Reede

Arutasime siin just, et vat kui tore - jälle reede! Et kas peaks veini tooma?

Mõned asjad on kuidagi sisse juurdunud - taldrik tuleb tühjaks süüa, magustoitu peab ka tingimata saama ja reede on eriti mõnus, sest järgneb kaks vaba päeva. Sedapuhku on reedele siin Vancouveris meil juba 17 vaba päeva eelnenud ja tööd hetkel veel ei paista. Seega veini ikkagi ei toonud, sest mida sa õige tähistad, ah?

Sihime esialgu ainult südamelähedasi ameteid ja ilmselgelt ei kasva sobivad pakkumised puu otsas. CV-sid oleme miljon korda kõpitsenud ja kohandanud, kaaskirjadest rääkimata. Kanadas ei tohi neile märkida sünniaega, perekonnaseisu ega lisada pilti - kõik võrdse kohtlemise huvides. Küll aga nõutakse täpset kodust aadressi, indeksi ja korterinumbrini välja. 

Kui kohvikutöö osas soovitatakse ukselt uksele käia, siis meie valdkondades seda ei oodata, kuulutuste juurde on enamasti selge sõnaga märgitud, et palun mitte helistada ega kohale tulla. 

Ootaja aeg on teatavasti pikk. Mõni päev kasutan jaanalinnutehnikat - panen pea liiva alla ja teen näo, et mina küll ei tea, kes siin tööd tahtis, mul koduski mõnus. Ja vahel on selline tunne, et kammoon! Ma suren igavusse! Mitte keegi ei taha mind või? Päris asjade pakkimiseni pole õnneks veel jõudnud...

Nüüd hakkavad pudenema esimesed viljad - eile sai Kustav kõne, täna helistati mulle, paluti vestlusele. Mõni hetk hiljem saabus järgmisest kohast meil - tule esseed kirjutama. Nüüd on teistpidi kõhe - ma pole ju kunagi võõrkeelsel tööintervjuul käinud. Appi, ma ei julge, lähen parem nõudepesijaks! Kuidas ma siin kohalikega võistelda suudan?

Minu nimi kõlab kanadalastele võõrapäraselt, suudavad selle küll kenasti välja öelda, aga küsivad alati üle, kuidas ma seda ise hääldan? No ma ei tea, mul on nii lühike nimi, et ma ei hääldagi! Mõtlesin siis, et võtan uue, mõne lihtsama. Olen edaspidi Ann. Esimesed, kelle peal uut nime katsetasin, olid me prantsuse sõbrad:

- Hi, I'm Ann!

- Nice to meet you, HAIMÄN! 

Triin soovitas Starbucks'is katsetamas käia - seal kirjutatakse topsile tellija nimi, kohe näha, millisega õigesti hakkama saavad. Triinu töökaaslase nimi on Beenish (tütarlaps seejuures), huvitav, kas tal on Starbucks'i tarvis varjunimi?

Mõned turvanõuded on Kanadas harjumatud. Näiteks SIN number on väga delikaatne, seda peab hoidma nagu silmatera, sest võõrad võivad seda kurjasti ära kasutada (ma ei tea kuidas, ei oska sellega isegi midagi peale hakata). Kui kaart saabus, oli kaasas juhend - ära kanna seda kunagi endaga kaasas, hoia turvalises kohas, soovitatavalt šeifis. Ah et kust ta saabus? Täitsa tavalise postiga tuli.

Internetipanka sisselogimiseks kasutatakse suvalist kasutajanime ja parooli. Et asjaajamine mugavam oleks, võib panna linnukese, et arvuti su parooli meelde jätaks ja automaatselt sisse logiks. 

Mobiililepingut sõlmides palutakse valida vastus turvaküsimusele: "Mis su lemmikvärv on?" Valikus kollane, punane, sinine, roheline... 

Linna kõige vägevam kino asub meie kõrvalmajas, seal olevat eriti uudne süsteem - piletit ostes saab kohad valida! Mõtleks! Kui Marc seda rääkis, olime natuke segaduses, aga siis ta selgitas, et Kanada kinodes toolidel numbreid pole, igaüks vaatab ise, kuhu end pressida suudab. Ja nüüd siis selline vägev lahendus! 

Homme hommikul korjab me uus sõber Mike meid oma truck'i peale ja viib jiu-jitsu võistlusi vaatama. Et me tööotsingutel ei manduks.