Töö ei lõpe iial

Sel nädalal ootasin laupäeva väga-väga. Tööl on olnud erakordselt kiire ja pingeline, mõtlesin, et võtan korraks aja maha, ei tee ühtegi plaani, viskan jalad lauale ja lihtsalt olen!

Viimastel nädalatel lahendasin suurt draamat: see poiss, kes iga teise nädalavahetuse meie majas veedab, oli viimasel visiidil mängu käigus põsele kriimu tõmmanud ja sellest sai alguse pikk sündmusteahel, kuna perekonna arvates oli tegemist tõsise vigastusega ja neil oli vaja tõestust, et me ikka tõepoolest nende võsukese eest head hoolt kanname.

Minule tähendas see kümneid ja kümneid meile, paljusid telefonikõnesid, mitmetunniseid koosolekuid nii sotsiaaltöötajate kui muude asjapulkadega ning lapse pere nõudel uue jälgimissüsteemi väljatöötamist, kus töötajad iga tunni kohta aruande kirjutavad, kuidas laps aega veetis, mida (ja mis kell) sõi, mis ajal ärkas, millal uinus... Seejärel pidin kokku panema juhendi, kuidas eelpool nimetatud dokumenti täita, kuidas seda meie süsteemist välja printida ja millise kausta vahel lapsega koju saata. Kogemus on näidanud, et selliseid kirjutisi koostades tuleb igaks juhuks eeldada, et töötajad on totaalsed lambad, sest vastasel juhul lihtsalt selgub, et ongi...

Lõpuks tegime terve maja töötajatega koosoleku, et arutada, kuidas klienti efektiivselt toetada, selgitasime, et pere on äärmiselt ettevaatlik ja pinges ning meie asi on tõestada, et teeme head tööd.

Õnneks oli teine klient sel nädalavahetusel vanematega puhkamas, seega jäi kõnealuse lapse kohta lausa kaks töötajat, nii et õnnestumise protsent paistis olevat lootustandvalt kõrge. Ja mitte, et me varem poleks head tööd teinud - erivajadusega lapse eest hoolitsemine ongi ülimalt tundlik teema, sest vanemad vajavad küll puhkust, aga samas tekib sellega seoses süütunne ja muud emotsioonid, mis lõppkokkuvõttes ühes või teises võtmes hoopis meile kaela valatakse. Või noh, mulle siis, sest mina vastutan töötajate eest...

No nii! Reede õhtu! Oh kui mõnus! Jõudsin koju, sõin kausitäie mureleid, kuulasin head mussi ja läksin varakult magama. Hommikul käisin jooksmas, lobistasin ekstra kaua duši all, nautisin hommikusööki ja kobisin mõneks ajaks õue päikest võtma ning külma arbuusi sööma.

Ja siis helises telefon. Halb. Väga halb. Helistajaks nädalavahetuse töötaja, kes teatas, et laps jooksis ära ja neil pole õrna aimugi, kus ta olla võiks. Politsei on kohal ja aitab otsida.

Need on hetked, kus olukord kipub lausa nii absurdiks, et ma ei viitsi isegi vihastada! Te teadsite, et olukord on väga hell ja kriitiline, te teadsite, et klienti ei tohi mitte ühekski sekundiks üksi jätta, teil oli ühe lapse kohta tervelt KAKS töötajat...

Laps oli olnud tagahoovis, kus on kõrge aed ja kaks väravat, millest kumbki ei käi lukku. Töötajad olid omavahel arutanud, et kuna nad ei mäleta, et klient oleks kunagi püüdnud väravat avada, siis ta seda järelikult ei tee.

Kui. Loll. Võib. Olla. Küsimärk.

Ma ei tea, kas nad tegelikult ise üldse aias olidki, sest NII kosmiliselt kiire jooksja see noormees kah pole, et sekund hiljem väravale jõudes enam ei näeks, kuhupoole ta silkab...

Mida vanemad võivad tunda? Ettekujutus, et su kaheaastase tasemel funktsioneeriv, igasuguse ohutundeta poeg üksi mööda tänavaid kappab, on päris õudne! Marrastus, mille tekkelugu me perekonna soovil KOLM nädalat arutasime, on selle kõrval köömes!

Andsin juhtnöörid, millised raportid täita ja kellele need saata, palusin end asjade käiguga kursis hoida ning teatasin, et mul on täna väga kiire, saatku sõnum kui miskit toimub, ma ei saa telefonile vastata. Keerasin teise külje ja peesitasin edasi. Viimase poolaasta elukool on nii vägev olnud, et omast vabast ajast ei vaevu ma enam närvi minema.

Laps leiti politsei abiga pool tundi hiljem üles, elus ja terve. Võiks öelda, et lõpp hea, kõik hea, aga minu jaoks on see kahjuks alles algus. Vanemad ei suhtle ju töötajatega, vaid minuga. Mina pean vastama küsimustele ja tegelema rahustamisega. Ja professionaalsuse säilitamise nimel ei saa lõpuni aus olla ning öelda, jah, olen nõus, et töötajad on täielikud juhmardid, kelle tegevusetus ja laiskus oleks halvimal juhul võinud lapsele elu maksta! Pean laveerima ja pehmendama, pead silitama ja kinnitama, et midagi taolist ei juhtu enam iial. Aga kust, kurat, mina tean, et ei juhtu?!

Õhtul mõnnasime Kairiga neli tundi kohvikus ja terve pühapäev on veel ees! Sügavkülmas on kolme sorti jäätist ja kuuma lubatakse 31 kraadi. Telefoni lülitan välja.