Päike ja tuul

Tänane päev viis meid järjekordsele saaretuurile. Sedapuhku valisime kolm kaugemat, töristasime tunnikese paadiga ja olimegi kohal. Esimene saar on Malcapuya - igati tore kohakene. Muuhulgas leidsime sealt harvaesineva linnu - kana (saarevahi oma). Tegelikult oli neid kaks, must ja pruun, kummalgi õiget värvi tibud kaasas. Nüüd siis teame, kust munad tulevad - Malcapuyalt! Kukkesid oli ka terve ports, aga sellest pole mõtet rääkida, nad on nagunii igal pool...

Saaretuuridel pakutavad lõunasöögid suudavad (endiselt) positiivselt üllatada. Just tuuril saab parimat kala, lisaks liha, täna ka krabisid (riis, tomat ja sibul sinna juurde). Meie kuuepealisest seltskonnast olid kaks naist pärit Taiwanist ja õpetasid krabipuhastamise hetkega selgeks. Eriti tobe muidugi, et terve suur krabi peab surema, et keegi temast sõrmkübaratäie liha suhu saaks pista...

Taiwanlased üllatasid meid sellega, et nad pole Aasia riikides pea üldse reisinud, see polevat lihtsalt kombeks, pigem minnakse ikka Euroopasse või Ameerikasse. Kui viitasime ilusatele randadele, ütlesid, et neil on kodus samasugused ja seetõttu ei hooli väga. Nagu ikka - igaüks ihaldab just seda, mida tal pole. Taiwanis on praegu külm (+10) ja seetõttu otsustasid nad nädalaks Filipiinidele suve nautima tulla (üleni kalipsosse mähituna, sest valge nahk on samuti miski, millest nad meist, põhjamaalastest, rohkem lugu oskavad pidada).

Järgmine sihtkoht oli Banana Island, mis on siinkandis üks kuulsamaid, natuke räämas hüttidega ja ülerahvastatud. Muusikavalikust domineeris Gangnam Style. Hästi halb. Saare teisele küljele kõndides avanesid aga palju ilusamad vaated ja turiste polnud. Olid hoopis kaks ehitusmeest, kes paadi kallal kopsisid. Üks neist tuli kohe juttu ajama, näitas kätte parima snorgeldamiskoha, kus näeb karpe ja kalapoeg Nemosid ning rääkis, et vihmaperioodil on siinkandis taifuunid ja väga suured lained, paadiga üle mere üldse ei pääse. 

Kaks koera sain ka omale, ühe musta ja teise valge. Lonkisid rahulikult sabas, lõpuks tüdinesid ja kadusid ära. Hiljem jalutasin valgest uuesti mööda.

Vesi on siin ikka üle mõistuse soe. Bananal oli ühe külje peal (seal, kus ühtegi inimest ei paistnud) lausa nii soe, et tekkis tahtmine veidi jahedamaks keerata. Natuke ebanormaalne on vannis ujumas käia.

Kolmas saar, Bulog, oli kõige pisem. Istusin enamiku aega puu all päikesevarjus ja lasin pisikestel sipelgatel ennast süüa. Sipelgas on siin ilmselt enimlevinud liik. Neid on igal pool, peaaegu nagu kukkesid (selle vahega, et hotellis kukkesid ei kohta, küll aga sipelgaid). Mõnes kohas tõrjutakse neid aktiivsemalt, teises ei viitsita väga vaeva näha, aga olemas on nad kõikjal.

Saar oli nii pisike, et mahtus peaaegu üleni pildile ära:

Pärast õhtusööki jalutasime turule ja ei saanud täpselt aru, miks me seal söömas ei käi, sest nüüdseks tundub tänavatoit juba igati turvaline. Ilmselgelt poleks meil midagi mõne krõbeda kevadrulli või muu maitsva vastu. Ja kui söögikohtades, ka rääbakates, maksab kõige odavam praad 200 peesot (ehk 4 eurot, mille eest isegi Tallinnas söönuks saaks), siis tänaval on hinnad teised. Näiteks jõime värsket mangoshake'i, mis maksis 10 peesot (restoranis 75) ja pulga otsa aetud pehmet vahvlirulli, maksis ainult 5.

Turul oli müügil ka kohalik delikatess - valmis hautud tibu. Luurasime tükk aega käru juures, äri käis, munad paistsid olevat kuum kaup, aga kõik kõndisid oma munaga minema. Lõpuks hakkas üks mees hõrgutist käru juures sööma ja oli nõus meilegi sisu demonstreerima (õigemini pakkus, et võime selle ära süüa, aga nii julged me polnud). Sündimata tibu on (koos munaga) keedetud ja maitsestuseks valatakse peale äädikat. Khm.