Afganistaani sõda, eksole. Ühest küljest olen selle poolt, et lõputult ei olnud mõtet sõdida. Need mitukümmend aastat, mil seda tehti, oli juba isegi selgelt liig. Teisest küljest on lõpp mõrudavõitu, sest ma pole kindel kui palju sest kõigest kasu oli selle kõrval kui palju elusid sinna jäi, kui palju sõdureid ilma jäsemeteta peavad hakkama saama ja kui palju raha kogu ürituse alla maeti.
Vaatan uudiseid ja olgu need inimesed meist nii erinevad kui tahes, on nad ikkagi inimesed ja loomulikult on kurb näha, kuidas nad peavad hirmus elama ja omaenda kodumaalt põgenema. Aga jällegi - asjal on ka teine pool. Kui lähemalt uurida, siis kui palju te seal naisi-lapsi näete? Nemad on antud olukorras teatavasti kõige haavatavamad, aga riigist põgenevad lennukid on täis noori elujõus mehi.
Miks see mind segab? Sest Kanada on ju vana hea Robin Hood - kõik vaesed ja väetid korjame maakera pealt kokku. Kvoote tõstetakse kogu aeg, et kui palju põgenikke vastu võtta.
Ja noh, mis ütleja ma ise immigrandina olen? Aga mina läbisin kogu kohustusliku kadalipu - vehkisin siin tööd teha, samal ajal kõiki viisanõudeid täites, riigile tõestusi andes, et mul on piisavalt palju haridust, keeleoskust ja mida kõike veel, et heaks kodanikuks kvalifitseeruda. Kogu protsess võttis aega 7 aastat! Aga mind võeti vastu. Erinevus põgenikega on muidugi see, et ma tulin siia vabatahtlikult ja ma tahtsingi siin elada. Ma elan kohalike reeglite järgi ja austan oma uut kodumaad.
Aga mitte kõik immigrandid ei ela samamoodi sisse. Näiteks on meil seetõttu seadus, et mootorrattaga sõites peavad kõik kiivrit kandma... välja arvatud juhul kui kannad religioossetel põhjustel peakatet, mis ei võimalda kiivri kandmist. Aga kui pea vigaseks kukud, tasub su haiglaarveid loomulikult maksumaksja, mitte jumal.
Austraalia sõber rääkis kunagi, et tema oli igati immigrantide poolt, kuni need hakkasid nõudma, et rannas ei tohi ujumispükste väel olla, sest katmata keha olevat nende jaoks solvav. Kui sa end kellegi teise kodus sisse sätid, siis ei lähe ju omi reegleid looma! Või lähed? Ja kui ei suuda kellegi teise pinnal tema reeglitega leppida, siis on ehk targem koju tagasi minna...
Irooniline on ka see, et need kultuurid, kes võõras kohas kõige rohkem omi õigusi nõudma kipuvad ja kohalike kommetega samastuda ei suuda, on ühtlasi need, kes omaenda kodumaal mitte mingil juhul sellega ei lepiks, et immigrant erinevate reeglite järgi elaks. Näiteks lühikeses kleidis ringi käiks või naisterahvana koolis/tööl/autoroolis oleks.
Samas saan aru, et igaühel peaks olema õigus uuele algusele. Aga mul tekib juba ette vastumeelsus nende inimeste suhtes, kes oma naised-emad-õed-lapsed Talibani rappida jätavad ja ise mugavusse jooksevad. See lihtsalt ei ole õige.