Kuna reede õhtul oli Kadri "Let's not say goodbye party", otsustasin terve päeva vabaks võtta. Hommik algas kohe töökõnega, mis osutus lõppkokkuvõttes täiesti ebaoluliseks, aga röövis mult terve pooltunni. Korraks läks tuju ära, aga eelseisvale päevale mõeldes tuli ruttu tagasi.
Mõni aeg hiljem uus kõne - klient, kes pidi nädalavahetuseks meile tulema, jääb ikkagi koju. Mainisin, et imelik küll, just eile rääkisin poisi emaga ja ta ei öelnud plaanimuutuse kohta midagi, aga no okei. Teavitasin maja töötajaid, tegime kogu kava kiirelt ümber.
Pärastlõunal sain töötajalt kõne, et poiss ikkagi saabus, mida teha? Helistasin emale, kes väitis, et jajaa, kõik õige, arutasime ju paar päeva tagasi, et ta tuleb! Mainisin, et sain kontorist info, justkui oleks külastus tühistatud - ema väitis, et ei tea sellest midagi, tema pole tühistanud! Helistasin kontorisse, palusin, et nad asjaga ise edasi tegeleksid, mul on ju vaba päev. Plaanid-graafikud mängiti jälle ümber.
Tund aega hiljem helistas ema tagasi ja küsis: "Mis kell ma talle järele peaksin tulema?" Mina juba täiesti segaduses - kui ei tühistanud visiiti, siis ei pea ju järele tulema?! Vastas, et ta ahjaa, tegelt tühistasin küll, aga see oli eksitus, sest mul on palju tegemist ja oleks ikkagi hea kui last kodus poleks, nii et see tühistus ei loe...
Ahah. Hakkan skisofreeniliste olukordadega juba vaikselt harjuma... Helistasin uuesti kontorisse, mängisime kõik plaanid ja graafikud veelkord ümber ning sain juhtnöörid, et laps peab enne uneaega koju minema. Andsin info emale, kes vastas, et vanaisa tuleb järele ja see juhtub kindlasti tükk aega enne nõutud aega. No worries at all!
Pool kümme õhtul (keset Kadri pidu) sain töötajalt kõne, et kas laps siis jääb siis ikkagi ööseks või mis? Ütlesin, et ammu peaks läinud olema, ja helistasin jälle emale. Ema teatas, et ahjaa, me ikka ei tule talle täna järele: "Arutasin sotsiaaltöötajaga ja ta arvas, et hommikuni jääda on täitsa okei..." (sotsiaaltöötaja ei ole meie asutusega kuidagi seotud).
Selgitasin, et nii need asjad kahjuks ei käi, et kui tahad Kalle juures ööbida, küsid hoopis Mallelt luba ja Kallele isegi ei ütle, vaid lihtsalt sätid end diivanile kerra. Saime kokkuleppele, et istub kohe autosse ja läheb oma pojale järele.
Mäletate ikka, et see oli mu vaba päev, jah?
 |
| Kadri ja Anu teel kohvikusse |
Kadri pidu oli nii tore, et mul pole sellest mitte ühtegi pilti! Eriti seltskondliku inimesena on ta siin vähem kui aastaga omale (ja mulle!) väga vahvad sõbrad leidnud.
Laupäeval käisime Brekas hommikusöögil (nagu ikka inimesi Vancouverist Eestisse saates), ajasime pikalt juttu, õpetasime Matt'ile veel mõned viimase hetke eestikeelsed sõnad ja läksime lõpuks Kadri soovil tema poole matkapilte vaatama.
Matt tahtis hirmsasti hoopis Eesti reisi pilte näidata, aga Kadri nõudis ikka matka omi, sest polnud neid veel näinud. Matt noogutas, et jajah, ikka saab... ja esitles justkui muuseas umbes sadat Eesti pilti enne kui Kadri juba suuremat lärmi tõstis. Eesti omi on kokku 1300, nii et ühel hetkel ta siiski halastas meile ja nii said ka matkapildid kenasti nähtud.
Lõpuks peesitasime rõdul, jõime ära Matt'i "Vana Tallinna" riismed ning nokkisime heatahtlikult ta garderoobi kallal. Tal on 20 ühesugust valget t-särki ja teine samapalju valgeid sokke. Hea lihtne, paned teksad vahele ja ei pea kunagi muretsema, kuidas asjad omavahel sobivad. Muuhulgas jõudis nostalgiliselt ette näidata oma kõige lemmikuma särgi, millel on auke rohkem kui terveid kohti ja kui ma õudusest karjatasin, teatas naerdes, et pole just suurem asi shoppaja. Vanimad alukad pidavat pärinema kaheksandast klassist. Džiisas!!!
Õhtuks olin kutsutud oma lemmik-iirlase Stevie sünnipäevale ja kui pärastlõunal arvasin, et kaheksanda klassi alukad on kõige šokeerivam nali, millega mind sel päeval rabatakse, pidin peatselt oma eksimust tunnistama.
Stevie ise oli õhtu otsa nii busy, et veetsin pea 8 tundi järjest Jasoni ja Barry seltskonnas (kes jagavad mu lemmik-iirlaste edetabelis teist ja kolmandat kohta), nii et uued kortsud on puhtalt nende süü! Huumor oli selline, et ma ei leiaks kuskilt nii hulle gif'e, mida jutule illustratsiooniks juurde panna, nii et leppigem siis siivsate glamuuripiltidega ja sünnipäevalapse katuseterrassilt avaneva vaatega.
Laupäeval käisime Brekas hommikusöögil (nagu ikka inimesi Vancouverist Eestisse saates), ajasime pikalt juttu, õpetasime Matt'ile veel mõned viimase hetke eestikeelsed sõnad ja läksime lõpuks Kadri soovil tema poole matkapilte vaatama.
Matt tahtis hirmsasti hoopis Eesti reisi pilte näidata, aga Kadri nõudis ikka matka omi, sest polnud neid veel näinud. Matt noogutas, et jajah, ikka saab... ja esitles justkui muuseas umbes sadat Eesti pilti enne kui Kadri juba suuremat lärmi tõstis. Eesti omi on kokku 1300, nii et ühel hetkel ta siiski halastas meile ja nii said ka matkapildid kenasti nähtud.
Lõpuks peesitasime rõdul, jõime ära Matt'i "Vana Tallinna" riismed ning nokkisime heatahtlikult ta garderoobi kallal. Tal on 20 ühesugust valget t-särki ja teine samapalju valgeid sokke. Hea lihtne, paned teksad vahele ja ei pea kunagi muretsema, kuidas asjad omavahel sobivad. Muuhulgas jõudis nostalgiliselt ette näidata oma kõige lemmikuma särgi, millel on auke rohkem kui terveid kohti ja kui ma õudusest karjatasin, teatas naerdes, et pole just suurem asi shoppaja. Vanimad alukad pidavat pärinema kaheksandast klassist. Džiisas!!!
Õhtuks olin kutsutud oma lemmik-iirlase Stevie sünnipäevale ja kui pärastlõunal arvasin, et kaheksanda klassi alukad on kõige šokeerivam nali, millega mind sel päeval rabatakse, pidin peatselt oma eksimust tunnistama.
Stevie ise oli õhtu otsa nii busy, et veetsin pea 8 tundi järjest Jasoni ja Barry seltskonnas (kes jagavad mu lemmik-iirlaste edetabelis teist ja kolmandat kohta), nii et uued kortsud on puhtalt nende süü! Huumor oli selline, et ma ei leiaks kuskilt nii hulle gif'e, mida jutule illustratsiooniks juurde panna, nii et leppigem siis siivsate glamuuripiltidega ja sünnipäevalapse katuseterrassilt avaneva vaatega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar