20 juuli, 2023

Positiivsed üllatused ja väikesed kultuurišokid Eesti reisilt

Me jõudsime keset ööd koju, olles 24h järjest üleval olnud. Järgmisel päeval mõtlesin, et magan koos Oliveriga lõunaund, Matt läks Ossuga linna peale asju ajama. Enne kahte jäin magama... ja ärkasin õhtul kaheksast. Matt oli vahepeal mitu korda helistanud ja lisaks sõnumi saatnud, et kas ma olen surnud? Oliveri pidin üles äratama, ta polnud seda nägugi, et niipea jalad alla võtaks.

Nii et kõik on pea peal. Eestisse minnes oli ka. Endal mitte nii väga, aga pooleteistaastane on teisele poole maakera reisimiseks ikka liiga pisike. Esimene nädal ärkas iga öö ja passis kolm tundi üleval. Alguses võtsin rahulikult, tegin omale suitsuvorstiga võileiba ja olin tšill, aga üsna varsti väsitas see ikkagi ära, sest päevad olid sisukad ja pooliku unega on natuke raske eluga sammu pidada.

Siit moraal, et ei tasu nii kaugele ainult kaheks nädalaks minna. Me püüdsime muidugi viimast võtta - minu ema tuli meie juurde Tallinnasse ja Matt'i õde, kes elab Šotimaal, lendas samuti ühega oma lastest seltsiks. Selle kõrvalt andsime parima, et turisti mängida, sõprade ja sugulastega kohtuda ning ilma lasteta kokteilil käia. 

Mitte millegi jaoks ei jäänud piisavalt aega, aga kõik sai justkui tehtud.


Praegu mõtlen, et täitsa lõpp, kuidas mul on sõpradega vedanud. Kümme aastat eemal olnuna on neid, kes mind endiselt ootavad, rohkem kui külastada jõudsin. Vahepealne aeg pole mitte midagi muutnud. Astud uksest sisse ja kõik on täpselt nii nagu varem, jutt läheb endisest kohast edasi.

Vot sõpru ja Selverit igatsengi kõige rohkem. Eesti toidupoed on ULME! Kanadas on kõik selline... tavaline. Eestis on üks gurmee teise otsa. Ma käisin iga päev poes. 

Üksikute jäätiste valik on silmipimestav! Kanadas müüakse kõike suht hulgi. Inimesed ei osta üksikut jäätist, vaid terve suure lähkri, et sügavkülma visata. Üksikult saab ainult paari megatehismaitsega jäätist. 

Kõik söögikohad olid samuti puhas gurmee. Kanadas saab okeilt süüa, aga kõik on jällegi selline... tavaline. Oo, toon teile näite! Et lastele Tallinn-Tartu maantee lühemaks teha, peatusime Tikupoisis. USA's elav sõbranna ütles muljeid kuuldes, et "meil saab sellistest kohtadest kilesse pakitud muffini, mis säilib veel järgmised 20 aastat". Tikupoisis oli esiteks (lapsevanem räägib siin, eksole) mänguväljak, siis veel täispuhutav batuut ning sees, saate aru, restoranis SEES, liivakast.

Söök oli nii üle mõistuse hea, et isegi mu lapsed sõid!


Kui Matt omal ajal mainis, et käin riides nagu eurooplane, ei saanud ma aru, mis Kanadas teistmoodi on? Seekord olin juba ise nii palju välismaalane, et kohe jäi silma, kuidas kõik eesti naised on kleitides (kanada omad kannavad enamasti pükse). Ja kui ilusad need kleidid on! 

Meeste puhul märkasin, et hästi oluline on, et kaubamärk oleks suurelt rinnale kirjutatud. Kanadas ei näe sellist asja üldse. 

Jalutasin veidi Viru keskuses ringi ja imestasin, et kes seal ostmas jaksab käia? Kõik oli nii peen, nii peen. Eesti keskmise palgaga võrreldes ikka lausa udupeen. Tallinnas jalutasime ka Bentley esindusest mööda ja Matt räägib siiamaani, et pole võimalik ja kes neid seal ostab? Autod olid tänavatel üldse kõik sellised, et... vau. Iga teine masin oli Porche Cayenne, see on hetkel vist mingi eriline staatusenäitaja (või oli lihtsalt kuskil suur allahindlus?)

Sõita on Eestis omajagu keeruline, pooled märgid on salakeeles. Ma siis tõlkisin Mattile. Näiteks see punase ja sinisega parkimise ja peatumise keeld. Kuidas välismaalane peaks teadma? Või siis parema käe reegel... sellel pole alati isegi mitte märki! Ainult rist asfaldil. Sõbranna mainis, et jajaa, hea, et te talvel ei tulnud, siis on rist lume all, aga reegel kehtib sellest olenemata.

Kanadas on parema käe reegli asemel 4-way stop ehk kõik peavad peatuma ja kes esimesena peatub, sel on õigus esimesena minna ning järgmine peatuja läheb järgmisena. Kuidagi selgem, mu meelest.

Mitme foori kõrval oli STOPP märk. Matt läks täitsa närvi, et misasja? Mul on roheline tuli, aga pean ikkagi peatuma? Kuskilt ajusopi sügavusest otsisin välja, et ei, see vist kehtib ainult öösiti, kui foor ei tööta. Aga segadusttekitav tõesti.

Kanadas on ka kiiruspiirangud selgemad. Ei tilgutata jupikaupa nagu Eestis, et on 90-70-50-80-90-70. Oleks siis mingi pika maa peale jagunenud, aga tihtipeale on kahe kilomeetri peale neli erinevat kiirust. Ja milleks üldse 40 või 80? On neil siis tõesti nii suur vahe 50 ja 90-ga?

Piirangu lõppemise märgid häirisid ka. Kanadas on lihtsalt uue piirangu märk, et teaks, mis kiirusega sõita. Mitte, et miski-sai-läbi. Okei, sai läbi, aga nüüd mis? Keegi ei ütle.

Liiklus oli mega-agressiivne. Vanasti oli ka, ma olin lihtsalt vahepeal ära unustanud. Kõik peavad kõigist mööda minema, pidevalt on keegi tagumikus kinni nagu puuk. Möödumine ei tähenda absoluutselt seda, et kiiremini sõidetaks. Lihtsalt on vaja mööda minna. 

Mul oli ikka kõva nostalgia. Nii palju asju on vahepeal meelest ära läinud.


Igal pool olid elektritõuksid. Lahe! Kiivreid muidugi Eestis keegi ei kanna, Matt naeris, et arstiabi on ju tasuta! 

Ja vene keel IGAL POOL. Osad teenindajaid ei saanud eesti keelega üldse hakkamagi, Tallinnas eriti, aga Tartus ka. Nii väga tahaks, et venelasele vene keeles vastamine ühel hetkel ära lõpeks. Hea küll, et praegu on Eestis ka palju ukrainlasi, aga vene keelega oli probleem juba ennegi.

Suitsetatakse Eestis maru palju. Kanadas pole see avalikes kohtades mitte kusagil lubatud, nii et ma ei tea, kui palju siin suitsumehi üldse on. Sigarette saab ainult toidupoe infoletist ja kuskil vitriinis neid näha ei olegi. Peab teadma, mis marki tahad ja siis müüja leti alt annab.


Jootraha jätmise osas olin terve esimese nädala absoluutses segaduses. Kanadas on nii, et kaardiga makstes tuleb esimese asjana ekraanile valik, et kas 15%, 18%, 20%, 25% või muu. Ja "muu" all saab siis valida ka null. Teenindajatele jäetakse siin alati jootraha - ka juuksuris, taksos, üldse igasugu kohtades. 

Viimasel ajal on asi täitsa üle mõistuse läinud, sest ka letiteeninduse ja iga kohvitopsi eest küsitakse tippi, rääkimata sellest, kui restoranist kaasa ostad. Pooled annavadki, pooled mitte. Mis liig, see liig - jootraha on ju ikka lauateeninduse eest?! 

Eestis oli lootusetu - me sularaha üldse alguses välja ei võtnud, sest igal pool saab kaardiga maksta. Aga kuidas sa siis jotsi jätad? Ei jätnudki - ei saanud ju! Lõpuks küsisin ühelt eesti sõbralt ja selgus, et kaardiga makstes saab teenindajale öelda, et ta masinasse tipi lisaks, siis saab kaardiga ka jätta.

Kuidas, kirevase päralt, turist selle peale tulema peaks?


Väga paljudes söögikohtades oli lastele mängunurk ja see on üks asi, mida Kanadas üldse ei näe. Ma ei teagi, miks. Kui keegi mängunurgaga resto teeks, käiks ma seal kogu aeg. Õudselt meeldiv oleks niimoodi süüa, et ei peaks selle kõrvalt katkematult laste lõbustamisega tegelema. 

Ja liivakastid igal pool. Mul on sellised lapsed, kes väga armastavad liiva. Kodus on meil liivakast olemas, mitmete sõprade juures ka, aga avalikel mänguväljakutel ei näe neid kunagi. Ma ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et meil on pool aastast vihmaperiood ja siis vettiks need liigselt läbi? 


Kultuurilistest erinevustest veel nii palju, et Kanadas öeldakse kõikidele tere ja suheldakse vabalt. Eestis on selles osas teised lood ja kui mulle sõbranna trepikojas üks naine rõõmsalt "tere" ütles, jõudsin juba mõelda, et näe kui tore, on ikka siin kah asjad julgemaks muutunud, aga ta juba jõudis punastades vabandada, et "ta arvas, et ma olen keegi teine". Vot sulle siis.

Mis veel on teisiti, on see, et eestlased pidutsevad konkreetselt hommikuni välja. Kanadas pannakse kõik kohad hiljemalt kahest kinni, ka ööklubid ja burksiputkad, sest kaheni üleval olla on ju isegi palju. Me ööbisime nii Tallinnas kui Tartus vanalinnas ja no see öine purjus inimeste kraaklemine oli ikka veits tüütu. Tartus oli vastasmajas ööklubi ja parim pirn oli see kui keegi kell neli öösel kaubikuga näitsikuid peole tooma tuli ja mingitest megakõlaritest (vist oli terve kaubik kõlli täis ehitatud) täistuuridel SEEEITSE VAAAALGET KIVIST INGLIIIIIT, SEITSE TUMMMMMMA ILUDUUST lärmama pani. Konkreetselt üle linna! Ja siis vahetas ühe megahalva loo teise ning kolmanda ja neljanda vastu. Mingi 10 minutit kestis see kõik, näitsikud olid hästi leilis, sest vaata, ikka vägev, kui on selline kuum mees, kes vastu hommikut kõik inimesed üles suudab ajada.

Oo, ja need varahommikused kiirendusvõistlused, kus tuleb pool rehvi triibuna asfaldile jätta. Küll auto, küll tsikliga. Ma võin mürki võtta, et need on needsamad tüübid, kel päevasel ajal on suurelt rinnale GUESS või BOSS kirjutatud.

Tartu oli muidu täitsa tühi (või siis käivadki inimesed öösel peol, aga päeval linnas ei jaluta). Ja pool raekoja platsi oli remondis, kõrged aiad püsti. Omapärane ajastus - peab seda purskkaevu siis just keset juulikuud renoveerima? See on ju enam-vähem number üks vaatamisväärsus seal? Seda enam, et mingit tegevust ehitusplatsil ei toimunudki, ma käisin nädal aega iga päev mööda ja kogu aeg oli vaikus. Ehitusmehed tahavad vist kah juulis puhata, aga linnavalitsusele tuli see justkui üllatusena...


Oscar tegi esimene nädal aega kõik asjad meiega meelsasti kaasa, aga teisel nädalal väsis korraga täitsa ära ja nuttis hommikuti, et tema ei taha kuhugi minna, tahaks lihtsalt olla. Ma ise tundsin üsna samamoodi, sest maru intensiivne kava oli. Hommikul võtsime tunnikese, et rahulikult kohvikusse jalutada ja keha kinnitada, aga sealt edasi oli vaja kahes või kolmes kohas külas käia ning igale poole tuli omajagu sõita ka. Kohale jõudes tuli muidugi nii lastele kui endale elu sisse, sest kõikidel sõpradel on mingid eriti idüllilised kodud, igatepidi süllevõtmist taluvate kohevate kasside ja liivakastidega. 

Ükspäev imestasin, et kuidas mu lastel üldse isu pole, nad ei söönud terve päeva jooksul vist mitte midagi. Aga hiljem vaatasin piltide pealt, et see hiiglaslik purk maasikamoosi, mis meie saabudes täis oli ja kust otse lusikaga maiustada lubati, oli õhtuks tühi. Poisid elasid päev otsa maasikamoosist. Kui see ei ole tõeline puhkus, siis mis üldse on?!


Matt'ile tehti korralik leilisaun koos värske kasevihaga. Tema on suur fänn, mina mitte nii väga. Kui me kanada sõpradele kogu vihtlemise asja seletada üritasime, sai omajagu nalja, sest kui ise proovinud ei ole, kõlab see tõesti veidi omapäraselt.

Ja kõikides aedades olid mururobotid. Eesti elab ikka tulevikus. Me oleme siin nalja teinud, et peaks mururoboti ostma, sest meil on päris suur aed, aga Kanadas ei ole need veel üldse populaarsed, seega tundus natuke ulmeline mõte. Noh, et kas on ikka hea ja kallis ju ka. Aga Eestis oli nagu aamen kirikus, et kui on muru, on ka robot. Ja kõik kiitsid, et hea asi!

Toidupoed olid samuti nagu tulevikust oma ostupultide ja kõigega. Kaubamajas olid lastele istumiseks kärud - nii mugav! Aga puuviljade-köögiviljade kaalumise võimalust iseteeninduses polnud, mis on jällegi üllatav. Kanadas pole pulte, aga iseteeninduses saab kõik asjad maksmise käigus ise ära kaaluda.


Kokkuvõttes oli hästi tore ja ma olen siiani äärest ääreni häid emotsioone täis, kuigi normaalset unerütmi igatsen küll väga. Eks varsti tuleb. Ja selline tunne on, et pooled jutud jäid rääkimata ning pooled sõbrad nägemata. Aga järgmine kord siis. Või tulge siia!

22 juuni, 2023

Erinevad eelistused

Imestan siin juba mitmendat päeva, et inimesed on valmis maksma veerand MILJONIT, et lasta end kambakesi väikesesse metallkapslisse lukustada ning laskuda neli kilomeetrit mere põhja Titanicut vaatama. Mitte, et seal pilkases pimeduses midagi näha oleks, aga vähemalt saaks linnukese kirja.

Kui mulle sama palju peale makstaks, ma ikka ei läheks. Kui kümme korda rohkem peale makstaks, siis ka ei läheks. Väga vähe asju siin maailmas tunduvad hirmsamad kui olla lukustatud kapslisse sügaval mere põhjas.

Ühest küljest muidugi kahju, et nad seal hukka said, aga teisalt on sellega natuke nagu suitsetajal tekkinud kopsuvähiga, et jama lugu, aga... otseselt nagu üllatuda ka ei saa. 

Erakordselt rikas olemine teeb vist natuke segaseks. Enam ei tea, mida kõike endale lubada, sest limiite pole. Üks neist allveelaevaturistidest käis ju kosmoses ka ära. Mõtlesin selle peale eile kui ostsin turult suure kotitäie värskeid herneid ja mõistsin neid süües, et vähe on neid asju, millest ma sama palju vaimustuks kui magusatest hernestest. Odavam kah, kui Titanicu juurde sukelduda.

Me käisime just väikesel perepuhkusel Kelownas. Kanada mõistes lähedal - 2 tundi praamiga ja 4,5 tundi autosõitu otsa.

Targemaks saime. Oliver on algusest peale väga hea magaja olnud. Läheb meelsasti voodisse, mingit kussutamist ega kõrval passimist ei vaja... aga seda kõike ainult kodus. Ta keeldub kategooriliselt kuskil mujal kui oma voodis magamast. Nuttis täiesti hüsteeriliselt ja kõik õhtud pidin tal tundide kaupa kõrval pikutama, kuniks kustus.

Seepeale planeerisime kohe heaga oma Eesti reisi ümber, võtame majutuse ainult Tallinnasse ja Tartusse, siis on lapsel mingigi stabiilsus ja "kodutunne".

Tagasi jõudes ostsin eriti suure kohvri, sest nendesse, mis meil juba olemas on, nelja inimese kraam vist hästi ei mahuks. Matt tegi suured silmad ja küsis, et kas me võtame äraantava pagasi ka?

Mina omakorda imestasin, et kuidas sa perega teisele poole maakera käsipagasiga reisid? Eesti ilm on selline, et ükskord sain mai alguses külas käies kahe nädala jooksul kõik aastaajad ära proovida - oli kuum suvi ja külm talv, vihma ja tormi ja päikesepaistet. 

Juulis on selles osas natuke lihtsam, et päris talvejopet pole vaja kaasa tassida. Vist.


Käisin ükspäev perearsti juures. Assistent tahtis mu esimese hooga sellest ruumist läbi viia, kus lapsi ja rasedaid kaalutakse, aga hakkas siis naerma ja ütles, et oih, õige jah, siia pole meil ju asja. 

Istusin kabinetis arsti oodates (siin on nii, et arst töötab mitmes ruumis - patsient juhatatakse sisse ja seal sa siis passid, kuniks arst eelmise patsiendiga lõpetab ning sinu juurde tuleb; kui sinuga valmis saab, astub välja ja kohe järgmisesse ruumi, kus uus patsient ootamas - efektiivne, noh). Ühesõnaga mõtlesin seda, et beebide, laste ja rasedate kaalul hoitakse silma peal, sest ei ole tervislik mingist vahemikust üles- või allapoole minna. Aga ülejäänud inimestel pole ju ka tervislik?!

Tegelikult võiks ju kõiki patsiente regulaarselt kaaluda ja selle asemel, et ülekaalust tekkivaid haiguseid ravida, seda hoopis ennetada?

Ükspäev oli uudistes lugu, kuidas üks 200+ kilone naine algatas petitsiooni, et lennufirma peaks suurematele inimestele tasuta lisatooli võimaldama. Muidu olevat diskrimineerimine.

Ja siin ma just vaatan pagasinõudeid, et kui äraantav kohver on üle 23 kilo, maksad iga kilo eest kuhjaga lisaks. Aga sadu kilosid ülekaalus olev inimene peaks tasuta lisaistme saama?

Ma oma 12-kilosele lapsele ostsin täissumma eest lennukisse koha, sest ei kujuta ette, et teda 10 tundi süles hoida... Muidu võiks tasuta lennata, sest on alla kahe aasta vana.

Kes viimasel ajal Tallinna Loomaaeda on juhtunud? Kas väikestel lastel on seal midagi põnevat vaadata või on lihtsalt üks lõputu jalutamine ja paar kitse silmapiiril?

12 juuni, 2023

Kus me praeguseks oleme?

Praegu, kaks aastat peale diagnoosi saamist, läheb Oscaril oluliselt paremini kui me iial oodata oskasime. Ta on muidugi ka intensiivselt kõikvõimalikes teraapiates käinud ja kõvasti abi saanud. Kõneteraapiat tegime enne diagnoosi saamist oma raha eest, edasi on kõik autismifondi sisse mahtunud ja kui kohe ei olnud õigeid teraapiaid saadaval, ütlesin, et andku teada kui ükskõik, mis muu valikusse tuleb ja võtsin kõik pakutava vastu, et ootejärjekorras passimise ajal väärtuslikku aega ei raiskaks. Kui tund aega järjest keegi su lapsega üks-ühele tegeleb, ei ole ausalt öeldes nii suurt vahet, on see tegelus-, kõne- või kunstiteraapia, kasu lõikab ta sellest nagunii palju.

Pooleteistaastasena alustas Oscar lasteaias käimist, esimesed paar aastat kaks päeva nädalas ja hiljem neli (viies päev jäi teraapiatele). Lasteaed on äärmiselt palju kasuks tulnud nii kõne kui kõikvõimalike (sotsiaalsete) oskuste arendamisel, sest lapsed õpivad paljusid asju teistelt lastelt, võimelgu täiskasvanud seal kõrval, palju tahavad.


Pool aastat tagasi juhtus ta natuke suuremate sõpradega koos Minecraft'i mängima ja Matt'il hakkas kahju, et ta üldse matsu ei jaganud ja õieti kaasa mängida ei osanud, kuigi huvi oli suur. Nii tuli Minecraft ka meie ellu. Esimesel paaril päeval näitas Matt talle ette, kuidas asjad käivad, aga mõni nädal hiljem pidi juba tunnistama, et Oscar on oma oskustega temast juba ees. See fantaasiamaailm ja kujutlusvõime, mida lasteaed koos terapeutidega kiidab ning mida me klotside ja muu abil kodus oleme näinud, sai selles mängus ilma igasuguste piirideta lahti hargneda. 

Igaks juhuks mainin, et tal on lapsesõbralik versioon, kus saabki ainult ehitada, pole mingeid kolle ega vägivalda.

Kui Ossu mulle esimest korda oma Minecrafti maailma näitas ja läbi erinevate ehitiste ning aedade juhtis, jooksid mul mööda selga külmajudinad. See nägi välja nagu oleks saanud esimest korda tema salajasse ajusse piiluda. Ta ehitab uskumatu detailsusega ja väga tõepäraselt. Kui ta reaalses elus on pigem sirgjooneline, siis tema Minecrafti maailm oli väga komplitseeritud, läbimõeldud ja mitmetahuline. Ma ise ei oskaks isegi täiskasvanuna selliseid asju luua. 


Kõne areng sai hoo sisse umbes neljaselt ja nüüd, viiesena, küsib ta esimest korda küsimusi ja vastab igati adekvaatselt meie omadele.

Ka muus osas on palju lihtsam, aga see kõik on tulnud läbi raskuste. Üks mu sõbranna, kel on sama vana autistlik tütar, ütles, et vahel inimesed ütlevad, et "näe, ta osutab ju sõrmega küll" (seda oskust paljud autistid ei suudagi välja arendada) ja nad arvavad, et ta lihtsalt osutabki, teadmata, et selle taga on kuudepikkune sammhaaval õppimine, et pane käsi rusikasse, nüüd aja nimetissõrm sirgeks, pluss kogu see kontekst sinna juurde, et millal ja miks ta sellist žesti üldse kasutama peaks. Samas kui tavalised lapsed lihtsalt osutavad sõrmega vasakule ja paremale juba beebieast saadik ilma, et seda neile keegi ette oleks näidanud.

Kui palju energiat ja vaeva ma oma lapse kasvatamisse nende viie aasta jooksul olen pannud, ei olnud esimesed neli aastat ÜLDSE näha ja te ei kujuta ette, kui frustreeriv see kohati oli. Alles nüüd hakkab natuke pinna alt piiluma, aga siiamaani oleks võinud teda jälgides vabalt pakkuda, et laps on pool-metsik ja vabakasvatusega, mis siis, et ema kodune ja peaks ju olema aega tegeleda... Tema käitumine oleneb palju ka sellest, kui ülestimuleeritud või väsinud ta parajasti on. Hommikuti, puhanud ja värskena, ei erine ta hetkel oma eakaaslastest suurt millegi poolest. Aga vahel on hoopis teised lood...

Aastake tagasi olime teises linnas väljasõidul ja Matt'i sõbrad tulid Airbnb-sse meile oma toona pooleteistaastase pojaga külla. Meil oli selja taga pikk ja elamusterohke päev ning Oscar oli üleväsinud, sellest tulenevalt jooksis mööda tuba ringiratast, teeseldes, et on tuletõrjeauto (väga tavaline asi, mida ta on päris pisikesest saadik teinud) ning kõik sireenid ja vilkurid olid muidugi kah töös (vilkureid teeb ta silmadega - pilgutab kiiresti üht ja teist vaheldumisi). Katkematu viiu-viiu segas vestlemist ja panin multika mängima. Multikad on talle alati rahustavalt mõjunud, erinevalt tavalastest, keda need enamasti stimuleerivad.

Matt'i sõbra laps on absoluutselt teisest puust. Ma pole kunagi varem nii ekstreemselt rahulikku mudilast kohanudki. Kõik need kaks tundi istus kukupailt isa süles ning sõi ära iga ette antud brokkoli ja lõhe. Kui multikas mängima hakkas ja vaikus saabus, ütles Matt sõbrale, et tal on nii eeskujulik laps ning sõber vastas selles stiilis, et "nojah, meie pole talle kunagi multikaid näidanud". Siis kohe pehmendas, et "ei-ei, mitte, et multikad halvad oleks, see on täiesti okei, et teie laps vaatab".

Ta ei teadnud (siiani ei tea), et Oscari käitumine on mõjutatud milleski muust kui sitast kasvatusest ja aegajalt nähtud multikatest. Ta ei tea, et kohati olid multikad need, mis mind kuskilt alla hüppamast takistasid, sest kannatlikkust on selle lapsega kohati kümme korda rohkem vaja läinud kui kellelgi seda olla saaks. Mulle endale on see kogemus väga heaks õppetunniks olnud, ma olen kah suur kritiseerija muidu. Selles mõttes mõistan teisi.


Lapsed on väga erinevad. Kui minu omad oleksid vastupidises järjekorras sündinud, oleksin ilmselt kiitnud, et Oliver kordab iga mu sõna nagu väike papagoi "sellepärast, et ma temaga palju räägin" ning haarab kõike lennult "sellepärast, et ma temaga palju tegelenud olen". Samas tegin ma seda kõike Oscariga ilmselt rohkemgi, sest toona oli mul rohkem aega, vähem lapsi ja vähem töiseid ülesandeid. Alati ei ole panus ja tulemus ausas tasakaalus.

Aastaid tagasi, kui Ossu veel peaaegu üldse ei rääkinud, mainis sõbranna (mingis täiesti teises kontekstis muidugi), et nad koguvad lapsele raha, et tulevikus mõnda mainekasse välismaa ülikooli minna. Mäletan, kuidas see mind tookord haavas, sest ma ei teadnud, kas minu laps kunagi üldse iseseisvaks elukski valmis on, rääkimata Oxfordi astumisest. Ketrasin seda mõtet paar päeva ja siis sain korraga aru, et... eks me kõik vaatame oma pisikesi mudilasi, arvates, et nad on kõige ilusamad, targemad ja osavamad. See ongi emade ülesanne. Kas neist lõpuks ka kõik see saab, millest me unistame, on juba hoopis teine küsimus.

Elon Musk'i (kes on samuti autismispektrumil) intervjuusid vaadates mõtlen vahel, et ka tema ema võis omal ajal päris mures olla. Ja nüüd on ta maailma kõige rikkam mees, kelle erakordsele ajule terve maailm kaasa elab. Kõik on võimalik. 

Üks tuttav rääkis lohutuseks, et tead, minu tütar õppis küll väga varakult rääkima ja lugema, aga tal on nii kõrge ärevusetase, et see segab hakkama saamist juba algklassides. Igaühel on midagi! Tahtsin selle teiste erivajadusega laste vanematele siia lohutuseks panna. Nii õige, mu meelest.


Lõpetuseks tahtsin öelda, et varane sekkumine on kõige alus. Kui sa näed lapsel eripärasid, ära jää ootama, et äkki lähevad need iseenesest üle. Mida vanemaks ta saab, seda vähem kasu on teraapiatest ja kõigest muust. 

Mul on üks kohalik sõbranna, kelle peatselt kolmene poeg ei kasuta peaaegu ühtegi sõna ja kelle näoilme on eranditult alati neutraalne, tee nii head nalja kui tahad. Sõbranna ise on tegelikult natuke mures, aga ütleb, et näe, küsisin hoidja käest ja tema ütles, et pole poisil midagi viga! Mees ütleb ka, et küll tuleb see kõne! Ta teab Oscari lugu ja iga mõne aja tagant küsib jälle üle, et "aga kas tal oli ka nii, et..." Ja ma olen korduvalt öelnud, et tead, pane ta uuringute-teraapiate järjekorda. See kõik võtab vähemalt aasta, et kord sinuni jõuaks. Kui laps selle aja peale ammu täislausetega räägib ja sul mingeid muresid pole, saad ju alati ära öelda...

Ärge lohutage teisi, et küll läheb paremaks. Iga vanem loodab, et ta reageerib üle. Et tegelikult on kõik hästi. "Ja meil on suguvõsas üks mees, kes hakkas alles viieaastaselt rääkima, aga nüüd on tippadvokaat". Oma lapse aitamine ei ole nõrkus. 

Igatahes läheb Ossul hästi ja tulevikus loodetavasti üha paremini. Enam ei muretse ma sellepärast, kuidas ta elus hakkama saab. Tal on mitmeid väga tugevaid külgi ja meil vanematena tahe ning võimalused teda kõiges toetada. 

Aga väga õpetlikud viis aastat on need küll olnud. Poisid on mul vahvad!

09 juuni, 2023

Diagnoosi saamine...

Edasi läks nii, et perearst saatis meid lastearsti vastuvõtule ja lastearst tegi esialgse hindamise. See küsimustik oli mitu lehekülge pikk ja vastamisele kulus vähemalt tund, tulemuseks öeldi, et osad autismile viitavad ohumärgid on olemas ja osad on puudu - väga keeruline öelda, mis toimub. Aga autismidiagnoosi niisama lihtsalt ei pandagi, selle jaoks on eraldi hindamine. Nii palju neid ohumärke siiski oli, et sellele hindamisele saatis lastearst meid edasi. 

Hindamine

Kui siis järjekord meieni jõudis (Ossu oli selleks ajaks kolme-poolene), käis kogu protsess mitmes etapis:

- Alustuseks raamatupaksune küsimustik vanematele täitmiseks, iga küsimuse järel skaala, et kas teeb seda alati, mitte kunagi, sageli, harva või pole kindel. Näiteks sellised asjad, et kas peatub kui teda hüüda (nii ja naa), kas tõmbab hääle vaiksemaks kui olla muuseumis või kirikus ja tal paluda vaiksemalt rääkida (kindlasti mitte), palju küsimusi erinevate tundlikkuste kohta (helid, materjalid, valgus, maitsed jne - seda probleemi pole tal kunagi olnud), intensiivsed erihuvid (autod-autod-autod).

- Teiseks testiti Oscarit erinevate ülesannete abil. Et kas teab, mis on suurem ja mis väiksem, mis on ees ja mis on taga, mis kujundid üksteise sisse mahuvad, kui kauaks tähelepanu jagub, kas ta imiteerib - jällegi, pean tunnistama, et üksikasju ei mäleta, aga äärmiselt põhjalik uuring. Sellest anti meile hiljem (jällegi raamatupaksune) aruanne, kus täpselt ära märgitud, mis vanuse tasemel üks või teine oskus on ja iga asja kohta detailne põhjendus. Enamik oskuseid oli pool- kuni poolteist aastat arengust maas. See mõjus küll külma dušina... Emana ei olnud ma seda üldse märganud. Polnud ju kellegagi võrrelda ka - mu esimene laps ja pandeemia täies hoos.

- Kolmandaks oli selline mänguline kohtumine, kus hinnati pilkkontakti ja suhtlemisoskuseid, vaadati, kuidas ta vajadusel abi küsib, kuidas oma tahtmist saab, kuidas asjadest aru saab jne. Seda viis läbi psühhiaater ja tema selgitas asja käigus mulle pidevalt, mida ta näeb. Näiteks seda, et Oscar räägib natuke teistmoodi kui peaks, mingid rõhud ja sõna lõpud - asjad, mida ma polnud selle hetkeni ise märganudki (sõna lõpp läks valjemaks ja intonatsioon üles). Ta juhtis mu tähelepanu ka sellele, et Ossu kõnnib kohati kikivarvukil; et tema žestid, sõnad ja silmkontakt ei ole koordinatsioonis ja nii edasi.

- Neljandaks oli intervjuu mõlema vanemaga. Seal küsiti, et mitu erinevat näoilmet lapsel on, kui ilmeid näidata pildina - selleks hetkeks oli neid ainult kolm (kurb, rõõmus, pahane). Kas ta vaatab inimest kui objekti või vaatab talle silma kui temalt midagi küsida või talle midagi ulatada (objektina). Kui kergelt tähelepanu hajub kui fookusesse tuleb miski muu (eemalt kostuv sireen, akna taga sõitev muruniiduk) - ülikergesti.


Tulemused

Nädal hiljem oli meil sama psühhiaatriga kohtumine, kus ta pooleteist tunni jooksul kõigi tehtud testide tulemused üksikasjalikult lahti seletas, näiteid tõi ja küsimustele vastas. Oscar sai diagnoosiks kerge/keskmine autism. 

Meie peamine mure oli tol hetkel, et kas ta on tulevikus võimeline tavakoolis õppima? Tol hetkel tundus see ausalt öeldes ikka väga kahtlane. Öeldi, et autistlikud lapsed teevad sageli enne viiendat eluaastat arengus suuri muutusi ja sellele küsimusele ei ole võimalik vastata enne, kui ta nii vanaks saab. Et neil arenevad oskused tihtipeale "vales" järjekorras ja kui miski on hetkel puudu, ei pruugi see tulemata jäädagi. Aga muidugi võib...

Ta lisas veel, et isegi kui kõik läheb hästi - ta on võimaline arenema ja juurde õppima ning saab noores eas palju vajalikku abi - siis autismi see ära ikkagi ei võta. Tema jaoks saavad sotsiaalsed reeglid alati keerulised olema, ta ei oska jälgida asju, mis teiste inimeste jaoks iseenesest tulevad (näiteks, et vestluses mõlemad sõna saaks), ta võtab kõike väga sõna-sõnalt ja peab õppima, mida kujundlik keel tähendab; ta ei oska teistega samal tasemel näoilmeid lugeda ja neid arvesse võtta, ta ei saa alati naljast aru jne. 

Ametlik diagnoos oli minu jaoks tegelikult kergendus. Ma ju nägin, et midagi on temaga teistmoodi ja kui see poleks olnud autism, oleks õhku jäänud küsimus, et mis siis? 

Irooniline on muidugi see, et ma olin enne rasedaks jäämist aastaid autistlike noortega töötanud. Sellest oli ka väga suur abi, sest ma tean kui raskel kujul võib autism avalduda ja ma olin tänulik, et minu laps ei juhtunud selles hullemas otsas olema. 

Paraku lisas psühhiaater, et sama vanematekomplekti puhul on autismi tõenäosus iga järgneva lapse puhul 19%. Poistel esineb seda neli korda sagedamini kui tüdrukutel. Ja sel hetkel ootasin ma oma teist poega...

Toetus

Pärast diagnoosi saamist antakse igale autislikule lapsele teraapiateks ja muudeks autismiga seotud kuludeks kuni 6. sünnipäevani 22.000 dollarit aastas (15.300 eur). Sealt edasi on toetus 6000 dollarit (4174 eur) aastas kuni 18-aastaseks saamiseni.

See raha liigub riigi kukrust otse terapeutide ja muude teenuste/vahendite kontole, vanemad seda summat ei näe ja enda kätte ei saa. Vanem lihtsalt allkirjastab pabereid, et kellele raha kanda (ja terapeudid peavad olema autismifondi poolt aktsepteeritud nimekirjas, mitte mingid suvalised vastava kraadiga onupojad). See summa, mis järgmiseks sünnipäevaks kasutamata on jäänud, kaob lihtsalt ära ja uus 22.000 (või 6000 - olenevalt vanusest) tuleb saadavale.

Kuueselt muutub toetus sellepärast, et selles vanuses lähevad lapsed esimesse klassi ja enamik autismifondi rahast suunatakse kooli. Selle eest pakutakse psühholoogi, nõustaja ja tugitöötaja teenuseid neile lastele, kel seda kõige enam vaja on (ehk mitte tingimata sellele lapsele, kelle pealt see raha koolile tiksub). Paljud erivajadused ei saa eraldi toetust, nii et koolis on nö "ühe poti süsteem". 

See 6000 aastas, mille üle kuni täiskasvanuks saamiseni lapse vanemad saavad otsustada, katab ühe iganädalase tunniajase teraapia ja natuke jääb üle ka. Kooli kõrvalt on üks teraapia ausalt öeldes piisav ja kuna aju potentsiaal on selleks vanuseks peaaegu täielikult välja kujunenud, ei oleks rohkemast abist ka enam nii palju tolku kui nooremana.


Järgmises postituses sellest, kus me praeguseks oleme...

-

Ja kui keegi teab rääkida, kuidas Eestis autismi diagnoosimine toimub ning mis toetused ja teraapiad saadaval on, siis seda oleks mul huvitav lugeda. Mul endal pole õrna aimugi! 

08 juuni, 2023

Kuidas me kahtlustama hakkasime, et lapsel võib erivajadus olla

Kõik sai alguse perearsti kabinetist, kus ma toona pooleteistaastase Oscariga korralisel "ülevaatusel" käisin ja arsti küsimuse peale "kas ta räägib 4-20 sõna?" naerma hakkasin, sest sõnu oli toona ainult üks. Sealt edasi hakkasime teda tähelepanelikumalt jälgima ja nägime, et kõne ei taha ikka kohe kuidagi areneda. Esmakordse emana muidugi põhjendasin, et tal on ikkagi kaks keelt korraga ja mõned lapsed lihtsalt hakkavadki hiljem rääkima ja...

Mõned omapärased märgid olid veel. Näiteks huvitus ta ainult ja AINULT autodest. Ja seda väga intensiivselt! Mu ema ütles omal ajal, et ta pole vist ühtegi pilti näinud, kus Oscaril ei oleks väikest mudelautot käes. Neid autosid ladus ta lõputult ritta ja kuigi teised sama vanad lapsed nii ei mänginud, tundus mulle jällegi loogiline, sest ka tänaval on autod üksteise järel reas...

Muus osas oli (ja on) ta väga rõõmsameelne, energiline ja naerusuine laps. Igast päevast poole veetsime mänguväljakutel, sest teisiti ei oleks saanud kogu seda energiat ära kasutada. Seal aga märkasin, et teiste lapsed püsivad vanemate läheduses, minu oma pani aga sirgjoones plagama, mis iganes suunas miskit huvitavat toimus ja teda absoluutselt ei huvitanud, kas ma eksisteerin või ei. Ma ei saanud hetkekski oma lapse pealt pilku mujale liigutada, sest selle ühe sekundiga võis ta juba jänesehaagiga mingis teises suunas joosta ja üldiselt oli sihtmärgiks autotee (sest nagu öeldud, ta lihtsalt jumaldas autosid). Ohutunnet polnud üldse. Seetõttu püüdsin teda välja minnes võimalikult kirevalt riietada - nii oli mul endal teda lihtsam näha ja kui ta mu vaateväljast kaduma oleks juhtunud, oleks paremini teiste tähelepanu äratanud.

Kõne samal ajal ei tulnud ega tulnud. Ja ma lihtsalt PEAN siinkohal mainima, et kõige idiootsem asi, mida mitte-rääkiva mudilase emale öelda, on: "Mina rääkisin oma lastega hästi palju ja sellepärast hakkasid nad varakult rääkima".

Kui te arvate, et mina oma lapsega ei rääkinud, siis...

See oligi kõige frustreerivam, et panuse-tulemuse tasakaal oli täiesti paigast ära. Minu lapsele ei paistnud mitte midagi külge jäävat, ükskõik, kui palju ma ka vaeva nägin. Oscar ei paistnud märkavat, et ma olemaski olen. Ei märganud teisi ka. Tõstis pilgu ainult siis, kui tal midagi vaja oli või miski huvi pakkus. Aga see ei tundunud ka väga imelik, sest tal oli pidevalt midagi intensiivset käsil. Tal on alati olnud väga terane pilk ja loovad ideed. 

Mingil hetkel öeldi lasteaiast, et lisaks kõnepeetusele ei vaata Oscar pooltel kordadel otsa kui temaga räägitakse. Sama olime ise märganud. Sellele lisaks juhtus sageli nii, et ta ei paistnud kuulvat kui teda kõnetati. Näiteks tuli Matt töölt koju, hõikas: "Tere, Oscar!"

... ei midagi

Tere. Tere! TERE! TEREEE!

Lõpuks siis vastas. Kui hästi läks. Vot see tundus küll kummaline, et seisad lapse kõrval ja ta "ei kuule" sind.

Kui kommi pakkuda, siis muidugi alati kuulis, sest nagu juba ütlesin, keskendus ta ainult sellele, mis huvi pakkus. Mingid tühjad teretamised või küsimuse lõppu "palun" lisamised on tema jaoks lihtsalt mõttetu vaht, millele pole vaja aega raisata (seda siiani). Kuulmist, muide, kontrolliti ning see on tal ideaalses korras.

Kuna autism on kõne hilistumise üks peamisi põhjustajaid, siis väike kahtlus meil muidugi oli. Samas on autismile omane, et näoilme on pigem neutraalne ja naeratamist vähe, aga Ossul oli kogu aeg suu kõrvuni ja meri põlvini. Kui aja jooksul lõpuks sõnu juurde tekkis, märkasime, et ta kordab öeldut palju. Kui laps 20 korda järjest sama sõna või fraasi kordab, ajab see lõpuks ikka hulluks. 

Ja päris algusest peale oli selge, et füüsilisest lähedusest ta suuremat ei pea, näiteks ei taha ta siiamaani, et teda kallistatakse ja küljes rippunud pole ta mul kunagi. Ka võõristamise faas jäi täiesti vahele. 

Seda pilti vaadates läheb mu stressitase kohe lakke, sest täpselt nii me "jalutamas" käisimegi. Ossu kandade välkudes ees, mina keel vestil järel. Ainult joostes kogu aeg. Rannas oli veel eriti raske, sest ta armastab väga vett ja asjaolu, et põhi jalge alt ära kaob, ei morjendanud teda karvavõrdki. Otse sisse ja siis kisa taevani kui vanemad teda uppumisest päästa püüdsid... Ja nii sada korda järjest. Teised rannalised ilmselt mõtlesid, et no on alles kasvatamatu laps, üldse ei kuula.

Potitreening oli täiesti võimatu. Laps lihtsalt kategooriliselt keeldus potile istumast. Ei istunudki peaaegu neli aastat! Proovisime piitsa ja präänikuga, suurt ja väikest potti - ei. Mähkmete mittekasutamine ei andnud samuti tulemust, teda lihtsalt absoluutselt ei huvitanud, kui püksid märjaks said. Tal oli kogu aeg midagi olulisemat käsil, millele tähelepanu pöörata.

Tegevusterapeut andis mulle paberi, millele pidin nädala vältel üles kirjutama, millal püksid märjad ja millal kuivad olid. Ärkamisest magamaminekuni tuli iga poole tunni tagant kontrollida ja vastav märge teha. Selle põhjal arvutati välja, kui pikalt ta keskmiselt kuiv on ja tulemuseks saadi 70 minutit. Öeldi, et lapsed on potitreeninguks valmis kui keskmine on 90 minutit. Ta oli siis kolme-poolene... Kui lõpuks asja käppa sai, tuli kõik üleöö ja korraga. Näiteks kogemata voodi märgamist pole tal kunagi juhtunud. Kui päevane värk selgeks sai, hakkas kohe hoobilt ka öösel põit pidama.

Kõneterapeut ütles mingil hetkel, et tuleb hakata pildiprogrammi õppima (PECS). Seda kasutatakse mitteverbaalsete laste puhul, et neil oleks võimalus end arusaadavaks teha. See hetk oli minu kui vanema jaoks vist üks valusamaid. Sellega, et ta praktiliselt üldse rääkima ei hakka, ei olnud ma üldse arvestanud.


Terapeut selgitas, et laste arengus on kõik sammud üksteisega seotud. Iga oskus teeb mõnele teisele oskusele ukse lahti. Kui mõni neist arenemata jääb, liiga hilja või puudulikult areneb, paneb see ka mitmes muus osas põntsu. 

Ma ei mäleta, kui vana ta sel hetkel oli - kuskil kahe-kolme kandis. Mina olin kõik need aastad temaga eesti keeles rääkinud, aga külge oli jäänud ainult üks eestikeelne sõna. Inglise keeles oli paar tükki rohkem. Kogu ülejäänud sõnavara, mida kasutas, oli ta enda poolt leiutatud (aga läks arvesse, kuna kasutas alati sama asja kohta sama väljendit).

Peamine probleem oli selles, et ta ei paistnud rääkimise järele absoluutselt mitte mingit vajadust tundvat. Vabalt ajas asjad niimoodi ära, et osutas näpuga, talutas inimesed sinna, kuhu vaja ning enamik aega toimetas üldse omaette, verbaalset osa vähimatki igatsemata.

Sel hetkel otsustasin, et nui neljaks kahe keele elus hoidmise asemel tuleb keskenduda sellele, et laps üleüldse rääkima hakkaks. Ja läksin inglise keele peale üle. 

Väikelastele väga tavapärane "ei" pole tal kunagi kasutuses olnud. Selle aja peale kui see lõpuks sõnavarasse ilmus, oli pidevast "ei" ütlemise faasist lihtsalt välja kasvanud. "Jah" ei öelnud ta ka. Näiteks kui küsisin, kas jogurtit tahab, vastas "jogurt", mis tähendas, et tahab. Kui ei tahtnud, läks lihtsalt eluga edasi nagu poleks talle mingit pakkumist tehtudki.

Kui siis sõnu lõpuks ikka juurde tuli, avastasime, et tal on väga hea faktimälu. Enne kolmeseks saamist teadis kõiki värve, kujundeid ja tähti, numbreid luges 20-ni. Aga sellega sõnavara suuresti ka piirdus, kõne jäi puhtalt nimetamise tasemele, kuid ainult nimisõnade abil teadagi vestlust üleval ei hoia... 

(järgneb...)

05 juuni, 2023

Tule ja vaata Kanada kooli!

Ma olen teistelt eestlastelt korduvalt kuulnud, et Kanada koolisüsteem pole ikka sama hea kui Eestis ning põnevusega ootan, mis arvamuse ma sellest tulevikus ise kujundan. Siiamaani olen igatahes rahul (hea rääkida, sest laps pole veel null-klassiski).

Kokkupuuteid on mul siiani olnud kaks - esiteks tehti igale erivajadusega õpilase perele eraldi koosolek, kus osalesid kooli tugispetsialistid ja lapse senine tiim. Oscari terapeudid ei saanud tulla, aga lasteaia tugitöötaja ja juhataja olid kohal ning üheskoos andsime koolile info, et kus Ossu omadega hetkel on, milles võib abi vajada, millist toetust meie nendelt ootame jne. Väga hea tunne jäi sellest kohtumisest. 

Teiseks oli null-klasside tervituspäev. Null-klassi nimetatakse siin Kindergarten, mis on täiesti absurdne saksakeelne laen ja ajab eestlasi sageli segadusse, kuna tõlkes kõlab nagu lasteaed. Kindergartenisse lähevad kõik need lapsed, kes selle algamise aastal viieseks saavad (ehk vanuses 4,5 - 5,5). 

Neile lastele oli siis ühel maikuu hommikul tervitusüritus. Kõik tulevased null-klassi õpilased said rinda kleepsu oma eesnimega ja selle kõrval oli mingit värvi tähekene. Selle tähekese järgi jagati nad viie-kuuekaupa gruppidesse ja need grupid liikusid õpetaja juhendamisel ühest kohast teise.

Ühe laua juures oli värvimise leht, kuhu võis kirjutada oma nime (kui oskad) ja tuli joonistada pilt esimesest koolipäevast (Ossu joonistas emme auto - tal ilmselgelt pole kahtlust, kumb vanem teda hommikuti kohale vedama hakkab) ning pöördel värvida üks pilt. Sisuliselt vaadati, kes kui hästi pliiatsit oskab hoida.

Teise laua juures oli igaühele ports erinevaid plastiliine ja vorme, millega seda lõigata. Meisterdasid seal siis miskit.

Kolmanda laua juures oli igaühele kausike igasugu kivide, pulkade ja sulgedega, millest mingi pilt kokku panna. Näe, selline:


Kui muude laudade juures olevatel õpetajatel oli paber, kuhu nad märkmeid tegid, siis selle laua juures olev õpetaja tegi lapsest tema kunstiteosega pilti. Nii kaval lahendus - esiteks on hiljem näha, mida laps on loonud ning teiseks saavad näo ja nime kokku panna (see pilt on muidugi mu enda tehtud, nemad palusid lapsel ikka kaamerasse vaadata).

Siis vahepeal oli (jälle väikeste gruppide kaupa ja ikka vanematega koos) koolituur - alustuseks istuti tulevases muusikaruumis ja õpetaja tegi lastele sallidega mingit ringmängu ja lasi igaühel oma nime öelda, samal ajal rääkis vanematele sellest, millised meie laste koolipäevad hakkavad välja nägema. Siis tuli direktor ning palus endale järgneda ning näitas ette kõik olulisemad kohad, näiteks sissepääsu juures on kohe suur sekretäriruum (lahtine, ilma seinata), tema ülesanne on lapsi kõikide jooksvate probleemidega aidata - kui on vaja vanemale helistada, kui miskit on kadunud, kui on vaja plaastrit, kui on lõunasöök koju ununenud. Tema selja tagant pääseb direktori kabinetti. Direktor ütles, et ta käib iga õpilase sünnipäeval talle klassis sünnipäevalaulu laulmas, nii armas! Koolis on 350 last.

Edasi näidati, kus on tualetid ja siis jõudsime klassiruumideni. Ma veel ei tea, kumb neist Oscari oma saab olema, eks siis sügisel näeb. Esimene oli selline (sinises kleidis on direktor):


Püüdsin pildistada nii, et vanemad peale ei jääks, nii et osa ruumist on puudu. Igal juhul on kõikidel klassiruumidel oma välisuks, kust saab otse õue ning loomulikult ka ühendus ülejäänud koolimajaga. Kõik riided-jalanõud on klassiruumis ja ka söömine toimub sealsamas, sest siin peab ju toidu kodust kaasa võtma. Igal teisel reedel tellitakse kooli lõunaks pitsat ja kes tahab, et tema laps pitsaringis osaleks, maksab selle paar dollarit ette.

Teine klassiruum oli värvilisem ja meeldis mulle isegi veel rohkem (meie naabritüdruk käib praegu selles klassis):


Mulle sümpatiseeris, et õpetaja ja abilise lauad olid ruumi keskel, mitte tähtsalt kuskil klassi ees. Null-klassis on suur osakaal mängul ja lauas istumist väga pikalt veel ei eeldata.

Tunniplaan näeb välja selline (iga päev sama):
Hommikuring - emakeel - snäkk - lühike vaheaeg - numbrid - mäng/muusika - pikk vaheaeg - lõunasöök - kunst - mäng/muusika - klassi koristamine - asjad kotti - kojuminek.

Kool algab kõikidel lastel (ja kõikides sama piirkonna koolides) 8:40 ning saab läbi 14:20. See tähendab, et kõikide koolide juures on täpselt ühel ajal sagimist ja liikumist ning autojuhid teavad neil aegadel ekstra tähelepanelikud olla.

Mõlemad vahetunnid veedetakse õues, sadagu või pussnuge. Koolil on suur mänguväljak (kohe null-klasside akna all) ning veidi eemal rida kiikesid (10-15 üksteise kõrval). Süsteem on selline, et vahetundide ajal on null-klasside mudilased mänguväljakul ning esimeste klasside omad kiikede alal. Suuremaid sinna ei lubata. Suuremad on siis jalka- ja korvpalliväljakul, kooli aias või muudel aladel, sest neid ei pea enam nii pingsalt jälgima.

Koolil on oma väike aed, kus kasvatatakse lilli ja erinevaid aiasaadusi - igal klassil on sellega seotud omad kohustused, iga päev käiakse seal kastmas, nokitsemas, õppimas; saadusi tarbitakse koos. Jällegi, minu meelest nii lahe, et nad näevad, kuidas taimed kasvavad ja kuidas nende eest hoolitseda (suvel käivad vabatahtlikud aeda kastmas ja elus hoidmas).

Kanadas õpivad lapsed elukohajärgses koolis ehk kõik klassikaaslased elavad kodu läheduses ja kui koolil on vabatahtlikke vaja, siis alati leidub vanemaid, kes on saadaval, sest nad elavad kõik ümber nurga (meil on autoga kooli 4 minutit ja jalgsi 20). 

Ühest raamatukogu nurgast õnnestus ka pilti teha:


Kui koolituur läbi sai, läks Ossu grupp jälle võimlasse järgmist ülesannet tegema (põrandal olevatel mattidel anti ette hunnik dinosauruseid ja klotse ning vaadati, kuidas nad omavahel mängivad ja mida ehitavad), samal ajal paluti vanematel sinna lähedusse toolidele istuda ning üks õpetajatest andis ülevaate, mida sügisel oodata, et lastel peavad olema sisejalanõud, kindlasti tuleb kaasa saata vihmariided, rääkis, mida lõunaks süüa pakkida; valgustas, et neil on olemas snäkivalik kui kellelgi kõht tühjaks jääb või lõuna koju ununeb. Mingeid õppevahendeid ise ostma ei pea, kool kogub vanematelt kindla summa ja kõigile ostetakse vihikud-pliiatsid-kunstitarbed, sest need jäävad nagunii kooli, midagi edasi-tagasi tassima ei pea.

Kommunikatsioon on elektrooniline ja iga päev saab õpetajaga enne ja pärast tunde juttu ajada. Kui tunnid läbi saavad, ootavad vanemad (või muu autoriseeritud isik või pikapäevarühma töötaja) neid õues ukse juures ja õpetaja hoiab silma peal, et kõik õige inimesega koju lähevad. Ühtlasi saavad vanemad niimoodi omavahel hästi tuttavaks. Kogukonnavärk.

No ma ei tea, siiani oskan küll süsteemi ainult kiita. Oscaril oli väga tore ja huvitav hommikupoolik ja õpetajad said iga lapse kohta palju kasulikku informatsiooni, mille põhjal neid klassidesse jagada.

Aa ja see pole veel kõik. Kool algab septembris poolikute päevade ja pooliku klassiga! Esimeseks päevaks tuli kahe erineva aja vahel valida (kumb iganes paremini sobib), kus laps läheb kooli koos vanema(te)ga. Lapsed saavad omavahel (nüüdseks juba teist korda) kokku, vanematele jagatakse veidi infot ja vastatakse küsimustele. Selline kaks-kolm tunnikest. Järgmised kolm päeva käivad lapsed ilma vanemateta koolis, aga pool klassi korraga ehk ühed hommikupoole pea kolm tundi ja teised pärastlõunal pea kolm tundi. Ja alles viiendast päevast alates on terve klass terve koolipäeva korraga koos.

Vanematele muidugi paras peavalu, sisuliselt peab esimese nädala töölt vabaks võtma, aga laste seisukohast ideaalne!

Lõpetuseks sai iga tulevane õpilane omale kingikoti, kus oli kotike nendesamade sulgede-kivikeste-pulkadega, mida nad ennist kasutasid; see lahe värviline sall, millega ringmängu tehti; plastiliin, pliiatsid, käärid; ports kasulikke pabereid ja infot lapsevanemale ning ma ei mäletagi, mida kõike veel. 

Oscar oli muidugi veidi pettunud, et kott ei sisaldanud ühtegi autot, aga oh well...

17 mai, 2023

Uudist kah

Tellisin omale kaks paari prille - sellline pood on, kust ainult kahekaupa saabki ja kuigi ma ainult päikeseprille tahtsin, võtsin ühed tavalised lisaks, kuigi mul neid juba kolm paari on ja ma neid haruharva kannan (nii väikese miinusega lihtsalt ei lähe tihedamini vaja). Neid uusi miinusklaasidega päikeseprille kannan seevastu kogu aeg!

Aga noh, Kanada ju. Läksin poodi, ütlesin, et näe, ostsin mingi kuu aega tagasi prillid, aga mõtlesin ümber. Mis nüüd saab? Äkki võin nende asemele hoopis ühe paari päiksekaid valida? Ja polnudki probleemi. Midagi juurde maksma ei pea, saan ühed päikeseprillid juurde. 

Ma nii armastan seda super-lihtsat tagastamise süsteemi, mida siin kõik poed pakuvad. Mul on mingi lapsepõlvetrauma sellega, kuidas Eestis oli vanasti nii, et ühtegi asja ei saanud tagastada (või sai, aga ainult kinkekaardi vastu, mis omakorda mingi aja pärast aegus - siin kinkekaardid ei aegu) ja kui näiteks saapad pärast mõnenädalast kandmist jalga ära lagunesid, siis saadeti nad mingisse müstilisse ekspertiisi, kust tuli peaaegu alati ebamäärane vastus, et "lagunesid, kuna neid on kantud, seega kliendi süü". Ja ekspertiis võttis mõnikord mitu kuud, nii et selle aja peale olid nagunii uued saapad olemas.

Lapsepõlvetraumade osas mainis sõbranna, et ta hoiab maja pidevalt nõks liiga soojana, sest ta mäletab, kuidas lapsena oli kodu hommikul ärgates "külm nagu sealaut" (neil oli ahiküte). Mina elasin küll paneelikas, aga mäletan kah neid aegu kuskilt 90ndatest, kus talvel oli toas 16 kraadi ja õliradikas küdes voodi kõrval, et päris kringliks ei külmuks.

Teisest küljest on jällegi hea, et igasugu olusid on talutud ja kõikvõimalikust virtsast läbi kõnnitud, sest muidu ei oskaks häid asju pooltki nii hästi hinnata kui praegu. 


Eesti reisi piletid ostsime lõpuks ära. Juulis siis tuleme. Ma hakkasin viimasel hetkel veel põdema, et no üldse ei taha seda kümnetunnist ajavahet ega päevapikkust lendu (korda kaks), aga Matt ütles, et ahh, mis, muidugi lähme! Ja eks lõppkokkuvõttes on kindlasti tore, ongi juba kuus aastat eelmisest korrast möödas...

Põhirõhk on seekord laste lõbustamisel, nii et olge meheks ja soovitage ägedaid mänguväljakuid ja muid kohti, kus neil tore võiks olla (Tallinn-Tartu-Pärnu trajektooril). Esialgu on nimekirjas ainult Ahaa-keskus, tagurpidi maja ja loomaaed.

17 aprill, 2023

Ehmatus

Ma olen lasteriideid sorteerides ikka mõelnud, et kus küll väiksemal pinnal elavad inimesed asju hoiustavad? Ja kui lapsi oleks rohkem kui kaks, läheks ju veel eriti keeruliseks, sest hoiupaigast peaks regulaarselt välja tulema mitmes suuruses asjad. Mul on kahe lapsega õnneks üsna lineaarne süsteem ja ma ikkagi ei tea, mis kuskil on. 

Riided olid vanusegruppide kaupa kastides, aga kevadel on igal pool soodusmüügid (terve pood -60%) ja korraga tekkis vajadus üle vaadata, et mis mul Oliverile järgmiseks talveks olemas on ja kas oleks kaval mingid joped-saapad ette osta? Ehk ma pidin kõik kastid ja kotid lahti tegema. Põhjaliku inimesena tegin uue süsteemi - kirjutasin igale kastile täpselt peale, et mitu pluusi-püksi-pusa ja mis suuruses selle sees on.

Aga jalanõudega on keerulisem. Need lähevad ju iga aastaga üha suuremaks. Euroopa numbrisüsteemi järgi kannab mu viieaastane juba nr 32 jalanõusid (ehk palju ei jää puudu, et varsti võime jalavarje jagama hakata). Kus ja kuidas sa neid hoiustad nii, et iga kord ei peaks ülevaate saamiseks poolt garaaži lahti pakkima?

Täna hommikul olin usin, vedasin kõik väikeseks jäänud jalatsid elutuppa, kirjutasin suuruse paberi peale ja ladusin vastavad jalanõud selle kõrvale. Nüüd saan mitu aastat järjest lihtsalt pildi avada, vaadata, mis olemas, mis puudu ja asi vask. Olen enda üle uhke. 


Uus hobi on mul ka. Matt hakkas Oscarile malet õpetama. Aga ükspäev polnud teda kodus, Oscaril oli abi vaja, andis mulle IPad'i koos maleprogrammiga ette ning ma olin sunnitud süvenema. Seal on mängud, et iga nupu liikumist ükshaaval õppida ja väike roheline dinosaurus nii ilusti seletab.

Alguses olin nagu pime kana, kes polnud isegi mitte lähedal tera leidmisele, aga mida rohkem süvenesin, seda huvitavamaks läks ning kaks tundi hiljem istusin endiselt dinosaurustega malet mängides, samas kui laps oli juba ammu alla andnud ning omi asju tegema läinud.

Ma olen alati arvanud, et male on üle mõistuse raske. Noh, ongi - kui ma Matt'iga mängin, sest tema on proff. Aga Oscariga oleme praeguseks üsna ühel tasemel ja õhtuti teeme enne magamaminekut snäkivaliku ning mängime kahekesi malet. Ja siis lähen voodisse ning mängin telefonis omaette edasi. Parem kui tiktok'i vahtida, aga üldse mitte vähem sõltuvusttekitav. Soovitan soojalt.


Mis veel? Matt on mind viimase nädalaga kaks korda jalust rabanud. Üks kord sellega, et oli meile spa-päeva organiseerinud, kõik ette ära korraldanud, lapsehoidjaga läbi rääkinud, oma megatihedas graafikus vaba päeva leidnud. Ta ei ole üldse mingi üllataja tüüp muidu. Teine kord sellega, et ütles lambist, et meil võiks veel mitu last olla. See oli NII šokeeriv üllatus, et ma ei saanud päev otsa ehmatusest (ega ärritusest!) üle.

See mõte tuli tal nii, et pärast nädalatepikkust non-stop töötamist pikutas ta ükspäev poistega voodi peal ja see oli nagu mingi stseen Bullerby`st, kus kõik oli maksimaalselt idülliline. Lapsed olid nii naljakad ja armsad üheaegselt, et sellist hetke polegi vist varem olnud.

Ja siis ta ütleski. Mis oli äärmiselt üllatav, sest me oleme aastaid ainult sellest rääkinud, kuidas tunneli lõpus paistab valgus ja varsti läheb kergemaks. Lapsi kasvatada poleks ilma igasuguse kõrvalise toeta isegi kahekesi lihtne, aga Matt'i töökoormust arvestades on see kõik sisuliselt ainult minu õlgadel. Ja ma võin julgelt omale mõlemale õlale patsutada, sest olen hästi hakkama saanud (Matti õlale ka, sest tänu temale on meil katus pea kohal ja saapad jalas). Aga see kõik on olnud INTENSIIVNE.

Ja nüüd on lõpuks see aeg, kus ma ei pea enam kunagi rase olema, saan peaaegu igal ööl hästi magada ning kahest lapsest üks on juba igati asjalik seltsiline (teine on küll väga nunnu, aga näiteks reisida temaga veel tore ei ole).

Nii et ma olin šokeeritud, et mis mõttes veel? Me oleme ainult selle nimel elanud, et meil on varsti suuremad lapsed, tervemad närvid ja rohkem vaba aega. Meist kumbki pole beebi-tüüp. Rase olemisest näen ma siiani mõnikord õudusunenägusid. Matt'i ennast pole enamasti koduski.

Aga paar tundi hiljem oli kohe reality check - mõlemad poisid röökisid täiest kõrist, tuba nägi välja nagu oleks seal mänguasjad plahvatanud ning Matt'il tuli kõrvadest tossu ja virtsavett korraga. Vaatas mulle ahastava näoga otsa ja...

...mina ütlesin, et sa tahtsid ju paari veel?


Matt naeris, et ei tea, mis tal arus oli. Mõni päev hiljem istusime hommikul kell 11 spaas tulikuumas vannis, jõime šampust ja ootasime massaaži. Kiitsime, et küll on tore mõnikord argielust paus võtta. Ei rääkinud päev otsa lastest mitte kordagi ja veetsime kaks tundi segamatult lõunat süües. See on ühtlasi ka telefonivaba spa, nii et me ei teadnud isegi seda, mis kell on. Kulus ära. 

Ja lapsi on meil õnneks täpselt ideaalne arv. Lõpp hea, kõik hea.

03 aprill, 2023

Kesisest suhtumisest ja untsuminekutest

Sõbranna rääkis ükspäev, et tööl oli arenguvestlus ja ta suhtumine hinnati "kesiseks". Arutasime, et osaliselt on see ka kultuuriline erinevus, sest Kanadas on nii palju kirjutamata reegleid, et isegi kui me omaarust midagi valesti ei tee, siis kusagilt ikka käriseb. 

Muuhulgas küsis sõbranna, et millega ma tegelen ning vastasin, et teen makroone. Tema vastu, et aiii, tahaks ka! Mina jällegi imestasin, et mis mõttes? Mäletan selgelt, et tegin neid, kui ta külas käis ja ta ütles, et ta ei taha ja talle pole kunagi maitsenud. 

Sõbranna vastas selle peale rahulikult, et ah, võib-olla ütlesin tõesti, ju mul oli halb tuju ja tahtsin nii öelda.

Vastasin, et näe, ongi ju ikka tõsi, et "suhtumine: kesine". 

Õhtul ütles Matt liiga valjult rääkivale Oscarile, et "use your inside voice". Ma kuulen pi-de-valt inimesi oma lapsi manitsemas, et kasutagu oma sisehäält/sisemist häält, tihtipeale patsutatakse seda öeldes omale pehmelt rinnale, et laps ikka aru saaks, kus see sisemine hääl on. Aga minu jaoks ei ole selles mitte mingit loogikat! Mis kuradima sisemine hääl? Kui mina, täiskasvanud inimene, aru ei saa, mida selle all mõeldakse, siis kuidas LAPS seda mõistma peaks?

Teine levinud variant on "indoor voice" ehk siseruumides kasutatav hääl, mis on minu meelest sama segadusttekitav, sest eeldab taustateadmist, et siseruumides peaks vaiksema häälega rääkima (samas kui me neil õueski arutult karjuda ei luba). 

Küsisin, et miks ei võiks lihtsalt öelda "quiet voice", mis sirgjooneliselt ja selgelt lapsele teada annab, MIDA temalt oodatakse.

Matt ütles, et siin on tegemist kultuurilise erinevusega - "inside voice" on kanadalaste silmis viisakam kui "quiet voice", sest viimane mõjub liiga sirgjooneliselt ja kõlab seetõttu robustemalt.

Ma poleks elu sees ise selle peale tulnud!

-

Kohalike asjade osas sain ka sellevõrra targemaks, et see Kanadas ülimalt levinud mikrolaineahi/pliidikubu ikkagi ei filtreeri praadimislõhnasid tuppa tagasi, vaid viib nad välja. 

Kunagi käisid ühed eestlased meil siin külas, ütlesid, et tobe süsteem ja et LOOMULIKULT tuleb õhk tuppa tagasi, sest pliidi kohal olevas kapis pole seda suurt hõbedast toru. Ma siis naiivselt uskusingi. Aga tegelikult on äratõmme kapi taha ehitatud ja neil ahjudel on vastavas kohas auk koos mingi spets kaadervärgiga, mis lõhna õiges suunas minema tuulutab. 

See kaadervärk läks meie omal mõned kuud tagasi ilmselt katki, sest korraga hakkas mulle tunduma, et äratõmme ei tee enam midagi. Ilmselt ei teinudki. Ja varsti läks kogu ülejäänud ahi kah manalateele.

Uus ootab paigaldamist, tegin teile pildi, et näeksite, kuhu praelõhn läheb (mikrolaineahju all on siis ventilatsioon ja valgustid, kes pole enne selliseid kohanud):


Muuhulgas sain teada, kui palju ma seda kasutan. Näiteks Oliverile soojendan piima mikrokas. Kui see katki läks, panin tulise vee kruusi jooksma ning pudeli sinna sisse soojenema. Rääkisin sõbrannale ja tema küsis, et miks sa potis ei soojenda. Mina vastu, et mis vahet seal on, kas kruusis või potis? Meil tuleb kraanist päris kuuma vett.

Tema naerab, et ei-ei, PIIMA paned potti, mitte pudeli. Hetkega on soe. Ja siis valad pudelisse. 

Aaaaaaa...

Mul tegelikult ei olnud Eestis elades aastaid mikrolaineahju ja ei tundunud üldse puudust ka. Õigemini... täpsem oleks öelda, et mul ainult mõned aastad see oli, sest terve lapsepõlve sain ju samuti ilma hakkama. Ja tegelikult saakski ilma, aga kui ta juba on... 

Näiteks Ossu tahtis ükspäev hommikul üle jäänud pannkooke pärastlõunal süüa ja siis mõtlesin, et kuidas ma neid soojendan? Pannil? Tundub kohmakam ja aeganõudvam kui hetkeks mikrosse visata. 

Kuigi SAAB muidugi. Kui vaja.

-

Makroonidest tahtsin tegelikult ka sellepärast rääkida, et need läksid mul esimest korda elus untsu. Ja paradoksaalsel kombel olid need ühtlasi kõige paremini maitsevad makroonid, mis ma siiani teinud olen! Untsu läks tegelikult ainult visuaalne pool, sest kasutasin vale otsikut ja sain sellest aru alles siis kui olin esimesed kolm pannile pigistanud. Makroon peaks olema sile ja ümar, mitte nagu kevadlille küpsis. Aga ma ei viitsinud kogu seda plöga uude kotti panna lihtsalt selleks, et kotile õige otsiku saaks panna, seega tulid säbrulised. 

Kreem, mis vahele käib, läks ka nässu, sest selle jaoks peab suhkru natukese vee sees keema laskma ja kohe tulisena muna sisse vahustama, aga mina lobisesin sõbrannaga ja lasin sel mõnda aega muliseda. Hiljem vahustades tulid munasegu sisse hoopis karamelliklotsid (mille üle ma jällegi kurta ei saa, olid soojas munarebukastmes igati maitsvad). Viskasin siis lihtsalt natuke suhkrut kreemi sisse juurde, kuna karamellitükid sõin ju ära. 

Ja no mine metsa kui head. Kuigi väga ebamakrooniliku välimusega.

Oscar, vana makroonisõber, muide ei söönudki. Sest "misasjad need on, mina küll ei taha!"

28 märts, 2023

Niisama

Käisin jooksmas ja nägin naabertänaval kedagi koeraga jalutamas, pooleteist-kaheliitrine veepudel käe küljes kõlkumas.

Minust on vee joomise komme täiesti mööda läinud. Kasvasin sel ajal, mil vett sai kraanist ja kraan oli nii kodus kui koolis, ei tassinud keegi pudelit endaga kaasas. Siiani joon ainult siis, kui selle järele vajadust tunnen. Tänapäeval öeldakse, et "siis on juba hilja", aga no ma ei tea - tervis on hea, kehakaal normis, ei oska nagu millegi üle kurta.

Vanaks hakkan muidugi küll jääma, sest hiljuti märkasin, et raamatut lugedes oleks tähed justkui kergelt hägused. Hästi vähe-vähe, umbes nagu kujutaks seda endale ainult ette. Panin siiski silmakontrolli aja ning sain lugemisprillid. 

Siit moraal - ärge lugege raamatuid! Saate veel enda kohta midagi uut teada... 

-

Kanadas sai 10 aastat täis. Alles ma tulin! Vot niimoodi saadaksegi vanaks - paned asjad kuskile maha, viskad prillid ette ja ei saa ise arugi, kuhu aeg kadus.

Tegelikult ma ei kurda, mul on lahe elu olnud.

Ükspäev ladusin poes õunu korvi, kui pilk peatus siltidel - Kanada, USA, Uus-Meremaa... Meile tuuakse õunu Uus-Meremaalt? Miks? Ma saan aru mingist peenemast kraamist nagu maasikad või mandariinid, mis päris iga nurga peal ei kasva ja pikka säilitamist ei talu. Aga õunad?

Ja siis loobume joogikõrtest, sest issand-issand, maailm läheb hukka! 

-

Sõbranna mainis ükspäev, et ta ei pane kunagi kardinaid ette, sest talle meeldib selle peale ärgata, et päike hakkab tuppa paistma. Mul seevastu võiks vabalt ilma aknata magamistuba olla! Magan nagu mingi uruloom pilkases pimeduses. 

Osaliselt on asi ka selles, et tänu väikestele lastele ei saa siin majas pea kunagi kauem kui seitsmeni põõnata ja seitse tundub juba nagu luksus, sest mitte nii kaua aega tagasi oli äratus iga päev viiest (ja enne seda öösel iga mõne tunni tagant), nii et oleneb, millega võrrelda. 

Aga pimedas magada meeldis mulle juba ammu enne laste saamist.

-

Seda tahtsin ka öelda, et üks mõnusamaid hetki on see, kui ärkad ja kõik on nii soe. Ise oled soe, tekk on soe, madrats on soe. Selline täpselt soe. Nii mõnus, et ei tahagi üldse üles tulla.

-

Mis teil uut?