Nimelt saime tuttavaks ameeriklase Pauliga, kes elab pool aastast Coronil ja ülejäänud aja USA-s ning on sellist eluviisi harrastanud juba viimased 14 aastat. Ehtsa ameeriklasena suutis ta meid pooltunni jooksul kurssi viia kohalike oludega, anda soovitusi, kuhu minna ja kuhu mitte, kust mootorrattast rentida ja kuhu sukelduma sõita. Ühtlasi pakkus meile puhkamiseks oma valdusi siit tükk maad eemal, kus on privaatne üksik rand ja maalilised palmid tuules lehvimas. Okei, palmid ma panin praegu ise juurde, aga need lehvivad nagunii iga nurga peal. Internetti seal ilmselt pole, seega kui blogimine hõredaks jääb, on meil järelikult ekstramõnus olla.
Paulil on siin hotell, restoran ja sukeldumiskeskus. Selles restoranis oleme juba korduvalt söömas käinud, eelkõige hommikuti. Oma hotellis sõime vaid korra - siis kui läksime varakult saaretuurile ja polnud aega mööda linna omletti taga ajada. Lisaks pakub hotell hommikusööki kella seitsmest üheksani, mitte minutitki kauem. Söök on loomulikult tasuline ja õhtul tuleb ära valida, mida soovid. Kõikide komplektide juurde kuulub tassitäis külma riisi ja üks praemuna, lisaks saab valida kas värske kala, magusa sealiha (mida ma juba Puerto Princesas proovisin), kohaliku vorstikese vms. Meie võtsime värske kala, mis osutus aga kuivatatud soolasilguks (või sellelaadseks)... Pärast seda elamust oleme Pauli juures omletti nautinud.
Turg on siin ka. Euronõudeid ei ole. Kärbsed on. Kusjuures kuskil mujal neid ei leidu - ju on tegemist hariliku turukärblasega. Putukatega on siin üldse kesine, keegi ei sumise õhtuti ega taha su verd imeda. Päeval võib samuti täies rahus oma jäätisekokteili ära juua, ilma et kolm herilast sinna upuksid. Miks putukatele siin ei meeldi?
Mida veel ei ole, on külm ilm. Eestis asju pakkides olin hästi ettenägelik, võtsin kaasa vihmajope, kampsuni ja pikad püksid. Paar kuud enne reisi ostsin veel kihvtid kirjud retuusid, et hea siin kanda - hahahaa. Kampsun läks lennukis asja ette, aga kohapeal on nii kuum, et vihmajope ajab samuti naerma. Täna sadas tund aega padukat, aga oli täpselt sama palav edasi. Öösel on ka kuum.
Lisaks on väga niiske, ühtegi päris kuiva riidetükki pole olemas ja nahk kleebib kogu aeg. Samas on pidev kerge tuul, mis jahutab ja nii on täitsa mõnus olla.
Kohalikud tunnistavad jalanõudest ainult varbavaheplätusid, isegi tibatillukesed lapsed jooksevad nendes ringi. Müüakse iga nurga peal, hind on 50 peesot (1 euro) paar.
Päike tõuseb ja loojub kella kuue paiku. Kui oleme veetnud tegusa päeva, uinumegi juba üheksast ja ärkame koos päikesega, nii jääb valget aega rohkem. Paari maja kaugusel on pagariputka, mille ees käib päev läbi vilgas sibamine. Ükspäev ostsin sealt kaks saiakest ja viis kookospalli, maksin 25 peesot (50 eurosenti) - paistab, et see koht turiste ei nööri.
Täna kolis hotell meid senisest toast välja. Vabandati ette-taha ja paigutati sviiti, kus on kaks tuba ja köök (ja 25 pistikut - Kustav luges üle). Homseks hommikuks on meil kotitäis mangosid ja kobar banaane, seega jätame omleti vahele ja toome putkast kukleid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar