Kukemunad

Mind on juba pikemat aega huvitanud, miks on osad siin müüdavatest munadest roosad? Pea igal pool, kus mune müüakse, on saadaval mõlemad - valged ja roosad. Täna alustasin väikest uurimust, aga ei jõudnud sellega mitte kuhugi. Esimene munamüüja ei osanud eriti inglise keelt, ütles "cock" ja ülejäänu rääkis filipiini keeles. Ma ei saanud aru, kas ta tahtis öelda, et roosad on kukemunad või ei meenunud talle, kuidas on inglise keeles "kana" ja ütles selle asemel "kukk". Järgmine müüja ei osanud üldse inglise keelt, aga selgitas asja mulle ikkagi lahkelt lahti. Sedapuhku ei mõistnud ma mitte halligi.

Teine müsteerium samas vallas - kes siis ikkagi munevad? Munad on, kuked on, aga kanasid ei ole. Ei, päriselt - kukk on siin kohustuslik, igaühel on kukk! Igas aias, tänaval, kaenlas... Siin on kukeuputus! Enamasti on neile ühe jala külge nöör seotud ja nii nad siis passivad ühe koha peal. Täiesti tavaline, et ühes aias on viis kukke, igaüks oma nööri otsas. Ühel perel oli aga kuke tarvis kõrge õrs keset hoovi püsti löödud. Kuke nöör oli täpselt nii pikk, et sai õrre otsa hüpata.

Mida nad kukkedega teevad? Kukevõitlusi pole veel kohanud, kuigi interneti sõnul on need siinkandis populaarsed. Peaks kohalikelt küsima...

Ja kui nüüd kristalselt aus olla, oleme ikkagi kanu ka näinud. Mingi kolm tükki terve reisi peale. Kanad on siin hästi tillukesed ja ausalt öeldes ei kujuta ma ette, kuidas nad nii suure muna esile suudaks manada... Ahjaa, munad on siin täpselt ühesuurused! Pole mingit S, M ja L suuruses munade teemat. Ebastandartset munemist ei toimu, kord on majas!

-

Kohalikud jagunevad siin üldiselt kaheks. Suvalised kohalikud on hästi sõbralikud, ütlevad tere ja lehvitavad, jääb mulje, et neil on hea meel meid näha. Eile järve ääres oli ühel perel nii hea meel mind näha, et nihelesid tükk aega kõrval, lõpuks tädi küsis, kas ta võib must telefoniga pilti teha. Oli hästi õnnelik, et võis. Tegi pildi ära ja märkasin, et onu, ilmselt tädi mees ja vees plädistavate põngerjate isa, üritab end natuke minu poole küünitada, et äkki saaks salaja ühe pildi veel teha. Istusin siis onkli kõrvale ja tädi tegi hirmõnnelikust mehikesest koos rätiku sisse mähitud valge inimesega pilti. Tore pere oli, hästi tillukesed nagu päkapikud. Lapsed olid veel eriti miniatuursed. Tont neist aru saab, kes kui vana võib olla. Kustav ütles kõige pisema kohta, et see on küll päris beebi, mina arvasin, et mine sa tea, võib lihtsalt noorem välja paista. Kusti muigas, et jajah, tegelikult on vähemalt 10...

Teine liik kohalikke on need, kes turistide pealt teenivad - töötavad hotellis, turismibüroos, restoranis, turul jne. Nende jaoks on valge inimene lihtsalt üks suur dollarimärk, kaks jalga all. Eesmärk on see dollar välja pigistada, et ainult jalad alles jääks. Nende eripära on veel see, et üldiselt nad ei naerata ja tere samuti ei ütle.

Täna käisin turul mangosid toomas, hinnapakkumised varieerusid 60-st 130 peesoni. Mango on ilmselt turistile kõige minevam kraam, sest kui õuntele ja muule on hind juurde kirjutatud, siis mangodele ja banaanidele ei ole. Vaatab näkku ja annab teada, palju mango sinu jaoks väärt on. Valisin kauba välja, ulatasin raha. Müüja andis 50 peesot vähem tagasi ja kukkus veel vaidlema ka, et kõik on õige. Aga me ei olnud ilmselt varem kohtunud ja nii ei osanud ta arvestada, et minuga ei tasu üldse vaielda, lõpuks hakkas naerma ja andis ikka raha tagasi. 

Õhtul käisime tema käest banaane ostmas, siis oli juba sõber. Ütles, et ärge neid banaane võtke, need ei ole head, homme hommikul tuleb uus laar, palju paremad, tulge siis tagasi. Võtsime ikka, sest ma ei hakka parem arvama, kui head on need banaanid, mida juba kohalik ise heaks hindab. Võib-olla on parem kui ma ei proovi, muidu pean siia elama jääma, et veel mõne banaani saaks elu jooksul süüa. 

Ja et munadega lõpetada, tegin pildi bensiinijaamast. Müügil kütus (limonaadipudelites - väga lapsesõbralik) ja munad. Vajalikud ju mõlemad.