Ted

Kanada on ikka uskumatult suur! Täna lendasime 5 tundi, et Torontost Vancouverisse jõuda. Lisaks söömisele ja magamisele jõudsin kaks filmi ära vaadata! Üks neist "Ted" - lugu mängukarust, kes ärkab ellu, et olla 8-aastasele poisile sõbraks. Poiss aga saab vahepeal 35, hakkab naist võtma ja üllatus-üllatus - karu on kah vahepeal "suureks" kasvanud; lürbib õlut, tõmbab savu ja tellib tüdrukuid koju. Kuuekaupa!

Mul tekkis kohe nii palju küsimusi, et polnud aega naljale pihta saadagi (oli seal üldse mõni?). Esiteks - karu jõi kogu aeg, aga kuhu see jook tal läks? Imbus vati vahele ja kuivas aja jooksul välja? Teiseks - kuidas mõmmik naistele nii hästi peale läks? Jube muhe on seltsida sellise põlvepikkuse karvapalliga, koos joomas käia ja... noh muid asju teha. Kuigi ma ei saa aru, mis kehaosaga ta neid muid asju tegi?

Aeg läks lennates ja kui aknast lumiste tippudega mäed paistma hakkasid, teadsin kohe, et Vancouver mulle meeldib! Pärast lonkava varese stiilis maandumist, hakkas kõik ülesmäge minema. Esiteks seetõttu, et ilm oli nii soe! Kui Kanada on üldiselt kliima poolest Eestile sarnane, siis Vancouver ei meenuta neist kumbagi. Näiteks talvel ei ole siin miinuskraade, temperatuur jääb +6 kanti. Lume asemel sajab vihma ja lörtsi, aga keda see lumi linnatänavatel ikka huvitab kui käeulatuses on sellised mäed, kust lumi ära ei kaogi! Ka praegu, mil kevad on ammu kohal ja nartsissid täies õies, nägime tänaval mitmeid inimesi, kes teel mäkke või sealt tagasi, lumelaud kaenlas ja saapad jalas (suusakeskused suletakse alles aprilli keskel). Pole paha! Mägesid on siin kolm, teekond võtab 20-30 minutit ja nende juurde viib ka linnasisene ühistransport.

Kanadalased on väga sõbralikud ja viisakad. Tasub vaid hetkeks seisatada kui keegi juba juurde astub ja küsib, kas ta saab kuidagi aidata? Ja siin ollakse nii tervislikud! Muudkui jooksevad, rulatavad, rullitavad ja sõidavad jalgrattaga. Tingimused on selleks kõigeks muidugi kah head - palju rohelust ja parke, jalgratastele oma rajad.

Loodus lokkab nii kuis jaksab. Kõikjal on nartsissipeenrad, ports hüatsinte nende vahel. Peaaegu kõik puud on roosades õites ning mul pole aimugi, mis liiki nad on ja milliseid vilju (kui üldse) kandma hakkavad, aga silmarõõmu pakuvad kõvasti!

Kogu selle ilu keskel peaks nüüd lõpuks asjalikuks hakkama - töö ja kodu otsima. Väljaüüritavate korterite valik on lai, aga kuna linn on suur, peab kodukanti hoolega kaaluma. Häda on selles, et meil pole õrna aimugi, kus tulevased töökohad asuma hakkavad ja mida elatise teenimiseks üldse teeme.

Muide, täna käisime ukrainlaste restos seljankat ja pikkpoissi söömas, maitses väga koduselt. Esimese päevaga võib rahule jääda, pöidlad pihku, et ülejäänud 364 sama ludinal läheksid!