Kodukant

Homme saab uude koju kolimisest nädal, aga Kanadas oleme olnud juba 20 päeva. Nüüd hakkab turismireisi tunne tasapisi üle minema ja vähehaaval teadvustuma, et jääme siia kauemaks. Sellegipoolest on tunne, et iga päev tuleks asjalik olla ning kõik vaatamist väärivad kohad läbi kapata, aju ei võta vastu, et aega on selleks rohkem kui küll.

Täna läksime esimest korda prügi viima. Prügiruum asub keldrikorrusel, kuhu siiani sattunud ei ole. Üllatuslikult leidsime sealt ka jalgrataste panipaiga (rattasõit on siin väga populaarne), lauatennise ning jõusaali:

Tavaliselt kuulub suurte kortermajade juurde isegi bassein, aga seda meil kahjuks pole. 

Esimeselt korruselt avastasime väikese raamatukogu (21 korruse peale lugemishuvilisi ilmselt leidub):

Raamatukogu avanes kaminasaali. Ja kui mäletate veel postitust siinsete üüripindade kohta, kust selgus, et paljudes korterites elab igas vabas nurgas mõni hiinlane, siis on ühiskasutatav istumisala vägagi tervitatav.

Kaminasaalist pääses siseparki/peosaali. Ilmselgelt tahavad majaelanikud vahel pidutseda ja et külalised ei peaks üle esikus ööbivate asiaatide astuma, võib broneerida vastava saali. Ka kööginurk oli seal olemas:

Saalist avanes uks (ja aknad) õue, kus asetses suur gaasigrill ja istumisnurk, ilmselgelt ei pea šašlõkist puhtalt seetõttu ilma jääma, et korteris elad. Kellele keldris asuvast pinksilauast väheks jääb, võib piljardit mängida või kinotoas sõpradega filmiõhtuid korraldada:

Meie korteris ühtegi hiinlast ei ela ja rõdu pole. Tubasid on kolm, meie vannituba jääb magamistoa uksest sissepoole, privaatsust jagub. Korterit jagame Marc'iga, kel on Kustaviga palju ühist - näiteks armastavad mõlemad ananassi, kiivit ja Nutella šokolaadikreemi.

Eestist tulles oli Kusti natuke õnnetu, et akustiline kitarr koju pidi jääma ja ainult ukulele ning elektrikas kaasa said, aga Marc'il on akustiline juhtumisi täiesti olemas ja elavat muusikat kuuleb siin nüüd iga päev.

Marc'i tuppa paistab päike hommikul, meie omasse lõunast õhtuni. Elutuba asub magamistubade vahel ja saab osa kogu päikesepaistest, mida päeval pakkuda on.

Tööotsingutes oleme samuti aktiivsed, mõned CV-d on teele pandud, kuid ühtki vastust pole veel laekunud. Ettekujutus, mis mul siinsetest tööotsingutest oli, vastab kenasti reaalsusele. Täpselt nii ärev ja veidi allaheitlik kui arvasingi. Vancouveri elanikest moodustavad sisserännanud poole, aga ikka on kompleks, et kes ma olen, et siin tööd saada, nad võiksid vabalt kohaliku palgata... Pole väga intensiivselt otsinud ka, et kohasemat pilti tekitada, rohkem arvutiga diivaninurgas CV-sid teele klõpsanud, selle asemel, et jalaga uks lahti lüüa ja teatada: siin ma nüüd olen, kukkuge palun vaimustusest külili!

Suhtlemises on siinsed inimesed väga osavad. Avatud, sõbralikud ja tähelepanelikud, vaatavad rohkem silma ja soovivad kõigile ilusat päeva. Naeratused pole loetud ega eelda hirmus sügavat põhjendust, kuid samas ei ole tegemist ka ameerikalikult võltsi keep-smile' iga.

Vancouver on väga tolerantne, isegi kerjustega vahetatakse paar sõna. Kesklinnas asuv Davie Village on kohaliku geikogukonna meka, sealse rahva seksuaalne orientatsioon ei paista küll kellelegi korda minevat. Asiaate on samuti rohkelt, aga mustanahalisi väga vähe.

Keda siin veel võib kohata - inimesi, kes räägivad oma kujuteldava kaaslase või iseendaga. Kohe pikki vestlusi peavad keset tänavat maha! Vancouveris on teatavasti suur narkoprobleem ja selle tagajärjed silmaga näha. Kanepilõhna hõljub tihti, kuid kõige probleemsemad tarbijad on linna idapoolsesse ossa surutud, ülejäänud Vancouver on aga väga turvaline.