Rüütel

Lugesin uudistest, et täna tähistati konverentsiga Arnold Rüütli 85. juubelit, tõsteti esile tema teeneid ja meenutati kui kogu rahva presidenti. Peeter Ernits märkis oma kõnes: "Arnold Rüütli näol ei ole tegu seniilse, jõuetu vanuriga, kes peamiselt puhkab, vaid tegu on elusa inimesega, kes mõtleb, tegutseb väsimatult ja mõtleb ka tulevikule - sellele, mis maailmas toimub ja mis Eestist edasi saab".

Et seniilsus hakkab järele andma, on rõõm kuulda. Vahepeal jõudsime kõik juba päris murelikuks muutuda. Siin on mõned Arnold Rüütli mõtteavaldused:

"Ja seda enam siis on tore, et te olete üles ehitanud oma tegevuse sellele loomulikule ainevahetuskäibele, mis on mitte miljonite, vaid mul on raske öelda paljude miljonite, kümnete miljonite aastate jooksul paika pannud."

"Ja kellel on võimalus olnud, ja kindlasti olete sõitnud üle Euroopa lennukiga ja kui on ilus ilm olnud, siis teie põllumeestena ilmselt olete näinud ära ebaloomulikke põlde ja küllalt suuri välju, mis ei ole mitte rohelised, vaid sinised hoopiski."

"Nüüd, kui veidikese siiski Eestimaast rääkida, siis teile ei ole loomulikult midagi uut, kui ma midagi siin ütlen, aga kui seda väga põgusalt, siiski, meelde tuletada veel, mis on Eestimaal tekkinud viimase ütleme kümne aasta jooksul või üheteistkümne-kaheteistkümne aasta jooksul."

Saatejuhi küsimus: mis on perfomance? Presidendi vastus: "Noh, ma usun, et täna me kõigepealt elame üle kõike rõõmsat ja seda, mis ajalugu on meile jätnud tänaseks ja selle nimel ma soovin kõikidele palju õnne ja tahet jätkuvalt edaspidiseks."

Pärast Milano lennukatastroofi koostas Rüütel järgmise avalduse: "Teie Ekstsellents, kuulsime sügava kurbusega eilsest lennuõnnetusest Milanos. On tänapäeva kahetsusväärne tõsiasi, et inimesed reisivad suure kiirusega ja hulgikaupa, olgu lennuki, rongi või laevaga. Sellepärast peame niisuguste õnnetuste puhul tõdema ka suurt ohvrite arvu. Sellegipoolest on Milano katastroofi ohvrite arv rahuajal jahmatamapanev. Palun andke ohvrite perekondadele edasi minu isiklikud kaastundeavaldused ning kogu Eesti rahva kaastunne."

"Ma ühe lause ütlen veel, ka härra Ansip, sinu sellest avaldusest, et kõik on kadunud ja kaotatud praegu tänase peaministrina, samuti selle jutuajamise sellise avalduse tõttu." Juurde peaks vaatama ka Ansipi ilmet.

Raadiointervjuul küsiti, millal härra president viimati kalale jõudis? Vastus: "Jaa, Eesti on tõesti mereriik ja Eesti rannajoon on üle 3600 km pikk ja enne sõjaaegsel perioodil Eesti Vabariigis elas küllalt suur osa Eesti elanikkonnast just rannaäärsetel aladel, selle viimase nõukogude aja vältel paratamatult sealt lahkuti, sest see oli nii range kontrolli all, et ei olnud võimalik suhelda isegi siis ülejäänud Eesti territooriumil elavate inimestega. Selle tõttu rannaelu nagu ahenes ja vähenes ja nüüd on aga rannaelu taastumas ja mitte ainult rannarahvas ei ole pöördunud tagasi oma esiisade maale, vaid ka kogu Eesti rahvas kasutab seda imeilusat loodust, mis siis rannajoone näol ja mere näol on olemas. Aga mina olen tõesti aastaid küll mere ääres käinud, aga kalale ei ole saanud. Elutempo on nii kõrge olnud, et ei ole aega olnud. Paar aastat tagasi kahel-paaril korral abikaasaga käisime väikese aerupaadiga Saaremaal siis oma kodukohas merel ja sellega ongi piirdunud kõik. Küll aga ma olen kalal käinud, aga ma ei saa nimetada ennast suureks kalameheks, aga ma olen teinud alati nii, et perele üks-kaks kala olen saanud nõnda et on võimalik lõuna- või õhtusöögil ühiselt võimalik seda kala maitsta. Niiet ma olen niisugune, et võiks öelda - loodushoidlik kalamees."

Palju õnne, juubilar!