Kodu

Meie koduskäik sai läbi ja seiklused ootavad ees. Eile kasutasin pikalt jaanalinnutehnikat ega mõelnudki pakkimisega alustada. Sest mismoodi sa kolid teisele poole maakera? Aastaks minnes ei ole mõtet pagasi osas koonerdada, nagunii on igasugu asju vaja ja kui neid kaasa ei tassi, tuleb kohapealt osta.

Tunnike enne südaööd andsin ikkagi alla. Kõigepealt ladusin ritta šampoonid, palsamid, kreemid ja kosmeetika ning tõdesin, et naiste elu pole kerge! Riiete osas on muidugi veel hullem. 

On küsitud, miks me just Kanadasse otsustasime minna? Üsna juhuslikult. Austraalia viisa jaoks on vanusepiir madalamal ja meie, kaks vanainimest, mahume Kanada vahemikku (kuni 35 aastat) paremini. Pealegi olid me sõbrad Triin ja Mosu juba suvel sinna maandunud ja Skype'i vahendusel nende õnnelikke nägusid vaadates tekkis hirmus tahtmine enda suunurgad kah kõrvuni venitada. Nende poolt valituks osutunud Edmontoni tõmbasime oma nimekirjast kohe maha, sest seal on talvel veel külmem kui Eestis. 

Miks me Vancouveri kasuks otsustasime? Tegelikult maandume alguses Torontos ja kuna muud plaani polnud, mõtlesime end esialgu sinna sisse seada. Ühel ilusal päeval aga mainis Triin, et nad olid Mosuga seda asja arutanud ja leidnud, et me pole üldse Toronto-tüüpi inimesed, rohkem nagu Calgary või Vancouveri omad... Hea sõbra puhul ikka usaldad ta vaistu, nii ei hakanud põhjendusi küsima, vaatasime lihtsalt kaarti, leidsime, et mõlemas linnas on taustaks kenad mäed, aga Vancouveril on teisel pool ookean kah ja nii me ostsimegi Toronto-Vancouver lennule piletid.

Vancouver

Eestis veedetud nädal oli väga mõnus. Päike paistis katkematult ja lumi säras vastu, meie mõlema emad andsid endast maksimumi, et meid ümaraks sööta, sõbrad tulid külla ja õhkkond oli väga soe ja armas. 

Pidu oli igati vahva, Kustav kuulutas välja piinlikud mängud, reisimuljed, enneaegsed õnnitlused (tal on märtsi lõpus sünnipäev), lahkumisnutu ja riistakujulise koogi. Mitte et me räpased perverdid oleks, lihtsalt Manila pagaripoe vaateaknal eksponeeriti üht sellist, tegin pilti, et tordimeister Ruth ideid saaks ammutada ja ettevõtlik Ruth küpsetas esimese kohe meie jaoks :)

Tort oli nii suur, et jätkus mitmeks päevaks, siseinfo korras võin mainida, et ääred pisteti nahka, aga põhijäse jõudis lõpuks hapuks minna. Mõtlesime küll, et kui juba nii palju üle jäi, viime naabritele ka maitsta, aga noh... ei viinud ikkagi, hahaa!

Eile aga maandusime Torontos ja siinseid muljeid jagame kohe kui need tekivad!