Vibreeriv voodi

Käisin nädalavahetusel Vancouveris sõbrannadega aega veetmas ja Oscar tuli muidugi ka kaasa. Praami peal sain täitsa juhuslikult parkimiskoha lifti kõrvale (ja sadamasse jõudes oli just see lift rikkis) ning tagasiteel läks jälle õnneks lifti kõrvale parkida (...ja sadamasse jõudes oli JÄLLE just see lift rikkis)! Kusjuures täiesti teise liini laev!

Mõlemal korral oli asi väga kenasti korraldatud - töötaja pidas lifti juures valvet ja kõigile, kes oma jõududega autoni ei pääsenud, anti abimees, kes nad teise liftiga alla viis ning autoni juhatas. Käru ja titega oli niimoodi lihtsam orienteeruda küll.

Päev oli tore ja elamusi täis, aga ilmselgelt ka väsitav. Hotelli jõudsime tund pärast Oscari tavapärast uneaega ja kuna ka temal oli päeval nii vahva, et suurt magada ei raatsinud, olime mõlemad omadega läbi.

Pakkisin käbedalt asjad lahti, tekitasin vannituppa mähkimisaluse, panin ööriided selga ja asusin kiiremas korras nutvat last toitma, ise väga rahul, et kõik nii ladusalt korraldatud sain. Istusin siis seal, pea voodipeatsile toetumas ja tundsin, et voodi vibreerib... Mingi kauge müra oli ka, aga müra iseenesest väga ei häirinud. Vibratsioon aga häiris.

Mõtlesin, et hakkan väsimusest aru kaotama, tõusin püsti ja katsusin käega voodipeatsit. Vibreeris ja täitsa tugevalt lausa. Aga noh, selline viisakam hotell, mitte mingi maanteeäärne urgas, otsustasin välja uurida, mis värk on? Tervet ööd ei tahaks ju värisevas voodis veeta.

"Mis vibratsioon ja müra? Võimatu! Meil ei ole teistest tubadest kaebusi, nii et ei saa olla!"

Ausalt öeldes oleks tahtnud nii idootse vastuse peale Herr Mumbai peale isegi natuke närvi minna, aga olin liiga väsinud, et energiat raisata. Selgitasin siis, et minu toas igatahes on probleem ja kui teie ka ei tea, milles asi, siis äkki saadate kellegi siia ja uurime koos välja?

Lubas saata.

Seisin keset tuba, paljast ihu katmas vaid pikemat sorti t-särk, mis polnud külaliste vastuvõtmiseks kuigi sobilik, nii et tõmbasin sellele retuusid alla ja kampsuni peale. Sai parem küll. Nägin välja nagu juudi jõulupuu, aga vähemalt kaetud.

Tuli noormees. Mingi uus. Väga viisakas ja murelik. Jaa, on vibratsioon. Müra on ka. Teate, köögivent jookseb siit lähedalt läbi, nii et pole lootust, et olukord paraneks. Kas olete nõus tuba vahetama?

Ütlesin, et kui on mõni mitte-vibreeriv pakkuda, siis küll. Lubas, et paari minuti pärast toob keegi mulle uue toa uksekaardi.

Aga no vaene Oscar! Natuke imelik oleks olnud võõraste meestega vibratsiooniküsimusi arutada, endal üks tiss pluusi alt väljas, nii et laps pidi korraks ootama. Ja nüüd tuli veel kolima ka hakata.

Peatselt sain uue kaardi ja ütlesin tüübile, kes selle kohale tõi, et abi ei vaja ning lükkasin oma rändtsirkuse kärule pakitult lifti.

Uue ukse juures selgus, et kaart ei toimi.

Egas midagi! Käru uuesti lifti ja reis alumisele korrusele võis alata! Kui siis hilpharaka riietuses, karjuva tite ja kärutäie tavaariga vestibüüli (isver kui hea sõna!) ilmusin, sai mulle kaardi toonud tüüp juba kaugelt aru, et nalja ei ole! Lausa jooksis vastu, vabandas ette ja taha ja pikali maha, pani kaardi tööle ning tuli igaks juhuks ise kaasa, kontrollimaks, et väsinud titemamma uuesti kinnise ukse taha ei jääks.

Uus voodi ei vibreerinud, Oscar sai süüa ning magas kogu selle seikluse jätkuks oma elu pikima une - viis ja pool tundi! Halleluuja! Seejärel ärkas, sõi ning magas kolm tundi veel.

Polegi väga keeruline beebiga reisida...

Murdepunkt

Olime kutsutud sõprade lapse sünnipäevale ja kodus veel kiirustasin Matt'i, et tee käbedamalt, kell on peaaegu kaks (kaheks oli kutsutud)! Kui 15 minutit hiljem totaalselt hiljaksjäänult esimestena kohale jõudsime, meenus, et kanadalased ei lähe ju kunagi täpselt. Näe, viis aastat kogemust, aga pole veel ära õppinud...

Veerand tundi hiljem hakkasid riburadapidi teisedki jõudma ning peatselt oli majas üle kümne kaheaastastase ja kuskil poole vähem kahekuuseid. Nagu näete, käib meie sõpruskonnas lapsesaamine lainetena.

Elu beebiga läheb kogu aeg kergemaks. Kõigepealt hakkas Oscar öösiti pärast söötmist uuesti magama jääma, selle asemel, et kolm-neli tundi üleval passida. Varsti nõustus oma voodis magama. Seejärel hakkasid unejupid pikemaks minema, näiteks kahe tunni asemel neli. Kui laps ei ole kaheksa elunädala jooksul pea kunagi üle kahe tunni maganud, on isegi natuke imelik kui ta ühel hetkel ilma igasuguse probleemita neli tundi järjest põõnab.

Ma olen algusest peale rutiini poole püüelnud, aga pole tahtnud seda otseselt peale suruda. Nüüd paistab ta ise valmis olevat - õhtuti on seitsme paiku söömine, mähkimine ja uneriietesse pugemine ning kui kõik tehtud, läheb joonelt voodisse. Ukse panen kinni, vaatamas ei käi, beebimonitori muidugi piilun. Vehib kätega, vaatab ringi ning kuskil kaheksast magab. Niisama lihtsalt!

Ainus trikk on, et ma ei tohi ise liiga kauaks üles jääda, kuigi väga ahvatlev on pärast lapse uinumist natuke oma aega saada! Esimene unejupp on tal pea alati neli tundi, teine tavaliselt 3-4 ja kolmas ainult 1-2. Kui ma sellest esimesest siis ainult tunni magan, ei saa kuidagi öö peale normaalset kogust uneaega kokku.

Öine ärkamine on omaette ooper. Kuna magan praegu Oscari toas, kuulen iga piuksu, aga unisena on maru keeruline registreerida, kas tegemist oli esimese piuksuga või on ta juba tükk aega vigisenud. Tavaliselt hüppan (ilmselt) esimese piuksu peale istukile, ise veel sügavalt magades. Kujutan ette, et vaene laps on pool tundi nutnud, aga unekotist ema ei saa maast lahti. Selle aja peale kui toibun, on Oscar tavaliselt magama tagasi jäänud! Mis tähendab, et oli esimene piuks... Ja niimoodi mingi viis korda (mitte, et ma tegelikult teaks kui mitu), enne kui ta piisavalt ärkvel on, et sööma hakata.

Ka päevad on kergemaks läinud. Esiteks magan vajalikud unetunnid enam-vähem täis ja see on lausa hiiglasliku tähtsusega. Teiseks on Oscariga järjest toredam, ta naeratab rohkem, jälgib mind ja hakkab vähehaaval mänguasjadest huvituma. Muuhulgas oskab märke lugeda, näiteks saab aru, et kui kõik riided seljast ära võetakse, saab tõenäoliselt vanni. Naeratus tuleb suule kui särk üle pea tõmmata!

Vannis käib enamasti koos Matt'iga, nii et sellega pole enam üldse mingit tööd ega korraldamist. Passin lihtsalt peale, millal Matt vanni läheb ning viin Oscari talle natukeseks seltsi. Vanniarmastuse geenid on see laps ilmselgelt isalt pärinud.

Rinnaga toitmine sai muideks enam-vähem üleöö korda. Kogu aeg oli mingi kamm, aga üheksandal nädalal korraga nii normaalne nagu poleks kunagi mingeid jamasid olnudki... Nojah siis!

Isad ja beebid

Hakkasin vaatama saadet "Kolm meest ja beebid" (beebid on seejuures peaaegu 2-aastased). Tutvustus ütleb: "Kolm vaprat Eesti isa alustavad ainulaadset eksperimenti." Kujutate ette kui ainulaadne peab olema, et mees omaenda lapsega hakkama saab, et sellest lausa saade tehakse?!

Ja ilmselgelt ei kolinud mehed terveks kuuks lastega eraldi elama nagu lavastatud oli, vaid käisid igal nädalal paariks päevaks võtetel. Said tasuta süüa-juua, spaasse, mängutuppa, hambaarstile. Aga see selleks.

Jõudsin kuuenda osani, kus nad restorani saadetakse, peeneid roogi pakutakse ja see kõik nii kaua aega võtab, et lapsed lõpuks virilaks muutuvad. Aga restoran on saate sponsor ja peab piisavalt eetriaega saama, seega on vaja vastu pidada.

Ning tuleb pealelugeja tsitaat:

"Emad oleks ilmselt juba ammu närvi kaotanud, lapsed kokku pakkinud ning minema purjetanud. Aga isad ei taha veel ära minna, sest magustoit on veel tulemata."

Ma ei uskunud oma kõrvu! Jaa, just sellepärast ongi saade isadest...

* täiesti omaette teema, et väikelastest rääkivas saates peavad issid absoluutselt igal õhtul (pluss väljas söömas käies) õlut jooma ega jõua sellega isegi nii kaua oodata, et kaamerad kinni pandaks.

* mind hämmastab kui vähekriitilised on mehed oma keha suhtes - kolmest kaks oleks võinud kohe heaga särgi seljas hoida, polnud seal midagi ilusat demonstreerida...

* mul pole aimugi, miks ma vaatasin mitu episoodi mingist sellisest saatest, kus mulle peaaegu mitte miski ei meeldinud?!

Tissidest ja pesukarust

Ma olin siiani arvanud, et beebide õues magamise komme on eestlaste leiutis, mille peale teised rahvad lihtsalt veel tulnud pole. Olin kindel, et minu oma hakkab samuti värskes õhus magama. No alustuseks peab muidugi mainima, et seisvas vankris ei maga Oscar üldse, isegi liikuvas on mõnikord raskusi. Aga kui magaks, ei saaks ma teda ikkagi tundideks üksi terrassile jätta, sest meil on siin pesukarud, kelle nunnu välimuse taga peitub tõsine kiskja. Ja kui ma ise kõrval pean passima, võib laps juba toas magada, siis on endal vabadust rohkem.

Mu sõbranna elab aga näiteks sellises piirkonnas, kus vahel jalutavad maja ümber karud. Võib ju mõelda küll, et ääh, mis see tõenäosus on, et karu vankris magavale lapsele midagi teeb, aga omaenda titega nagu hästi riskida ka ei tahaks. 

Teine kultuuriline eripära - Eestis toitub enamik beebisid rinnapiimast, samas kui paljud USA imikud pudelitoidul üles kasvavad (puhtalt beebigruppidest jäänud info põhjal väidan). Jällegi, mina arvasin, et eestlased lihtsalt hoolivad tervisest rohkem (mis on ehk samuti tõsi), aga tegelikult peab veel üht olulist tegurit arvestama - nimelt kestab Ameerikas vanemapuhkus 1-4 kuud (olenevalt töökohast), Eestis makstakse aga poolteist aastat täispalka ning töökohta hoitakse lausa kolm aastat alles!

Vastsündinu kõrvalt täiskohaga tööl käies on üsna keeruline teda edukalt rinnapiimal hoida...

Muideks, rinnaga toitmisest - kohaliku beebigrupi eestvedaja ütles, et enamasti ei loksu asjad esimese nädalaga paika nagu paljud arvavad, vaid alles kuskil kahe kuuga. No mul on kaks kuud peaaegu täis ja tahaks teada, kas see aeg üldse kunagi tuleb, mil kõik mõnusaks ja loomulikuks muutub?!

Esiteks pole ma oma rindade olemasolust elu sees nii teadlik olnud kui praegu. Vähe sellest, et nad pärast Oscari tulekut astronoomilised mõõtmed võtsid, on tihtipeale lisaks mingi ebamugavus, mis iga päev uut nägu näitab. Vahel on niisama hellad, mõnikord torgivad nagu oleks nõelu täis; rinnapõletik oli korra ja pärast seda on iga paari päeva tagant mõni piimanääre umbes ning neid tükke välja masseerida ei ole absoluutselt mõnus. See ummistumine toimub lambist, ei pea söötmistele pikka vahet jätma ega midagi. Ahjaa, oleks siis lihtsalt, et masseerid ja tükk läheb ära - ei! Laps peab samal ajal imema (sest kuhu tal muidu nii väga minna on) ja see tunne kui titt ummistunud juhast vaakumiga piima välja tõmbab, on... noh jah. Mitte väga tore. Ütleme nii.

Aga alla anda ka ei taha, minu meelest nii mugav, et beebile on toit alati kaasas, kuhu iganes lähed. Ei pea mõtlema kui palju on vaja või mis temperatuurile soojendada. Pudelite pesemist kah pole. Ja nii mõnus on seda kinniste silmadega nohisevat beebit vaadata kui ta sööb. Aga kahtlemata oleks veel toredam kui see asi lõpuks ometi rööpasse loksuks ja ebamugavus ära kaoks. 

Muideks, ma tegin täna piparkooke!

Jah, aprillis. See on täiesti okei!

Jõulude ajal tuli kogemata liiga palju tainast, seega panin osa sügavkülma. Selgub, et piparkoogid maitsevad kevadel täpselt sama hästi kui detsembris!

Sellega seoses meenus, kuidas Matt esimest korda vastlakukleid sõi ja imestunult küsis, et miks me neid ainult veebruaris teeme - see on ju lihtsalt sai vahukoorega?! Ongi, noh.

Unevõlg

Hämmastav kui vähese unega on võimalik hakkama saada! Viimaste nädalate ööd nägid minu jaoks välja sellised:

2h und
1h ärkvel (Oscari söötmisele küll tundi ei kulu, aga millegipärast ei õnnestu vähem kui tunniga voodisse tagasi jõuda; vahel näksin midagi, ajan Matt'iga juttu või mähin last; tema uinutamine on sel ajal õnneks Matt'i ülesanne)
2-3h und
2h ärkvel (sest siis on Matt juba magama läinud ja Oscari voodisse tagasi saamine on samuti minu õlul)
1h und (seda õnne tihti ei jagu)

Kokku saan seega 4-6 tundi und, aga mitte kunagi järjest. Teoorias on küll hea mõte päeval koos lapsega magada, aga minu laps lihtsalt ei maga! Kui ööuni läbi, jääb esimese hooga viieks kuni seitsmeks tunniks ärkvele. Ja pole vaja küsida "aga kas sa seda oled proovinud". Kui teil on mingi selline trikk, mida pole veel internetis ega üheski beebiraamatus mainitud, võite lahkelt jagada. Ülejäänud asjad on kõik järele proovitud.

Kahekuusega on see probleem ka, et teda on keeruline lõbustada. Vahelduva eduga on ta nõus natuke omaette lesima ja mõnikord isegi kõristab mängukaare küljes olevate asjadega. Seda aega kasutan duši all käimiseks, söömiseks, koristamiseks ja muudeks olmelisteks toiminguteks. Ülejäänud aja pean ikka temaga ühes või teises vormis koos veetma. Eks söötmine ja mähkimine ise võtavad juba omajagu aega.

No ja kui ta siis lõpuks uinub, ei tea kunagi, kas magab kümme minutit või neli tundi (okei, tegelikult üle pooleteise-kahe tunni ta päeval ei maga, aga üks kord see neljatunnine uni siiski juhtus!). Kui ta juba liiga pikalt on ärkvel olnud, pakime end autosse ja lähme kas toidupoodi või sõbrannadega kohvikusse, sest autotoolis magab ta väga hästi. Või teen naabruskonnas vankritiiru, sest vankris magab (enamasti) ka. Aga see tähendab, et lapsega samal ajal magamisest ei tule päevasel ajal midagi välja. Toas, nagu juba mainisin, ei tea kunagi kui kauaks und jagub. Esimesel pooltunnil ma seega isegi ei ürita uinuda, pigem teen omale tassi teed ja paar võikut ning surfan netis. Või koristan. Midagi sellist.

Beebinduse kõrvalt on väga nauditav midagi tavalist teha, ei raatsigi iga omaette olemise minutit magamisele kulutada. Näiteks praegu on käsil see viimane hommikune "preemiatund", mil ta kas magab või mitte. Esimesed 15 minutit vigises ja ei tahtnud voodisse jääda. Seejärel läbis pooletunnise tsükli, kus magas viis minutit, siis vigises viis, seejärel jälle magas viis jne. Nüüd on ärkvel, jutustab omaette ja luksub. Hästi armas! Ma siin võitlen endaga, et ei läheks teda nunnutama, sest mul pole aimugi, millal (või mis päeval üldse) ma näiteks selle blogipostituse valmis võiks saada. Oscarit kallistada jõuan kindlasti küll ja veel.

Aga samas on nii tore! Ma arvasin, et hommikust õhtuni (või noh, kuust kuusse) beebiga tegelemine ammendab end lõpuks, aga omaenda lapse puhul ei paista seda juhtuvat. No ikka on päevi, mil ma lõpuks enam ei jõua - mitte et Oscarist oleks kopp ees, aga puhtfüüsiliselt lihtsalt ei jaksa. Väsimus läheb liiga suureks. Õnneks on tal ka isa ja siiani on andnud asju nii korraldada, et tunneli lõpus paistab alati valgus. Enamasti imestan pigem selle üle, kuidas ma nii vähese une juures nii hästi funktsioneerin!

Samas sain esimesel kuul vist isegi vähem magada, sest siis olin tõesti võimeline sekundipealt uinuma. Ka Oscar on muutunud, vanasti (vanasti, eksole!) ei ärganud ta isegi blenderi ega tolmuimeja peale.

Öeldakse ju, et beebi peab taustamüraga harjuma ja omaette magama jääma ja mida kõike veel. Enamasti see (läbi häda) ka toimib, aga aeg-ajalt ikka juhtub, et pärast teab-kui-pikka ärkvelolekut ja asjatundjate poolt heakskiidetud nippide läbikukkumist tuleb ta lihtsalt kuidagi magama saada ja siis läheb käiku vana hea "tiss-süli-voodi poole hiilimine-voodi juurest minema hiilimise" variant ja kui ka see mitmendal katsel ei toimi, jääme lühivariandi "tiss-süli" juurde. Ma annan endale aru, et mõnenädalane ei peagi tingimata alati omaette uinuma, lihtsalt püüan vältida, et süles magamine harjumuseks ei saaks.

Lina sees on ka maganud, aga kuna ma ärkvelolekuajast nii suure aja käsi- või kehapidi temaga ühenduses olen, siis selle aja, mil ta magab, oleksin meelsamini iseendaga omaette.

Nüüd jäi muidugi üleüldse selline mulje nagu oleks lapse magamasaamine mingi katkematu võitlus, aga enamik päevi on sellega tegelikult täitsa okei. Tahtsin lihtsalt jagada, et (vähemalt meie puhul) ei ole elu beebiga nii lihtne ja roosiline, et ta ainult sööks ja magaks.

Põssa

Arutasime siin sõbrannaga, et huvitav, kas keegi arvab, et tema beebi ei ole nunnu? Kui meie ise arvame, et meie omad on ja teised inimesed ka ütlevad, et on, siis kas oleme lihtsalt viisakatest inimestest ümbritsetud või neile päriselt meeldivad me beebid? Imelik oleks ju öelda, et noh, eks ta nats selline põssa sul ju on, aga äkki kasvab veel välja...!

Üks asi, mida nii tuttavad kui võõrad alati ära märgivad, on see, kelle nägu neile laps tundub olevat. No ja üsna ootuspäraselt on pea kõigi minu sõprade-sugulaste arvates Oscar minu nägu ja Matt'i omade arvates tema nägu. Eriti huvitavaks läheb siis kui kommenteeritakse midagi, mis meil Matt'iga täpselt sama on, näiteks juuksevärv, nahatoon või sõrmede pikkus. Aga ka need on mõne arvates ainult ühelt pärit, mis siis, et teine vanem selle osas grammigi ei erine.

Ja eriti usinad küsivad, kas oleme omaenda beebipilte Oscariga võrrelnud? Kui ma nüüd päris kristalselt aus olen, võib minu meelest ka omavahel suguluses mitteolevate beebide pildid ritta panna ja öelda, et no need kulmud on raudselt isasse!

Meie põrsakene sai eile kuus nädalat vanaks. Matt kutsub Oscarit piggy'ks, sest üle kõige meeldib talle süüa. Ja kui kõht täis, teeb sellist rahulolevat khhkhhhhkhh häält.

Kuskilt lugesin, et umbes kuuenda nädala paiku hakkab beebi aru saama, et öösel võiks magada ja on see nüüd juhus või mitte, aga viimased kolm ööd ongi ta rohkem maganud kui ärkvel olnud. Kuigi üle kahe-kolme tunni korraga ikka välja ei venita. Mis sa teed kui sul on kaks nii lahedat vanemat, et pigem nendega hängiks kui aega magamisele kulutaks!

Väike reisisell

Matt: "Tee ruttu, muidu jääme praamist maha!" (ise polnud veel riideski, mina lapsega ammu valmis).

5 minutit hiljem samuti Matt: "Oota, ma teen pilti, ta näeb praegu nii nunnu välja!" (järgnes kümneminutiline fotosessioon).

#kanaisa

Prioriteedid on paigas, noh. Suva see praam, küll tuleb järgmine! Tegelikult jõudsime praami peale ka.

Muide, kas ma võin oma last tibuks kutsuda kui Matt mind kanaks hüüab? Pange tähele, varsti hakkan Mattist kui "meie issist" rääkima nagu beebigrupis kombeks.

Nutvale Oscarile ütlen ka juba, et "oota, ma toon omale vett ja siis sööme", kuigi sööb ju siiski ainult tema, mina piirdun söötmisega. Samas peab tunnistama, et oleme ka ühel ajal söönud, mina ühe käega last toetades, et ta tissi otsast ära ei kukuks ja teise käega kahvlit hoides. Pärast korjan nuudlid Oscari pealt kokku, panen talle puhtad riided selga ja ongi jälle hea.

Aga muidu on mul selle meie-vormiga ikka endiselt täielik probleem. Beebigrupp on üldjoontes tore - hea ju teada, et teistel samad mured-rõõmud ja vahva samavanasid tittesid näha. Aga see "meie saime ka juba ühekuuseks", "me olime sündides 50 cm pikad ja kaalusime 3500g" (kuigi ei saa muidugi välistada, et ema omal ajal täpselt samas mõõdus ja kaalus oli) ning muidugi klassikaline "ühe kuuse" teema. Näiteks on ühel kuusel nohu ja ema küsib, kuidas väikest kuusepuud aidata, et nohu üle läheks?

Oscaril oli ükspäev silm rähmane. On ikka kole küll kui omaenda lapsel midagi viga on! Avastasin selle muidugi nii vara hommikul, et Matt alles magas ja ei saanud küsida, mida teha. Kuskilt olin lugenud, et rinnapiim pidavat kõigi hädade vastu aitama, tilgutasin talle siis natuke silma. Seejärel uurisin mitmelapselise sõbranna käest, et mida sina teinud oled kui silm rähmane? Tema ütles, et puhastab füsioloogilise lahusega, piima pole pannud. Lisas, et mõned puhastavad kummeliteega, aga kuna endale läätsesid ei pane kummeliteega silma, pole seda ka lapse peal katsetanud. Hahaa! Tõsi.

Kui Matt ärkas, sain niipalju targemaks, et need silmahädad on kas bakteriaalsed või viiruslikud ja kui on bakter, aitab mingi spets-rohi, mis tal õnneks kodus olemas oli. Aga võib ka lihtsalt rinnapiima tilgutada või sooja kraaniveega puhastada. Nii et järelikult ongi kõik variandid õiged, kes mida eelistab lihtsalt.

Järgmisel päeval pidime Vancouverisse minema, et Matt'i vanaemale Oscarit näidata, nii et panime hommikul ja õhtul rohtu ning reisipäevaks oli silm juba oluliselt paremas seisus. Nii väikese lapsega on ikka väga lihtne ringi sõita, ta lihtsalt magab enamiku päevast maha (vastupidiselt sellele, mis kodus toimub). Ühtlasi sain erinevate tualettruumide mähkimisaluseid katsetada ja praamis oli lausa vanema-lapse tuba, mis tegi asja veelgi mugavamaks.

Muuhulgas selgus, et Matt'i isa, kes meile kõigile nii hirmsasti meeldib, läheb ka Oscarile ülihästi peale - nimelt nägime tema süles Oscari esimesed "päris" naeratused ära. Nii tore on vaadata, kuidas väike inimene kasvab ja areneb!

Nagu lehm oleks keelega...

Oscaril on otsmikul pööris. Näitasin Matt'ile, et näe, tal on siin... ja no ei tea seda sõna! Juukseid kah veel nii vähe, et väga selgelt näkku ei hüppa, et seal pööris on. Püüan siis seletada, et kui juuksed kasvavad mingis kindlas suunas ja näe, mul on ka mingi hästi väike siin ja sellepärast ei saa seitlit täpselt keskele teha, sest juuksed lihtsalt ei püsi seal.

Matt ei saa aru. Pakub lokke. Seletan uuesti, et eiii, see võib täitsa sirgete juustega olla, Oscaril pole ju lokke. Mul ka pole.

Püüdsin guugeldada. Nii pilte kui tekste. Kuskilt ei leia. Nagu ise oleks selle sõna välja mõelnud!

Kurtsin lõpuks viimases hädas ühele Kanadas elavale eestlasele, et äkki tema teab. Ei teadnud. Aga küsis oma kohaliku abikaasa käest ja tadaaa, olemas - cowlick!

See on vist kõige veidram inglisekeelne sõna, mida siiani kuulnud olen. Tähendab sõna otseses mõttes "nagu lehm oleks keelega tõmmanud" (cow - lehm; lick - lakkuma). Selline sõna on neil siis juuksepöörise jaoks. Näe, saite kah targemaks!

Meie sõpradel on mõne kuu pärast Hawaii'l pulmad, aga me pole veel otsustanud, kas minna või mitte. Kindluse mõttes otsustasime Oscarile siiski passi ära teha.

Olete kunagi proovinud neljanädalasest passifotot saada?

Selgus, et:

- beebi võib istuda turvatoolis
- taustaks tuleb panna valge lina
- silmad peavad olema lahti ja vaatama otse

Oscar polnud ettevõtmisest suuremas vaimustuses. Kui parajasti röökimise vahele pausi tegi, tõstis käed üles. Käed ei tohtinud üleval olla. Lõug jällegi ei tohtinud all olla. Kui püüdsime käsi kinni hoida, hakkas uuesti nutma. Lõua osas polnud üldse midagi teha.

Aga pildid igatahes saime! Ma ei viitsi praegu otsima minna, kuhu see ümbrik jäi, aga no midagi sellist nagu viimasel pildil Oscar seal välja näeb. Nagu hunnik õnnetust! Aga käed on all ja lõug üleval. Great success!

Mina ei taha veel magama jääda...

Ma ei saa aru, miks beebidele magama jääda ei meeldi? Riided on pehmed, tekk kohev kui pilv, kogu aeg silitatakse ja kallistatakse, tehakse sooja vanni ja paitatakse pead. Ise kukuks sellise kohtlemise peale hoobilt ära! Eriti kui voodi ka veel kergelt õõtsuks. Aga beebid?

Olen avastanud, et Oscar lihtsalt peab magama. Kui piisavalt ei maga, nutab rohkem, tahab iga natukese aja tagant süüa (aga ei söö pikalt, vaid lihtsalt "näksib"), nõuab palju tähelepanu ja mis kõige hullem - mida tund edasi, seda keerulisemaks muutub uinumine.

Nii väikeste puhul ei pea paika, et mida rohkem magab päeval, seda vähem öösel. Neil jagub und piiramatus koguses, lihtsalt uinuda ei oska, keegi peab aitama.

Nüüd olen hakanud teda igal võimalikul juhul magama "suruma" ja see annab käegakatsutavaid tulemusi. Kõht täis, mähe kuiv - uneaeg! Mulle meeldiks kui saaks ta lihtsalt voodisse tõsta ja asi vask, aga see ei paista tavaliselt toimivat. Mõnikord petab ära ja jääbki unne, aga enamasti hakkab mõne minuti pärast vigisema ja varsti juba nutma. Siis õõtsutan, patsutan ja pakun lutti; vahel miski sellest kombost isegi toimib, aga enamasti tuleb ta lõpuks ikka sülle võtta ja muid trikke välja mõelda.

Kui ilm on ilus, lähme jalutama, vankris ikka tavaliselt magab. Nendel päevadel, kus miski ei toimi ja laps on sulaselgelt üleväsinud, sõidame toidupoodi või kuhugi, sest turvatoolis magab küll täpselt nii kaua, kuniks ta sealt välja võetakse. Ja kui saab kõhuli kellegi rinnal olla, kustub ka üsna kiiresti ära.

Kui ärkvelolekuperioodid liiga pikaks ei veni, on Oscar igati rahulik ja tore seltsiline, kes sööb rinnale pannes korralikult kõhu täis ja on pärast seda nõus omaette pikutama, nõudmata katkematut sülestassimist. Ning jääb suhteliselt vähese vaevaga uuesti tuttu kui selleks aeg saabub.

Teine asi, mis mind palju on aidanud, on lapse jälgimine ning teadvustamine, mis millalgi toimub. Alguses oli frustreeriv, et ta kippus hommikuti viie-kuue paiku virilaks muutuma ja ei jäänud enne kümmet-ühtteist uuesti magama. Tegin sada trikki, söötsin ja kussutasin - miski ei toiminud. Nüüd juba tean, et ta on lihtsalt otsustanud sel ajal ärkvel olla ja ma võin kasvõi pea peal seista, aga sellest ei muutu mitte midagi.

Nüüd võtamegi rahulikult, kuigi ilmselgelt pole pilkases pimeduses ja unise-uimasena ülemäära lahe ärgata. Kõigepealt söödan Oscarit, siis võtan ta natukeseks kaissu ja silitan niisama. Seitsme paiku läheb õues valgeks, mispeale ajan end püsti, vahetan lapsel mähkme ja panen omale pudru podisema. Õnneks ei kesta nii varajased ju hommikud igavesti!

Ma sain lapse hästi õigel ajal. Ei ole sellist tunnet, et ta võiks kiiremini kasvada või et aeg liiga kiirelt lendab. Mul on Oscariga tore, ta on nii vahva väike poiss!

Sõbranna, kel on mõned kuud vanem beebi, ütles, et huvitaval kombel räägivad kõik, et vastsündinuga on elu raske, aga kergemaks ei lähe ka hiljem! Tulevad lihtsalt uued mured.

Tema ütles, et tead, läheb küll kergemaks! See on nii suur asi kui nad lõpuks öösiti pikemalt magama hakkavad ja ise normaalselt välja puhkad. Tulevad muud mured asemele, aga kergem on igal juhul.

Raseduse ajal ütlesid samuti kõik, et nojaa, praegu muretsed, aga kui laps käes, hakkad veel rohkem muretsema! Mina küll ei hakanud. Ja raseduse lõpus räägiti, et naudi neid viimaseid nädalaid, enne kui laps tuleb ja sa enam kunagi magada ei saa, aga jällegi - praegu on ikka palju mõnusam kui rasedana.

See, et ma igal ööl mõned tunnid segamatult puhkan ja Matt Oscarit valvab, on olnud ülisuureks abiks. Enamasti saan hommikupoole ööd koos lapsega veel poolteist-kaks tundi magada ja pärast seda tunnen end terve päeva enam-vähem värskena. Või väsin pärastlõunaks ära ja magan koos Oscariga. Eeldusel, et ta magab. Eeldusel, et ta ei maga vankris, turvatoolis, lamamistoolis ega minu kõhul. Kui läheb nii hästi, et saan ta voodisse pandud. Ja kui ei saa, siis olengi õhtuks kutu, aga samas tean, et Matt võtab lapse ja mina poen põhku. See on NII suur asi!

Hommikuti läheb Oscar natukeseks ajaks suurde voodisse issi kaissu. Ärkavad seal koos, kuniks mina duši all käin. Kui Matt peab tööle minema, on tal alati vähemalt kümme äratust pandud, nii et pärast esimest-teist lendan lapsega kohale, siis on veel pool tunnikest aega, enne kui ta päriselt üles tuleb.

Esimene kuu ongi juba möödas!

Hundid söönud, lambad terved

Oscar saab varsti ühekuuseks ja mina olen selle ajaga päris palju õppinud. Võib-olla on teistelgi äratundmisrõõmu...

Emotsionaalsus

Esimesel kahel nädalal tundsin end kuidagi erakordselt õrnana, pisarad võisid täiesti ilma põhjuseta voolama hakata. Näiteks sellepärast, et laps oli nii armas. Või kui oli minu kord paar tundi magada, aga lambist üles ärkasin, elutuppa kooserdasin ja Matt ütles, et kõik on hästi, mine magama tagasi. Või kui poes marineeritud kurke valisin ja korraga meenus, et mul on tore väike beebi. Täiesti pekkis noh! Ma ei ole muidu üldse nutja-tüüp. Nüüd on õnneks üle läinud, hormoon loksus vist paika.

Öine higistamine

Sõbranna ütles, et võta haiglasse lisariideid kaasa, sa higistad esimestel päevadel nagu segane, kehal on vaja rasedusega kogutud lisavedelikust lahti saada. Palav oli küll, aga toas sai temperatuuri reguleerida, nii et tekitasin arktilise keskkonna, käskisin lõdiseval Matt'il rohkem riideid selga panna ja ei higistanud ise üldse! Kodus ka ei higistanud ja selleks ei pidanud isegi kütet maha keerama. Aga kui Matt õhtul lapse võttis, et ma mõned tunnid puhata saaks, ärkasin iga kord higiloigus. Siiamaani ärkan. No konkreetselt LOIGUS! Öösärk läbimärg, voodi ja padi läbimärjad - ma pole sellist nalja enne näinud! Kui juhtusin iga tunni tagant ärkama, sest Oscar teises maja otsas nuttis (mis tal viga on, et nutab?) või sest ta ei nutnud (mis tal viga on, et ei nuta?), panin muidugi jälle uue öösärgi selga ning otsisin voodis kuiva koha, et edasi magada (jumal tänatud, et meil nii suur voodi on, hahaa). Ja iga kord olin ärgates uuesti läbi vettinud.

Ei oska magada

Jällegi hormonaalne asi. Lisaks levinumatele põhjustele, et Oscar nutab või siis ei nuta, kippusin aeg-ajalt nagu kuutõbine elutuppa kooserdama, sest... ma ei tea isegi, miks? Lihtsalt lambist. Alguses oli kokkulepe, et Matt hoiab kella kümnest kaheni last ja mina panin kaheks äratuse. Aga siis juhtus nii, et lendasin oma uneajal mitu korda tunniajaste vahedega letti ja kuna olin nagunii üleval, söötsin lapsel kõhu täis, läksin magama tagasi ning magasin sellevõrra näiteks kolmeni. Ehk tegelikult ei maganud kordagi nelja tundi järjest. Ja kui lõpuks kokkulepitud ajal täispurjes elutuppa ilmusin, hambad pestud ja kuivad riided seljas, vaatas Matt, vana ööelukas, rahulikult filmi ja ei tahtnud niipea magama minna ning Oscar tudus õndasas rahus. Mõlemal korraga pole jällegi mõtet öösel üleval passida.

Mingil hetkel otsustasime, et magan rahulikult ja Matt äratab mu üles kui peaks ära väsima või abi vajama, aga mina ärkasin ikkagi kogu aeg ise. Mõne aja pärast sain aru, et sellel on põhjus - kui elutuppa jõudsin, ütles Matt pooltel kordadel, et mis sa teed siin, mine magama tagasi, kõik on hästi; ning ülejäänud pooltel, et Oscar on juba x-aega niimoodi karjunud, üldse ei rahune, kõht on täis ja püksid kuivad. Sellistel juhtudel aitabki ainult tiss ja see peab tingimata minu oma olema.

Leppisime siis kokku, et minu une nimel pole vaja kangelast mängida, sest ma ei saa nagunii magada, olemata kindel, et neil mõlemal samal ajal kõik hästi on. Kui laps ei rahune, tuleb Matt'il mind igal juhul üles ajada - see annab teadmise, et mida iganes läbi une kuulen või ei kuule, ärgata pole vaja.

Ja toimib! Eile tuli Matt koju, magas mõned tunnid ning võttis seejärel lapse, et mina saaks voodisse minna. Vahepeal ärkasin korra, panin juba tuled põlema, valmis lahingusse tormama, aga siis rahustasin ennast maha ja läksin magama tagasi. Matt sai õhtul väikse uinaku teha, talle meeldib öösel üleval passida ning homme on vaba päev. Ja Oscar ei nuta. Kuhu ma torman? Kolme paiku söötsin last ja järgmine kord ärkasin alles pool kuus. Matt vaatas filmi, Oscar nohises ta kõhul. Idüll. Hundid söönud, lambad terved.

Seljavalud

Kõik lastega sõbrannad rääkisid seljavaludest, aga mina lootsin vaikselt, et see jama jääb mul kogemata. Selg pole mulle kunagi mingeid vaevusi tekitanud. Ja nädal-poolteist pärast lapse sündi hakkasin korraga tundma, et ooooh, selg on täiega kange ja valus. Jube ebameeldiv. Võimlemine ja venitamine ei andnud absoluutselt mitte mingit tulemust, alles siis kui võtsin kasutusele imetamispadja või ehitasin diivanipatjadest kõrgendused, nii et ei pidanud söötmise ajal last lihaste abil hoidma, läks valu ja pingetunne ära.

Lekkimine - nii ise kui laps (või siis mitte kumbki)

Imetamisrinnahoidjad on tõesti mugavad ja neid kasutan kogu aeg. Imetamispluuse pole kordagi kandnud, sest tavalised t-särgid on palju mugavamad. Vastupidiselt internetist loetule ei hakka kõht toitmise ajal külmetama, sest laps on ju vastu kõhtu! Rinnapatju, mida pidi tohutult kuluma, varusin nii ühekordseid kui korduvkasutatavaid, aga need seisavad siiamaani sahtlis, sest ma lihtsalt ei leki! Laps, muideks, ka ei leki - pole kordagi piima üles ajanud. Ta võiks vabalt siiani samas riietuses olla, mille sünnitusmajas selga panime. 

Pidev nälg ja janu

Sõbrannad väitsid, et oli. Mina pole kumbagi täheldanud. Söön nagu ikka, lihtsalt maiustan rohkem kui raseduse ajal (sest nüüd pole diabeeti). Veejoomist pean endale meelde tuletama, ma olen alati väga kehv jooja olnud, aga nüüd on ju piima tekkeks vaja. Endiselt kokkame iga päev, selle aja leiab küll. Ja sõbrad on nii toredad, iga paari päeva tagant helistab keegi, et õhtusöök on täna meie poolt - tellige kuskilt ja andke teada, kust ja millal võiks selle peale korjata. Või kokkavad ise.

Ükspäev oli täielik hullumaja - Oscar sõi vahetpidamata keskpäevast alates ja kui parajasti ei söönud, siis karjus. Ei maganud üldse. Matt tegi haiglas õhtust vahetust. Niplid polnud katkematust lutsutamisest kaugeltki mitte vaimustuses ja mõni aeg enne südaööd jõudsin punkti, kus lisaks füüsilisele valule andis ka emotsionaalne lõpuks pool alla, sest selleks ajaks oli laps nii väsinud, et rinna otsa pannes sõi ainult mõni minut ning jäi siis magama. Kui ta maha panin, karjus kohe edasi ja otsis suuga tissi - siuke nälg noh! Süles hoida ma teda pärast 12-tundi kestnud tralli enam ei jaksanud ja ise tahtnuks väsimusest ümber kukkuda. Purskusin pisaratesse, jätsin lapse voodile röökima ja läksin teise tuppa rahunema. Saatsin Matt'ile sõnumi, et ta peab koju tulema, ma ei suuda enam! Muidu on rasked hetked ikka tunni ajaga lahendatud saanud, ei kesta terve päev ja öö järjest.

Kui olin paar tundi puhanud ja Oscar ka, leidsin nad Matt'iga elutoast - laps muidugi nii vaikne ja nunnu nagu poleks kunagi kisa teinudki, vaatas suurte silmadega ringi ning tõstis mind nähes üllatunult kulmud üles.

Matt läks magama ja meie Oscariga magasime kah väikeste söögipausidega ilusti hommikuni välja.

Järgmisel päeval olin katastroofiks juba paremini valmistunud - igasse tuppa karp salvrätikuid, puldid diivani peale ritta. Matt pidi jälle õhtul tööl olema.

Siis helistasid sõbrad, et tegid meile süüa. Tulid õhtul läbi, jätsid pliidi peale värskelt valminud ühepajatoidu, selle kõrvale karbitäie ahjusoojasid kukleid ning külmkappi maapähklivõi-kaerahelveste-šokolaaditükkide-chia seemnete pallikesed. Oscar oli pärastlõunal eelmise päeva etendust korranud ning vahetult enne külaliste saabumist lõpuks mu kõhule magama jäänud. Kolm tundi hiljem magas Oscar ikka veel, aga mina hakkasin juba nälga surema. Panin ta lõpuks maha ja sel hetkel oli küll ülimugav valmistehtud asju süüa, selle asemel, et ise kokkama hakata. Ja appi kui hea kõik oli!

Ei pea vist mainima, et Oscar magas sel õhtul/ööl kui inglike, ei nutnud kordagi ja oli muidu viisakas. Beebigrupi arst ütles, et lapsed teevad kasvuspurte läbi, pluss närvisüsteem areneb. Seetõttu ongi aeg-ajalt selliseid päevi või isegi nädalaid, kus neid maha rahustada ei anna. Kui beebil kõht täis ja mähe kuiv, peabki eelkõige iseenda eest hoolitsema, et katus ära ei lendaks ning vajadusel lapse natukeseks omapead nutma jätma, ise teises toas rahunedes. Ta ju nutaks nagunii, oled sa kõrval või mitte.

Lutt

Ma ei ole otseselt lutivastane, aga ei tahaks, et laps harjuks lutt suus magama ning ärkaks iga kord viginal üles kui see ära kaob. Sest lutt teatavasti kukub kogu aeg suust välja! Aga teatud hetkedel on see ikkagi juba suureks abimeheks olnud, Oscarile hirmsasti meeldib ja aitab natuke aega vaikust hoida kui mina tahan enne lapse söötmist võileiva valmis teha või kui mähkmevahetus on nii traumeeriv tegevus, et peab omal hinge seest välja röökima. Sest mõnikord lihtsalt on, keegi ei tea, miks... Oscar ise veel kõige vähem.

Sellest vist juba kirjutasin, et niisked salvrätid pole siiani kasutust leidnud. Meil on hoopis pisikesed riidest lapid (mis olid algselt lapse pesemiseks mõeldud), need teeme kraani all sooja veega märjaks ja see hoiab ära, et Oscar külma/märja ehmatuse peale kaarega nii ennast kui teisi täis pissiks. Kui on suurem segadus, peseme pepu voolava vee all puhtaks, pole vaja seda õrna nahka pidevalt keemiaga nühkida.

-

Kokkuvõttes võib vist öelda, et esimene kuu on möödunud üsna märkamatult ja valutult. On olnud kergem kui arvasin. Ja see on tõsi, et oma laps on nii armas, et temast ei saa kuidagi küllalt. Õhtul enne magamajäämist vaatan telefonist ta pilte, mis on natuke jabur, sest oleme selleks ajaks terve päeva ninapidi koos veetnud. Matt'il sama jama. 

Huvitav, kas millalgi tuleb see päev ka, kus tundub, et vot täna on ta küll täpselt sama nunnu kui eile, pole vahepeal veel nunnumaks läinud? Hormoonid peaks ju lõpuks tagasi paika loksuma...

Ootuste madalal hoidmisest

Laulsin täna Oscarile "Rongisõitu". Imestasin veel, et maru hästi olid sõnad meeles. Hiljem selgus, et kiisud, notsud ja kitsed polnudki tegelikult ühes salmis koos, aga Oscar sellest ei hoolinud. Jõudsin siis sinna, kus keegi läks Türile, külla Jürile (mul olid kiisud, kutsud, notsud selle aja peale juba ära olnud, nii et laul peaaegu läbi) kui jäin korraga mõtlema, et oot... mis lõpus sai, kas tõesti oli avarii?

Guugeldasin ja no oligi! Loomad kõik kraavis, keeled väljas, sabad seljas, ei saanud Torilasse ega Porilasse. Happy end ei ole Eesti lastelauludes just tingimata teemaks.

"Karumõmmi unelaul" on kah selline tore - esiteks seetõttu, et algab kohe nutmisega. Aga eks beebid nutavadki palju, see on okei. Kussutad siis rahulikult mõmm-mõmm-mõmm-mõmm... laps hakkab juba tasakesi ära vajuma... kui algab teine salm:

"SUMM SUMM SUMM SUMM, LENDAB MESIMUMM!!!"

"Oled väike rumal karujõmm!"

Matt rääkis, kuidas siin olevat suureks probleemiks, et lastele räägitakse maast-madalast kui ilusad, targad ja osavad nad on ning kuidas neist võib suureks kasvades ükskõik kes saada, kasvõi kosmonaut! Ainult et siis nad kasvavadki suureks ja saavad aru, et sugugi mitte kõik inimesed ei arva, et nad ilusad-targad-osavad on, sest teisedki kasvasid teadmisega, et just nemad ise seda on. Seejärel selgub, et kosmonaudiks ka enne ei saa kui koolid läbitud, selle kõrvalt suvalisi tööotsi tehtud ja paari juhusliku tüübiga odavat üürikat jagatud. Ja seda kõike on kuidagi nii palju, et kindlam on vanematekodust üldse mitte välja kolida. Siin on vanematel tavaliselt nii suured kodud, et otseselt kellelegi jalgu ei jää kui kolmekümnesena seal ikka vaikselt edasi tiksud. Vähemalt pesevad sokid ennast ise puhtaks ja külmkapis on maagilisel kombel alati süüa.

Mina naersin ja ütlesin, et nõukaaegse lapsena mul selliseid probleeme ei ole. Mulle öeldi, et naudi lapsepõlve, kuniks saad, edasi on elu lõpuni töörügamine, maksud ja miljon muud muret. Ainult, et siis ma kasvasingi suureks ja avastasin, et täiskasvanu olla on täitsa tore! Iga kell võib jäätist osta, õhtul ei pea vara magama minema ja kui tööpäev läbi, ongi see läbi, mitte ei alga tundidepikkune ninapidi õpikutes-vihikutes istumine.

Lihtsalt ootused tuleb madalad hoida! Ära räägi lapsele, et temast võib kasvõi kosmonaut saada.


* Pille kommentaar on lihtsalt nii hea, et kopeerin selle siia ka: "Minul tekkis millalgi Kauri beebiajal, nii kolm-neli aastat tagasi komme talle "Uhti-uhti uhkesti" laulda. No näiteks hammaste pesemise jms tegevuste ajal, et ta tähelepanu tegevuselt endalt kõrvale juhtuida. Ja alles nüüd millalgi ehk mõned kuud tagasi Lilile sedasama laulu ümisedes hakkasin mõtlema, et oot-oot-oot - nad upuvad ära ju seal lõpus ja see, kes ei upu, naerab kaldal... whyyyyy? :D"

Hõissa, (hilised) vastlad!

Täiesti hämmastav kui palju asju saab ühe käega tehtud! Ükspäev ärkas Oscar täpselt hetk enne seda kui mu salat valmis sai. Mina polnud nõus lõunasööki edasi lükkama ja Oscar muidugi samuti mitte. Beebidel on teatavasti imetabane oskus nii haledalt nutta nagu oleks nad vähemalt üleeilsest saadik näljas olnud, seega jätsin raske südamega oma salati ja asusin hoopis last söötma.

Ühe käega Oscarit hoides märkasin, et teine käsi jäi ju täitsa vabaks. Ja salat nagu mainisin, oli tegelikult peaaegu valmis. Kui mingi nipiga saaks muna kooritud ja riivitud, võiks kõik kokku segada ja sööma asuda. Huvitav, kas ühe käega saab muna koorida?

Selgus, et saab. Riivida saab ka. Ja nii olimegi mõlemad näljast päästetud!

Viimasel ajal oleme päris palju kodust väljas käinud ja muuhulgas ka mõned pikemad vankritiirud teinud. Raseduse lõpus muutusin iga päevaga üha aeglasemaks ja hädisemaks, tihtipeale tabasid mind mingid kummalised valusööstud, mis tulistasid mööda reit alla ja rekreatsiooniline liikumine ei tulnud enam üldse kõne alla. Hea kui kuidagi toidupoes sain käidud.

Seda enam naudin nüüd jalutamist. Õnneks meeldib Oscarile vankris magada ja turvatool on veel eriline lemmik, nii et kodust väljasaamine pole probleeme valmistanud. Pealegi on õues soe ja päikeseline olnud - veebruar ongi siin puhas kevadkuu, nartsissivarred juba pikad, tulpidelgi pead mullast väljas, kuniks ükspäev ärkasime hommikul üles ja...

Mu vaesed nartsissid on nüüd hange all peidus ja jalutuskäigud jälle tulevikku lükatud. Ja siin ei pidanud ju lund sadama, halloo!

Samal päeval tulid sõbrad Vancouverist külla, seega kuulutasin välja vastlad. Küpsetasin hommikul kuklid valmis ja lihapirukad takkaotsa, et kui juba, siis juba. Meil on nüüd aias kauaigatsetud hot tub, seega plaanisime külalistele spa-päeva teha ning värsked pirukad maitsevad ju kuuma vanni järgselt lausa eriti hästi!

Ma ise pole veel spa-rõõmudest osa saanud, sest raseduse ajal polnud kuumas vees istumine soovitatav ja nüüd kui laps käes, pean kah natuke ootama, kuniks arst mind hot tub'i lubab. Meil on teiste rasedatega kokkulepe, et kui lõpuks kõigil vanniluba käes, teeme sellise istumise, kus isad passivad tittedega toas ja emad mõnulevad külmade jookidega hot tub'is (sest siiamaani on täpselt vastupidi olnud). Neljast beebist kolm on käes, kaua enam ei lähe!

Igatahes sõbrad tulid, sulpsasid auravasse vette ja mõni aeg hiljem tegid kõik juba hanges lumeingleid. Vastlad missugused!

Ahjaa, veel ei saanud ju koju...

Keegi oleks võinud hoiatada, et rinnaga toitmine ei näe alguses üldse nii idülliline välja kui hiljem, mil ema kui beebi on vajalikud nõksud kätte saanud ja - mis siin salata - niplid jõhkra kohtlemisega veidi rohkem harjunud. Keegi oleks võinud seda ka öelda, et nibukreem pole mingi vaatame-kas-üldse-läheb-vaja asi, vaid seda peab KOHE kasutama hakkama.

Võib-olla on neil lihtsam, kel piim juba enne lapse sündi või vahetult pärast tekib; mina kuulusin klassikalisse "5-päeva jooksul" mudelisse. Alguses käis ternespiima tilkade püüdmine - laps peab ju imema, muidu keha ei tea, et võiks piima toota. Ja need üksikud tilgad pidid nii vägevad olema, et titel polevat rohkem vajagi.

Aga no küll oli valus! Õed ütlesid, et see on normaalne, loe rahulikult kümneni ja kui selleks ajaks pole valu üle läinud, on järelikult imemisvõte vale ja tuleb veidi sättida (ehk siis saab uuesti kümneni lugeda, jee!). Valu oli täpselt selline nagu lõikaks keegi žiletiga niplit maha. Kuigi olen kindel, et isegi kõige nürima teraga ei tohiks tervelt kümme sekki kuluda...

Pärast päeva-paari saagimistöid hakkas õrn nahk tekstuurilt pigem asfalti meenutama ja sain lõpuks aru, et nibukreem oli vist ikka asja pärast sinna sahtlisse pandud. Pluss oli mul enda oma ka kaasas. Ja toimis! Mingil hetkel kukkusid veriste mikrolõhede seest koorikud välja ja niplid hakkasid enam-vähem endist välimust tagasi saama. Kõlab rämedalt, onju? No suht oligi. Aga motivatsioon imetada oli samal ajal ikka täiega laes, sest omaenda beebi on lausa käsitlematult armas! Loodus on asjad paika pannud - sa lihtsalt pead erikuradima nunnu olema, et keegi laseks iga mõne tunni tagant vabatahtlikult oma nibusid maha saagida.

Tore on see, et kõik hädad lähevad lõpuks mööda! Nädalake hiljem kas polnud enam üldse valus või pidi ainult kolmeni lugema. Ja beebs läks ainult armsamaks.

Esimesed viis päeva magas Oscar südamerahus lihtsalt maha. Söötmiseks tuli teda äratada ja söömise ajal jäi kohe jälle magama. Ei saa muidugi pahaks panna, sest piima ju õieti polnud, mis sa tühja ikka lutsutad!

Esimeste päevadega kaotavad kõik vastsündinud natuke kaalu, aga see ei tohiks ületada kümmet protsenti. Oscaril oli kolmanda päeva pärastlõunaks 11% läinud ja kui söögiaeg tuli, ei ärganud ta enam üles! Võtsin lapsel kõik riided seljast, mudisin igatepidi, aga ikka ei midagi! Matt oli just vanematega välja sööma läinud ja ma ei tahtnud enne paanikat tekitada kui ise midagi täpsemat tean. Kutsusin õe, kes kontrollis kohe Oscari veresuhkrutaset, mis oli õnneks normis. Otsustasime, et kuna kaalukaotus on liiga suur, anname iga kord pärast rinnaga toitmist pudelist lisa, et ta kosuma hakkaks ja see aitas väga hästi! Magas endiselt väga magusalt, aga söömise ajaks suutis ärgata ja vähehaaval hakkas ka kaal kerkima.

Kodus oli esimese hooga hästi imelik - kõik muu täpselt sama nagu alati, justkui poleks ära olnudki, aga... meil oli nüüd laps! Panin diivanile kärtsroosa teki, et kogemata Oscarile peale ei istuks, hahaa!

Piima hakkas õnneks iga päevaga üha rohkem tekkima ja alates viiendast päevast huvitus väike ilmakodanik söömisest juba oluliselt rohkem ning magamisest iga päevaga üha vähem.

Haiglas räägiti, et vastsündinutel on öö ja päev segamini. See pidi olema tingitud ainest, mida ema keha toodab - midagi seoses piima tekkega. Öösel kell kaks olevat haripunkt ja seetõttu on beebid umbes 19-04 rahutumad ja rohkem ärkvel. Meie oma otsustas antud vahemikku omavoliliselt veidi pikendada, nii et kuskil seitsmest seitsmeni käib action - tahaks kogu aeg süüa ja tähelepanu ja iga natukese aja tagant kakada ja kui mähet vahetada, siis otsekohe uue mähkme sisse ka väike plörr tekitada, et värsketel vanematel natuke lõbusam oleks ja öösiti igav ei hakkaks. Päeval võib see-eest vabalt kolm tundi jutti magada, siis süüa ja uuesti magama jääda.

Ööd jagasime kohe algusest peale omavahel pooleks, sest mõlemal korraga pole mõtet ärkvel istuda. Matt on nagunii ööloom, kes meelsasti enne kella kolme-nelja magama ei lähe kui just hommikul pole vaja tööle minna, seega otsustasime, et mina magan esimesena ja poole öö pealt vahetame.

Jama on aga selles, et Oscar pole kuigi päri, et tema söögilaud magama läheb ja üle ühe söötmise ei saa pudelist teha. Nüüdseks on kujunenud nii, et kuskil nõks enne kümmet toidan teda ja siis lähen kohe ise magama. 12-1 paiku sööb ta pudelist, aga mõnikord jääb pärast seda nii haledalt nutma, et ärkan üles ja toidan rinnast lisaks. Siis lähen magama tagasi ning 2-3 paiku teeme Matt'iga vahetust.

Eile näiteks toitsin kell kaks ning Matt ütles, et peab nagunii veel tööasju tegema, jätku ma laps temaga ja proovigu ise edasi magada. Kell viis läks uuesti uni ära, Oscar magas alumisel korrusel Matt'i kontori põrandal olevas vankrikorvis ja selgus, et ta polnud vahepeal üles ärganudki! Matt sai portsu tööd tehtud ja mina välja puhata.

Magamistuba on beebivaba tsoon. Ja need mõned tunnid ööund mõjuvad täiesti taevalikult! Teise poole ööst magan koos Oscariga tema toas (või noh, mis ma nii väga magan...) Kõigepealt ta muidugi sööb. Siis kakab. Või nutab hästi kurvalt ja alles siis kakab. Kakamine on raske töö! Mähkmevahetus on omaette ooper, sest esiteks peab jälgima, et ta ootamatult ei pissiks ja teiseks tuleb loota, et puhtasse mähkmesse kohe uut portsu ei kakaks. Sest kui juhtub üks või teine, kujuneb mähkmevahetus kohe poole pikemaks. Või kolm korda pikemaks, sest asju annab vastavalt vajadusele kombineerida - näiteks kõigepealt iseennast ja kõike ümbritsevat täis pissida ning mõni minut hiljem kui teine puhas mähe tagumiku alla lükatud, see mõnusa lurtsatusega täis kakada. Mähkmeid läheb jõhkralt palju! Esimene kastitäis sai juba tühjaks ja ta on alles kaks nädalat vana.

Magamine on igatahes nõrkadele! Ja huvitaval kombel on praegu magamatust oluliselt lihtsam taluda kui enne lapse saamist! Ma olen hästi rahulikult võtnud ja kui ära väsin, tukun päeval koos Oscariga, see aitab väga hästi. Kuigi enamasti on kiusatus vahelduseks midagi muud teha, kasvõi koristada! Ju ma pole veel nii väsinud ka, et see muud asjad üle trumpaks. Ja täiesti hullumeelne kui hästi laps kõikide hädade vastu aitab! Vaatad korra otsa ja hoobilt on nunnumeeter jälle põhjas! Selline armastus tuleb peale, et hoia ja keela!

Need, kes soovitasid viimaseid rasedusnädalaid nautida enne kui laps tuleb, panid minu meelest täiesti mööda. Ema olla on palju-palju lahedam!

Haiglas

Siinne haigla oli nagu luksus-kuurort. Esiteks meeldis mulle see voodi, millel seljatugi üles sõitis. Teiseks olid kõik õed nii võimatult abivalmid, et mul hakkas lausa imelik. Kogu aeg käisid küsimas, kuidas läheb, kõik protseduurid tehti kuidagi eriti diskreetselt ja märkamatult, mul ei olnud mitte kordagi imelik või ebamugav.

Jalgade ümber olid esimesed 20h masseerivad... ee, asjad, mis aitavad ennetada trombide teket. Koosnesid kolmest osast, kõigepealt tõmbus kõige alumine kokku, siis keskmine, seejärel ülemine ning õhust tühjaks läksid kõik korraga. Eriti mõnus oli see paar esimest tundi, kus jalgade tundlikkus alles hakkas vaikselt tagasi tulema.

Millalgi öösel/varahommikul öeldi, et võtame need jalaasjad maha ning kanüüli ja kateetri välja, siis saad ise liikuma. Kateetri osa ma ju täiega kartsin, eksole! Küsisin igaks juhuks üle, et kas on valus ja õde ütles, et valus ei tohiks olla, aga paljud väidavad, et ebamugav - õnneks kestab see ainult sekundi.

Ja saate aru, ma ei tundnud mitte midagi! Alati tasub ikka täiega ette põdeda ja üle karta, siis pole reaalsus kunagi liiga hirmus!

Pissil käimiseks anti peri-bottle. Need, kes loomulikul teel sünnitavad, ilma vist hästi ei saagi, mul polnud õnneks selles osas üldse mingeid muresid. Küll aga soovitasid õed seda potil käies käsiduššina kasutada, mis oli tegelikult väga mugav lahendus!

Kõiki tarvikuid oli piiramatult, õed kontrollisid iga mõne tunni tagant, mida oleks vaja juurde tuua - võrkalukad (mine metsa kui mugavad need ikka on!), sidemed, nibukreem, lapsele mähkmed, veega niisutatavad lapid, pepukreem jne. Loomulikult hunnik rätikuid ja beebile tekikesi. Nende tarbeks oli toas tekisoojenduskapp, mida ma kohe palavalt armastama hakkasin, sest ilmselgelt ei meeldi ühelegi vastsündinule kui tal mähkmeid vahetatakse, soe tekk aitas seda protsessi kordades meeldivamaks muuta.

Ja need kuivad lapid, mida sai kuuma veega niisutada ja siis peos soojana hoida, kuniks lapsel mähe maas ja pepu pühkimist vajas - nii palju paremad kui (külmad) niisked salvrätid! Niiskeid salfakaid ei plaaninud ma nagunii väga kasutama hakata ja ühtlasi selgus, et neil, kes väitsid, et beebipoisid külma lapi puudutuse peale automaatselt pissivad, oligi õigus (suure kaarega - mähkimislaud ja kõik riided hetkega läbimärjad). Nüüd kodus pesengi ainult kraani all või kasutan selliseid lappe, mida saab sooja veega niisutada. Ei ole punetust tekkinud ja pole kreeme vaja.

Ainus, mille kogu haiglasoleku juures saab miinuspoolele panna, on sealne toit. See on vist üle maailma igal pool pehmelt öeldes kohutav! Natukesehaaval ikka nokkisin, aga kahjuks ei kannatanud mitte ükski asi vähimatki kriitikat. Peab ikka talenti olema, et toidult igasugune maitse ära võtta! Ma ei tea, kuidas nad seda saavutasid... Alljärgneval pildil on lõunasöök, mis esmapilgul tundus nagu kolm erinevat sorti okset (aga oksel on rohkem maitset ja tekstuuri):

Liha nägi täitsa paljutõotav välja, aga maitset jällegi muidugi polnud. Liha all peitis end läbivettinud sai.

Positiivse poole pealt avastasin koridorist snäkinurga. Olin ükspäev nii vapper, et läksin endale ise vett tooma ja leidsin, et veeautomaadi juures (mis jagas vett, purustatud jääd ja vee/purustatud jää segu) olid ka veekeetja, röster ja külmik. Külmikus väikeste portsudena pakendatud maapähklivõi (halloo, Kanada!), moos, marmelaad, margariin, kohvikoor, jogurt, erinevad juustud, jõhvikakompotid; mõned pätsid röstsaia, suured pakid apelsinimahla ja ginger ale (pidavat iivelduse vastu aitama).

Kapist ilmusid kõikvõimalikud ühekordsed nõud, sealjuures olid vee jaoks mõnusad kaanega topsid, mille sisse käis kõrs; kreekerid (soolaga ja ilma), tee, lahustuv kohv ja suhkur.

Nii et nälga ei surnud.

Matt käis iga päev normaalset sööki ka toomas, eriti hästi maitsesid muidugi sushi ja sashimi, mida ma terve raseduse aja igatsesin, aga lapsega oli tegelikult omajagu tegemist kõikide mähkimiste ja söötmistega, et tegelikult polnudki nii lihtne vahepeal väljas söögi järel käia. Ei raatsinud ju ka, titt oli nii nunnu, et teda tuli vahetpidamata kaisutada.

Nagu juba varasemalt kirjutasin, on siin 3in1 süsteem ehk kõik käib ühes toas - sünnituse ootamine, sünnitamine ja hilisem taastumine. Seetõttu ei ole siin Eesti stiilis laia voodit, kuhu mõlemad vanemad ära mahuks; isale on magamiskoht akna all. Matt ütles, et see oli üllatavalt mugav!

Lapse voodil olid rattad all, seda sai ringi sõidutada. See must ahi seal voodi vastasseinas on tekisoojenduskapp - mu lemmik! Samalt pildilt on napilt välja jäänud soojenduslambiga laud, kus last kohe pärast sündi läbi vaadatakse. Oscaril tehti see osa küll opisaalis ära, aga kuna ta kehatemperatuur oli esimesel tunnil sutsu madalavõitu, pandi ta toas natukeseks lambi alla soojenema. Jällegi - emasüda ju rahul kui titte vaateväljast ära ei viida!

Laps veetis kogu haiglasoleku aja meie toas, kõik protseduurid tulid kohapeale kätte. Tal mõõdeti veresuhkrut ja kollasust, kuulati mitu korda päevas südant ja kopse, tehti mingi kuulmistest ja südamekontroll, mis pidi varajasi rikkeid avastama. Siis käis laborineiu geneetiliste haiguste vereproovi võtmas ja iga päev astus koduõendusteenus korra läbi ja küsis, kuidas läheb - tõi materjalid rinnaga toitmise kohta ja infolehed, kuidas nendega ühendust võtta kui tahame, et õde või imetamisnõustaja koju tuleks (kõik need teenused on tasuta), ühtlasi rääkis, kust neid leida ja pani esimese kohtumise aja, et last pärast haiglast väljasaamist igaks juhuks kaaluda.

Ühtegi koristajatädi ega muud taolist isikut tuppa ei sattunud. See väike koristamine, mida oli vaja teha, näiteks kasutatud rätikud ära viia jne, oli puhtalt õdede ülesanne. Isegi söök toodi nii, et keegi koputas õrnalt uksele ja enne avamist küsiti, kas võib süüa tuua või tahame, et see ukse taha jäetaks (toal oli ka väike eesruum).

Mul oli voodi küljes nupp, seda vajutades ilmus õde minutiga kohale ja täitis kuldkalakese kombel kõik mu soovid. Tõi külma vett juurde, andis rohtu, näitas, kuidas last toita, vajadusel mähkis teda, et meie ei peaks voodist välja tulema. Nad on täiesti multifunktsionaalsed siin. Öösel keegi üles ei ajanud (päeval ka mitte), kellaajaliselt antavad rohud jäeti lihtsalt minu kõrval oleva lauakese peale ja edasi käis õde lihtsalt iga mõne aja tagant kontrollimas, kas olen juba ärganud ja kas avastasin, et ta oli topsikese jätnud.

Hirmujuttude valdkonnast olin veel kuulnud, et mitu korda päevas vajutatakse tugevalt kõhule, et emakas kokku tõmbuks ja see polevat üldse meeldiv. Siin oli nii, et õde küsis kõigepealt luba, kas võib mu kõhtu kontrollida, tegi käed soojaks ning siis vajutas hästi ettevaatlikult ja õrnalt, et näha, kuidas emakal läheb. Haava kontrolliti ka mitu korda päevas.

Minu suurimaks üllatuseks olin terve opijärgse nädala täiesti kahvatu ja näost kergelt paistes. Seda ei osanud ma millegipärast üldse oodata. Ma arvasin, et ainult haav valutab, mida (peaaegu üldse) ei juhtunudki! Praegu, nädal aega hiljem saan ma juba isegi köhida ja naerda, ainult aevastamine on veidi valus.

See haigla öösärk oli täiega mugav, käis õlgade pealt trukkidega, hea imetamise ajaks lahti teha. Ma olin igasugu erinevaid riideid kaasa võtnud, aga kohapeal leidsin, et kuna nagunii peaaegu kogu aja voodis veedan, pole erilist mõtet end riietumisega vaevata.

Aa ja veel üks tore asi - kapis oli väike kollektsioon kootud beebimütse. Juba opitoas pandi Oscarile üks helesinine pähe, aga see ei püsinud väga hästi ja toas andis õde valge, mis püsis natuke paremini. Aga see valik oli hästi nunnu neil ja ma täiesti unustasin küsida, et kust need mütsid tulevad? Ilmselt vabatahtlikelt kudumishuviga memmedelt - see on ju tegelikult nii tore töö kui saad vastsündinutele mütse teha. Nende kõige-kõige esimesi!

Kanadas on vabatahtlik töö üleüldse väga levinud, näiteks beebide intensiivis on vabatahtlikud beebikussutajad! Sest iga haige või enneaegse lapse juures ei saa/taha tema vanemad olla, samas on puudutus ja hoolitsus väikestele nii olulised, et keegi peab selle töö ära tegema. Siin on ka spetsiaalsed hämarad toad narkosõltuvusega vastsündinutele, sest neid häirib alguses kõik, ka valgus.

Kuidas meil kodus on läinud, räägin juba järgmises postituses!