Tegemata asjade nimekiri

Jaanuar on mõttetu kuu, mitte midagi huvitavat ei toimu. Mõtlesin, et kriipsutan vähemalt tegemata asjade nimekirjast ühtteist maha. Näiteks liitusin spordiklubiga. Aasta alguse klassika, eksole. Ma tegelikult ei tahtnud jaanuaris alustada ja olin panustanud hoopis ühele teisele klubile, sest seal on lastehoid, aga sellest plaanist ei tulnud midagi välja. Lastehoiul on nimelt keset päeva neljatunnine paus ja kohe kui olin klubi vaatamas ära käinud, hakkas Oscar regulaarseid lõunauinakuid tegema. Esimest korda elus! Mis on küll tore, sest ta magab nüüd 2x2h, aga ärkvelolekuaeg on täpselt sel ajal kui lastehoid kinni.

No ja siis jäi see trenniplaan kuidagi venima, sest hommikud hästi ei sobi, ma pole nii suur aktivist, et tahaks kohe pärast silmade avamist sportima hakata, õhtuti on aga klubides suurem sebimine, mis mulle ei meeldi. Pealegi peab lastehoiu koha 24h ette broneerima ja no kust ma tean, millal tegelikult minna viitsin.

Matt küsis, et miks mulle see klubi ei meeldi, kus tema käib ja lõpuks jäin mõtlema, et tõepoolest - miks? See on 24/7 avatud, lastehoidu küll ei ole ja sellist privaatlähenemist, et igaüks sind nägupidi teaks, ka mitte (jumal tänatud!). Aga asub kodule lähemal ja on väga odav.

Muidu on spordiklubide kuutasu 40-55 dollarit kuus (26-26 eur) ja kui liitunud ei ole, maksab ühe korra pilet kuskil 10-12 dollarit (7 eur). Matt'i klubis on kuutasu 10 dollarit, mis on minusugusele laiskvorstile ideaalne, sest kui vahepeal mõneks ajaks (näiteks terveks suveks) motivatsiooni kaotan, ei ole vähemalt sellist tunnet, et raha tühja lendab. Selle kümneka vast ikka leian.

Miinimum tunnipalk on siin 12,65 dollarit, nii et sellest väiksem kuutasu on tõepoolest absoluutselt igaühele jõukohane. Ma ei saa jätta mainimata, et Eestis võiks taolise spordiklubi kuumaks seega olla 3 eurot...

Eile käisin esimest korda kohal (liitusin netis, nii et polnud varem uksest sisse astunudki) ja olin meeldivalt üllatunud! Nii palju ruumi! Mustmiljon masinat. Erinevad jõutrenni ja võimlemise alad. Kogu tehnika uhiuus (no nad muidugi alles aastake tagasi avasid ka). Ja millegipärast olin arvanud, et seal ei ole rühmatrenne, aga on! Küll ainult kolm-neli tükki päevas ja 30 min korraga, aga palju rohkem ei viitsikski vihtuda.

Pildi leidsin netist ja sellel olev tuleks korrutada kümnega, et terve ruumi suurusest aimu saada. Hiiglaslik!

Teine asi mu nimekirjas oli mängutoa külastus. See on mingi riiklik programm, et koolide juures on 0-5 aastastele drop-in mängutoad, mis on avatud kõigil argipäevadel neljaks tunniks. Mingi graafik on ka, tehakse nukuteatrit, meisterdatakse ja ladistatakse veega, aga sellest ei pea osa võtma kui ei taha. Ruum nägi välja nagu lasteaiarühm ikka, aga väga mõnusalt riiulitega liigendatud ja seal olid olemas vist kõik mänguasjad, mis iial välja mõeldud. No paradiis!

Ja kui ma olin seda külastust kuude kaupa edasi lükanud, arvates, et Oscar on võib-olla veel liiga väike, osutus selline mure küll täiesti asjatuks! Kohe leidis omale sõbrad, kellega koos ksülofoni taguda ja mina sain siis samal ajal nende emadega juttu puhuda. Väga tore. Ja tasuta muidugi!

Kolmandaks olin juba pikemat aega mõelnud, et peaks passitaotlused teele saatma. Oscaril pole veel Eesti passi ja endale peaks Kanada oma taotlema.

Oscari osas läks kohe keeruliseks, sest sõbranna hoiatas, et alustuseks peab sünnitunnistuse laskma legaliseerida ja seda saab teha ainult teises Kanada otsas. Kuskilt infot ei leia, et mis ja kuidas, jube tüütu. Hakkasin siis saatkonda meili kirjutama... kui jäin mõtlema, et milleks Oscaril kahte passi on vaja? Ainus eelis oleks see, et kui juhtun temaga kahekesi Eestisse lendama, saan Euroopasse jõudes lühemat EU järjekorda kasutada. Aga kui Matt on kaasas, seisame nagunii pikemas. Ja ma pole suurem asi lapsega lendamise huviline, et seda ilma Matt'ita ette võtta.

Üks mure jälle vähem!

Jäigi siis ainult endale Kanada kodakondsuse taotlemise osa. Ma oleks juba peaaegu aasta tagasi kvalifitseerunud, aga... laiskus-laiskus-laiskus. Bürokraatia ajab mind hulluks! Ma olen nii palju kordi pidanud mingeid asju taotlema, et ihukarvad tõusevad püsti kui neid ankeete näen. Kodakondsuse jaoks on veel eriti täpseid andmeid vaja, näiteks kuupäeva täpsusega kõiki kordi kui olen Kanadasse sisse või Kanadast välja läinud. Kuupäeva täpsusega kõik aadressid, mis mul siin on olnud. Kõik töökohad (neid on küll õnneks ainult kaks). Kõik maksutagastused. Koopiad kõikidest passidest, mis siin elatud aja jooksul on olnud, ka aegunutest (vedas, et selle alles olin jätnud).

Keeletesti peab samuti uuesti tegema. See pole loodetavasti pärast kuut Kanadas elatud aastat enam suurem probleem, küll aga oli keeruline leida kuupäeva, mil Matt saaks Oscarit hoida, sest testi tegemiseks pean teise linna sõitma ja see kõik võtab vähemalt pool päeva aega.

Ja kui paberid esitatud, on aastajagu ootamist. Aga loodetavasti ei pea pärast seda enam kunagi midagi Kanadalt taotlema. Siis olen oma.

Päris asjad

Leidsin kuskilt beebigrupist busy board'i idee ega suutnud sellest kuidagi lahti lasta. Lapsed ju eelistavad päris asju mänguasjadele, näiteks minu jaoks on endiselt arusaamatu, miks Oscarile telekapult nagu kassile palderjan mõjub?! Igav ja must. Tal endal on kaks vilkuvat värvilist, mis laulavad, tantsivad ja löövad trummi, aga ikka tahab seda igavat musta.

Alumised köögikapid on nüüdseks kõik talle ohverdatud ja enamik aega istubki seal ning kolistab lehtrite-koogivormidega. Prügikastide järele on täiesti hull! Vannitubade omasid oskab ka lahti teha, peab lihtsalt jälgima, et seal eriti midagi sees ei oleks. Ja kui veel vetsupoti harja kätte saaks! Selle pidime olude sunnil kapi kõige tagumisse nurka peitma. 

Ma pole suurem asi meistrimees, nii et tegelikult plaanisin busy board'i Amazonist tellida, aga... appi, mis hinnad! Ma tahtsin ju ikka mingit ägedat, kus oleks palju asju, aga selline ka maksis jube palju. Otsustasin siis, et teen ise. Guugeldasin tundide kaupa ja tegin nimekirja asjadest, mida sinna panna võiks. Veetsin pool päeva ehituspoes kõike kokku otsides. Tulin kotitäiega koju ja ikka tundus vähe. Käisime Mattiga veel teiselgi ringil, sest ma ise ei suutnud näiteks sellist lülitit leida, mis ei peaks läbi seina minema. No ja installeerimise osa tegi muidugi samuti tema.

Üllatuslik oli, et ise tehes suurt odavam küll ei tulnud, aga vähemalt sai selline, millega päriselt rahul olen.

Oscar lausa jumaldab oma uut mänguasja! Loodetavasti "kasvab" see koos temaga, paljusid lukke ja haake ei oska praegu veel avadagi. Kõige lemmikumad on hetkel rattad ja teisele kohale jäävad võtmehoidjad. Aga kõige muuga kolistab ka. Ma ise samuti! Lahe asi sai.

Elu pimeduses

Meil oli siin ükspäev jõhker tuul. Ei kestnud kaua ega midagi, juba mõne tunniga läinud. Mis veel oli läinud - elekter.

Juhtub ikka. Ennegi on juhtunud. Tund aega kadunud, siis tuleb tagasi. Aga seekord ei tulnud. Kolm päeva ei tulnud! Selgus, et oli viimaste aastakümnete tugevaim torm, puud murdusid teedele, majadele ja elektriliinidele, suur osa linnast pilkases pimeduses.

Meil on gaasiküte, aga see osa, mis sooja õhu mööda maja laiali puhub, käib elektriga. Nii et küte ei töötanud. Külmkapi sisu tõstsin terrassile ja mõni päev hiljem viskasin enamiku neist asjadest ära. Pliit töötab õnneks gaasiga, see oli suur asi, et sai hommikuti sooja putru teha ja vajadusel teed keeta, kuigi söömas käisime rohkem väljas või siis tellisime koju. Söögikohad olid muidugi pilgeni täis, sest teistel polnud kah elektrit!

Kõige meeldivam üllatus oli see, et soe vesi ei kadunud kuhugi. Elagu gaasiboiler! Ja teise päeva hommikul avastasime, et gaasikaminal, millele muidu elekter sädeme annab, et tööle hakata, on ka patareiblokk ja kui sinna värsked sisse ladusime, läks kamin tööle! Üllatuslikul kombel küttis see täiesti vabalt terve maja ära.

Aga õhtud olid küünlavalgel tüütult hämarad. Sõbrad said enne meid elektri tagasi, nii et ühel õhtul käisime neil külas, et Oscar saaks veidi lastega mängida ja meie natuke rohkem valgust näha kui võbelev küünal.

Sõpradel käib ka vesi ja kanalisatsioon elektri abil, neil oli sellevõrra nõmedam, et ei saanud näiteks vetsus käia (või noh, korra sai, aga edasi läks veits rämedaks). Meil oli sellega võrreldes kõik hästi, kuigi ebamugav ju ikka.

Püüdsime nii palju kui võimalik kodust ära olla, aga teate isegi kui hull see jõulueelne aeg on - poed paksult rahvast täis, parkida ei ole kuhugi. Ei saa muidugi ka pahaks panna, sest nädal enne jõule müüakse kõike jõuludega seonduvat vähemalt 50%-lise soodustusega. Mida viimasemale minutile ostude tegemine jätta, seda vähem peab kulutama. Pärast jõule on soodustus 70-90%, eelmisel aastal ostsin sel ajal näiteks portsu jõuluehteid, sest neid oli meil nagunii puudu.

Kui elekter lõpuks tagasi tuli, olin mitu tundi eufoorias! Nii vägev kui saab tule põlema panna! Te ei kujuta ette! Ikka tore kui vahepeal mingeid jamasid ette tuleb, muidu ei oskakski elementaarseid asju vääriliselt hinnata.

Nüüd ootan jõule. Kalkun on ostetud ja piparkoogitainas valmis. Kui keegi viitsiks põrandad kah ära pesta, oleks eriti äge!

Ahjaa, enne kui elekter tagasi tuli, jõudis Oscar omal silma siniseks kukkuda. Sellel polnud küll elektriga iseenesest midagi pistmist, aga kui üks jama juba mitmendat päeva kestab, on alati rohkem nõme kui teine jama juurde tekib. Ja oma esimesed jõulud sinise silmaga veeta... Ah, mis seal ikka.

Õnneks sai jõulupilt juba varem ära tehtud.

Sünnipäev

Ma tegin sel aastal eksperimendi ja kustutasin FB profiililt sünnikuupäeva ära. Sinna saabunud sadu soove on varasematel aastatel olnud küll soe ja meelitav lugeda, aga samas olgem ausad - pea kellelgi neist poleks see päev meeles kui hommikul vastav punane täpp ekraaninurka ei hüppaks.

Huvitav, et sünnipäev ja vanus iga aastaga üha vähemoluliseks muutuvad. Ma oleks sel aastal peaaegu ise omaenda sünnipäeva ära unustanud! Selle võib osaliselt koduperenaise elu arvele kirjutada, mul lihtsalt pole mingit vahet, mis kuupäev või nädalapäev parasjagu on.

Natuke igatsen seda tohutut elevust, mis lapsena vanemaks saamisega kaasnes! Huvitav, kas see tuleb kunagi tagasi ka? Umbes "jeee, 80 ja polegi veel surnud"!

Kuigi ma pole kunagi tahtnud liiga vanaks elada.

Tunnetuslik vanus on huvitav asi. Numbri järgi olen ma ikka päris vana juba - 36. Peaaegu keskealine! Millal keskiga algab? Aga ma ei tunne end isegi päris täiskasvanuna veel. Mul on endiselt natuke selline tunne, et "appi, mul on laps?!" Sest sa pead ikka suht täiskasvanu olema, et lapsevanemaks kvalifitseeruda. Enamasti.

Igatahes aitas laps mul pakke avada, Matt küpsetas kooki (iga-aastane sünnipäevatraditsioon - ülejäänud 364-l päeval aastast hoiab köögist eemale) ja siis käisime kahekesi õhtust söömas. Oscari viisime sõbranna juurde hoidu, tal on endal umbes samavana beebi. Ossule väga meeldib kui saab teiste juures mängimas käia. Koju jõudes määris hobipagar koogile katte peale, leidis sahtlist suvalise teeküünla ja voilá!

Jõulu-kana-kingiloba

Ostsin eelmisel aastal terrassipiirdele jõulutuled. Ühel hetkel avastasin, et pool rida on ära kustunud. Matt lohutas, et mis seal ikka, toome järgmisel aastal uued.

Talv hakkas lähenema, tõingi uued. Veetsin hea tunnikese, et 15 meetrit tulukesi paika sättida ja kinnitada. Eile märkasin, et reast umbes kolmandik põleb ainult vaevu-vaevu, ongi juba kustumas, ülejäänul pole viga midagi. Sain veidi pahaseks, et miks, kirevase päralt!

Kas nüüd hakkan siis mitte ainult kord aastas, vaid lausa mitu korda ühe talve jooksul uusi tulesid ostma? Matt kehitas õlgu, ütles, et mis siin ikka ärrituda, vii poodi tagasi! Esimese hooga vaidlesin muidugi vastu, ei saa ometigi eeldada, et mul on kuu aja tagune tšekk endiselt alles, aga siis selgus, et midagi ei pea alles olema. Tere tulemast Kanadasse! Kindluse mõttes kontrollisin poe kodulehelt kah üle ja tõesti - 90 päeva jooksul võib asja tagastada (olgu tal siis midagi viga või mitte), tšekki pole vaja, raha pannakse samale kaardile, millega ostu sooritasid. Süsteem teab, mida selle kaardiga neilt ostnud oled.

Ja kuna ma ei viitsi katkiseid tulesid maha võtta, uusi üles panna ja jaanuaris neid uusi uuesti maha korjata, ootan lihtsalt kuniks pühad läbi, viin katkised poodi tagasi ja ostan alles järgmisel talvel uued. See kustunud osa jääb nagunii natuke nurga taha ja aknast ei paista.

Me veetsime just paar päeva Vancouveris, sest seal oli Jordan Peterson'i raamatuesitlustuur, millele Matt meile vip-paketi organiseeris, et saaksime professoriga silmast silma kohtuda ja kätt suruda. Oli vägev küll!

Petersonist võiks ma nii pikalt rääkida, et see vajaks eraldi postitust. Aga võib-olla te ei viitsiks lugeda. Kellele huvi pakub, võib alustuseks tema siiani kõige skandaalsema intervjuu ära vaadata.

Järgmisel päeval astusime sõbranna ja tema uhiuue beebi juurest läbi. Teate, ma sain ju kah sel aastal lapse, aga üldse ei mäleta, et ta nii väike oleks olnud! No ja need teiste lapsed ju ainult magavad. Minu oma ka alati magas kui keegi külas käis. Ülejäänud aja passis üleval.

Ükspäev vahetasin kõik vanad pannid uute vastu välja ja sõbranna tögas lõbusalt, et noh, pidid ikka ise ostma, ei jõudnud jõuludeni oodata?

See on meil inside joke... Matt kinkis mulle ju kunagi jõuluks panni! Igasugu muud kraami ka, aga halloo - panni?! Reaalsus on muidugi see, et väga hea pann oli, pea iga päev kasutasin. 

Selle aasta jõuluostudest on õnneks suurem osa tehtud. Oma perele panen alati pakid oktoobri lõpus teele, et detsembris kohale jõuaksid, nii et ma lihtsalt pean varakult alustama. Tegelikult võib lennupostiga kah saata, sel juhul jõuavad kahe nädalaga kohale, ainult et hind hüppab neli korda kõrgemaks. Ma ei näe nagu mõtet...

Kanauudiseid ka - neil on streik. Ei mune enam üldse! Okei, osad on lihtsalt nii vanad, et oligi aeg otsi kokku tõmbama hakata, aga ülejäänutel pole ühtegi vabandust. Muidusööjad sellised! Ma pean minema neid ähvardama, võib-olla võtavad end ikka veel kokku. Muidu saab jõuluks suppi.

Seiklusi kogu raha eest

Ma olen alati tahtnud San Franciscosse minna ja kui Matt ükspäev justkui möödaminnes mainis, et tal paluti seal toimuval konverentsil ettekanne teha, aga ta vist ei viitsi, sest vaba aega on niigi vähe, pakkusin, et teeme perereisi! Mis mõttes ei taha San Franciscosse?

Mõeldud-tehtud. Vancouverist on lend ju ainult kaks tundi, võib vabalt lapse kaasa vedada ja puha. 

Aga Murphy ei halastanud mitte sekundikski ja kohalejõudmine oli kohe korralik kadalipp. Nanaimost väljalend hilines, sest eelmine lend oli ära jäänud ja topelthulga reisijate mahutamiseks saadeti Vancouverist suurem lennuk. Vancouverist väljalend hilines lausa tunde, sest San Franciscos juhtus olema mingi peen tuuleolukord ja maanduda lasti hõredamalt kui tavaliselt. Kui lõpuks lennukisse lubati, selgitati, et me pole veel päästetud, sest nüüd sõidame hoovõturaja äärde ja ootame seal edasi, et saaks kohe startida kui lennuluba käes. Seal läks veel peaaegu tund. Esialgse plaani kohaselt pidime 23 paiku hotellis olema, aga tegelikult maandusime alles kell 2 öösel.

Mõtlesime, et tellime uber'i ja vurame minema. Ei saa. San Francisco uberites ei ole turvatoole. Guugel teadis. Arutasime, et äkki rendiks siis auto? Mugavam oleks küll ja ei peaks järgnevad paar päeva transpordi osas pead vaevama, aga auto kättesaamise ja parkimise peale tuleks lisaaega kulutada. No ja nii väsinud, ei jaksa!

Õues seisis rida taksosid. Taksojuhid väitsid, et turvatoole pole ka taksodes pakkuda, sest Californias olevat täiesti legaalne lapsi süles sõidutada (väite paikapidavuse osas ma mürki ei võtaks). Üks pakkus abivalmilt, et sõidab "hästi aeglaselt". Me siiski ei leidnud, et tahaks oma silmatera ilma toolita "hästi aeglaselt" kiirteele viia.

Jäigi ainult autorendi võimalus. See oli õnneks avatud. Päeval sõidab parklate ja terminalide vahel rong, öösel muidugi mitte. Busside väljumiskoha leidmisega läks omajagu aega, aju magas juba. Kui auto lõpuks kätte saime, arvas Matt, et võiks otsejoones koju tagasi minna, tal olevat reisiseiklustest juba kõrini. Mina lohutasin, et vaata positiivset poolt - kell on küll pool neli, aga vähemalt ootab meid mõnus soe tuba ja pehmed linad, hommikul saab kohvikusse ja üleüldse on elu lill. Mõtle kui peaksime näiteks selles autorendi kohas töötama ja alatihti keset ööd tööl olema! Või kui poleks tööd ega kodu ja magaksime tänaval!

Järgmised kaks päeva mõnnasime niisama ja sõitsime veidi ringi, tore oli. San Francisco on nii omapärane ja mõnus. Ilmaga vedas kah, päike säras, sooja +16 kraadi. 

Aga ma ei hakka sellel osal üldse pikemalt peatuma, vaid hüppan kohe ärasõidupäeva hommikusse, mil ärkasime kell kuus, et oleks aega auto ära viia ja varakult lennujaama minna. Jõudsime ilma igasuguste viperusteta check-in'i leti äärde ja...

...kõigepealt pean teile taustaloo rääkima. Matt oli tahtnud kindel olla, et midagi olulist maha ei jääks ning kodus sahtlist mu passi võtnud. Aga passi hoian ma elamisloa kaardiga kõrvuti, sest muidu poleks elu sees meeles seda kaarti reisile kaasa võtta. Igatahes nägin ühel hetkel passi köögis ja kustutasin mõttes selle osa oma pakkimisnimekirjast maha. Nanaimo lennujaamas küsisin Matt'ilt, kas ta elamisloa kaardi ka võttis, mida ta loomulikult ei teinud. Aga sellest polevat midagi, ärgu ma muretsegu! 

See oli siis minnes. Aga tagasi tulles:

Check-in'i tädi nii muretu ei olnud. Ütles, et ilma kaardita ei saa ta mind lennukisse lubada, reeglid on sellised. Piiriületus tehakse küll alles pärast maandumist ja Kanada poolel pole seda kaarti vaja, sest arvutis on info olemas, aga midagi pole parata. Mul oli kaardist isegi pilt olemas, aga see ei aidanud sammugi edasi.

Pakkusin, et sisenen turistina! Elektroonilise reisiloa, mida turistil vaja on, saab internetist minutitega kätte. Tädi selgitas, et kahjuks see ei toimi. Kuna mul on elamisluba, siis süsteem teab ja turistiviisat ei väljasta.

Aaaggrrhhhhhh! 

Pakkusin Matt'ile, et mingu Oscariga ees, minule ostame piletid Seattle'sse (mis on kõige Vancouveri-poolsem linn USA's) ja sealt lähen auto või bussiga edasi. Mööda maad poleks piiriületus probleem, aga lennata ma Kanadasse ilma kaardita ei saa.

Matt ütles, et ei jäta mind niimoodi suva kohta maha, seega kappasime koos siselendude terminali poole. Esimene Seattle'i lend pidi väljuma juba veidi enam kui tunni pärast ja me ei tahtnud pileteid osta enne kui oma silmaga näeme, et check-in veel lahti on, muidu oleks juba teine piletipaar tühjalt raisus. Lett oli lahti, ostsime sealsamas tädi nina all netist piletid, saime pardakaardid ja kihutasime turvakontrolli. Vahepeal jõudsime Matt'i isale asjade käigust teada anda ja paluda, et ta meile Seattle'i lennujaama vastu tuleks. 

Kolm tundi autosõitu (pluss kunagi ei tea kui kaua piiril läheb) ja siis teine kolm tagasi (ja uus piiriületus). Nagu tal poleks laupäevaga muud paremat peale hakata... Aga lapsed on teadagi elu õied, nii et isa muidugi tuli. Enne käis veel poest läbi ja ostis turvatooli, sest ilma selleta ei saa järgmise põlvkonna õiekest, Oscarit, sõidutada. 

Lennukini jõudes avastasime, et kärul pole seda lipikut, mis tavaliselt check-in'is antakse. Keegi ei pakkunud, me ise muidugi ei küsinud ka. See töötaja, kes vahetult enne pardaleminekut passe kontrollis, ütles, et pole probleemi, võtke lihtsalt lennukisse sisse kaasa (spets reisikäru, mis väikseks kokku käib). Lennuki ukse peal seisev stjuuardess ütles, et eiiii, lennukisse kindlasti ei saa ja ilma lipikuta ei tohi nad midagi pagasiruumi panna. Matt trampis tigedalt eelmise tädi juurde tagasi ja naases mõni aeg hiljem lipikuga. Vähemalt käru päästetud!

Pärast maandumist ootasime kuskil kaks tunnikest isa, siis istus Matt rooli ja hakkasime Kanada poole kimama. Piiril läks kõik ladusalt ja lõpetuseks jäi vaid praamisõit. Vancouverist läheb Nanaimosse kaks praami, üks ühelt, teine teiselt poolt linna. Lõunapoolsest, mille lähedusse jääb nii Matt'i vanemate maja kui ka USA piir, väljub laupäeviti viimane praam veidi enne kuut õhtul, aga sel ajal olime alles valel pool piiri. See lisas 1,5h autosõitu, et jõuda põhjapoolsesse sadamasse (isale teine samapalju juurde, et koju tagasi sõita). Matt pidi järgmisel hommikul kell 7 tööl olema, seega polnud ka varianti ööseks Vancouverisse jääda ja reisipäeva lühemaks teha.

Sadamasse jõudsime viis minutit enne piletimüügi lõppu. Liftiga üles sõites (käruga ju trepist ei lähe), arutasime, et ausalt öeldes väga ei imestaks kui me nüüd siia kinni jääksime. Et kui juba, siis juba! Õnneks ei jäänud. Ja kaks tundi hiljem olimegi juba kodus! Õigemini mina ja Oscar olime. Matt läks veel lennujaama parklast autot ära tooma. 

Näe, tõesti on lihtne ja kiire San Franciscos käia. Tagasitee võttis ainult 16 tundi!

* läheb kleebib elamisloa kaardi Super Attack'iga passi külge kinni

* annab kodakondsustaotluse sisse

Suhte hoidmisest

Eelmise postituse (kommentaaride) jätkuks...

Tegelikult ei lähe inimesed kergekäeliselt lahku. Lahkuminek on väga suur suhete ümberkorraldamine ja trauma mõlemale poolele. Seetõttu on mul raske mõista, kust need teooriad tulevad, et kui juuksed maha lõikad või kaalus juurde võtad, läheb mees kohe minema. Tegelikult ei lähe kunagi AINULT juuste või kilode pärast (välja arvatud juhul kui olete 16-aastased ja "suhe" on kestnud kaks kuud).

Armastus koosneb lugematust arvust komponentidest ja oluline on erinevate osade vaheline tasakaal. Tasakaalu kõigutavad kõik asjad, mis elus toimuvad. Näiteks lähed ülikooli, õpid uue eriala, hakkad karjääri tegema, endale hullult meeldib... aga kaaslane tunneb, et see pole enam sina. Talle võib-olla sobis, et olid varem rohkem kodus, et ei rääkinud nii keeruliste sõnadega. Aga võib-olla saab hoopis inspiratsiooni ja läheb kah õppima või leiab uue põnevama töö! Sel juhul on tasakaal jälle paigas.

Samuti ei tingi paksuksminek üksi lahkuminekut. Kui olemuselt jäädakse samaks, ei lähe tasakaal nii palju nihkesse, et suhe puruneks. Aga oletame, et sellele lisanduvad muud asjad - näiteks oli paaril varasemalt kombeks õhtuti koos rattaga sõitmas käia, aga nüüd üks enam üldse ei taha. Lisaks käidi nädalavahetusteti väljas pidutsemas, aga üks enam ei taha, sest ei tunne end oma kehas hästi, midagi pole selga panna, äkki inimesed vaatavad ja arvustavad, ah ma jään parem koju. See viib tasakaalu juba natuke rohkem nihkesse, sest ära on kadunud ühised tegevused, mida varem koos nauditi. Võib-olla läheb kaaslane siis üksi, mis tekitab teises kõrvalejäetusetunde, mis omakorda väljendub pahuruses. Aga võib-olla on pahur hoopis see, kes peab üksi minema, sest talle meeldis neid asju oma kaaslasega koos teha. See omakorda tingib tülide lihtsama tekke. Ja lõpuks ongi asjad nii palju nihkes, et enam ei saada aru, miks koos ollakse.

Seesama tasakaalu teema on ka põhjus, miks uuringute kohaselt paarisuhtega rahulolu pärast laste sündi mõneks aastaks allapoole kukub. Kõik on ju hoopis teisiti! Beebi võtab mõlemalt vanemalt palju ajaressurssi. Kui laps ei maga, on ka vanem(ad) magamata ning üleväsinud inimesed ei ole tavaliselt rõõmsad. Mida väiksem laps, seda suurem tants tema ümber käib. Jääb vähem mahti iseenda tassi täita, rääkimata kaaslase vajaduste märkamisest. Enamasti saadakse küll mõistusega aru, et lapsed kasvavad suureks, elu läheb lihtsamaks, varsti saab jälle õhtuti koos kinos käia. Aga paljud suhted ei ela seda perioodi üle. Eriti kui tasakaal oli juba enne lapsesaamist paigast ära ja laps tehti "suhte parandamise nimel".

Muideks, teiste suhteid kõrvalt vaadates ei näe kunagi tõelist sügavust, mis lahkumineku tingis. Inimestele ei meeldi end haavatavana näida. Enamasti on kummalgi osapoolel erinev versioon sellest, miks asjad sedasi läksid ja kummagi sõbrad on veendunud, et just see teine oli süüdi!

Suhte alguses sõlmitakse alateadlik leping: "Sa meeldid mulle, sest..." Lepingut ei saa ühepoolselt muuta, selleks peab olema mõlema nõusolek. Sisemise ja välise ilu kõrval on palju muidki tähtsaid osasid, näiteks:

- kas tahame elada linnas või maal
- kas tahame lapsi ja kui palju
- kas võtame koduloomad
- kes peseb nõusid
- kes teeb süüa

Kui lepingut rikutakse, läheb tasakaal paigast ära. Keegi tõstatas eelmise postituse all olevates kommentaarides küsimuse, et kas armastuse suurus oleneb asjaoludest - kui oled juurde võtnud haiguse või ravimite tagajärjel, siis armastab edasi, aga kui ennast "ise käest lasknud", läheb minema?

Muidugi oleneb! Sõnatu lepingu kõige olulisem punkt on:

- ma pean sulle korda minema

Ilma selleta ei jõua mitte kuhugi. Need inimesed, kes muutuvad olulisel määral (mis iganes osas) ning teatavad, et teine hakaku astuma kui ei sobi... nende suhe oli juba ammu läbi. Nad juba ongi lahus, mis siis, et sama katuse all.

Mis sisemine ilu?

Eveliis kirjutas, et õige mees/naine ei hinda välimust ja mina jäin mõtlema, et huvitav, miks?

Minu meelest ei ole õiglane kaaslast selle eest risti lüüa kui ta eeldab, et sa põhiasjades laias laastus endiseks jääd. Nii sisemuse kui välimuse osas, muust olulisest rääkimata. Sest just neisse omadustesse ta ju armus!

Mingid muutused on muidugi paratamatud. Me kõik vananeme. Vahel jääme haigeks. Mõnikord oleme natuke laisavõitu. Vahel pahurad. Ja võib-olla olime suhte esimestel aastatel endast hea mulje jätmises püüdlikumad kui edaspidi (see on muideks teaduslikult tõestatud fakt).

Aga...

...kui pruut omal ajal pikkade blondide juustega su põlved nõrgaks võttis, võib juhtuda, et on raske leppida kui ta sind ükspäev tumeda poisipeaga üllatab.

Võib ju rääkida küll, et sisemine ilu ja bla-bla. Aga mis see sisemine ilu lõpuks üldse on? Seisab ta välisest eraldi või on sellest siiski mõjutatud? Kui päevast päeva oma paisunud keha üle kurdad, kas ei võta see mitte ka tükikest sisemisest ilust ära?

Oleme me tegelikult sisimas õnnelikud ja enesega rahul kui peegelpilt enam ammu seda ei meenuta, keda seal näha tahaksime...

Tihti öeldakse, et "õige kaaslane armastab sind sellisena nagu oled". Armastabki. Kui need omadused, mis talle tähtsad on ja millesse ta omal ajal armus, ära ei kao. Suhe ei ole kalapüük, kus fakt, et lest on merest ämbrisse püütud, tingimata ka õhtusöögi kindlustab.

Ei saa end täiesti käest lasta ja siis teist süüdistada kui too sind enam sama säravate silmadega ei vaata. Sest sisemine ilu, noh!

Kanada lasteaiad

Me käisime hiljuti üht lasteaeda üle vaatamas, mille ootejärjekorras Oscar on. Muide, see on siin puhtalt eraäri, riiklikke lasteaedasid ei ole. Riik panustab mingil määral rahaliselt ja nagu kõik muud toetused, on see sissetulekust sõltuv.

Kanada on nagu Robin Hood - võtab rikastelt ja jagab vaestele. Tulumaks on astmeline, nii et mida rohkem teenid, seda rohkem annad ära. Kõik toetused on samuti astmelised. Mingist piirist allapoole teenijatele on teatud teenused täiesti tasuta, mingist piirist ülespoole teenijatele ei kompenseeri riik mitte midagi ja nende kahe äärmuse vahele jäävate puhul kehtib põhimõte, et mida väiksem sissetulek, seda rohkem panustab riik.

Oscar, kes oli veel paar kuud tagasi täiesti beebi, kasvas kuidagi väga äkitselt suureks. Hirmsasti tahab seltskonda, mänguasjad hakkasid korraga huvitama ja eriti vahva kui saab kuskile kodust väljapoole mängima minna, kus on täitsa teistsugused asjad. Kuni selle hetkeni mõtlesin, et kuidas ma saadan oma väikese tita juba kevadel hoidu (no ta oleks selleks hetkeks muidugi juba vähemalt aastane olnud, aga ikkagi). Aga nüüd on tunne, et andke ainult võimalus, ma saadaks KOHE! Oscar ise läheks kah meelsasti kohe, kabjaplaginal liduks minema.

Lastehoid on niisiis erakätes. Neid on igas suuruses, kodusest kahe-kolme-neljalapselisest kuni Eesti mõistes lasteaiani välja. Mina tahan sellist, kus on rohkem kui üks töötaja. Ühe puhul ei tea ju kunagi, mis seal täpselt toimub, aga kui on rohkem, teostavad nad natuke ka üksteisele järelvalvet.

Ahjaa, seadus on selline, et ühe töötaja kohta ei tohi olla üle nelja lapse.

Suuremates hoidudes on rühmad kahes jaos:
- 3 kuud kuni 3 aastat
- 3-6 aastat

Kuutasu põhineb sellel, mitu päeva nädalas (ja need peavad olema kindlad päevad) on sinu lapsele broneeritud. Kuutasu püsib muutumatuna olenemata sellest, kas laps kohale jõuab või mitte. On ta siis haige või reisil või niisama kodus - hoiu eest peab ikka maksma. Tasu on suuremates hoidudes enam-vähem sarnane (see on siis kuutasu vastavalt sellele, mitu päeva nädalas oled oma lapsele hoiu broneerinud):

Muuhulgas hoiatati meid kohe, et esimesel aastal on kõik lapsed palju haiged, alustavad nad siis hoiuga üheselt või viieselt. Immuunsüsteem haiguste najal ju arenebki. Nohu-köha siin haigusteks ei loeta. Hoidu ei tohi last viia kui tal on:

- palavik üle 38 kraadi
- oksendab
- kõhulahtisus
- nakkushaigus

Lasteaiakohta on muideks väga raske saada! Igal pool ootejärjekorrad. Hoiud eelistavad täiskohaga kliente (mis ei tähenda, et neil osalise ajaga lapsi ei oleks), meie aga tahame ainult kahte päeva nädalas. Õnneks pole vahet, mis päevad need täpselt on. Kui saadavale tulevad näiteks esmaspäev ja kolmapäev, siis need võtamegi ja asi ants. Mina saan oma tööd suures osas arvuti ja telefoni teel teha ning Oscari graafiku järgi aega planeerida. See pole üldse probleem!

Siiani on kõik hoiud öelnud, et enne suve algust suuremat lootust ei ole. Aga kunagi ei tea.

- - -

Tulles pärast pikka juttu tagasi esimese lause juurde - ma tahtsin tegelikult sellest konkreetsest hoiust kirjutada. Auto poole kõndides küsis Matt, et kuidas mulle meeldis. Raske öelda! Minu ettekujutus lasteaiast on selline nagu Eesti omad on, aga siin on kõik hoopis teistmoodi. Ei saa öelda, et parem või halvem, lihtsalt... harjumatu. Laias laastus jäi hea mulje ja kui nad meile kohta pakuks, võtaksin selle vastu. Aga mis vaevama jäi, oli magamise osa.

Selles rühmas käib 12 last (teoreetiliselt vanuses 3 kuud kuni 3 aastat, aga kui vanad praegused täpselt on, ma ei tea). Meie käisime seal uneajal ja magamisruumi kiikasime vaid üle ukse.

See ruum oli täiesti kottpime ja korraga mängis nii white noise kui ka rahulik voogav muusika, mõlemad päris valjult (muidu äratavad lapsed üksteist üles). Kui nüüd kristalselt aus olla, ei oskaks ise just parema lahendusega välja tulla, et 12 beebit/väikelast korraga magama saada, aga...

Muidu oleks vist okei (pimeduse ja taustamüraga ehk harjub), aga kaamerat selles ruumis pole ja pilkases pimeduses ning muusika/müra taustal ei saaks mingi nipiga aru kui keegi nutab. Kodus on Oscar paar korda oma jala niimoodi pulkade vahele kinni väänanud, et mul oli tükk tegemist, et seda sealt lahti päästa ning mõnikord on mingi muu põhjus, miks ta rahuliku uinumise asemel südantlõhestavalt nutab. Mu emasüda ei suuda kuidagi leppida, et ta võiks nii kaua karjuda, kuniks ära väsib, ilma et keegi appi läheks.

Okei, ma sain just aru, et võib-olla ma ikkagi ei ütleks sellele hoiule kohe jah, kui koha saaksime... Kuigi ju nad siiski teavad, mida teevad, see on siiski Kanada, mitte nõukaaegne Usbekistan. Ma lihtsalt ei taibanud detailide kohta küsida, alles pärast jäin mõtlema.

Järgmiseks nädalaks on teise koha külastus planeeritud, täitsa põnev on neid vaatamas käia. Suuremate kõrval olen ka paari väiksema hoiuga ühendust võtnud, näiteks üks on meie kõrvaltänavas, mis oleks eriti mugav. Sealne tädi oli telefonis nii meeldiv ja tore, et ma oleks võinud Oscari kinnisilmi kohale viia kui neil ootejärjekord KAKS aastat poleks. Ja ühes teises kohas oli telefonile vastanud inimene kuidagi... mitte otseselt ebaviisakas ega midagi, aga mul jäi paha tunne. Esmamulje loeb palju!

Saia-maias

November on täiesti mõttetu kuu, mitte midagi ei toimu. Jõuludega on kah nagu natuke vara alustada, aga mul pole ühtki muud ideed. Panin kuuselõhnalise küünla põlema ja kohe läks mõnusamaks. Minu poolest võiks ilm isegi veel hämaramaks ja vihmasemaks muutuda. Aga küll jõuab!

-

Küpsetasin Kihnu lihapirukaid. Õlis! Appi kui head. Retsept ütles, et "tõsta tainas üle täidise, suru ääred tugevalt kokku ja anna pirukale palli kuju". Võimatu! Plödistasin, mis ma plödistasin, hakkama ei saanud. Ääred vajusid lahti. Jahu panin vähem kui retseptis ette nähtud, võib-olla sellepärast? Lõpuks mõistsin, et absoluutselt mitte mingit vahet pole, mis kujuga pirukas on! Maitse oli super ja nostalgia eest veel lisapunktid.

Kui jutt juba küpsetamisele läks, siis ei andnud mulle endiselt rahu, et võiroosid esimesel korral päris sellised ei tulnud nagu lootnud olin. Tegin täna uuesti. Kasutasin sama retsepti, aga asendasin vee piimaga ning küpsetasin kõrgemal temperatuuril.

Kui saiad valmis hakkasid saama, avastasin, et nõudepesumasinast niriseb vett välja. Just hiljuti arutasime, kas peaks selle välja vahetama, sest väga mustad asjad või natuke kuivanud mustust kipub talle viimasel ajal üle jõu käima. Paistab, et masin tegi meie eest otsuse ise ära.

Põrandakuivatamise käigus läksid saiad täiesti meelest ära ja oleksid peaaegu kõrbema läinud, aga jõudsin nad siiski napilt päästa. 

Nii-ii head! Täpselt sellised nagu võiroosid olema peavadki.

Kaasasündinud viisakus

Halloween tabab mind juba kuuendat aastat täiesti ootamatult. Ei, valetan - tegelikult oli mul ühel aastal kostüüm ka. Aga muidu tuleb ikka ootamatult. Näiteks seekord.

Käisin Halloween'i eelõhtul sõpradel külas ja loomulikult tulid jutuks kostüümid. No ja mul jälle pole! Aga et Oscaril ka pole??? Lapse esimene Halloween ja tal pole kostüümi? Kanadalased ei jõua ära imestada.

Neil sõpradel on kõike kuhjaga. Näiteks mänguasju. Terve maja on täis ja hoov on täis. Kuskile ei mahu ära, Oscar saab sealt pidevalt mingeid lelusid koju kaasa. Nad tahavad, et meie maja oleks kah maast laeni asju täis!

Hiljuti surus Jen mulle mingeid beebide jalanõusid, et võta-võta-VÕTA! Äkki läheb vaja. Nende nooremale kutile olid väikseks jäänud.

Ma olin täiesti kindel, et ei hakka neid kunagi kasutama, sest Oscar ei kõnni veel. Mul pole õrna aimugi, miks ma need üldse lõpuks kaasa võtsin, mul pole muidu kombeks ebavajalikke asju koju tassida.

Ja teate, mis juhtus?! Meil oli paar päeva hiljem perepildistamine. Tunnike enne minekut hakkasin mõtlema, et mida lapsele selga panna... ja avastasin korraga, et kui me temast ka omaette mõnd pilti tahame (mida ilmselgelt tahtsime, sest see oli tema fotosessioon), peab ta maas istuma/seisma (õues!), aga vaesel mehel pole ühtegi paari jalanõusid!

Oot, on! On! Thank God Jen!

Tagasi üleeilse juurde. Ma isegi ei tea, mis enne juhtus, kas jõudsin mainida, et Oscaril pole kostüümi või jõudis Jen mulle juba tuletõrjuja rüü sülle suruda, et "kuule, tahad seda Oscarile, ma enda lapsele leidsin dinosauruse oma" (püüdes samal ajal kõnealust dinosaurust pojale selga sikutada). Tuletõrjuja kostüüm oli Oscarile suur mis suur, aga enne kui midagi öelda jõudsin, teatas juba Jen, et dinosaurus on samuti minu, sest tema beebi olevat selle jaoks liiga pontsakas. Ei mahtunud ilma karjumata sisse.

Oscar, kes on hakanud viimastel nädalatel riidessepanekut kirglikult vihkama, oli parajasti mänguasjadega nii haaratud, et ei pannud tähelegi kui temast tuletõrjuja asemel dinosaurus sai.

Nädalake tagasi hakkas Ossu "aitäh" ütlema. Ja kohe palju! Käib mööda tuba ringi ja korrutab "aitäh, aitähh, aitähhhhh". 

Teate, mis on seejuures imelik? Mina ei ole seda sõna talle õpetanud ja keegi teine siin eesti keelt ei räägi. Ta ei ulata mulle midagi, mul pole olnud põhjust "aitäh" öelda! 

Küll aga kasutan omajagu sõna "emme" (mingi lapsesaamisega tekkinud veidrus - iseendast kolmandas isikus rääkimine), mida tema jällegi üldse selgeks ei saa.

Aga "aitäh" on küll mingi juhuslikult kaasasündinud viisakus. 

"Pangu ennast põlema"

...ütles Vahur Kersna saates "Hommik Anuga", vastates küsimusele, mida arvab inimestest, kes tema viimase aja üllitisi heaks ei kiida.

Ma pean vist nüüd tikkude järele minema...

Kersna jättis selles intervjuus natuke kummalise mulje. Üritas end justkui esitleda abimehena, kes Urmas Oti mälestust soojalt elus hoiab, kuigi asja sisu oli pori loopida ja kadunukest maha teha. Kaevata välja sugulasi, kes telestaari ellu kunagi kuulunud ei ole, sorida vanades palgalehtedes, tõestamaks, et teenistus seniarvatust väiksem oli ning parastada, et Otil oligi ainult karjäär, aga mitte midagi muud. Itsitada ja käsi hõõruda.

Väärikust võiks elukogemusega pigem ikka juurde tulla, aga noh... Me räägime kellestki, kes küünla põlema paneb ja häältega vestlusi maha peab ning ise tõsimeeli usub, et need hääled just Urmas Otile (ja teistele ammu-lahkunud suurmeestele kuuluvad).

Teate, mis on kurb - nii kõnealune film kui ka raamat on sisuliselt üles ehitatud ainult meditsiiniõe kommentaarile. Meditsiiniõele, kes puutus Otiga kokku oma töökohustusi täites. Kel ei olnud vähimatki õigust oma patsientidesse puutuvat jagada, eriti mitte kaamera ees.

See on üles ehitatud kommentaarile, mis käib pikki aastaid raske haiguse käes vindunud inimese viimaste elukuude kohta. Selle aja kohta, mil enam iseennast peeglist ära ei tunne. Meist keegi ei tea, mis tunne on olla selle viimase lävepaku peal, sest me pole seal kunagi olnud. Me ei tea, mida see teeks meie emotsioonidega.

Sel hetkel oled nagunii üksi, toimugu ümberringi mis tahes. Olgu sul pere või mitte.

Kes teise õnnetusest isikliku tuluallika teeb, sellest muidugi ei hooli. Raha ei haise. Jõulud on tulekul, raamat lettidel. Seltsimehed, kiirustage - pere vajab toitmist.

Öine mittemagaja

Huvitav, miks just õhtul magama jäädes niiiiii palju igasugu häid mõtteid tekib ja miks nad hommikuks kadunud on? Ei, mis magama jäädes, ikka magama mitte jäädes. Siis kui oleks igati mõistlik magada, aga korraga on selline ideede-tulv, et anna olla. No ja lõpuks ärkab juba Oscar ning nõuab öist toitmist.

Ossu on suuremalt jaolt ideaalne laps - nägu kogu aeg naerul, ilma põhjuseta ei nuta ja päevaunede vastu enamasti ei võitle. Magab oma toas, omas voodis. Alguses magasin palju öid tema toas, et oleks lihtsam öösiti sööta, aga lõpuks kolisin välja, sest... kaua võib! 

Vahepeal läks juba täitsa inimlikuks, ärkas öösiti ainult korra, aga sealt edasi kolistasime hoogsalt allamäge. Mingil hetkel hakkas eriti vara ärkama ja ainus võimalus teda uuesti magama saada oli ta enda voodisse võtta ning iga virina peale sööta (mis on iga beebiõpiku väitel vale, aga alternatiiv olnuks poole viiest hommikul üles tõusta, mis mulle kah suuremat ei sümpatiseerinud).

Lapsega koos magamine ei sobi mulle absoluutselt. Ta ei nohise mõnusalt kaisus, vaid keerab ennast sõjakalt nii mitu korda minu suunas, et lõpuks kõigun viimase sentimeetri peal ja riskin voodist väljakukkumisega. Seejärel keerab end näiteks risti ja virutab kannaga ribidesse. Või näkku. Korda kümme. Siis uinub. Ja mina balansseerin selle viimase sentimeetri peal ega julge hingata, sest muidu on ta jälle üleval.

Ei ole normaalne!

Tema toast väljakolimine ei pannud teda aga paremini magama. Ikka ärkab iga kolme-nelja tunni tagant ja ilma söötmata uuesti ei uinu. Kõik nipid on proovitud. Öine toitmine on alati toimunud pimedas ja ilma jututa; esimese viuksu peale me kohale ei torma; oleme proovinud lasta tal natuke nutta; Matt on püüdnud teda magama kussutada; oleme õhtul tahkemat toitu andnud. Mitte miski ei aita! 

Jah, lapsed ongi erinevad. Mõni magab sünnist saati terve öö, teine õpib selle alles kolmeaastasena ära. Ma olen nõus aktsepteerima, et võib-olla tal lähebki kõht tühjaks või mis iganes, aga no halloo - päris iga kolme tunni tagant ei tohiks seda siiski enam juhtuda. Vahepeal ta ju juba magas palju pikemalt ja ma nägin kui mõnusalt sügav see uni siis oli. 

Proovin nüüd uut tehnikat - öösiti enam rinda ei anna. Täna alustan. Sai enne magamaminekut ja hommikul ärgates jälle. Nagunii on igal öösel vähemalt üks selline söötmine, kus ta leiab, et rinnast ei piisa ja on pudelit ka vaja ning lõpuks olen kogu taidlemise peale tund aega üleval olnud ja vägagi ärkvel. 

Enamasti paistab, et ta polegi näljane, lihtsalt tore on emme kaisus mõnnada ja tissi lutsutada, ise pooleldi magades. Fakt, et emmel sama vahva ei ole ööunest üles ehmatada kui keegi teises toas nutma hakkab, teda suurt ei morjenda. 

Pudelimajandus on küll endale tüütum ja aeganõudvam, aga kõik muud trikid on kahjuks juba ära proovitud. Võib-olla - no võib ju olla, et äkki ta ei viitsi siis mingi hetk enam lihtsalt pudeli nimel ärgata? Sama vabalt võib olla, et see olukord ei lähegi enne paari kuud/paari aastat paremaks. Eks näis.

Linnatripp

Ma tegin ükspäev võiroose. Elu sunnib - siin ei müüda! Paljude asjadega on nii, näiteks frikadelle, sülti ja pasteeti poleks ma kah Eestis elades kunagi ise tegema hakanud. Või vastlakukleid. Või piparkooke.

Igatahes võiroosid siis. Kuna retsept, mille katsetamiseks valisin, oli grammides, tuli see alustuseks enda jaoks mingitesse selgematesse ühikutesse ümber arvutada. Mul on nimelt kombeks paremad retseptid endale word'i faili salvestada ja natuke ümber kohendada. Mind ajab hulluks kui taigna jaoks on vaja 350 grammi vett. Iga jumala kord hakkan kaaluma või?

Mingis teises retseptis oli 7 grammi soola. Võiks siis juba terades anda, oleks lihtsam lugeda.

Teine asi, mis mind retseptides (mitte selles konkreetses, aga üldiselt) häirib, on see, et kogu jutt tuleb mitu korda läbi lugeda, et teada saada, mis kujul mingi aine käiku läheb ja mis järjekorras neid vaja on. Et või peab olema toasoe (sul seisab ju alati mingi käntsakas toasooja võid kuskil...), rosinad rummis leotatud (soovitavalt üleöö), porgand riivitud, puljong eelnevalt soojendatud jne. Sellepärast teengi retseptid enda jaoks niimoodi ümber, et esimesel lugemisel aru saaks, mis toimuma hakkab. Et ongi kohe "100g toasooja võid", selle asemel, et "100g võid" pool lehekülge hiljem toasoojaks osutuks.

Võiroosid tulid väga head, aga midagi jäi nagu puudu. Polnud päris nii krõbedad kui oleks tahtnud. Eks peab siis edasi katsetama. Osades retseptides kasutati piima, teistes vett, võta sa kinni, millega parem saab. Teab keegi? 

- - -

Ma käisin täna Vancouveris. Tuli selline mõte lihtsalt. Nanaimosse kolimisest saadik on see jutt olnud, et võime ju nii tihti käia kui vähegi isu on, aga reaalsuses kukub ikkagi sedamoodi välja, et tegudeni jõuame pigem ainult siis kui päriselt asja on. Kellegi sünnipäev või midagi. Ja siis saab kiirkorras vene poest rukkileiba toodud (pagan, täna läkski meelest ära), kellelgi külas käidud või sõpradega lõunat söödud. Ja siis käbedalt koju tagasi. 

Nii otsustasingi, et tahan seekord minna üksi ning käia poes, kohvikus ja niisama linna peal jalutamas. Argipäeval, et suuremat tunglemist ei oleks. Vesilennukiga, mis 15 minutiga kesklinna jõuab (praam + auto- või bussisõit võtaks kokku üle kahe tunni). Jättes Matt'i ja Oscari koju, sest ehtmehelikult ei saa neist kumbki shoppamise mõnust suuremat aru. 

Isver kui hea oli! Mu süda kuulub ikka jäägitult Vancouverile, mis siis, et Nanaimo pereeluks sobilikum on. Peab ennast ikka väheke tihemini kokku võtma ja selliseid "linnasutsakaid" tegema. Matt'il algab nüüd mingi kursus (ta ei suuda õppimist lõpetada), mistõttu hakkab iga pooleteise kuu tagant paariks päevaks Vancouveris käima, võib-olla sätin end siis lapsega kaasa... Või veel parem, käingi vahel omapäi.

Ükspäev avastasin õudusega, et Oscar on näiteks mu instagram'i täiesti üle võtnud, seal pole peale beebipiltide enam midagi. Aga mis sa teed kui sul nii tore beebi on! Samas ei ole mul siiani seda probleemi olnud, et ei suudaks temast eemal olla. Keegi tahab last hoida? Tsau-pakaa, ma juba lähen! Oscar õnneks ei võõrasta, hea meelega mängib kõigiga. Mulle väga meeldib temaga ise aega veeta, aga natuke peab vaheldust ka olema. Leidsin nüüd ühe spordiklubi, mis lastehoidu pakub. Ossu-vanustele küll ainult tund aega korraga, aga rohkem pole mul vajagi. Varsti lähevad ilmad külmaks, siis ju enam õues jooksmas ei käi. 

Nagu ma praegu täiega käiks... Viimasel nädalal sain jooksmisele küll lausa kolm korda pihta, aga enne seda oli aastane paus. Mis on okei, sest ma olin rase. Ja siis oli mul beebi. Või noh, ikka veel on. Ja ikka veel pole see beebi suurem asi öine magaja, aga ma õnneks enam ei mäleta, mis tunne on end korralikult välja puhata, nii et võin vabalt trenni tegema hakata. 

Ja Matt pakkus, et otsigu ma lapsehoidja, et enda jaoks rohkem vaba aega jääks, aga ma olen liiga palju mingeid õudukate lapsehoidjate klippe näinud. Pagana youtube! Meie üürnik töötab tegelikult lastehoius ja on muidu tore tüdruk, mul on väike salaplaan temalt küsida, et äkki tahab mõned tunnid nädalas lisaraha teenida. Ja üks endine töökaaslane sobiks samuti suurepäraselt. Siis saaks ise rahus kooliasju teha või taara ära viia või juuksuris käia. Aga ma pole veel kummagi käest küsinud. 

Taarat ma siin viisin ükspäev koos Oscariga ja sain aru, et pean omale kuskile mingi meeldetuletuse panema, et rohkem sellise hullu idee peale ei tuleks. Kanadas pole ju peent masinat, mis pudelid triipkoodi järgi ära tunneks. Siin tuleb kõik eraldi aluste peale sorteerida ja see võtab meeletult aega. 

Ma ei tea, kuidas ma oma Vancouveri-seikluse juurest sujuvalt taarani jõudsin? Polnud plaanis. Aga no kell on ka juba kümme õhtul, mis on way past my bedtime. Head ööd!

Aloha

Matt on juba ammu rääkinud, et võiks Hawaii'l ära käia. Vancouverist läheb otselend, viie ja poole tunniga kohal, lapsega hea lihtne. Alla kaheaastased reisivad (süles!) tasuta, kasutame võimalust!

Vot mina ei tea, kuidas see "laps süles" reisimine välja peaks nägema, sest laps (kui ta just päris imik pole) ei istu ju süles?! Juba enne kui lennuk liikuma hakkas, oli Oscar meid mõlemaid surmani ära tüüdanud, jupikese menüüd nahka pistnud, südantlõhestavalt röökinud kui seda paberit ta suust välja koukisime, natuke hommikust püreed mulle õla peale oksendanud, mänguasjad kahte lehte pildunud, lutipudelist piima omale näkku pritsinud, kõik ümberkaudsed inimesed kahehambalise naeratuse ja kurisevate linnuhäältega heldima pannud (see laps oli eelmises elus tuvi, ma arvan), aga üldse mitte süles istunud.

Õnneks nõustus naaber mujale kolima ja saime ühe koha juurde. Kui lõpuks õhku tõusime, õnnestus üleväsinud ja reisiärevuses laps vabale istmele magama sokutada ja nii ei pidanud kumbki meist teda tundide kaupa süles hoidma (kuigi poole minu istme peal olid Oscari jalad, sest ta on lihtsalt võimatult pikk). Aga ikkagi lihtsam kui süles.

Hawaii, Maui siis täpsemalt, on mõnus. Kohe MÕNUS! Kohalikud inimesed on super tšilli olekuga, väga sõbralikud ja rahulikud. Loodus on ilus. Rannad on maalilised.

Aga toidupood - no võimatu! Püüdsin jogurtit leida, mingit normaalselt, natukese rasvaga. Pole! Ikkagi Ameerika. On "0%", "zero" ja "triple-zero". Võta või jäta!

Kui juba kurtmiseks läks (kohe lõpetan ära), hämmastab mind, et kui rendiautod juhtusid meile nii Kanadas kui Ameerikas peaaegu uhiuued, siis turvatoolid olid mõlemas kohas kõige odavamad ja ebakvaliteetsemad, mida üldse leida võib. Aga no mis sa teed. Enda oma ju kaasa ei vea, teate isegi, kuidas lennujaamades pagasit loobitakse...

Nii, tagasi mõnusate asjade juurde. Vesi oli soe nagu supp. Nii basseinis kui ookeanis. Hawaii'l ei ole ohtlikke loomi ega roomajaid (madusid pole üldse!), ainult linnud ja suvaliselt ringi kondavad kanad/kuked. Paari kärbest nägime, putukaid muidu ka väga pole.

Ilm oli kuum ja niiske, aga pidev kerge tuul jahutas ja kokkuvõttes oli täpselt paras (isegi minusuguse kuumapõlguri jaoks). Liiv oli pehme, vesi helesinine. Paradiis! Nädalaga jõudsime peaaegu terve saare läbi sõita, vulkaani otsas käia ning erinevaid linnakesi külastada.

Ja vaikselt järgmist Maui-reisi plaanida...

* Reisinipp (mille teel Hawaii'le ühe vanapaari käest õppisime ja tagasiteel edukalt kasutasime) - kohti broneerides tuleb valida aknaalune ja vahekäigupoolne, jättes keskmise vabaks. Kui lennuk just pilgeni täis pole, ei tule sinna keskele tõenäoliselt keegi istuma. Ja kui on täis, on absoluutselt igaüks nõus keskel istumise asemel akna alla või vahekäiku kolima, et saaksite ikkagi kõrvuti olla.