärritab, on see kui antud teemal sisukalt rääkida ei suudeta, vaid visatakse stampväljendeid stiilis "määgiv lambakari", "valitsuse võltslubadus, et vaktsiin teeb vabaks", "riikliku sunniaparaadiga läbiviidav operatsioon". Veidi lame lihtsalt. Sisuka arutelu vastu pole mul samas midagi. Ka minu sõpruskonnas on inimesi, kes ei vaktsineeri (ei koroona ega muu vastu), aga nad oskavad sellest huvitavalt rääkida. Ma ei pruugi nende seisukohaga tingimata nõustuda (ja nemad minu omaga ka mitte), aga arutleda on ikka huvitav. Nii see maailmavaade ju avardubki. Sellise inimesega, kes esimese kahe lause jooksul "mähkmenägudeni" jõuab, ei ole paraku midagi rääkida. 

Ükspäev just mõtlesin sellele, kuidas igal inimesel on su elus erinev funktsioon. Iga sõbraga on natuke omamoodi suhe. Mõnega olen väga samal lainel ja leian iga kell jututeema. Mõnega teame, et on mingid asjad, mida on parem mitte torkida, aga muus osas on hästi. Mõne üksikuga on turvaline ka muresid jagada. Ma mõtlen päris muresid ja detailideni välja. Mõnega on hästi pinnapealne suhtlus, mis hingele suurt ei paku, aga võib sellegipoolest tore olla. 

Ühe sõbranna/tuttavaga arutleme alatihti mingite suurte teemade üle nagu rassism, feminism, soovahetus, diskrimineerimine jne. Asja teeb huvitavaks see, et me oleme poliitilistelt vaadetelt ja mitmetes suurtes teemades täiesti erinevatel seisukohtadel. Aga just see lisabki vürtsi, sest tema mõttekäik on tihtipeale midagi sellist, millele ma ise pole mõelnud ja millega ma ka nõustuda ei pruugi, aga huvitav on kuulata! Ja kui mul on arvamus, millega tema ei nõustu, paneb see jällegi mind ennast asjade üle sügavamalt mõtlema, et oma seisukohta talle paremini arusaadavaks teha. 

Mis veel? Oscari lasteaiakaaslase sünnipäeval käisime. Mõned erinevused, mis mul Eestiga võrreldes on pidude puhul silma hakanud:

- Kutsel (ka täiskasvanute üritustel) on nii alguse kui lõpuaeg. Ka neil üritustel, mis kodus/oma hoovis toimuvad. Ühel lasteaiakaaslasel oli lausa nii peenelt, et pidu kestis tööpäeva õhtul kella viiest kuueni. Ainult tund aega. Kell viis pannakse lasteaed kinni, ju nad arvestasid, et siis saavad kõik otse minna ja et äripäeva õhtul ei viitsi vanemad ilmselt pikalt passida. Aga ikkagi tundus omapärane, et ainult tund. Meie olime sel päeval linnast ära, seega ei saanud osaleda. Muidu oleks olnud huvitav kogemus.

- Ma ei ole kordagi näinud palvet "kingitus võiks mahtuda ümbrikusse". Ega üldse mingit juhtnööri selle kohta, mida tuua. Mina ise pole ümbrikukinkide vastane (eriti täiskasvanute puhul), aga lastele paistab hunnik värvilist träni rõõmu tegevat. Kingituste osas meeldib mulle see ka, et need pannakse kõik ühte kohta hunnikusse, ei ole oluline sünnipäevalapsele isiklikult üle anda. Mõnikord tehakse need peo lõpus lahti, aga mitte alati. Kindlasti ei avata ükshaaval iga külalise saabudes. Ja sünnipäevalaps ei käi külalisi vastu võtmas ega ära saatmas, vaid külalised ise otsivad ta lastekambast üles ja hõikavad "palju õnne".

- Kõik väikesed sünnipäevalised saavad lahkudes "goody bag"-i. See komme oli mulle alguses kõige võõram. Et mis mõttes saavad külalised ka kingituse? Aga nüüd, kus mul endal laps on - ohoo, täiesti teine lugu! Esiteks on alati natuke kurb ägedalt peolt koju minema hakata ja väike kotike mõttetute odavate asjakeste ja paari kommiga on suureks abiks. Teiseks läheb sedasi eriline päev kodus edasi. Oscar mängis nende paari väikese leluga terve sama ja järgmisegi päeva. Rõõmu kui palju!

-

Lõpetuseks lugu elust enesest - Oscar tuli just kurtma, et lõi pea ära (tegelikult ei löönud, aga "mäng" oli selline). Tahtis plaastrit. Meil on need piltidega plaastrid. Pakkusin, et paneme käe peale, siis näed seda. Ei, pähe on vaja! Selgitan, et pähe ei saa plaastrit panna, jääb juustesse kinni. Ei, pähe on vaja! Panin siis pähe. Minut hiljem tuleb, et võta ära. Kinni jäi. Valus on. Hakkan ära võtma ja ei saa, juuste küljes kinni. Laps röögib, mina nean iseennast. Lõpuks lõikasin koos juustega välja. Ma ei tea, mis mul arus oli lapsele plaastrit pähe pannes... Inimene ikka õpib, kuni elab!

Maski tagant välja

Meil võeti kaks nädalat tagasi lõpuks ometi maskikohustus maha. Kuna siin on maskid juba pandeemia algusest saadik siseruumides kohustuslikud olnud, on tegemist päris suure muutusega. Minu suureks üllatuseks ei kiirustanudki inimesed oma maske ära viskama, praeguse seisuga on näiteks poodides umbes 70% külastajatest endiselt maskiga. Osaliselt ilmselt ka sellepärast, et teenindajad peavad maske edasi kandma ja kliendina ei ole ausalt öeldes raske see kümneks minutiks ette panna kui näed, et keegi teine terve tööpäeva maskis peab veetma.

Hetkeseisuga on Kanadas vähemalt ühe süstiga vaktsineeritud 70% elanikkonnast ja mõlema doosiga 48% (Eestis vastavalt 44% ja 34%). Ilmselt sel talvel erilist koroonapuhangut enam ei tule. 

Kanada suhtub olukorda väga konservatiivselt ja näiteks välisturiste veel riiki ei lubata. Oma kodanikud võivad edasi-tagasi liikuda nagu tahavad ja lähematel pereliikmetel on lubatud teistest riikidest külla ka tulla, aga endiselt peab mitu korda testima ja esimesed kaks nädalat kodus karantiinis olema, mis teeb teisele maakera lendamise pehmelt öeldes mõttetuks. 

Headest uudistest nii palju, et see suur kuumalaine sai õnneks nelja-viie päevaga läbi ja nüüd oleme juba pikemat aega siinses täiesti tavapärases suves, kus on iga päev umbes 25 soojakraadi. Kuumalaine tõi Kanadale uue ametliku kuumarekordi, milleks on +49,6. Meie linnas oli kõige kuumememal päeval 40 kraadi ja juba see oli liig, mis liig. Õnneks on kodus konditsioneer, ilma selleta poleks ette kujutanud, kuidas selline saun üle elada.

Eile tegin üle pika aja värskeid soolakurke. Turul müüdi tilliõisikuid ja mõtlesin, et proovin. Mul on siiani olnud kinnisidee, et ilma mustsõstralehtedeta ei saa ja neid pole siin ju kuskilt võtta. Aga proovisin ja nüüd pole ma enam nii kindel, et mis nüansi see mustsõstraleht omalt poolt lisama peaks, sest kurgid said ilma selletagi väga head. Maitsevad nagu Eesti suvi!

Kuidas ettevõtjaks hakata või siis niisama kerjata

Lugesin ühest blogist abivajaja kirja stiilis: "Võtsime kunagi kergekäeliselt erinevaid laenusid, need on nüüd hapuks läinud ja oleks abi vaja, et ära maksta. Sul on mitu tuhat jälgijat, äkki saavad nemad annetada? Kirjutasin ühele teisele populaarsele blogijale ka, aga tundub, et tal on muid tegemisi.". 

Ühtlasi mainis, et tal on kolm imearmast last (abivajajate lapsed ongi alati eranditult "imearmsad") ja et ta elab oma frustratsiooni just nende peale välja ja sellepärast olekski vaja, et keegi maja korda teeks ja laenud ära maksaks. Siis ei frustreeruks nii palju. Psühholoogi juurde neid ei vii, sest ei taha kuulda, kuidas vanemad ise oma laste psüühika pekki on keeranud, aga süda murdub kui neid nutmas näeb.

Konkreetselt ütlebki otse välja, et väärkohtleb oma lapsi ja abi neile ei otsi, sest muidu veel öeldakse, et oled ise süüdi. Parem väärkohtleb neid edasi, kuniks võõrad raha saadavad. 

Lühidalt kokku võttes: maja oleks vaja korda teha, aga ametlikke toetusi ei saa küsida, sest kontod on arestitud (võlausaldaja saab veel miskit oma rahast tagasi nii). Ja seejärel saaks nullist alustada, sest on plaan hakata ettevõtjaks (ettevõtjaks olemine on teatavasti selline hästi tulus asi, et muudkui teed aga oma firma ja lükkad labidaga raha kokku). Fakt, et siiamaani on lõputult valesid valikuid tehtud, üle oma võimete elatud, peresuhted ära rikutud nii mehe kui lastega, on lihtsalt ajutine asi. Edasi läheks kõik muudkui ülesmäge kui ainult keegi need vanad võlad ära maksaks ja maja korda teeks. 

Küsida võib muidugi ikka, sest igaüks annetab sinna, kuhu vajalikuks peab. Hiljuti sai üks perebänd mõne nädalaga üle 40.000 euro* eest annetusi kui vana auto katki läks. Loomulikult ei hakatud tulemustest teatama enne kui juba kuu aega laekumisi selja taga oli (ja vajalik summa ammu mitmekordselt ületatud), aga sellist ärimeelt ma juba natuke tunnustan, sest kui raha ikka täitsa iseenesest sülle sajab, siis mis hea pärast sellele pidurit peaks tõmbama? 

Mu kõige "lemmikumad" on need, kes anonüümsena kuskile postitavad, et palgapäevani on kaks nädalat aega, aga rahakotti on jäänud viimased viis eurot, mille eest on vaja toita kolm (imearmast) last ja haige vanaema ning köögikappides pole mitte ühtki tera kuivaineid ega muud söödavat. Toidukotte ärge tooge ja raha kandke arvele, aitäh! Mitte ühtki pereliiget ega sõpra, kellelt näljaga abi paluda, sellistel inimestel ei ole, toidupangast elatakse valgusaastate kaugusel ja lisatöö pakkumise peale kukuvad käed küljest ära. 

Annetamine on minu meelest õigustatud sellises olukorras, kus inimesi on tabanud õnnetus. Kas on laps raskesti haige või perekond ootamatult kaotanud ühe vanematest - no midagi sellist. Jällegi, maitseasi, aga ma leian, et kellegi valesid valikuid ja kiirlaene ei pea võõrad kinni maksma ning sel juhul kui kurdetakse tühja kõhtu, peab siiski olema valmis leppima ka toidukotiga, mitte tingimata raha nõudma. Seda enam, et sellised minu jaoks kahtlased abipalved on tavaliselt suhteliselt hämara taustaga - ei avaldata nimesid ega seda, kuidas sellisesse olukorda jõuti. Lihtsalt käsi pikal, et visake pappi. Aga noh, igaühele oma! 

* See on kahe ja poole aasta keskmine palk Eestis. Täiskohaga rabamise eest. 

Loba

Siin on selline kliima, et juulis-augustis ei saja üldse, isegi ühtki pilvekribalat ei paista. Ja kui tavapärane suvetemperatuur jääb 25-30 vahele, siis sel nädalavahetusel on kuumalaine ning olenevalt linnast 34-40 soojakraadi. Hot-hot-hot! 

Ma pole üldse kuumasõber. Ja rannas käia ka ei meeldi, sest seal on kuidagi eriti palav. Ükspäev otsustasin olla tubli ema ja vedasin lapse randa. Lapsele hullupööra meeldib! Ma ise lihtsalt kannatasin ära. Emaduse rõõmud, noh.

Kodus on õnneks AC. Siin on see üsna levinud - ma pakun, et kuskil pooltes majades on olemas. Suved on ju pikad ja kuumad, kulub ära. Elektrihind on Eestiga võrreldes odavam (samas kui palgad on kõrgemad), nii et vasakut neeru maha müüma ei pea, et saaks veidi jahedamas olla.

-

Ükspäev käisin Ossuga "reisil". Tal oli teises linnas arsti vastuvõtt ja kuna Matt töötas (nagu alati), siis läksime kahekesi. Oscar on uutes oludes alati musterlaps - kuulab hästi sõna, ei pane lambist plagama, on lakkamatult heas tujus ja jääb väga lihtsasti ööunne.

Meil oli vaja hommikul vara kohal olla, seega läksime juba eelmisel õhtul. Hotell, kus me alati peatume, pakub tasuta soojasid šokolaadiküpsiseid. Vastuvõtutädidel on selline sahtel, mis küpsised soojas hoiab. Oscar juba teab. Olulised asjad seisavad ju hästi meeles!

Ja kuna suveõhtud on pikalt valged, käisime veel natuke jalutamas ja mänguplatsil ja muuhulgas möödusime bussipeatusest. Laps istus maha ja keeldus lahkumast! Nii väga tahtis bussiga sõita.

Ma ise ei oska ausalt öeldes väga lugu pidada, esimesed 20 aastat oma elust sõitsin ainult bussi ja rongiga, sai nagu piisavalt. Aga noh, ajad on teised. Oscar on lennukiga palju lennanud, aga vot bussisõitu polnud seni veel ette tulnud.

Igatahes sain ta läbi ime lõpuks pingilt püsti, aga see oli natuke nokk-lahti-saba-kinni olukord, sest järgmise nurga taga oli busside puhkepeatus. Oscar ei suutnud kuidagi rõõmu varjata ja juht, kes väljas seisis, pakkus kohe lahkelt, et mingu me sisse ka ja lubas Oscaril juhiistet proovida ja lõpuks ütles, et peab liikuma hakkama, aga sõitku me järgmisesse peatusesse kaasa. Esiti proovisin küll oh-mis-te-nüüd tehnikat, sest kartsin, et kui me sõitma läheme, ei tule Oscar sellest bussist mitte kunagi maha, aga siis selgus, et ta juba ei tulegi maha, nii et polnud midagi kaotada ja tegime väikese sõidu kah.

Lapsel oli elu elamus! Midagi nii ägedat pole tema ajaloos veel varem juhtunud. Ma pean täitsa plaani võtma, et järgmine kord aega varuda ja terve ring kaasa sõita (või siis mitu, kes teab, millal Oscaril isu täis saab). See on muidu väga ilus linn, võib-olla on endalegi elamus...

Ja sõbranna beebipeol jõudsin ka vahepeal ära käia. Kõik kohalikud eesti sõbrannad olid kohal ja igasugu muid toredaid inimesi ka. Vahel kohe on nii, et seltskond sobib hästi kokku, isegi kui pooled on omavahel võõrad. Nii et tore oli!

Mulle meeldib, et siin on kombeks beebipidu enne lapse sündi ära teha, sest kõiki neid asjakesi, mida kingitakse, on ju selleks ajaks juba vaja kui beebi ilmale tuleb. Ja katsikute kommet siin pole, ei pea kedagi oma vastsündinut vaatama kutsuma (välja arvatud pere ja lähemad sõbrad, kes tulevad ju nagunii). Need esimesed kuud on värsketele vanematele ju ilma pidudetagi päris väsitavad.

Tore mäng oli ka - kõik osalejad pidid korraldajale endast beebipildi saatma ja kohapeal sai igaüks paberi, kuhu numbrite taha "beebide" nimed kirjutada. Ainult üks osaleja oli juba päris väikesena täpselt selle näoga, mis praegugi, tema arvasid enamik külalisi õigesti ära. Aga nende päris pisikeste beebidega oli muidugi keeruline, päris sellist nägu pole meist (õnneks!) enam keegi. Arvamise rõõmu jagus sellegipoolest, sest näiteks üks beebi oli nii paksult sisse pakitud, et keegi mainis kohe, et see peab üks eestlastest olema, sest pildil paistab oma 40 külmakraadi olevat (oligi eestlane) ja paaril paistsid taustal õed-vennad, mispeale sai kohe järele mõelda, kellel üldse on õed-vennad jne. Tore mäng.

Piinlik veits

Tellisin IKEAst mingi mööblitüki. Juhtumisi istusin just akna all kui tuli teade, et pakk on kohale toimetatud. Vaatasin aknast välja - ei ole! Ma oleks kuulnud kui kaubik maja ees oleks käinud. Kindluse mõttes jalutasin majaesise läbi, aga no ikka ei ole.

Helistasin IKEAsse. Jälgede ajamine on alati üks korralik tüütus, lõputu ooteliin ja halb muusika. Sain lõpuks löögile. Küsiti miljon küsimust - nimi, meiliaadress, telefoninumber, kodune aadress, postiindeks, tellimuse number. Jeesus küll. Siis vahele - kas olete IKEA Family kliendiprogrammi liige? Ma juba ärritusin. Küsisin, et mis see hetkel asjasse puutub? Ei puutugi, aga me peame kõigi käest küsima, sest äkki tahate liituda. Ei taha, tahan oma mööblitükki.

No ei tea jah, mis juhtus, aga ma võin teile selle uuesti tellida, paar nädalat läheb aega. Mina vastu, et tahaks ikka teada, kuhu see eelmine kadus. Ei saanud ju õhku haihtuda. Mis me sest uuest tellime...

Okei, ta helistab Fedexisse. Pani mu ootele. Veel tükk aega halba muusikat. Siis ütles, et seletas neile loo lahti ja ühendab mu otse Fedexiga. Need lubasid, et uurivad ja räägivad kaubikujuhiga ja helistavad mulle järgmisel päeval tagasi. Küsisin, et kuidas mina teiega kontakti saan, juhul kui peaks vajadus olema? No helistage üldnumbrile. Okei siis.

Läheb tund aega mööda, Matt tuleb koju. Räägin, et näe, IKEA saatis teate, et pakk kohal, aga pole kohal, helistasin IKEAsse ja nemad ühendasid mind Fedexiga ja üldse täiega närvi ajab, et sellega mingi jama on. 

Matt vastu, et aa, ma käisin enne korra kodust läbi, pakk oli maja ees, panin garaaži. Ehk pakk saabus tunnike enne kui see teade, mis ütles, et just praegu saabus. Aa tore, noh. Oleks võinud ju mokaotsast mullegi mainida, aga see selleks. 

Helistasin Fedexi üldnumbrile, aga seal on ainult automaatvalikud, mis omakorda annavad automaatvastuseid. Inimesega rääkida ei saa. Kahju, ma tahaks neile öelda, et asi lahendatud. Aga ma ilmselt pole ka esimene, kes paki omaenda koju ära kaotab ja siis selles neid süüdistab...

Kohalikest asjadest jälle

Huvitav, kuidas mõned asjad on lihasmälus. Matt küsis eile, kuidas minu arvutil screenshot'i teha? See käib kolme klahvi kombinatsioonis ja ma ei suutnud klaviatuurile peale vaadates öelda, milliseid peab vajutama. Vaatasin siis hoopis ekraani ja tegin pimesi screenshot'i ära, sest sõrmed teadsid täpselt, kuhu maanduda.

Sama oli ükspäev telefoniga - ma ei osanud öelda, mis mu lukukood on. Sisestada muidugi oskasin.

Lisaks olen tähele pannud, et osad numbrid on pähe kulunud eesti- ja teised inglisekeelsetena. Näiteks oma siinse telefoninumbri võin inglise keeles kiirelt ette vuristada, aga eesti keelde tõlkimiseks pean korra mõtlema. Mitte ainult tõlkimiseks, vaid pean seda korra numbrivormis ette kujutama, et üldse mäletaksin, mis mu number on. Nii kummaline.

Oscaril on sel aastal pikk suvevaheaeg. Lasteaias on väiksemate rühm ja suuremate rühm, kolmeselt toimub siis vahetus. Aga probleem on selles, et kolmeseks sai ta veebruaris, rühmade vahel liikumine toimub aga septembris.

Siin on selline süsteem, et kooli minnakse sel aastal, mil saadakse kuueseks. Aasta alguses sündinud lastel on selles mõttes eelis, et nad on septembriks juba "pooleseitsmesed", samas kui detsembribeebid viieselt koolijütsiks hakkavad ja alles kolm-neli kuud hiljem kuueseks saavad.

Tegelikult pakuti mulle septembris, et suuremate rühmas on üks vaba koht ja kas tahan Oscari sinna liigutada? Aga kuna ma ei teadnud, et keset aastat on pea võimatu kohta saada, siis ütlesin, et las jääb praegu veel oma rühma. Seda enam, et suuremate omasse kolis üks tüdruk, kes väiksemate rühmas pidevalt teistele liiga tegi, näiteks näpuga silma torkas või küüntega kriipis (ma juhtusin ise korduvalt pealt nägema).

Kõik vigastused on siin väga korralikult dokumenteeritud. Kui lapsele on päeva jooksul mingi kriim või sinikas tekkinud, täidab lasteaed paberi, kus kirjutatakse täpselt lahti, mis juhtus, mis seejärel ette võeti ja kui kaua laps nuttis. Täidab see õpetaja, kes juhtunut pealt nägi, allkirja peab andma ka juhataja ja lapsevanem. Nii et kui midagi on toimunud, saab sellest lapsele järele minnes kohe teada, sest paber pannakse nina alla. Ka selle lapse vanemad, kes õnnetuse põhjustas, peavad samalaadse paberi allkirjastama, et nad teaksid, millega nende järeltulija hakkama sai. Samas vanematele muidugi ei öelda, milline laps see oli, kes sinu omale liiga tegi või millisele sinu oma küüned näkku lõi. 

Aga siis tuli veebruar ja selgus, et keset aastat pole nüüdseks kolmesele Oscarile kohta võtta. Ja lihtsalt niisama ei saa väiksemate rühma edasi jääda, selleks peab lasteaed mingile vastavale ametile taotluse esitama, leidma põhjendused, miks on lapsel pikendust vaja ning ootama, et taotlus rahuldataks. Saimegi pikenduse neljaks kuuks. Aga ka juunis, mil pikendus läbi saab, ei ole kohta paistmas, vaid alles septembris kui suuremate rühmast kooli liigutakse. Õnneks lubas meie supertore lapsehoidja, kellega koroona tõttu talveks pausi tegime, et tuleb suvel appi ja viib teda mõned korrad nädalas mänguväljakutele ja randa. Nii et pole hullu miskit!

Võõrsil elamine on selles mõttes huvitav, et ei oska arvatagi, mis ees ootab. Lasteaia osas olen juba kõvasti targemaks saanud, eks varsti saab siis kooliuudiseid kah vahendada. Ma tean, et müüt on selline nagu läheks siinsed lapsed viieselt kooli, aga tegelikult on see lasteaiaga väga sarnane eelkool, kus läbi mängu natuke miskit õpitakse ka. Aga sisuliselt ikka pigem lasteaed kui kool.

Kooli osas on põhiline erinevus see, et kool on alati elukohajärgne. Ja elukoht on siin kindel nagu aamen kirikus, sellega ei saa niimoodi mängida nagu Eestis, et vahet pole, kus tegelikult elad ja kuhu sisse oled kirjutatud. 

Elukohajärgsed koolid on üsna sarnasel tasemel, aga elukohast sõltuvalt muidugi veidi erineva kontingendiga. Lisaks on olemas prantsusekeelsed keelekümbluskoolid ning ka erakoolid, nendesse võib lapse muidugi elukohast sõltumatult panna. 

Prantsuse keelt, muide, ei lähe siinses kakskeelses riigis peaaegu mitte kusagil vaja (välja arvatud üks prantsusekeelne provints). Kanada eestlaste grupis tihtipeale uuritakse murelikult, et kas ilma prantsuse keeleta ka kuidagi hakkama saab ja ma pean tunnistama, et need korrad, mil olen kaheksa Kanadas elamise aasta jooksul prantsuse keelt kuulnud, võib vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kui faktina ei teaks, et see on üks siinsetest riigikeeltest, ei arvaks iial ära.

Kuidas uued "kanad" sisse kolida üritasid

Eile hommikul helistas naabrinaine, et kuule, sul on kaks paabulindu ukse taga! Normaalne. On teil muidu kunagi juhtunud, et paabulinnud ukse taha tulevad?

Paabulinde leidub siin mitmetes linnades, aga tavaliselt okupeerivad nad parke, mitte ei käi inimestel ukse taga. Meie linnas on neid nii vähe, et ma ise polnud siiani kordagi näinud, aga sõber räägib tihti, kuidas nad ta poja kooli juures ringi jalutavad. 

Paabud on üsna rahulikud, päris katsuma muidugi ei tasu minna, aga see neid väga ei häiri kui inimene lähemale kõnnib. Ju nad ole harjunud. Peamine probleem, mida tekitavad, on see, et isased ründavad mõnikord pargitud autosid, sest näevad peegeldusel iseennast, arvavad, et see on konkurent ning lendavad kallale.

Saba on uhke, aga aju väike. Mis sa teed...

Need uhke sabaga isendid on isased, emased näevad palju tagasihoidlikumad välja. Saba avatakse täies mõõdus, et pruudile muljet avaldada või vaenlast minema ehmatada. Mul ei õnnestunud seekord sabashow'd näha, sest mõlemad olid isased ja omavahel ilmselt pigem platoonilistes suhetes, polnud vaja vastastikku muljet avaldada.

Mõnus

Ärkasin hommikul linnulauluga ja tekkis selline rumal küsimus, et kas kevadised linnud suvel ei laulagi või on neil erinevateks aastaaegadeks erinev repertuaar? See kevadine sädin on nii äratuntavalt ainult kevadine, suvel kostuvad minu meelest hoopis teistsugused hääled. 

-

Muide, meil ei ole siin toonekurgesid. Kas pole kummaline?! Ma saan aru küll, et erinevates maailma kohtades on erinevad linnud-loomad, aga toonekurg tundub natuke nagu tuvi, keda peaks igale poole jaguma (selline ettekujutus läheb vist samasse kategooriasse mu lapsepõlve veendumusega, et kõik kassid on emased ja koerad isased).

-

Veel üks küsimus, mis mind pikemat aega on vaevanud - kuidas teil termostassist või kaanega topsist tee/kohvi joomine välja tuleb? Kohviga pole mul üldse mingit muret, see võib ükskõik kui kuum olla. Ma muidugi joon ainult vahustatud piimaga kohvi, võimalik, et vahune tekstuur teeb joomise lihtsamaks. Aga teega on täiesti võimatu! Tee peab peaaegu külm olema, et ma seda mingi väikse augu kaudu rüübata julgeks. 

-

Muide, kas teie teate, mis on ASMR? Novot, mina ka ei teadnud paar nädalat tagasi, kuniks komistasin internetiavarustes ühe selleteemalise video otsa. ASMR tähistab seda mõnusat kõdi, mis tekib peanahal. Näiteks kui massaaži ajal massöör lödinal kätele õli juurde määrib ja taustaks mängib vaikselt spa-muusika. Või kui keegi sulle soengut teeb. Või akna taga krabistav vihm.

Tuleb välja, et on ports inimesi, kes teevad videoid, mis peaks selle mõnusa tunde andma. Lihtsalt erinevad vaiksed hääled - veevulin, küünteklõbin, kreemitamine, sosistamine, põleva küünla praksumine; loetelu võiks lõputult jätkuda. Blogimise taustaks mängib mul praegu näiteks selline. Trikk pidi olema, et kuulata ilma segava taustamürata ja keerata kõlarid põhja.

Nii rahustav ja mõnus. Natuke nagu peamassaaž, aga... verbaalne. 

Kui suur vanusevahe on veel okei?

Eestis kütab kirgi küsimus, et kui vanalt võiks seaduse järgi laps vahekorda astuda. Ja kellega?

Vaatame, mida kirjutab Õhtuleht - esimeses selleteemalises artiklis räägib prokurör, et alaealine ei pruugi mõista, et täiskasvanuga seksimine ei ole normaalne. Tundub hariv lugemine. Kas ma lugesin? Ei. Artikkel on tasuline. Mitte, et ma ei jõuaks selle eest küsitavat kolme eurot maksta, aga tavaliselt jäävad niisama sirvijatel tasulised artiklid siiski vahele. Jäi ka minul.

Järgmises artiklis, mis sel teemal ette hüppab, räägib kliiniline psühholoog tema kabinetti sattunud seksuaalse väärkohtlemise kogemusega lastest ja noortest. Jällegi väga hariv lugemine. Kas ma lugesin? Ei. Artikkel on tasuline. 

Seejärel püüab mu pilku mitte just laste väärkohtlemise lugu, vaid see, kuidas 50-aastane musklimees pärast kaksikute sündi "sügavasse depressiooni langes" kuna oli "oma naise lastele nii-öelda kaotanud". Endast 18 aastat noorema naise. Olukorra parandamiseks hakkas naise sõbrannale seksisõnumeid saatma.

Kas olukord paranes või mitte, ma ei tea - artikkel oli tasuline. Sedapuhku õnneks tasuline. Ma läksin juba sissejuhatust lugedes täiesti endast välja, poleks olnud tervislik edasi lugeda.

Aga teate, mis artikkel ei olnud tasuline? "Piia on 14. Kristo on 54. Suhe, mis on nii kirglik ja skandaalne, et võtab sõnatuks". Vabandage, misasja?!

Lugesin. Oli see alles artikkel! Mõtlesin, et ei saagi otsa. Vähe puudus, et poleks lõpuni jõudnudki, sest pidin iga lause tagant õhku ahmima, et KUIDAS on võimalik sellist artiklit üldse avaldada? Rääkimata piltidest, kus alaealine tüdruk ja tema vanaisaks sobiv mees seksuaalsetes poosides aelevad.

Aga nagu juba mainisin, on normaliseerimine tänapäeval aktuaalne (ja efektiivne!). Kui taoliseid artikleid koos vastavate piltidega regulaarselt avaldama hakata, võivad krimpsus "suhkruissid" oma lapseealiste pruutidega varsti juba üsna avalikult ringi liikuda, rahval enam kulm ei kerkiks. Tavaline ju. Isegi lehest näeb.

Lõpuks jõudsin lauseni: "Õnneks ei ole Piiat olemas. Samuti ei ole olemas Kristot." 

Aga teate, mis on kurb? Piiad ja Kristod on VÄGAGI olemas. Ja mis on veel kurvem? Et artikli autoriks on Eesti Seksuaaltervise Liit, mitte mingi isehakanud suunamudija. Piinlik. 

Kas näiteks vägistamise vastu peaks hakkama võitlema nii, et kirjutaks pika ja erutava (väljamõeldud!) artikli sellest, kuidas kedagi vägistati? Esitades mahlakaid detaile, rõhutades võtja mõnu ja rahuldust, lisades korraliku ja paljastava pildimaterjali?

Ainus eesmärk, mida see täidaks, oleks see, et need, kes on vägistamisele mõelnud, vaataks antud matejali ila tilkumas. Ja ila poleks seejuures ainus kehavedelik, mis tilguks. 

Kas selline artikkel paneks neid tundma, et nad ei peaks vägistama? Pigem vastupidi. Kas see paneb teisi, normaalseid inimesi tundma, et vägistamine ei ole okei? Ei, sest täiemõistuslik inimene teab seda ka ilma ilase pildimaterjalita. Normaalne inimene ei vaja sellekohast veenmist.

-

Lõppsõnaks mainiti, et kui oled nõus, et seksuaalse enesemääratlemise vanusepiiri tuleb viivitamatult tõsta, jaga artiklit, kasutades teemaviidet #14poleokei

Näe, jagasin. Loomulikult ei ole 14 okei. Aga selline artikkel kannab paraku hoopis vastupidist eesmärki.

Doominoefekt

Ühel hommikul andsin näljasele lapsele kausikese vaarikaid ja saatsin ta multikaid vaatama, jäädes ise kööki putru keetma. Tagantjärele tarkusena võib muidugi öelda, et võib-olla ei olnud kõige nutikam mõte kõikide asjadega katsetamist armastavat last punaste marjadega diivanile lubada, aga enda kaitseks võin öelda, et moosivalmistamise huvid on tal siiani puudunud ja ma lihtsalt ei osanud sellega arvestada.

Õnneks on meil vett ja seepi. Ja pesumasin. Kuivati. Mööblipesur ka. Ma tõesti ei tea, kuidas vanasti lapsi kasvatati kui kõike käsitsi pidi tegema? 

Mina oma lapsepõlvest näiteks ei mäleta, et oleksin üleni lompi kukkunud, Oscaril on seda ainuüksi selle aasta jooksul vähemalt neli korda ette tulnud. Viimane kord lendas nii, et käis isegi nägupidi sees ära. Lihtsalt nii hea suur lomp oli pargis, et sealt tuli võimalikult suure hooga läbi joosta (ja nii kakskümmend korda järjest), kuni ühel korral keset kõige sügavamat kohta komistas ja... karsumm.

Riided olid aluspesuni läbimärjad ja porised. Küsisin ema käest, et mis vanasti oleks saanud? Minu lapsepõlves seisis vannitoas Nõukogude Liidu leiutis pesumasin "Riga", mis ei teinud peale vee ringiliigutamise mitte midagi. Sooja vett kraanist enamasti ei tulnud (kortermaja rõõmud), seda keedeti pliidil suure potiga ja valati siis masinasse. Kuivatamine käis kas rulle vändates või lausa käsitsi (sest käsitsi ei olnud eriti palju rohkem vaeva kui selle raske vända ringiajamisega) ja loputati üldse vannis. Täispikk tööpäev, et hilbud puhtaks saada.

Ema ütles, et nädala sees ei saanudki pesta, järgmiseks hommikuks ei oleks ära kuivanud...

Oscar on üleüldse suur veesõber. Ükspäev tegin süüa ja mõtlesin juba mõnda aega, et huvitav, millega laps tegeleb, et ta nii vaikselt on? Selgus, et oli avastanud, kuidas kraanist purskkaev teha ja selleks ajaks kui mina kohale jõudsin, voolas vesi mööda seinu alla ja vaip ujus uksele vastu. Aga tal endal oli nii lõbus!

-

Eelmise teema jätkuks tahtsin mainida, et juba järgmisel hommikul tuli mul mõte Oscar külalistetuppa ümber kolida, sest esiteks on seal voodi, mida praegusel koroonaajal nagunii keegi ei kasuta ja teiseks on tuba ise suurem. Ossu sai omal ajal kõige pisema toa, sest ta alles sündis ja palju ruumi ei vajanud. Nüüdseks on temast saanud meie pere kõige asjaderohkem liige, kelle autosid, klotse ja liumägesid võib maja igast ruumist leida. Osaliselt sellepärast, et ta lihtsalt mängib seal, kus meiegi parasjagu oleme (ja me tavaliselt ei ole tema toas), aga ka seetõttu, et tema enda tuppa lihtsalt ei mahu kõik ära. Külalistetuba on aga päris mitu ruutmeetrit suurem.

Esialgu lükkasin voodi seina äärde nurka, et põrandapinda juurde saada. Ossu arvas, et on hea plaan ja proovis kohe järele, kas mahub ära. Mahtus ja natuke jäi ruumi üle ka:

Aga väärtuslik põrandapind oli endiselt voodi all peidus ja kui ma Ossu toast riiuli ja kummuti kah seina äärde lohistasin, oli selge, et voodilahmakas peab siiski väiksemasse tuppa ümber kolima ja selle üle, kus või mille peal laps magama hakkab, tuleb lihtsalt hiljem pead murda. Võrevoodi otsustasin lahti võtta ja eest ära panna.

Matt oli just ühest pikast vahetusest tulnud ja teisega alustamas ning ütles, et kui mul on vaja tingimata kohe kolima hakata, siis andku minna, aga tal ei ole aega aidata. Ja mul muidugi oli kohe vaja. Aga kui ma peatsit voodi küljest lahti ei saanud ja garaažist haamri tõin, ohverdas siiski armulikult oma ainsa vaba pooltunni ja aitas need osad ära teha, millega ma omapäi hätta oleks jäänud. 

Edasi läks juba kui lepase reega. Või noh, kuniks selle hetkeni, mil hakkasin Ossu vanas toas seinale kleebitud peegleid maha võtma. Need olid kinnitatud kahepoolse teibiga ja mina eeldasin, et see on peaaegu nagu näts - aja aga näpud taha ja tõmba. Eksisin. Need tuli maha SAAGIDA, saate aru! Ma otsisin terve interneti läbi ja selgus, ei saagi teisiti. Kui peeglid maas, pidin natuke pahteldama ja kui ma juba sellega ametis olin, pahteldasin mõlemas toas ka need augud üle, kus varem mingi pilt oli rippunud ja see viis omakorda selleni, et värvisin järgmisel päeval mõlemad toad maast laeni üle. 

Doominoefekt. Ma olen põhjalik, noh.

Muide - madratsisaaga jätkuks - külaliste voodile sai mõned kuud tagasi uus madrats ostetud ja seda kattemadratsit, mis kunagi vana peale sai soetatud, ei olnud enam vaja. Arutasime toona, et kas maha müüa või alles jätta ja esialgu siis jäi. Nüüd kolimise käigus oli see pooleksmurtult põrandal maas ja avastasin end uuesti kaalumast, mida sellega ette võtta kui korraga turgatas, et oot, äkki saaks sellest Ossule uue ajutise aseme?

Toimib ideaalselt! Suurus on täpselt paras, mõnusalt pehme ka. Vabalt ajab asja ära, kuniks IKEA hakkab jälle saarele mööblit transportima.

Oscar ise on uue toaga väga rahul ja ruumi on tõesti oluliselt rohkem, nii et igati edukas vahetuskaup. Suures tegutsemistuhinas polnud mul mahti "enne" pilte teha, peate lihtsalt lõpptulemusega leppima ja uskuma, et sai parem.

Kes? Ütle, kes!

Ma päris tõsiselt ei tea, kuhu jaanuar kadus? Olid jõulud ja... siis kohe veebruar. Ma ajan kõik koroona süüks. Pandeemia, noh. Töötan kodust, teisi inimesi näen ainult toidupoes - distantsilt ja maskis nagu peab. Nii et tegelikult ei ole juba ammu päriselt kedagi näinud. Okei, ajan jama, eelmisel nädalavahetusel aitasin sõpradel kolida ja nägin nägusid ka. Või no mis ma nii väga kolida aitasin, nemad kolisid ja mina valvasin lastekampa, ajaviiteks pakkisin natuke asju lahti.

Mulle täiega meeldib kolida. Võtad kraami kappidest välja ja saad korraga aru kui palju üleliigset träni sul on. Prügikast täitub hoogsalt, umbes sama hoogsalt kui teisel jaanuaril trennisaalid. Aga siis kolid uude kohta sisse, vaatad, et oi kui tore, kapis on nii palju ruumi ja varsti... on jälle rohkem asju. Nagu ka trennisaalid märtsiks jälle tühjemaks jäävad, sest uus aastalõpp hakkab (küll kaugelt, aga siiski) paistma ja küll jõuab uusi ilusaid lubadusi anda. Ümar on kah vorm. Rannailma ei pruugi nagunii tulla. Ehtne talv juba on, mis te arvate, et nüüd tuleb ideaalne suvi otsa? 

Sõbrannaga arutasime just, et igasugune vorm on läinud. Ainult sööks magusat ja rasvast ja palju ja tihti. Pidžaamapüksid mahuvad veel, mingis skinny jeans'is ei kõnni nagunii kodus ringi. Meil on novembrist saadik kokkusaamistele piirangud (noh sellised tüüpilised, et külla ei tohi minna, aga restoranis võib sõpradega ühes lauas istuda küll). 

Ah, ma tegelikult ei kurda, inimestel on töökohti vaja ja kuhugi peab ju piiri tõmbama. Lihtsalt kopp on ees nagu meil kõigil.

Aja lendamisest rääkides - Oscar sai kolmeseks! Vabandage, aga mismoodi? Minu meelest sündis ta umbes eelmisel aastal. 

Võrevoodi (mille üks külg on muidugi ammu eest ära võetud) hakkab talle lootusetult lühikeseks jääma. Otsustasin, et on aeg uueks mööbliks. Guugeldasin pool päeva voodeid ja madratseid, mõõtsin ja plaanisin, vaimusilmas oli juba kõik olemas. Klikkisin "osta" ja sain teada, et mööbli osas on tarneraskused, seda saab ainult poest kohapealt, koju ei toimetata. Aga ma tahan just IKEA voodit (ja lähim esindus on Vancouveris). Matt ütles, et linn on mööblipoode täis, milles küsimus! Aga ma nii kanadalane veel ei ole, et mulle Kanada mööbel meeldiks. Neil on kõik võimalikult tume ja raskepärane. 

Meil on siin ka üks Skandinaavia mööbli pood, Matt pakkus, et vaata äkki sealt? Olen vaadanud. Korduvalt. Valik on suts vähem kohutav kui mujal, aga Skandinaaviast on neil üsna omapärane arusaam. Matt teadis rääkida, et nad impordivad oma kraami (vist) Taanist ja ma usun, aga need on ilmselt asjad, mis Skandinaavias müügiks pole läinud.

Madratsiga on lihtsam, seda saab tõesti iga nurga pealt. Ma ei teagi siis. Tellin kuskilt madratsi ja saame ilma voodita hakkama? Milleks kolmeaastasele voodi?! Madratsi peal saab vähemalt istuda nagu inimene - jalad ulatuvad maha. Ja voodi tuleb siis millalgi hiljem kui IKEA omadega järjele jõuab.

Muide, kuidas teie pereringis sünnipäevi tähistatakse? Minu peres algas sünnipäev raudselt hommikul. Sünnipäevalaps lauldi üles (kuigi enamasti oli ärevus nii suur, et magamist tuli teeselda) ja kingitused sai kohe pärast ärkamist kätte.

Matt ütles, et misasja? Hommikul? Kes siis hommikul kooki sööb? 

No ma ei tea, lubage esitleda - mina. Kui külmikus on kooki, ei näe ma mitte ühtegi põhjust, miks ma seda kohe hommikul ei võiks süüa? Aga kui teemas püsida, siis sünnipäevakoogini võib täiesti vabalt õhtul jõuda, mis ei tähenda, et hommik ei võiks kingituste, õhupallide ja lauluga alata.

Mu sõbranna, kes on ameeriklasega abielus, ütles, et neil on täpselt sama kamm - mees ei teadnud, et sünnipäev peab kohe hommikul algama. Seega ma eeldan (sest on täiesti okei teha statistikat ainult kahe inimese põhjal), et tegemist on kultuurilise erinevusega. Või siis oleme meie sõbrannaga kahekesi kaks kannatamatut, kes ei suuda kuidagi lõunani/õhtuni oodata. Aga nii ikka ei saa olla, et meil ei ole õigus?

Tööl käimine Eestis vs Kanadas

Lugesin Lilli postitust sellest kui raske on väikelaste emana Eestis tööd leida ja mõtlesin, et räägin natuke, kuidas asjad Kanadas käivad. Siin ei panda CV-sse pilti, sünniaega, perekonnaseisu, laste olemasolu/arvu ega muud isiklikku. 

Süsteem on selles mõttes aga selgem, et eraelu tõesti ongi eraelu ka siis kui tööle saad. Laste eest ei anta lisapuhkepäevi, tööandja ei tee neile jõulukinki ega üllata vanemaid millegagi uue beebi sünni puhul. Kuna ma ise mitu aastat töövestlusi läbi viisin, märkasin, et inimesed räägivad oma lastest ilma küsimatagi väga avalikult ja selleks on ilmselt mitu põhjust:

Esiteks kestab emapuhkus aasta aega ja selle jooksul laekub ainult 55% endisest palgast. Mis omakorda tähendab, et kui laps saab aastaseks, läheb enamik emasid tööle tagasi ning laps hakkab käima hoius. Eesti mõistes "sõimerühm" on 3 kuud kuni 3 aastat, aga alla aastaseid seal üldiselt ei näe. Järgmine vanusegrupp on 3-5 aastat. Väiksemate omas on ühe töötaja kohta 4 last ja suuremate rühmas ühe töötaja kohta 8 last.

Eestis on teemaks, et kes jääb lapsega koju, kui ta haigestub. Kanadas on selles mõttes lihtsam, et haiguseks, millega lasteaeda viia ei tohi, loetakse ainult palavikku, kõhulahtisust, oksendamist ning nakkavat löövet. Nohu-köha ja muu suvaline "külmetus" ei ole takistuseks. Väikesed lapsed on nagunii kogu aeg tatised ja sedasi nende immuunsüsteem arenebki. Haige lapsega on nii harva vaja kodus olla, et tööandja selle üle suuremat ei muretse.

Lasteaia osas on ka see erinev, et siin ei seata mingeid eeldusi, mida laps peab oskama, et lasteaiaga alustada. Ei pea olema potitreenitud, võib kasutada lutti ja piimapudeli võib kah kaasa saata. 

Küll aga on koha saamine keeruline ja alati ei saa ette planeerida, et millal see juhtub ning lasteaed on Eestiga võrreldes väga kallis. Seda, kas laps käib täiskohaga või ainult mõned päevad nädalas, saab ise valida ja selle põhjal kujuneb ka hind. 

Oscari lasteaias on väiksemate rühmas täiskoha kuutasu 861 eurot ja suuremate rühmas 604 eurot. Ossu käib ainult kaks päeva nädalas ja tema koha eest maksame 344 eurot kuus (43 eur päev). Maksta tuleb iga kuu alguses täissumma, olenemata sellest, kas laps käib kohal või on hoopis haige/reisil/vms. Toitlustust lasteaiad ei paku, söök tuleb kodust kaasa pakkida.

Kanadas on muidugi ka sissetulekud kõrgemad, aga kui peres on mitu väikest last, on hoiule kuluv summa ikka märkimisväärselt kopsakas.

Töö juures ei ole "välja tegemise" kommet. Kui on aeg puhkusele minna, siis lihtsalt lähed. Kui saad lapse, siis noh, tore! Kui sul on sünnipäev, siis kolleegid ilmselt isegi ei tea sellest kui sa just ise ekstra ei maini. Ei ole "lilleraha" ega "kingiraha" korjamist, ei pea teistele pidulauda katma. Tööl käiakse tööd tegemas ja kuigi isiklikest asjadest omavahel ikka räägitakse, siis tööellu need tegelikult suuremat ei puutu.

Tööle saamise juures mängivad suurt rolli soovitused. Tihtipeale pannakse eelmiste tööandjate poolt antud soovituskirjad juba CV-ga kaasa, aga kuna kanadalased nii meelsasti omavahel suhtlevad, on üsna tüüpiline, et tulevane ülemus endis(t)ele helistab ja sinu kohta uurib. Mõni koht teeb seda vabas vormis, teises on spetsiaalne küsimustik asjade kohta, mis neid huvitab.

Ja mu lemmik - sa ei pea oskama vene keelt! Tore, sest minu vene keele oskus on rohkem sellisel "v lesju rodilas jolotška" tasemel, et laias laastus aru saan, aga sellega asi ka piirdub. Kanadas on kaks ametlikku riigikeelt, inglise ja prantsuse, aga prantsuse keelt ei kuule siin peaaegu mitte kusagil. Riigiasutustes on muidugi õigus saada teenindatud ka prantsuse keeles ja need töötajad, kes sellistes kohtades otse kliendiga suhtlevad, peavad seda mingil tasemel valdama, aga muudes kohtades ei huvita su keeleoskus kedagi. Kanada koosneb kümnest provintsist ja kolmest territooriumist ning kogu selle ala peale on ainult üks provints prantsusekeelne. Nii et kui just sinna ei koli, võid terve elu siinses kakskeelses riigis nii elada, et teist riigikeelt ei kuulegi.

Puhkus on Kanadas ametlikult 2 nädalat, mis esimese hooga tundub kohutavalt vähe, aga see on jällegi üsna paindlik. Mõlemas minu töökohas on inimesed alati vajadusel vaba aega saanud võtta ja ma ei ole ka teistelt kuulnud, et sellega eriline probleem oleks. Lisaks on igas kuus vähemalt üks riigipüha, enamik neist esmaspäeval, mis tekitab automaatselt pika nädalavahetuse. Liikuvate pühade puhul on nii, et kui see nädalavahetusele satub, näiteks jõulud, saab selle arvelt esmaspäeva (ja teisipäeva) vabaks. Lihavõtete ajal on nii reede kui ka esmaspäev vabad.

Praegu muud ei tulegi pähe, aga kui kellelgi küsimusi on, andke teada. Kui oskan, siis vastan.

Naeruvääristamisest

Vahel ma igatsen neid aegu, kus elu oli nagu karussell - pidev rabelemine pinnal püsimise nimel, need esimesed lõbusad ja ärevad Kanada-aastad. Kogu aeg juhtus midagi ja tänu sellele oli alati millestki blogida. Mida aeg edasi, seda stabiilsemaks elu muutub ja seda vähem ma siia satun, aga seda suurem on rõõm inimestest, kes võtavad vaevaks kaasa elada ja aeg-ajalt sõna sekka öelda.

Lugesin eelmise teema kommentaare, sain palju targemaks ja olen tänulik viidete eest raamatutele, filmidele ja muule materjalile. Mul on väga abivalmid lugejad!

Sellega seoses tahtsin aga mainida kommentaari, mis jäeti FB-i: "Wow, milline ignorants küüditamise kohta! Et jou, miskit nagu toimus teil seal, viitsite kirjutage... OMG". Hiljem otsustas ta oma sõnavõtud kustutada ja mingit asjalikku arutelu meil loomulikult ei tekkinud, aga ma arvan, et sellel teemal võiks natuke rääkida küll. Sest:

Tahtmises ennast täiendada ei ole kunagi midagi häbiväärset!

(Sotsiaal)meedia jätab mulje, justkui oleks kõik peale sinu andekad, silmapaistvad, ilusad-targad-osavad. Aga enamik meist tegelikult ei ole. Enamik inimesi on lihtsalt keskpärased ja selles ei ole mitte midagi halba!

Ükskõik kuhupoole vaadata, näeme fassaadi. Isegi üksteist pildistada ei ole enam viisakas, sest igaüks tahab selfisid teha, kuna sedasi saab täpselt õige nurga ja filtri valida ning huuled prunti lükata. Keegi kuskil kirjutas, et tänapäeval tekib juba see probleem, et kui inimene kadunuks jääb, ei ole temast tõepäraseid fotosid, mille abil teised teda otsida oskaks.

Ja nii me siis vaatame üksteise säravat fassaadi ja võrdleme seda iseenda tegeliku eluga. Sest me ei näe, et fassaadi taga on ka teistel tegelik elu. Keskpärane. Oma murede ja rõõmudega. Vinnilise näonaha ja natukese tselluliidiga. Lastega, kes vahel hulluks ajavad. Kassiga, kes järjepidevalt esikuvaibale situb.

Anonüümses kommentaariumis tõmmatakse inimesed, kelle päris elu kuskilt välja paistab, tihtipeale täiesti ribadeks, justkui tõstaks teise kohta halvasti ütlemine meid endid kõrgemale. Sest "minul küll SELLIST probleemi ei ole", jättes tähelepanuta, et see-eest on kuhjaga muid probleeme. Meil kõigil on!

Teiste inimeste puuduste naeruvääristamine annab ainult lühiajalise rahulolu. Täpselt samamoodi nagu rämpstoit maitseb esimese hooga hästi, aga pikas perspektiivis teeb paksuks ja haigeks. 

Kui me endale oma vigu ei tunnista, ei saa neid ka parandada. Kui sa ei leia, et teadmistes puudujääke oleks, ei ole võimalik targemaks saada. Kui sa ei leia, et kaalu on palju, ei hakka see iseenesest vähenema, pigem tuleb juurde. Teise inimese allapoole surumine ei tõsta sind ennast kõrgemale. Igaühel meist on omad deemonid, millega võidelda; miski, mis kurvastab, muretsema paneb või ärevaks teeb. Ainus, mis meid pikas perspektiivis aitab, ongi see kui iseendaga tegeleda, selle asemel, et teistele näpuga näidata. See, et kellelgi teisel on veel sitemini, ei aita meist kedagi edasi.

Elu ei ole võistlus, me ei pea üksteisest paremad olema. Väga üksikud inimesed on päriselt teistest paremad, enamiku puhul on see ainult puhas fassaad. Kuigi vaevalt see nüüd kedagi üllatab.

Tahaks kah targaks saada

Kas teie teate, kust tuleb nimetus "neitsisaared"? Väidetavalt andis saarte avastaja neile nime Pühak Ursula ja 11.000 neitsi järgi, aga sellega seletustöö ka lõpeb. Minul tekkis küsimus, et miks Kolumbuse mõttelõng saarele jõudes nii lobedalt kohe verinoortele ja süütutele tüdrukutele liikus? Mingi põhjus pidi seal ikka olema.

Üleüldse, mis värk religioonis neitsidega on? Koraan lubab märtritele taevasse jõudes neid lausa süle ja seljaga, aga sellest ei räägi, et millega sa selle ära teenid, et higisele enesetaputerroristile taevaseks mängukanniks saada. Kust need neitsid välja võetakse? 

Teine küsimus, mis mul tekkis, on see, et millega naissoost märtreid meelitatakse? Ma muidugi ei tea, kas naistele on üldse lubatud koos endaga uskmatutele pomm alla panna ja nad üles õhkida, aga no ütleme, et on lubatud. Naised ja mehed on tänapäeval ju kõiges võrdsed. Siin oleme aga probleemi ees, sest kui ma näiteks enda seisukohast vaatan, siis sadade noorte süütute meestega taevas passimine on mulle küll kõike muud kui ahvatlev. Või lubatakse võrdõiguslikkusest hoolimata naistele midagi muud?

Sõbrannaga tuli juttu küüditamisest. Ta tõstatas küsimuse, et "mis sai edasi"? Sellest, kuidas küüditamine algas ja kui kole see rongisõit oli, oleme kõik kuulnud. Aga mis edasi sai? Kas rong tegi kohale jõudes ühe peatuse või mitu? Juuniküüditamise korras viidi sinna 10.000, märtsis 20.000 inimest. Kuhu nad kõik pandi?

Pealegi ei saanud küüditatavad ju pea midagi kaasa võtta, nii et päris nii ka ei saanud olla, et sammud metsa, lõikad paar puud maha (kodust võtsid sae kaasa?) ja ehitad omale maja. Ja kust nad süüa said? Ma mõistan, et kedagi väga ei huvitanud kui küüditatud nälgisid, aga need esimesed 10.000 jõudsid Siberisse suve lõpuks, midagi endale kasvatada ei jõudnud, aga päris söömata ju ka ei saanud olla.

Netist leidsin info, et kohalike majandite juhid said omale küüditatute hulgast tööjõudu valida ja nad paigutati elama kohalike elanike juurde. Kokku 30.000 inimest majutati kohalike juurde??? Kui palju neid kohalikke seal siis oli? Eks ma üht-teist olen ikka selle kõige kohta kuulnud, aga näiteks holokaustiga võrreldes, millest tänu raamatutele ja filmidele palju tean, kaugeltki mitte piisavalt.

Sõbranna lubas raamatukokku minna ja asja selgemaks teha. Mõtlesin, et lähen ka. Hakkasin uurima, et kui palju on inglisekeelset kirjandust Baltimaades toimunud küüditamiste kohta - ja polegi nagu väga. Eesti raamatukokku on kah veidi kauge minna praegu.

Mis toimus Siberis? Kes teab, siis palun valgustage mind ka.

Ja mis värk nende neitsidega ikkagi on?

Miljon silmapööritust

Mõtlesin ükspäev sellele aastale tagasi ja sain aru, et mul pole erilist põhjust kiruda. Esiteks on isiklikke kordaminekuid päris mitmeid, näiteks kanada kodakondsuse saamine ja abiellumine. Teiseks on olnud pandeemiat huvitav jälgida - ühest küljest oleme inimkonnana justkui tugevad ja arenenud, oskame kosmosesse lennata ja puha, aga siis tuleb koroona ja terve maailm on käpuli maas. Nii suurtest asjadest loevad järeltulevad põlved ajalooõpikust, aga meie oleme oma silmaga näinud. 

Matt rääkis, et sel hooajal ei ole peaaegu üldse ülemiste hingamisteede haiguseid ja kuna koroonaproove testitakse siin ka gripi suhtes (sümptomid on väga sarnased), on selgunud, et BC-s, kus me (koos ülejäänud 5 miljoni inimesega) elame, pole sel hooajal registreeritud mitte ühtegi (!) gripijuhtumit. Maski kandmine, distantsi hoidmine ja pleksiklaas, mis igale poole ette on pandud, hoiab lisaks kergesti nakkuvale koroonale ka mitte nii kergesti nakkuvad haiguseid ära.

Näiteks Oscar, kes oli terve eelmise sügis-talve-kevade nohus ilmselt rohkem kui ilma nohuta, vahele veel törts palavikku ka, pole sel aastal kordagi haige olnud. Väga positiivne!

Isiklikust arengust veel nii palju, et õppisin lõpuks ometi ideaalseid võiroose tegema. Leidsin ühest toidublogist retsepti, aga midagi jäi maitses või tekstruuris nagu puudu. Tegin korraliku uurimistöö, sain teada, "kuhu koer on maetud", timmisin veidi ka suhkru/soola kogust ja nüüd on mul selline retsept, millega võib igati rahule jääda.

Ükspäev mõtlesin, et tahaks kohvi kõrvale midagi head, aga pagariärisse ei viitsinud sõita ja ise tehes on jälle see häda, et keegi peab terve plaaditäie saia hiljem ka nahka pistma - ühekaupa ju ei küpseta. Siis aga otsustasin, et miks mitte? Tegin retsepti väiksemaks ja küpsetasin neli võiroosi. Kolm ja pool kui täpne olla, see neljas oli veidi alamõõduline.

Selle aasta lõpuks jõudsin ühtlasi sellesse punkti, kus kodu lõplikult sisustatud sai. Kogu aeg oli kuskilt mõni detail puudu, mingi pilt või riiul või muud väikest. Kõige viimaseks-hapupiimaseks jäi magamistoa sein, kuhu ma mitte kuidagi miskit sobivat ei leidnud, aga tühjaks jätta kah ei tahtnud, sest sellisena nägi lagedavõitu välja. 

Ja halleluuja - vahel leiab ka pime kana tera, sest need pildid leidsin küll täiesti kogemata, aga tundusid paljutõotavad ja koju ma nad tõin. Ise olen rahul ja Matt küsis minu arupärimise peale üllatunult, et kas need on uued või? Talle tundus, et kogu aeg on seal rippunud. Mehed!

Hm, mis veel? Lugema olen sel aastal hakanud lausa tööstuslikes kogustes. Igatsesin neid aegu, kus raamat oli A ja O, sest internetti polnud veel leiutatud. Ma olen nii kaugest minevikust pärit. Algus läks vaevaliselt, aga nüüdseks olen jõudnud punkti, kus raamat tundub ekraanidest huvitavam ja selle aasta tulemuseks on hetkeseisuga 69 teost.

Loen peamiselt reitingute alusel ja alla 4.2 punkti üldiselt midagi ette ei võta. Elu on liiga lühike, et keskpärasele kirjandusele võimalust anda. Ma tean, et madalamate hinnetega teoste hulgast võib pärleid leida, sest lugemiselamus on ju subjektiivne. Ja samas tuleb ka ette, et teiste poolt väga heaks kiidetud raamat ei lähe mulle üldse mitte nii väga peale.

Näiteks hiljutine leid, mis algas nii üle mõistuse läilalt, et pidin end ikka kõvasti sundima, et pooleli ei jätaks. See oli nagu mingi ülepingutatud segu "Videvikust" ja "Hallidest varjunditest", kus naine kohtub juhuslikult mehega, kes:

- on füüsiliselt üliatraktiivne, lihastes ja teab mis veel

- üsna noor

- noorusele vaatamata ajukirurg

- (mis tähendab, et minu arvutuste kohaselt pidi ta arstiteaduskonnaga alustama umbes sel ajal kui eakaaslased alles algkooli lõpetasid, aga teate - mõni lihtsalt ongi väga andekas)

- tal ei olnud kunagi ühtki suhet olnud ja ka ei plaaninud kellelegi rohkem kui üht ööd pühendada, aga loomulikult armus peategelasse kõrvuni (ohh, romantika).

Ma ei tea, kas see ongi klassikaline naiste unistus või lihtsalt kirjaniku vildakas fantaasia, aga lääge-magusad armastuslood ei ole minu tassike teed ei paberil ega reaalsuses. 

Ja seda pean kah mainima, et sõna "ajukirurg" kasutati raamatu esimeses veerandis nii-ii palju kordi, et kui oleks iga kord näiteks lonksu veini võtnud, poleks 20ndast leheküljest kaugemale jõudnudki, enne oleks jõudnud end surnuks juua.

Aga lähme edasi:

- peategelane sai kuti õega kohe parimaks sõbrannaks (iseenesestmõistetavalt)

- ja kui teda esimest korda mehe perele tutvustati, haaras ämm ta tugevasse embusesse ning teatas, et tema olevatki see ingel, kelle saabumist on perekond juba viimased kümme aastat oodanud

- siis mainis keegi, et "te peaks abielluma" (nad olid selleks hetkeks ainult mõned kuud tuttavad olnud), mispeale kuum ajukirurg (sest ärgem unustagem, et ta on ajukirurg, ajukirurg, ajukirurg) leidis, et see on geniaalne idee ning nõudis, et nad järgmisel päeval Las Vegasesse lendaks ja KOHE abielluks, mida nad siis muidugi tegidki

- noh ja siis vahepeal ilmus välja VEEL üks superkuum mees, peategelase teismeea kallim, kes SAMUTI oli vahepealsed aastad viisakalt vallaline olnud, sest peategelane oli ka tema unistuste naine ja et liiga vähe-läilaks ei läheks, oli ta nii muuseas ka tippkokk ning linna kõige parema restorani omanik. Noh, rikas muidugi ka. Ja ainus, mida ta üldse elult tahtis, oli muidugi see naine.

Mul on sellise suhkruvati jaoks liiga kuiv aju, ratsionaalsusesagar peksis kogu aeg häirekella. Maitseasi, noh. Edasi läks tegelikult heaks ja selle teise poole põhjal oleks võinud isegi neli-viis punkti anda. Aga algus oli minu jaoks nii piinarikas, et hakkasin muretsema, et kui veel ühe korra silmi pööritan, võivad nad enne peast välja kukkuda kui raamatuga poole peale jõuan. Ei kukkunud siiski.

Ma ei tea, miks ma nii pikalt sellisest raamatust jahun, mida teistele ei soovitaks, aga inimesed on erinevad ja kui teile roosamanna peale läheb, mis aitaks esimese poole vastu pidada, siis palun: "Ei iial enam"/ "It ends with us" Colleen Hoover. Keskmine hinne on tal kõrge, nii et mina olen oma silmapööritusega kenasti vähemuses.

Aga perevägivallast (millest see lõpuks hoopis räägib), on tegelikult palju paremaid teoseid kirjutatud.

Muid uudiseid vist polegi. Meil on siin korralikud koroonapiirangud - kõik kokkusaamised on jaanuari teise nädalani keelatud, nii et jõule tähistab iga pere ainult nendega, kellega koos elab. Mõnusa õhtusöögi teen ikka, glögi saab ka ja Oscari jaoks oleme kuusealuse kinke täis kuhjanud. Ja kuigi ma muidu suurem asi lumesõber ei ole, lootsin, et äkki tuleb seekord vähemalt jõuluks lumi maha, et natuke erilisem oleks. Ja eile tuligi! Meil on veidi liiga soe, et see püsima jääks, aga vähemalt on korra nähtud ja mina olen valmis aastale kriipsu alla tõmbama. Häid pühi!