Coron vol 1

Tänase tähtsa päeva puhul, mil lõpuks terendab Coron, ei jätnud me midagi juhuse hooleks. Puhkasime välja, tegime tänaval jalutuskäigu puuviljakärude vahel, maiustasime kolme väikese ananassi, ühe mango ja natukese arbuusiga. Hommikusöögiks sushi majoneesiga (väga veider kooslus, seega kraapisime majoneesi-tutsakad makidelt maha). Siis tellisime hotellist transfeeri lennujaama, igaks juhuks kolmetunnise varuga, et jumala eest mitte maha jääda.

Seejärel jõime juba armsaks saanud "Coffee Bean"-s kumbki oma lemmikkohvi. Kustav jäi sinna tassi taha oma tööasju tegema ja mina läksin parki jalutama. 

Oleme siin arutanud, et huvitav, kas (magavate) kodutute pildistamine on ebaviisakas? Ja üldse kohalike pildistamine? Eile nägime, kuidas poisid lammutasid suure haamriga betooni. Vaatepilt oli naljakas, sest sel viisil ei edenenud asi kuigi kiiresti. Pealegi käib siin töötegemine nii, et üks teeb ja kümme ergutavad. Pidasime juba eemalt lähenedes aru, kas võiks pilti teha või mitte, lõpuks otsustasime, et teeme. Kui Kustav fotoka tõstis, jooksid poisid hoopis kõik ruttu kokku ja pilt tuli selline:

Ehk töötegemisest fotot ei saanud, küll aga saime teada, et pildistamine on igati soositud tegevus. Nii ma otsustasin kasutada viimast päeva Manilas, et jäädvustada ka kodutuid:

Juhtusin muuhulgas mööda jalutama kondiitriärist, seega siinkohal tervitused Ruth'ile - kui järgmine kord Julkade üritusele tordi meisterdad, siis sellelt vaateaknalt saab näpata kohalike tegijate ideid:

(EDIT: Ruth võttis kenasti vedu, tema koogist leiate pildi SIIT)

Kell viis oli auto ees ja asusime lennujaama poole teele. Filipiinide liiklus on täielik kaos. Valgusfoor pole vähimgi autoriteet, asjaolu, et sulle põleb roheline tuli, ei takista autodel sinust üle sõita. Jalakäijatele ei anta mitte kunagi teed ja kui astud auto ette, pead ise väle olema, sest pidurdada pole siin kombeks. Sõiduread kujutavad endast formaalseid triipe asfaldil, mitte tähist, mille järgi peaks joonduma. Suunatuli - mis see veel on? Meil oli aga osav juht ja jõudsime kenasti kohale. Tänu ajavarule otsustasime lennufirma esindusest läbi käia, et esitada tagasilennu kohta üks täpsustav küsimus. Järjekorras oodates arutasime, et Manila-Coroni lend peaks vist üsna lühike olema? Kustav vaatas telefonist järele (tal on seal vastav app), et jah, kuskil tunnike. Kolme paiku läheb ja nelja ajal maandub.

Ja kell on... Kuus hakkab saama. Et siis põhimõtteliselt juba maandusime? Mingi kaks tundi tagasi?

AAAAAGGRRHHHHHH!

Kustav mäletas, et üks lend läheb meil kaheksa paiku ja eeldas, et see oligi Coroni lend. Ei olnud. 

Neljas päev Filipiinidel ja juba kolmas kord kui külastame Manila lennujaama... Nüüd on vist küll aeg kodustele postkaart ära saata, sest homme satume sellesse lennujaama juba neljandat korda... Kus lennujaama pildiga postkaarte müüakse?

Meil on käsil mäng "Reis ümber maailma" - seal on ju ka nii, et vahel jääd käigu vahele või lähed koju tagasi ja alustad otsast peale. Otsustasime osta piletid homsele lennule ja ööbida lennujaamale kõige lähemal asuvas hotellis. Tahaks kirjutada "odavas hotellis", aga tegelikult on see kallim kui meie eelmine Manila hotell, kuigi tingimused pole võrreldavad. Ainus, mis siin maksab, on lähedus lennujaamale.

Saabusime - jajah, täitke paberid ära! Aga me pole mingid värsked turistid, küsisime kõigepealt tuba näha. Kõmpisime kolm korrust kõrgemale, mitmest koridorist läbi - voila! See on teie tuba. Kuut kahe väikese voodiga, akent ega vannituba pole. Nalja teete või?! 

Noormees vaidleb vastu, ei-ei, teil ei saanud telefonis muud kokkulepet olla, see ongi double deluxe room. Mine põrgu noh! Kõmpisime alla adminni juurde tagasi. Tema ajas samuti kõik tagasi. Vot ei tea, kellega te telefonis rääkisite. Ise oli Kustavi nime juba seinale tabelisse kirjutanud. Otsustasime, et lähme siis oma eilsesse ilusasse hotelli tagasi, isegi koos taksoga tuleb sama hind ja tingimused on palju etemad. 

Hops, üks hotellitöötaja kohe meil sabas, et tulge-tulge, ma näitan... Viis meid sama maja teisele poole, seal oli turismibüroo ja hostel ühes tükis. Küsisime, kas neil vaba tuba on? Jaa, on! Küsisime näha. Muidugi, pole probleemi! Kustav ütles veel, et mine sina vaatama, ma jään asjadega siia.

Ja tibi avas ukse leti kõrval! 

See oli juba liiga naljakas. Isegi Kustav oli nõus tuba vaatama tulema. Ei osanud ju arvata, et selleks ainult meetri peab astuma... Tuba oli erkroheline, ilma aknata, väiksemapoolse voodiga ja kohe pärast ukse avamist jooksis mingi loom risti üle põranda.

Astusime õue, et takso võtta. Meie abivalmis vennike tegi tohutu pakkumise - et kui maksate VEEL rohkem, siis ta annab meile aknaga toa. Aga me olime halva reklaami tõttu juba jõudnud huvi kaotada. Mees tegi demonstratiivse kannapöörde ja kadus uhkelt öösse. Ise teate!

Seisime veel hetke ja arutasime olukorra jaburust, kui juba ilmus vennike tagasi. Hea küll, jääb see hind, mida telefonis pakkusime ja saate aknaga toa. Viis meid järgmise maja juurde ja avas ukse - sedapuhku korralik tuba, veidi värskema remondiga. Väike ja lihtne, aga aken on, soe vesi samuti, double bed-i asemel on nari... Seina peal ripub pilt suitsetavast jänesest. Vastasseinas kleeps "no smoking".