Linnaelu

Millal sa viimati kellelegi kirja saatsid - ümbriku ja margiga?

Tänapäeval peaks selleks eriti sügavamõtteline sõnum olema. Kui kirjutad: "Hei, kuidas sul läinud on?", kribaks sõber vastu, et sul Facebook ei avane või?

Aga näiteks vanaemal ei ole internetti. Mõeldud-tehtud - tuleb tuua paber ja ümbrikud ning postituvi lendu lasta. Läksin siis poodi, sirvisin erinevaid kaustikuid ja plokke, aga paber oli jube õhuke. Mõtlesin, et no näed, mingi odav jama, tuleb järgmisesse kohta minna. Läksingi, kaup nägi palju peenem välja ja hinnad hüppasid kohe viiekordseks. Aga kaane all täpselt sama paber! Alles neljandast poest õnnestus sobilik leida...

Viimasel ajal kiputakse muudkui küsima, kuidas tööotsingud edenevad. Üldse ei edene! Kui välismaale juhtute kolima, üürige mingi jube nõme urgas, kus eriti olla ei taha. Meil on nii mugav kodu, et üldse ei kipu välja! Tööle veel vähem. Nädalavahetuseks kutsusid uued sõbrad meid saarele oma vanematele külla. Sooja lubatakse 22 kraadi - no miks ei taha suvitada! Otsin lillelise kleidi välja ja saadan tööandjale meili, et need proovivahetused peavad ikka järgmisesse nädalasse jääma, enne pole lihtsalt aega!

Töötamist ei soodusta Vancouver kohe üldse! Igal nurgal on pargid, inimesed peesitavad murul, peavad piknikku, sõidavad ratta ja rulluiskudega, jalutavad mere ääres... Ma ei näe, et keegi tööl käiks!

Arutasime, et järgmises elus võiks olla kassid. Enamiku päevast magaks maha, ülejäänud aja pühendaks söömisele. Vitsutaks mõnuga kõike head ja paremat, sest üks õige kass peabki paks olema!

Kui siinne elanik parajasti ei puhka, on ta aias. Linnainimeste vajadus näpud mulda torgata paistab olevat nii suur, et selleks on rajatud Community Garden, kuhu võib omale mõneruutmeetrise peenramaa rentida. Mõni istutab lilli, teine maitsetaimi, kolmas maasikaid. Osad on kohe suurelt ette võtnud, põõsad mulda torganud ja nende vahele tillukese jalutusraja kujundanud. Ikka tore isiklikku aeda omada, mis siis, et see on ainult kahe sammu pikkune ja kodust mitme tänava kaugusel.

Aednikuamet paistab siin laialt levinud olevat, kõiki maju ümbritseb ilus haljastus. Põõsad on kujunditesse lõigatud ja peenrast ei leia ühtki umbrohuliblet. Muru on alati ideaalne, ei mingit väljakasvu. Ilmselgelt peab keegi selle kallal pidevalt nokitsema.

Muide, tänavaid ja majaseinu pestakse survepesuriga! Ma pole sellist nühkimist kusagil varem kohanud. Tolmu vastu aitab päris hästi, ühtki musta autot siin ei leidu, kõik läigivad...

Kohalike stiilis suhtlemist pole me veel ära õppinud. Marc rääkis ükspäev, et kõrvalmaja toidupoes töötab nii imelik kassapidaja - üldse ei räägi! Küsid, kuidas läheb, vastab, et hästi... ja ongi kõik! Hahaa, ma pakkusin, et äkki on eestlane?!

Lugesin ükspäev internetist, kuidas Eesti tüdruk oma Kanada mehele keelt õpetab - siinsel rahval on nii raske mõista, et võib öelda lihtsalt "tsau" ja sellele ei pea midagi järgnema - ei küsita, kuidas sul läheb või muud taolist. Ongi lihtsalt "tsau" ja kõik!

Meie majas elab üks vanadaam, kes minuga koos lifti sattudes alati mu kirjusid retuuse kiidab! Nagu sõbranna juba - oi näe, sul jälle need ilusad püksid jalas! Ükspäev otsisin kassas münte ja jõudsin selle käigus müüjaga pika dialoogi maha pidada - Eesti-Kanada stiilis muidugi ehk mina ütlesin ainult "mhmh" ja tema rääkis kogu ülejäänud osa. 

Meilt on küsitud, kas Eestis on mõnikord nii külm, et isegi meri jäätub? Kui vastame, et käredamal talvel saab autoga mööda jääteed saartele sõita, vaadatakse sellise näoga, et whooaaa, Arktika ei saa kaugel olla!

Tihti uuritakse, kas meil on mägesid. Kui ütleme, et kõrgeim koht on 300 meetrit, noogutatakse kaastundlikult, et sel juhul on Eesti nagu Saskatchewan (üks Kanada provintsidest) - kohalikud väidavad, et see on nii lame, et kui lased koera õue, näed teda kolm päeva hiljem ikka veel minemas. Kui täpsustame, et tegelikult on Eesti ikka omajagu künklik, meil on isegi suusakeskus, vajub kõigil lõug maani! 300 meetrisel mäel? Ei-ei, kõige kõrgemal ei suusatata, sellest järgmisel - 200 meetrisel! 

Müstilised eestlased - oskavad lauge maa peal mäest alla lasta...

Ükspäev astus meile tänaval ligi vanem mees ning uuris, mis keeles me omavahel räägime? Vastuse peale hüüatas, et "ohoo, ma oskan ka eesti keelt!" Selgus, et tema vanemad olid Eestist pärit, aga ise on Kanadas sündinud. Lapsepõlves ema-isaga eesti keeles rääkinud ja kuigi praktikat pole ammu olnud, oskab ikka enam-vähem lauseid moodustada.

Olime ootamatust kohtumisest nii üllatunud, et hiljem avastasime, et ei taibanud isegi mehe nime küsida! Ilmselgelt peab oma suhtlusoskusi natuke parandama... 

Täna jalutasime mööda mereäärt ja avastasime jahtsadamast väikesed majad. Huvitav, kas nende omanikel on paat ka või käivadki majaga merel? Umbes nagu haagis-suvila, ainult et vee peal. Muidu ju igati muhe elamine, merevaade ja linnulaul...

Lindudest rääkides - kajakad elavad siin päris luksuslikult, üks sõi näiteks meritähte! Maru vintske paistis olevat, jupp aega nägi vaeva, et tükikest kätte saada. Siis lisandus teinegi kajakas, kes samuti eksootiliste mereandide sõbraks osutus, ja virutas toidupala omale. Pole ikka lihtne see linnuelu...