06 august, 2021
Teine rasedus ja mida kõike ma ootasin...
31 juuli, 2021
Kodusisustusjuttu
24 juuli, 2021
Elu õppetunnid
17 juuli, 2021
Maski tagant välja
Meil võeti kaks nädalat tagasi lõpuks ometi maskikohustus maha. Kuna siin on maskid juba pandeemia algusest saadik siseruumides kohustuslikud olnud, on tegemist päris suure muutusega. Minu suureks üllatuseks ei kiirustanudki inimesed oma maske ära viskama, praeguse seisuga on näiteks poodides umbes 70% külastajatest endiselt maskiga. Osaliselt ilmselt ka sellepärast, et teenindajad peavad maske edasi kandma ja kliendina ei ole ausalt öeldes raske see kümneks minutiks ette panna kui näed, et keegi teine terve tööpäeva maskis peab veetma.
Hetkeseisuga on Kanadas vähemalt ühe süstiga vaktsineeritud 70% elanikkonnast ja mõlema doosiga 48% (Eestis vastavalt 44% ja 34%). Ilmselt sel talvel erilist koroonapuhangut enam ei tule.
01 juuli, 2021
Kuidas ettevõtjaks hakata või siis niisama kerjata
26 juuni, 2021
Loba
Siin on selline kliima, et juulis-augustis ei saja üldse, isegi ühtki pilvekribalat ei paista. Ja kui tavapärane suvetemperatuur jääb 25-30 vahele, siis sel nädalavahetusel on kuumalaine ning olenevalt linnast 34-40 soojakraadi. Hot-hot-hot!
Ma pole üldse kuumasõber. Ja rannas käia ka ei meeldi, sest seal on kuidagi eriti palav. Ükspäev otsustasin olla tubli ema ja vedasin lapse randa. Lapsele hullupööra meeldib! Ma ise lihtsalt kannatasin ära. Emaduse rõõmud, noh.
Kodus on õnneks AC. Siin on see üsna levinud - ma pakun, et kuskil pooltes majades on olemas. Suved on ju pikad ja kuumad, kulub ära. Elektrihind on Eestiga võrreldes odavam (samas kui palgad on kõrgemad), nii et vasakut neeru maha müüma ei pea, et saaks veidi jahedamas olla.
03 juuni, 2021
Piinlik veits
Tellisin IKEAst mingi mööblitüki. Juhtumisi istusin just akna all kui tuli teade, et pakk on kohale toimetatud. Vaatasin aknast välja - ei ole! Ma oleks kuulnud kui kaubik maja ees oleks käinud. Kindluse mõttes jalutasin majaesise läbi, aga no ikka ei ole.
Helistasin IKEAsse. Jälgede ajamine on alati üks korralik tüütus, lõputu ooteliin ja halb muusika. Sain lõpuks löögile. Küsiti miljon küsimust - nimi, meiliaadress, telefoninumber, kodune aadress, postiindeks, tellimuse number. Jeesus küll. Siis vahele - kas olete IKEA Family kliendiprogrammi liige? Ma juba ärritusin. Küsisin, et mis see hetkel asjasse puutub? Ei puutugi, aga me peame kõigi käest küsima, sest äkki tahate liituda. Ei taha, tahan oma mööblitükki.
No ei tea jah, mis juhtus, aga ma võin teile selle uuesti tellida, paar nädalat läheb aega. Mina vastu, et tahaks ikka teada, kuhu see eelmine kadus. Ei saanud ju õhku haihtuda. Mis me sest uuest tellime...
Okei, ta helistab Fedexisse. Pani mu ootele. Veel tükk aega halba muusikat. Siis ütles, et seletas neile loo lahti ja ühendab mu otse Fedexiga. Need lubasid, et uurivad ja räägivad kaubikujuhiga ja helistavad mulle järgmisel päeval tagasi. Küsisin, et kuidas mina teiega kontakti saan, juhul kui peaks vajadus olema? No helistage üldnumbrile. Okei siis.
Läheb tund aega mööda, Matt tuleb koju. Räägin, et näe, IKEA saatis teate, et pakk kohal, aga pole kohal, helistasin IKEAsse ja nemad ühendasid mind Fedexiga ja üldse täiega närvi ajab, et sellega mingi jama on.
Matt vastu, et aa, ma käisin enne korra kodust läbi, pakk oli maja ees, panin garaaži. Ehk pakk saabus tunnike enne kui see teade, mis ütles, et just praegu saabus. Aa tore, noh. Oleks võinud ju mokaotsast mullegi mainida, aga see selleks.
Helistasin Fedexi üldnumbrile, aga seal on ainult automaatvalikud, mis omakorda annavad automaatvastuseid. Inimesega rääkida ei saa. Kahju, ma tahaks neile öelda, et asi lahendatud. Aga ma ilmselt pole ka esimene, kes paki omaenda koju ära kaotab ja siis selles neid süüdistab...
04 mai, 2021
Kohalikest asjadest jälle
Huvitav, kuidas mõned asjad on lihasmälus. Matt küsis eile, kuidas minu arvutil screenshot'i teha? See käib kolme klahvi kombinatsioonis ja ma ei suutnud klaviatuurile peale vaadates öelda, milliseid peab vajutama. Vaatasin siis hoopis ekraani ja tegin pimesi screenshot'i ära, sest sõrmed teadsid täpselt, kuhu maanduda.
Sama oli ükspäev telefoniga - ma ei osanud öelda, mis mu lukukood on. Sisestada muidugi oskasin.
Lisaks olen tähele pannud, et osad numbrid on pähe kulunud eesti- ja teised inglisekeelsetena. Näiteks oma siinse telefoninumbri võin inglise keeles kiirelt ette vuristada, aga eesti keelde tõlkimiseks pean korra mõtlema. Mitte ainult tõlkimiseks, vaid pean seda korra numbrivormis ette kujutama, et üldse mäletaksin, mis mu number on. Nii kummaline.
Oscaril on sel aastal pikk suvevaheaeg. Lasteaias on väiksemate rühm ja suuremate rühm, kolmeselt toimub siis vahetus. Aga probleem on selles, et kolmeseks sai ta veebruaris, rühmade vahel liikumine toimub aga septembris.
Siin on selline süsteem, et kooli minnakse sel aastal, mil saadakse kuueseks. Aasta alguses sündinud lastel on selles mõttes eelis, et nad on septembriks juba "pooleseitsmesed", samas kui detsembribeebid viieselt koolijütsiks hakkavad ja alles kolm-neli kuud hiljem kuueseks saavad.
Tegelikult pakuti mulle septembris, et suuremate rühmas on üks vaba koht ja kas tahan Oscari sinna liigutada? Aga kuna ma ei teadnud, et keset aastat on pea võimatu kohta saada, siis ütlesin, et las jääb praegu veel oma rühma. Seda enam, et suuremate omasse kolis üks tüdruk, kes väiksemate rühmas pidevalt teistele liiga tegi, näiteks näpuga silma torkas või küüntega kriipis (ma juhtusin ise korduvalt pealt nägema).
Kõik vigastused on siin väga korralikult dokumenteeritud. Kui lapsele on päeva jooksul mingi kriim või sinikas tekkinud, täidab lasteaed paberi, kus kirjutatakse täpselt lahti, mis juhtus, mis seejärel ette võeti ja kui kaua laps nuttis. Täidab see õpetaja, kes juhtunut pealt nägi, allkirja peab andma ka juhataja ja lapsevanem. Nii et kui midagi on toimunud, saab sellest lapsele järele minnes kohe teada, sest paber pannakse nina alla. Ka selle lapse vanemad, kes õnnetuse põhjustas, peavad samalaadse paberi allkirjastama, et nad teaksid, millega nende järeltulija hakkama sai. Samas vanematele muidugi ei öelda, milline laps see oli, kes sinu omale liiga tegi või millisele sinu oma küüned näkku lõi.
Aga siis tuli veebruar ja selgus, et keset aastat pole nüüdseks kolmesele Oscarile kohta võtta. Ja lihtsalt niisama ei saa väiksemate rühma edasi jääda, selleks peab lasteaed mingile vastavale ametile taotluse esitama, leidma põhjendused, miks on lapsel pikendust vaja ning ootama, et taotlus rahuldataks. Saimegi pikenduse neljaks kuuks. Aga ka juunis, mil pikendus läbi saab, ei ole kohta paistmas, vaid alles septembris kui suuremate rühmast kooli liigutakse. Õnneks lubas meie supertore lapsehoidja, kellega koroona tõttu talveks pausi tegime, et tuleb suvel appi ja viib teda mõned korrad nädalas mänguväljakutele ja randa. Nii et pole hullu miskit!
Võõrsil elamine on selles mõttes huvitav, et ei oska arvatagi, mis ees ootab. Lasteaia osas olen juba kõvasti targemaks saanud, eks varsti saab siis kooliuudiseid kah vahendada. Ma tean, et müüt on selline nagu läheks siinsed lapsed viieselt kooli, aga tegelikult on see lasteaiaga väga sarnane eelkool, kus läbi mängu natuke miskit õpitakse ka. Aga sisuliselt ikka pigem lasteaed kui kool.
Kooli osas on põhiline erinevus see, et kool on alati elukohajärgne. Ja elukoht on siin kindel nagu aamen kirikus, sellega ei saa niimoodi mängida nagu Eestis, et vahet pole, kus tegelikult elad ja kuhu sisse oled kirjutatud.
Elukohajärgsed koolid on üsna sarnasel tasemel, aga elukohast sõltuvalt muidugi veidi erineva kontingendiga. Lisaks on olemas prantsusekeelsed keelekümbluskoolid ning ka erakoolid, nendesse võib lapse muidugi elukohast sõltumatult panna.
Prantsuse keelt, muide, ei lähe siinses kakskeelses riigis peaaegu mitte kusagil vaja (välja arvatud üks prantsusekeelne provints). Kanada eestlaste grupis tihtipeale uuritakse murelikult, et kas ilma prantsuse keeleta ka kuidagi hakkama saab ja ma pean tunnistama, et need korrad, mil olen kaheksa Kanadas elamise aasta jooksul prantsuse keelt kuulnud, võib vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kui faktina ei teaks, et see on üks siinsetest riigikeeltest, ei arvaks iial ära.
20 aprill, 2021
Kuidas uued "kanad" sisse kolida üritasid
Eile hommikul helistas naabrinaine, et kuule, sul on kaks paabulindu ukse taga! Normaalne. On teil muidu kunagi juhtunud, et paabulinnud ukse taha tulevad?
Paabulinde leidub siin mitmetes linnades, aga tavaliselt okupeerivad nad parke, mitte ei käi inimestel ukse taga. Meie linnas on neid nii vähe, et ma ise polnud siiani kordagi näinud, aga sõber räägib tihti, kuidas nad ta poja kooli juures ringi jalutavad.
Paabud on üsna rahulikud, päris katsuma muidugi ei tasu minna, aga see neid väga ei häiri kui inimene lähemale kõnnib. Ju nad ole harjunud. Peamine probleem, mida tekitavad, on see, et isased ründavad mõnikord pargitud autosid, sest näevad peegeldusel iseennast, arvavad, et see on konkurent ning lendavad kallale.
Saba on uhke, aga aju väike. Mis sa teed...
Need uhke sabaga isendid on isased, emased näevad palju tagasihoidlikumad välja. Saba avatakse täies mõõdus, et pruudile muljet avaldada või vaenlast minema ehmatada. Mul ei õnnestunud seekord sabashow'd näha, sest mõlemad olid isased ja omavahel ilmselt pigem platoonilistes suhetes, polnud vaja vastastikku muljet avaldada.
01 aprill, 2021
Paarisuhte küsimustik
Lugesin hiljuti üht raamatut, mis räägib paarisuhetest ja seal oli välja toodud rida küsimusi, mida kaaslaselt enda kohta küsida. Hea uudis on see, et Matt'i kohta oskan ma küll pea kõikidele vastata. Aga iseenda osas pole nii kindel... On asju, mis lihtsalt polegi minu jaoks nii olulised, näiteks pole mul lemmikfilmi (Matt'i oma ka ei tea) ning asju, mille üle ei ole lihtsalt teab kui sügavalt juurelnud. Aga võib-olla võiks?
Igatahes olid küsimused huvitavad, panen paremad siia kirja, võib-olla tahate kah oma kaaslasega läbi teha? Või iseennast paremini tundma õppida.
Mis mul seljas oli kui esimest korda kohtusime - seda mäletan väga selgelt, mis Matt'il seljas oli, iseenda osas pole aimugi. Aga iseenda kohta muidugi keegi ei küsinudki.
Nimeta mu kaks lähimat sõpra - see on küll lihtne. Muuseas, tegelikult oli seal küsimus ka sünnipäevade kohta, aga selle jätsin siit välja, sest kui oma kaaslase sünnipäeva ei oska nimetada, oleks ehk tõesti aeg lahku minna.
Kus ma sündisin - kui ma läksin abiellumiseks avaldust sisse viima (siin ei pea koos minema ja avalduse võib viia kasvõi pulmapäeva hommikul, aga mitte rohkem kui kuus kuud varem), küsiti meie mõlema sünnikohti. Ja ma panin Matt'ile vale linna! Hahaa. Ma teadsin, et kuskil vanematekodu lähedal haiglas ja panin selle linna nime, kus vanemad elavad, aga oli hoopis järgmine. Hiljem läksin siis kõrvad ludus parandama.
Nimeta mu hobid - mul ei ole kunagi mingit korralikku hobi olnud. Kommipabereid ja udukaid kogusin lapsepõlves... Ahjaa, lugemine on vist ka hobi. Lugeda on mulle alati meeldinud. Aga kui Kanadasse kolisin, avastasin blogimise ja kuna siin on täielik postkaardiloodus, tuli matkamine ka kiirelt juurde ja praegusesse majja kolides tekkis tasahaaval aianduspisik ja see viimane paneb mind ennast kuidagi nii vanana tundma, sest noor inimene ei ütle, et "mu hobiks on aiandus ja kõige eredamalt paneb mu silmad särama suur kott mulda". Aga nii see on.
Mis mulle praegusel hetkel kõige enam muret teeb - et Oscari aeg väiksemate rühmas saab juuni alguses otsa ja suuremate omas alustab alles sügisel. Mul on suvel kolm kuud järjest non-stop Oscarit. Ilma pausideta. Aga heameelt teeb, et suuremaid muresid hetkel polegi. Nii et tegelikult on ju hästi.
Kes on mu lemmiksugulane? Kes kõige vähem lemmik sugulane? - kõige vähem lemmik on meil mõlemal Matt'i suguvõsas, kõige lemmikumat on aga üsna keeruline valida. Ma tean, et osadel inimestel on mingi eriti lahe onu vms, aga mul on kõik sugulased üsna tavalised, ei oskaks küll öelda, et keegi lausa lemmik oleks.
Mis on mu suurim veel mitte täitunud unistus - ma olen alati kolme last tahtnud, aga vanuse poolest ei vea enam kolme välja kui just teise korraga kaksikud ei tule. Esimese lapse pealt õppisin, et mina ei ole see ema, kes mitu last kiirelt üksteise järel saaks, mul on vaja vahepeal end korralikult välja magada. Noh nii... paar aastat vähemalt.
Mis on mu lemmiksöök - Matt ütleks kohe, et kõik magus ja mingid imelikud eestimaised asjad ka. Ma ise ütleks, et klimbisupp, koorene pasta ja võileivad kuuma teega. Ma jumaldan tee ja võileiva kombot.
Mis sööki ma vihkan - austreid. Näiteks oliive ma vanasti ei söönud, aga harjutasin ja nüüd pole midagi nende vastu. Rukola ei meeldinud üldse, nüüd meeldib väga. Mereandide sõber ma üldiselt väga ei ole, aga söön. Aga vot austrid - ei. Nende juures on absoluutselt kõik valesti, nii maitse kui tekstuur.
Mis kingitus mulle kõige rohkem meeldiks - Matt ütleks, et ehted ja tal on õigus. Õnneks on meil kahel ehete osas ka väga sarnane maitse. Matt'ile meeldivad jällegi igasugu tehnikavidinad. Ma kinkisin talle kunagi drooni ning see vist on ja jääb ainsaks kingituseks, mille üle ta suures vaimustuses oli. Matt'i isa oskab talle aga parimaid kinke valida, igal aastal imestan jõulude ajal - minu jaoks mingi mittemidagiütlev jubin, juhtmed küljes ja Matt lihtsalt särab! Meestevärk.
Kes oli mu lapsepõlve parim sõber - seda ei oska küll keegi ära arvata, sest mu vanavanemate koer on kindlalt kõikidest inimsõpradest eespool. Temaga on seotud ka mu lapsepõlve suurim trauma, sest naabrite suured hulkuvad koerad rebisid ta mu silme all sõna otseses mõttes ribadeks. Sellest ei ole ma siiani üle saanud.
Mu lemmikpuhkus - neid on mitmeid olnud. Mõlemad Hawaii reisid kindlasti, sest see on lihtsalt niivõrd mõnus koht. Meie juurest on sinna ainult kuus tundi lennata, nii et ma vist veedan kõik tulevikupuhkused ka seal. Filipiinide reis oli hästi sooja fiilinguga ja ägedaid elamusi täis. Namiibia oli ülivinge, sest lihtsalt nii teistmoodi ja ilus, siiamaani vaatan vahel neid liivadüünide pilte. Ebareaalne! Ja esimene välisreis kooriga Saksamaale oli väga eriline ning selle perega, kuhu mind klassiõega majutati, suhtlen siiani (üle 20 aasta hiljem). Ma olen elu jooksul kõvasti reisida saanud ja täitsa üllatusin, et erilisena ei löönud mitte ükski teine koht praegu pähe...
Kumba voodipoolt ma eelistan - uksest kaugemat. Ma olen sellest varem ka kirjutanud, et mees peab ju kollid maha lööma enne kui nad minuni jõuavad. Teil ei ole siis nii või?
Lemmikviis trenni tegemiseks - mulle meeldib hommikul vara jooksmas käia. Kohe pärast ärkamist, tühja kõhuga. Tagasi tulles pikk kuum dušš ja siis mõnus hommikusöök. Aga üldiselt mulle ei meeldi väga trenni teha. Vahel saan kuidagi hea hoo sisse ja liigutan end mitu kuud järjest täitsa tublilt, aga diivanil lösutamist naudin tegelikult märksa enam.
Kõige piinlikum kogemus - hahaa, seda ma küll ei ütle. Matt'i oma ka ei tea.
-
Aga ma vaatan, et teine sama palju on küsimusi veel, äkki tõmbaks siis praegu otsad kokku ja jätkaks järgmine kord. Kes viitsib, rääkige oma elust ka!
29 märts, 2021
Mõnus
Ärkasin hommikul linnulauluga ja tekkis selline rumal küsimus, et kas kevadised linnud suvel ei laulagi või on neil erinevateks aastaaegadeks erinev repertuaar? See kevadine sädin on nii äratuntavalt ainult kevadine, suvel kostuvad minu meelest hoopis teistsugused hääled.
-
Muide, meil ei ole siin toonekurgesid. Kas pole kummaline?! Ma saan aru küll, et erinevates maailma kohtades on erinevad linnud-loomad, aga toonekurg tundub natuke nagu tuvi, keda peaks igale poole jaguma (selline ettekujutus läheb vist samasse kategooriasse mu lapsepõlve veendumusega, et kõik kassid on emased ja koerad isased).
-
Veel üks küsimus, mis mind pikemat aega on vaevanud - kuidas teil termostassist või kaanega topsist tee/kohvi joomine välja tuleb? Kohviga pole mul üldse mingit muret, see võib ükskõik kui kuum olla. Ma muidugi joon ainult vahustatud piimaga kohvi, võimalik, et vahune tekstuur teeb joomise lihtsamaks. Aga teega on täiesti võimatu! Tee peab peaaegu külm olema, et ma seda mingi väikse augu kaudu rüübata julgeks.
-
Muide, kas teie teate, mis on ASMR? Novot, mina ka ei teadnud paar nädalat tagasi, kuniks komistasin internetiavarustes ühe selleteemalise video otsa. ASMR tähistab seda mõnusat kõdi, mis tekib peanahal. Näiteks kui massaaži ajal massöör lödinal kätele õli juurde määrib ja taustaks mängib vaikselt spa-muusika. Või kui keegi sulle soengut teeb. Või akna taga krabistav vihm.
Tuleb välja, et on ports inimesi, kes teevad videoid, mis peaks selle mõnusa tunde andma. Lihtsalt erinevad vaiksed hääled - veevulin, küünteklõbin, kreemitamine, sosistamine, põleva küünla praksumine; loetelu võiks lõputult jätkuda. Blogimise taustaks mängib mul praegu näiteks selline. Trikk pidi olema, et kuulata ilma segava taustamürata ja keerata kõlarid põhja.
Nii rahustav ja mõnus. Natuke nagu peamassaaž, aga... verbaalne.
20 märts, 2021
Kui suur vanusevahe on veel okei?
Eestis kütab kirgi küsimus, et kui vanalt võiks seaduse järgi laps vahekorda astuda. Ja kellega?
Vaatame, mida kirjutab Õhtuleht - esimeses selleteemalises artiklis räägib prokurör, et alaealine ei pruugi mõista, et täiskasvanuga seksimine ei ole normaalne. Tundub hariv lugemine. Kas ma lugesin? Ei. Artikkel on tasuline. Mitte, et ma ei jõuaks selle eest küsitavat kolme eurot maksta, aga tavaliselt jäävad niisama sirvijatel tasulised artiklid siiski vahele. Jäi ka minul.
Järgmises artiklis, mis sel teemal ette hüppab, räägib kliiniline psühholoog tema kabinetti sattunud seksuaalse väärkohtlemise kogemusega lastest ja noortest. Jällegi väga hariv lugemine. Kas ma lugesin? Ei. Artikkel on tasuline.
Seejärel püüab mu pilku mitte just laste väärkohtlemise lugu, vaid see, kuidas 50-aastane musklimees pärast kaksikute sündi "sügavasse depressiooni langes" kuna oli "oma naise lastele nii-öelda kaotanud". Endast 18 aastat noorema naise. Olukorra parandamiseks hakkas naise sõbrannale seksisõnumeid saatma.
18 märts, 2021
Kas aeg ikka parandab kõik haavad?
Vaatasin kahe keskealise multimiljonäri intervjuud, kus nad oma raske elu üle kurtsid. Üks pidi täitsa omapäi terve hümni selgeks õppima ja teine ei jõudnud ära imestada, et kui töölt lahkud, ei antagi lauda, lampi ja ametiautot kaasa.
Minu meelest taandub kõik sellele, et millest on sobiv rääkida ja millest mitte. Probleeme esineb igas perekonnas, nii minu, sinu kui nende omas. Selles ei ole küll midagi ehmatavat ega eriskummalist. Küll aga on enamikel inimestel oidu neid isekeskis klaarida, selle asemel, et terve maailmaga jagada.
Kes sellest võitis? Peale ühe keskpärase näitleja, kes väidetavalt kohe üldse ei taha rambivalgust, sooviks ainult vaikselt oma pere keskel elada ja kanu kasvatada. Sest ta tegi juba nii-ii suure ohverduse jättes "karjääri" c-klassi näitlejana, et abielluda ühe maailma kõige rikkama ja kuulsama mehega. Väites esialgu, et ta ei teadnud isegi pärast esimest kohtingut, kellega tegemist on, aga noh, hiljem muidugi selgus, et päris nii kivi all neiu siiski ei elanud ja tulevane ämm oli iidoliks juba lapsepõlvest saati.
Samas peab tunnistama, et kuningliku pruudi elu kõlas tõesti väga raskena. Teenijad koogutavad paremale ja vasakule, iga liigutus tehakse sinu eest ära, aga kui psühholoogi abi vajad, on kohe turvamees ukse peal risti ees ja ütleb, et EI TOHI! Ütled omaenda abikaasale, et ei taha enam elada, abikaasa kah ei tea, kust abi leida. Ise käib teraapias, aga naisele ei oska kedagi soovitada.
Üleüldse elas inimene täielikus infosulus. Netti polnud, telefoniliinid lõigati läbi, mitte kuskilt polnud teadmisi hankida. Isegi hümni pidi ÜKSI õppima. Ja millegipärast tuli seda teha vastu ööd. Ma ei tea, kuidas kuninglik tava ette näeb, võib-olla päeval ei tohi? Ja jälle ei saanud abikaasa talle selles abiks olla, turvamees nõudis, et neiu tuubiks üksi. Või vähemalt selline mulje jäi.
Kõik süüdistused olid kuidagi "keegi kuskil mainis, aga ma ei ütle, et kes ja kus ja mida"-stiilis. Väga mugav. Nii on kogu suguvõsa poriga üle valatud ja kaitsta ei saa end keegi. Mul oli kohati keeruline aru saada, et mida nad siis täpselt tahtsid? Kord oli tiitel eluliselt oluline, siis jälle üldse mitte. Kord oli vaja kaitset ainult lapsele, siis jälle öeldi, et oh, minule ja lapsele pole midagi vaja, olen hoopis abikaasa pärast mures. Kord väideti, et näitlemine tuli abielu nimel jätta, siis jälle öeldi, et perekond oleks tahtnud, et ta näitlemisega endale ise raha teeniks.
Täpselt kaalutud pausid, väike punnitatud pisar. Nii soe, armas ja naiivne. Kuidas sedavõrd leebe tütarlaps nii omaenda pere, mehe pere, kõikide sõprade ja alluvatega kapitaalselt tülli läheb, on küll täielik müstika.
Mees ütles suhete kohta perekonnaga, et küll aeg parandab haavad. Eks me näe. Need haavad on nüüd paraku päris sügavad ja sihilikud. Aga vähemalt on tal abikaasa, kes kuningliku mehega "ainult suurest puhtast armastusest" abiellus ja egas muud kui pikka iga! Sest kui nende liit püsima ei jää, teame täpselt, kes järgmisena teisel pool ekraani istub ja koos ülejäänud maailmaga kuulab, mida kõike ta valesti on teinud.
13 veebruar, 2021
Doominoefekt
08 veebruar, 2021
Kes? Ütle, kes!
Ma päris tõsiselt ei tea, kuhu jaanuar kadus? Olid jõulud ja... siis kohe veebruar. Ma ajan kõik koroona süüks. Pandeemia, noh. Töötan kodust, teisi inimesi näen ainult toidupoes - distantsilt ja maskis nagu peab. Nii et tegelikult ei ole juba ammu päriselt kedagi näinud. Okei, ajan jama, eelmisel nädalavahetusel aitasin sõpradel kolida ja nägin nägusid ka. Või no mis ma nii väga kolida aitasin, nemad kolisid ja mina valvasin lastekampa, ajaviiteks pakkisin natuke asju lahti.
Mulle täiega meeldib kolida. Võtad kraami kappidest välja ja saad korraga aru kui palju üleliigset träni sul on. Prügikast täitub hoogsalt, umbes sama hoogsalt kui teisel jaanuaril trennisaalid. Aga siis kolid uude kohta sisse, vaatad, et oi kui tore, kapis on nii palju ruumi ja varsti... on jälle rohkem asju. Nagu ka trennisaalid märtsiks jälle tühjemaks jäävad, sest uus aastalõpp hakkab (küll kaugelt, aga siiski) paistma ja küll jõuab uusi ilusaid lubadusi anda. Ümar on kah vorm. Rannailma ei pruugi nagunii tulla. Ehtne talv juba on, mis te arvate, et nüüd tuleb ideaalne suvi otsa?
Sõbrannaga arutasime just, et igasugune vorm on läinud. Ainult sööks magusat ja rasvast ja palju ja tihti. Pidžaamapüksid mahuvad veel, mingis skinny jeans'is ei kõnni nagunii kodus ringi. Meil on novembrist saadik kokkusaamistele piirangud (noh sellised tüüpilised, et külla ei tohi minna, aga restoranis võib sõpradega ühes lauas istuda küll).
Ah, ma tegelikult ei kurda, inimestel on töökohti vaja ja kuhugi peab ju piiri tõmbama. Lihtsalt kopp on ees nagu meil kõigil.
Aja lendamisest rääkides - Oscar sai kolmeseks! Vabandage, aga mismoodi? Minu meelest sündis ta umbes eelmisel aastal.
Võrevoodi (mille üks külg on muidugi ammu eest ära võetud) hakkab talle lootusetult lühikeseks jääma. Otsustasin, et on aeg uueks mööbliks. Guugeldasin pool päeva voodeid ja madratseid, mõõtsin ja plaanisin, vaimusilmas oli juba kõik olemas. Klikkisin "osta" ja sain teada, et mööbli osas on tarneraskused, seda saab ainult poest kohapealt, koju ei toimetata. Aga ma tahan just IKEA voodit (ja lähim esindus on Vancouveris). Matt ütles, et linn on mööblipoode täis, milles küsimus! Aga ma nii kanadalane veel ei ole, et mulle Kanada mööbel meeldiks. Neil on kõik võimalikult tume ja raskepärane.
Meil on siin ka üks Skandinaavia mööbli pood, Matt pakkus, et vaata äkki sealt? Olen vaadanud. Korduvalt. Valik on suts vähem kohutav kui mujal, aga Skandinaaviast on neil üsna omapärane arusaam. Matt teadis rääkida, et nad impordivad oma kraami (vist) Taanist ja ma usun, aga need on ilmselt asjad, mis Skandinaavias müügiks pole läinud.
Madratsiga on lihtsam, seda saab tõesti iga nurga pealt. Ma ei teagi siis. Tellin kuskilt madratsi ja saame ilma voodita hakkama? Milleks kolmeaastasele voodi?! Madratsi peal saab vähemalt istuda nagu inimene - jalad ulatuvad maha. Ja voodi tuleb siis millalgi hiljem kui IKEA omadega järjele jõuab.